Päritolu 0,5-1,5 m Kõrgus püstine rohkesti hargnev ümara võraga põõsas Kasvukuju siidkarvased punakaspruunid, väga peened Võrsed külgpungad munajad kuni piklikmunajad. 0,4-0,6 cm pikad, karvased Pungad vahelduvad paaritusulgjad liitlehed. Hallikasrohelised, enamasti 5 lehekesega. Lehekesed süstjad, terveservalised, Lehed tagasipöördunud servaga, kuni 4 cm pikad, mõlemal küljel siidkarvad Õied õied kuldkollased, kuni 3 cm läbimõõdus, üksikult lehtede kaenlas või väikestes tipmistes kobarates Viljad õitseb juunist augusti lõpuni Õitsemisaeg Kasvukoht: valgusenõudlik valgus kuivem niiskus viljakas muld ilupõõsana, väga levinud haljastuses Kasutamine ´Abbotswood´, ´Daydawn´, Fridhem´ Sordid
PUITTAIME LIIGID Iseseisev töö Al Le 7 etteantud liiki Mikrobioota Microbiota decussata AREAAL Vladivostoki lähedal, Sihhote-Alini mäestikus SUURUS Laius 2-5 meetrit, kõrgus 20-50 cm. VÕRA Madal, laiuv võra moodustab üksteise peal asetsevate okste tiheda kihistu, mis säilitab juurte piirkonnas hästi niiskust. KOOR, VÕRSED Tüvekoor noorelt sile, hallikaspruun, vanas eas punakaspruun, pikuti lõhenev. LEHED (OKKAD) 2-4mm pikkused pehmed, lamedad ning soomusjad. Puhkedes on erkrohelised, sügiseks värvuvad pronksjaiks. ÕIED, VILJAD Üheseemnelised kuivad käbid. Emaskäbi pikkus on 3–4 mm ja läbimõõt alla 3 mm.
OKASPUUD Ladina keelne Perekond Tunnused Iga Käbid Paljunemine nimetus igihaljas, laia püramiidja võraga; oksad pikad, Isaskäbikesed on horisontaalsed; koor noortel puudel sile ja hall, sihvakad, silinderjad 4-
1. Perekond nulg ja kuusk (üldiseloomustus, perekondade tähtsamad morfoloogilised erinevused, peamised liigid, levik, keskkonnanõudlused ning kasutamine) Perekond nulg: Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Okkad lamedad, 1 kaupa ja kinnituvad umardunud alusega otseselt siledale võrsele. Paljudel nululiikidel on okaste tipus väike sisselõige. Käbid püstised, käbisoomused varisevad pärast valmimist ja puule jäävad püstised rootsud. Puit valkjas, väga kerge, vaiku puidus vähe (käbides, seemnetes, koore all). Puit põleb halvasti aga hästi töödeldav. Perekonnas 50 liiki (siberi, euroopa, palsami, hall, kaukaasia). Levinud Põhja-Ameerikas, Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning Põhja- ja Kesk-Aasias. Eestisse toodud 20 liiki. Puitu kasutatakse saematerjalina ehituses, puidulaastude ja saepuru tootmiseks
1. Perekondade nulg ja kuusk üldiseloomustus ning perekondade tähtsamad morfoloogilised erinevused Perekond Nulg (Ábies Mill.) Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra
1. Perekond nulg (Abies) ja kuusk (Picea) Picea ühekojaline kõrge igihaljas okaspuu. Umbes 40 liiki põhja parasvöötmes (Kuusk on levinud Euraasias ja Põhja-Ameerikas peamiselt parasvöötmes ja arktilises kliimavöötmes) nt harilik kuusk (Picea abies), torkav kuusk (Picea pungens), kanada kuusk (Picea glauca), must kuusk (Picea mariana), serbia kuusk (Picea omorika). · Võra enamasti koonusjas, harvem kuhikjas. · Võrsed vaolised ja piklikkühmulised. · Okkad spiraalselt paljad või lühikarvased, kinnituvad ühekaupa näsakestele nõelja, teritunud või tömpja tipuga. Õhulõhed kõigil neljal tahul või ainult allküljel. · Pungad koonilised vaiguta või vähese vaiguga. · Käbid esimesel paaril nädalal püstised, hiljem rippuvad, seemnesoomus ühtlase
