erand koda kota kotta sulg häälik suga suka sukka Välde Pikka häälikut saab erinevalt hääldada (klusiilil ka erinev kirjapilt) ostsin sukad, nõelus sukka lill kalla, kalla klaasi. Kolme erinevat häälduspikkust nimetataksegi välteks. Üksikhääliku puhul on võimalik vaadelda kolme pikkust, häälikuühendis mitte laisa laiska ??? NB! Seega on hääliku pikkus kogu sõna iseloomustav prosoodiline nähtus. Välde I välde 1. silp lahtine lühikese vokaaliga, IIIII välte erinevus tuleb kogu sõna hääldusest 1. silp lahtine pika täishäälikuga koo/li, 1. silp kinnine kal/la. Hääldamise kestussuhe Põhitoon = hääle kõrgus II v põhitooni liikumine sama kõrgusega, III v 1. silp järsu