.. 43 m. Vanus võib olla 300400 (kuni 600) aastat. Raieküpseks saab sõltuvalt boniteedist (1.a-5.) 90-120 aastasena. 3. Tüvi, oksad, võrsed: Tüvi on tavaliselt sirge, jämedaima läbimõõt 140 cm, ülemises osas oranzikas ja kestendav, allpool aga kaetud paksu pruunikashalli rõmelise korbaga. Oksad paiknevad männastes, 8-10 aasta vanustel puudel hakkavad alumised oksad kuivama. Puistus kasvades laasub kõrgelt, lagedal kasvades on võra vihmavarju kujuga. Noored helepruunid võrsed. 4. Lehed ja pungad: Okkad on oksal kahekaupa kimbus, hallikasrohelised ning vahakihiga kaetud. Pikkus 4-7 cm. Puul püsivad 3 (4) aastat. Pungad munajad, pruunid ja vaigused. 5. Õied ja viljad: Tolmleb kevad-suvel, aga seemnealgmed viljastuvad alles aasta pärast ning emaskäbid valmivad teise aasta sügisel. Emaskäbid on valminult 3-7 cm pikad, värvuselt pruunid või hallikad
Dendroloogia eksamiks: 1. Perekondad nulg ja kuusk Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies kreeka k. bios elu ja aei alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt
idaosa. Euroopa, Balkani ja keskosa. poolsaar, Väike- Aasia, Iraan Kõrgus, m -15m -30m 18-30m 4-10-12m 4-6m Lehe kuju vastakud vastakud sõrmjad vastakud sõrmjad Piklikmunajad, ja muud paaritusulgjad lihtlehed, 3-5 lihtlehed, 5 peaaegu vastakud kolme iseloomuli liitlehed, kuni 20 hõlmaga, umbes 15 hõlmaga, 6-12 cm hõlmadeta või hõlmaga kud cm pikad. cm läbimõõdus, läbimõõdus, südaja kolme nõrga lihtlehed.
Suurus: 24-36 m, tüve läbimõõt kuni 2 m. Võra: lai, munajas või silinderjas, oksad peened, sageli rippuvad. Koor, võrsed: tüvekoor helehall, sile või piklike ribadena kestendav. Noored võrsed läikivad, punakaspruunid, heledate lõvedega. Punga alumised kattesoomused rohekaskollased, tipmised punakaspruunid. Ladvapung külgpungadest suurem. Lehed: vastakud sõrmjad lihtlehed, 5 hõlmaga, 6-12 cm läbimõõdus, südaja alusega, jämesaagja servaga. Pealt erkrohelised, alt sinakasvalged. Hõlmad terava tipuga, hõlmade vahelised väljalõiked sügavad. Leheroots 8-12 cm pikk. Õied ja viljad: Õitseb mais enne lehtede puhkemist. Õied kollakasrohelised või punased, paiknevad püstistes harunenud õisikutes. Vili on kaksiktiibvili
Milliseid sorte Eestis kasutatakse? 1.MAILASELISED 1.1. Sugukonna üldine iseloomustus Mailaseliste (Scrophulariaceae) suur taimesugukond hõlmab üle 200 perekonna ja ligikaudu 2600 liiki, kellest 18 perekonda ja 66 liiki kasvab Põhjalas looduslikult. Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed, kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad olla vastakud, männasjad või üksikult ning neil puuduvad abilehed. Osal perekondadest on õied korrapärased, neil on viis tupplehte, viis kroonlehte ja viis tolmukat, suuremal osal on siiski vaid nelitolmukat, millest kaks on pikad ja kaks lühikesed (kahe poolmega). Peale selle on paljudel perekondadel kahehuuleline õiekroon, millel on kahehõlmaline, tolmukaid kaitsev võljvas ülahuul ja tolmeldavaid putukaid ligimeelitav kolmehõlmaline alahuul. Viljad on lõhenevad või väikeste avadega kuprad, väga harva marjad. [13] 1.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad
Nende latv ulatub kõrgemale üldisest võrastikust. Raieküpses puistus moodustavad sellised puud 20-25% tagavarast. Eriti tugeva kasvuga puud, sageli okslikud ja puit madala kvaliteediga. Sellised puud võivad sageli olla nn „metsa hundid“. Kuid I kasvuklassi puud võivad olla ka väga kvaliteetsed, sellisel juhul on nad väärtuslik materjal metsaaretuses ja neid valitakse nn. plusspuudeks. II klass- valitsevad. Tugeva kasvuga puud, mille tüvi ja võra hästi arenenud. Majanduslikust seisukohast kõige hinnatumad puud. Moodustavad 45% puistu tagavarast. III klass- kaasvalitsevad. Keskmise kasvuga puud. Nõrgemalt arenenud tüvi ja väiksem võra, kuid võra tipp ulatub veel ülemiste puude võrastikku. Võtavad osa võrastiku moodustamisest. Moodustavad tavaliselt kuni 20% puistu tagavarast. IV klass- allajäänud puud. Kitsaste ja hõredate võradega puud IVA – enam-vähem ühtlaselt paiknevate okstega IVB – ühepoolse võraga
§ Harilik ussikeel § Harilik varsakabi Harilik kuusk (Picea abies) Sugukond: männilised (Pinaceae) Igihaljas okaspuu, mille kõrgus kuni 30m. Eluiga 400500 aastat. Üks levinumaid Eesti metsapuid. Oksad kasvavad noores eas horisontaalselt, vanemas eas rippuvalt. Tumerohelised 1,52,5cm pikkused okkad. Pruunid 812cm pikkused käbid. Valmivad oktoobri lõpuks. Pakasekindel. Eelistab parasniiskeid viljakaid muldasid. Varjutaluv. Võib esineda hiliskülma ja tormikahjustusi. Hea hekitaim talub hästi kärpimist. Haljastuses kasutatakse erinevaid võravorme. Kasvatatakse peamiselt puidu ja vaigu saamiseks, ka jõulupuudeks. Harilik jugapuu (Taxus baccata) Sugukond: jugapuulised (Taxaceae) Igihaljas kuni 15m kõrgune okaspuu. Peale seemnerüü on kõik puu osad Vahel kasvab ka põõsakujulisena
............................................................62 Iseloomustus............................................................................................................................... 62 Ohud........................................................................................................................................... 62 Haiguste ja kahjurite tõrjesüsteemid...........................................................................................63 Võra kujundamine...................................................................................................................... 64 Noorendamine............................................................................................................................ 65 Muud lõikused ja hooldus...........................................................................................................65 TUHKURENELAS.......................................................................
Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada.
Eesti laialehistes segametsades. Üldareaal Euroopa, Väike-Aasia, Kaukaasia. Tüve koor paks, tumehall ja pikivaoline. Võrsed rohekaspruunid, karvased. Pungad tumedad, karvased, õiepungad hästi eristatavad, on lehepungadest tublisti suuremad ja kerajad. Lehed 8.....20 cm pikad, ovaalsed kuni äraspidimunajad, kaheli teravsaagja servaga, veidi ebasümmeetrilise lehelaba alusega. Õitseb aprilli lõpus, viljad valmivad juuni keskpaigas, vili kuni 2,5 cm läbimõõduga karvadeta kileja tiivaga. Iluaianduses omab piisavalt suurt tähtsust, sest enamus vanu parke on istutatud harilikust jalakast. Sobibki kõrgekasvuliseks pargipuuks suurtes parkides või haljasaladel. Künnapuu (Ulmus laevis Pall.) [läävis] 25-35 m kõrgune elliptilise võraga, teravnurga all ülessuunatud okstega suur puu kasvab meil looduslikult hajusalt ja väikesearvuliselt üle Eesti lehtpuu enamusega puistutes.
mitmerindelise puistuga e. liitpuistuga. II rindes kasvavad harilikult varjutaluvad puuliigid (Eestis on selleks reeglina kuusk, harvemini võivad viljakates salumetsades teise rinde moodustada ka pärn, vaher, jalakalised). 4. Puude diferentseerumine ja metsa isehõrenemine, kasvuklassid (Krafti klassid) Metsa võivad moodustavad puud, mis kuuluvad ühte liiki ja on ühevanuselised, kuid kasvavad erinevalt. Erinevused puude vahel ilmnevad nende kõrguses, tüve diameetris, võra suuruses, tüve kujus ja vormis, okste asetuses ja suuruses. Erinevuste teket samavanuseliste ja samaliigiliste puude vahel puistus nimetatakse puude diferentseerumiseks. Puude diferentseerumisel metsas on kaks peamist põhjust: 1. Puude pärilikud omadused (genotüübid) on erinevad. Üks puu on pärilikult kiirema, teine aeglasema kasvuga, ühel on kalduvus moodustada kitsas, teisel laiuv võra, üks on külmakindlam kui teine, mõni vajab kasvuks rohkem niiskust ja valgust või on haigustele
pööristesse, veidi lõhnavad õitsevad juunis -juulis. parasniisketel, neutraalsetel kuni veidi happelistel muldadel ei talu hästi aluselisi muldi. Sobib kasutamiseks nõlvade ja madalate müüride haljastamisel Harilik pihlenelas (Sorbaria) 1,5 m Laiuva võrestikuga Mullastiku suhtes vähenõudlik Kasvukoht varjus, poolvarjus, päikseline Õitsemisaeg juuni, juuli Lehestik roheline, õis valge Laiuv tuhkpuu (Cotoneaster) 1m kõrgune põõsas. Punakad õied juunis. Võrsed on hallikaspruunid, nõrgalt kestendavad. Lehed on ümmargused ja nahkjad. Kalasabamustriliselt harunevad oksad. Kasvukoht päikeseline. Dekoratiivne erkpunane sügisvärv. Talvel punased marjad. Moodustab tugiseina najal kena lehviku. Läikiv tuhkpuu (Cotoneaster) Kõrgus kuni 2m. Lehed on tugevalt läikivad teritunud tipuga, alt hõrekarvased. Õied on roosad kuni 12-kaupa kännases. Õitseb juunis. Vili on sinakas- või pruunikasmust. Talub hästi tahma ja gaase
Enim on neid levinud Põhja-Ameerikas, vähem Aasias (Hansaplant). Looduslikult kasvab Euroopas ainult üks toompihlaka liik – euroopa toompihlakas(Amelanchier ovalis) (Eesti Päevaleht) Iseloomustus: Kasvavad olenevalt liigist 2-20 meetri kõrguseks. Lehed on suhteliselt suured, sulgjad ja dekoratiivsed, eriti sügisel. Õied valged olenevalt liigist püstised või rippuvad õisikud (Hansaplant). Õitsevad umbes mais, natukene hiljem, kui harilik toomingas. Viljad punased, lillad või mustad, väga maitsvad ja magusad, valmivad umbes juuni lõpus (R. Sander, Koduaia ilupuud ja –põõsad). 1.1.Hooldus Nagu ka ebajasmiin on toompihlakad vähe hoolt nõudvad taimed. On suhteliselt külmakindel (A.Niine Haljastaja käsiraamat). Muldadest eelistavad parasniikeid muldasid, kuid kasvavad rahuldavalt ka muudel muldadel. Varju taluvad hästi, aga viljumiseks on parem kasvupaik päikseline koht
Õied või õisikud: õisikud koosnevad pisikestest 3 mm läbimõõduga rohekaskollastest õitest, õisikud peened ja graatsilised Õitsemine: Õitseb rohkelt ja pidevalt juuni keskelt kuni augusti keskpaigani, seemned valmimad septembris Liigi eritunnused: kiirekasvuline, vastupidav, põuakindel, õitsemise ajal väga dekoratiivne, vihma- ja kastepiisad jäävad lehtedele püsima Kasvukoha nõuded: poolvarjus või päikeseline, muld kobe, viljakas ja parasniiske, ei sobi seisev vesi Kasutamine haljastuses: väga hea pinnakatja, sobib fooniks e. taustaks, sobib avalikele haljasaladele. Sobib eriti hästi kasvatamiseks koos valge karikakraga, sinise delfiiniumiga, sinise rukkilillega jne. 5 Joonis 1. Pehme kortsleht (http://www.hansaplant.ee/pic.php?id=182&catb=1) Joonis 2. Pehme kortsleht (http://www.hansaplant.ee/pic.php?id=289&cats=1)
Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011). Joonis 1. Läikiv hõbepuu (http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg) 2.1.2. Hooldus Läikivast hõbepuust saab ilusa heki, ta talub hästi nii linnasuitsu kui ka kärpimist. Okstel on tugevad teravad astlad nagu ühel korralikul hekipõõsal olema peabki. Põõsas on vähetundlik ja talub hästi põuda
talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke
Sirel (Syringa L.) Kertu Elfenbein Luua Metsanduskool 16PKM1 2017 · Sirel (Syringa L.) on puude perekond õlipuuliste sugukonnast. · Perekonda kuulub 2025 liiki, mille looduslikuks levila ulatub Euroopast Ida-Aasiani. · Perekonda kuuluvad heitlehised põõsad ja väikesed puud, mille kõrgus võib olla 210 meetrit. · Suurus: 5-8 m, tüve läbimõõt kuni 20 cm Võra: kõrge püstine põõsas või madal puu. Koor, koor hallikaspruun, rõmeline. Noored võrsed rohekashallid või võrsed: hallikaspruunid. Võrse lõpeb kahe külgpungaga. Lehed: vastakud terveservalised lihtlehed, munajad, südaja alusega, teritunud tipuga, kuni 12 cm pikad, varisevad tavaliselt rohelistena. Õied ja õitseb mais-juunis. Õied moodustuvad eelmise aasta võrsetel,
....................................3 4. SIRELI PEREKONNA ALAMPEREKONNAD.....................................4 5. LEHT........................................................................................5 6. PUNGAD....................................................................................5 7. OKSAD......................................................................................5 8. ÕIED.........................................................................................5 9. VILJAD .....................................................................................5 10. ERINEVAD SIRELISORDID..........................................................6 10.1 HARILIKU SIRELI SORDID.......................................................6 10.2 HÜBRIIDSETE SIRELILIIKIDE SORDID.........................................6 11. SIRELITE KASVUNÕUDED...........................................................7 12. SIREL EESTIS.....................................................
Lehed: karmid ja krobelised, värvuselt tumerohelised. Õied või õisikud: suured, värvuselt valged või erinevates roosades toonides lihtõied. Õitsemise aeg on august-september. Õitsemisjärgselt ilmuvad kohevil udemelised seemnised. Liigi eritunnused: vähenõudlik, kasvab hästi laiali. Ei vaja toestamist. Ei talu hästi ümberistutamist. Rohida tuleb käsitsi, et kaitsta taimede õrnu juuri. Talveks tuleks kinni katta. Kasvukoha nõuded: eelistavad viljakat mulda. Sobib poolvarjuline või hea kastmise korral ka päikseline kasvukoht. Ei talu teiste taimede juurte konkurentsi. Kasutamine haljastuses: taimekonteinerites, aktsenttaimedena, lõikelilledena, pinnakatteks, veekogude ääres, metsaaias. Joonis 3. Hubei ülane (http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Anemone_hupehensis- IMG_7150.jpg) Joonis 4. Hubei ülane Kasutatud kirjandus: Aiasõber. Liigikirjeldused. Kättesaadav http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/266. 04.08.2013.
Ilukirss ja -õunapuu, kontpuu, magesõstar 2020 Ilukirss o Sordid: Accolade, Amanogawa, Kanzan, Kiku-shidare Sakura, Spire, Hillieri, Brilliant, Ruby, Plena o Kasvutingimused: Võimalikult päikseline. Muld pigem pisut aluseline. Ei sobi vesine kasvukoht ja õhuvaene kinnine pinnas. Kasvab pea kõikjal Euroopas. o Suurus: 1,5- 10 m kõrge o Eluiga: kuni 100 aastat o Tüvi ja lehed: Lehed on teravatipulised, tumerohelised ülalpool, allpool heledamad ja võivad olla pikkusega kuni 8 cm. Tüvi on pruunikashalli koorega. o Õitsemise aeg: aprill-mai o Õied: valged, roosad o Jaapanis kirsside õitsemisaja algus töövaba rahvuspüha.
3. roosõielised 7. Ühe-, kahe- ja kolmekojalised taimed Monoöötsiline e. ühekojaline – isas- ja emasõied või hermafrodiitsed õied 8. Seksuaaltüübid taimedel Erinevate seksuaaltüüpide olemasolu ühel taimel võimaldab paindlikumalt vastavalt vajadusele jagada ressursse emas- ja isassugurakkude moodustamisele sõltuvalt keskkonnatingimuste muutustest. Monoöötsiline e. ühekojaline (isas- ja emasõied või hermafrodiitsed õied- andromonoöötsiline – isas- ja kahesugulised õied günomonoöötsiline – emas- ja kahesugulised õied Günodiöötsia (Selle puhul koosneb populatsioon kahest erinevast seksuaalvormist – hermafrodiitste õitega ja emasõitega taimedest. ) Günodiöötsilistel liikidel on emasisendid sageli “edukamad vanemad” kui hermafrodiidid - toodavad rohkem ja/või paremaid seemneid. 9. Hierarhiline süsteem, binaarne nomenklatuur Hierarhiline süsteem ja binaarne nomenklatuur Iga liik kuulub ainult ühte perekonda
poolpõõsad. Igi- ja suvehaljad puittaimed ja nende perekonnad. Puittaimed Puittaimede kasvukohanõuded, külma- ja talvekindlus, elueapikkus, kasvukõrgus, haabitus, õitsemise ajad ja nende paljundamine. Hindamine Sügissemestril, kaalutudkeskmise hindena Põhjalik, ca 500 küsimusega kirjalik test Praktikumi käigus kogutud õpimapi koondhinne, milles järgmised arvestused: 1) Okaspuude oksad ja käbid 2) Lehtpuude üheaastased oksad 3) Lehtpuude herbaarium- 100 herbaarlehte 4) Võrakujude joonised Puittaimed Õpetus puudest ja põõsastest Kujunenud praktilisest vajadusest teada puu- või põõsaliigi tunnuseid: kasvukuju, kasvukiirus, nõudeid mullastiku ja kasvukoha suhtes Intensiivne sortide aretamine nõuab pidevalt uusi sordikirjeldusi ja uusi dendroloogiaraamatuid Taimesüstemaatika On teadus, mis uurib taimi ja püüab neid
Need erinevused on tingitud keskkonnatingimuste erinevusest metsas ja lagedal alal. - Vabalt kasvava puu võra on tunduvalt suurem, liigist olenevalt kas kerakujuline, püramiidjas, kooniline vms. Laiuv võra ulatub peaaegu maani, kusjuures oksad on jämedad. Metsas kasvaval puul on suurem osa tüvest oksavaba; võra algab tavaliselt 1/2...3/4 tüve kõrguselt, puude tiheda asetuse korral veel kõrgemalt. Võra on tunduvalt kitsam, oksad lühemad ja peenemad. - Erinevused ilmnevad ka tüve kujus: üksikult kasvava puu tüvi on ühesuguse vanuse ja mullastiku korral alati madalam, kuid tüve alumine osa on jämedam. Tüve läbimõõt alusest ladva poole väheneb vabalt kasvaval puul kiiresti: tüvi on selgelt koonusekujuline. Metsas kasvava puu
Viljakande algus 4 aastal. Keskmine talvekindlus. Isetolmleja. 6 Pirn ’Moskovskaja (Pyrus communis ’Moskovskaja ) Keskmise suurusega hea maitsega pirnid. Saagikus väga hea. Talvekindlus hea Harilik vaarikas ´Glen Ample´ (Rubus idaeus ´Glen Ample´) Viljad suured kuni väga suured, koonilised ja hästiliitunud osaviljadega. Hea korjatavuse, käitlemis- ning talvekindlusega. Sobib hästi lauamarjaks ja kannatavad hästi transporti. Viljad hakkavad valmima juuli lõpus. Väga saagikas, aga vajab rohkelt kastmist ja väetamist. Taimed on tugeva ja püstise varrestikuga, millel ogad peaagu puuduvad. Taim vajab toestust. Üsna vastupidav antraknoosile, kuid haigestub mõningal määral varrepõletikku. Harilik vaarikas ´Polka´ (Rubus idaeus ´Polka´) Tumepunane, väga maitsev mari. Marja keskmine kaal 4-5 grammi. Suured koonilise kujuga tumepunased viljad on erakordselt ilusad. Talub hästi transporti. Sobib
LILLEKASVATUS LÄVENDIPÕHISED TAIMED ELIISABET OJAR ACONITUM NAPELLUS – SININE KÄOKING • Tulikaliste sugukonnast, mitmeaastane. Õitsva taime kõrgus on 50 kuni 150 (200) cm. Tugevad püstised varred on harunenud ja paljad. Lehed sõrmjagused kuni kolmetised. Tumelillad, mõnikord peaaegu mustad või valkjad õied on viietised, ülemine kroonleht kumer. Õitseb pikalt: juulist septembrini. Sinine käoking on väga mürgine, juba taime puudutamisest võib tekkida allergiline lööve. • Kasvab hästi ja lausa eelistab poolvarju. Päikse käes kasvades peab muld olema piisavalt niiske. Väga vähenõudlik ja külmakindel. Armastab niiskemat, viljakat mulda. Talle meeldiks, kui see oleks kergelt happeline. ACHILLEA MILLEFOLIUM - HARILIK
3 1. ERINEVAD PIHLAKAD Pihlakad võib võtta kokku perekonnanimega pihlakas, mida ladina keeles tähistatakse mõistega Sorbus L (Leht 1999: 163). Eestis kasvab looduslikult kolme liiki pihlakat. Kõige tuntum ja levinum on harilik pihlakas. Lisaks kasvavad veel tuhkpihlakas ja pooppuu. Kuigi lehtede järgi ei pruugi eelmainitud puude puhul sarnasusi leida, siis tegelikult hinnatakse taimeriigis sugulust pigem õite ja viljade järgi. Viljad on nendel puudel aga tõepoolest sarnase välimusega. (Läänelaid 2000: 05.05.09) Kolme eelmainitud pihlakat on ka siinse töö puhul lähemalt käsitletud. Pihlaka perekonda kuulub tegelikult 85 liiki. Euraasias kasvab nii sulgjate liitlehtede kui ka tervete ja hõlmiste lihtlehtedega liike. Põhja-Ameerikas kasvavad seevastu looduslikult üksnes liitlehtedega pihlakad. Näiteks tervete lihtlehtedega pihlakaliike kasvab looduslikult nii Euroopas, Himaalajas kui ka Jaapanis
Kasutatud allikad: Viks, A. Aiandus väikeaedades. Valgus, 1985 Rausch, A. Lotz, B. Maitsetaimede leksikon. Maalehe Ramat, 2004 Pihlik, U. 100 maitsetaime. 2006 Laas, E. Dendroloogia. Valgus, 1987 Issako, L. Köögiviljad ja maitsetaimed. Valgus, 1989 http://www.tihemetsa.ee/dendro/nimekiri.htm http://www.seemnemaailm.ee www.google.com Eestikeelne nimetus Sugukond Kasvukoht Kasvukõrgus vähenõudlik, kuid eelistab viljakat Valge peakapsas ristõielised mulda kuni 25 cm huumus- ja toitaineterikas, Punane peakapsas ristõielised küllaldaselt niiske kuni 25 cm väga viljakas, huumusrikas, rohkelt Lillkapsas ristõielised niiske, päikesepaisteline 50 cm Rooskapsas ristõielised leplik, kuid eelistab viljakat mulda 30-90 cm
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
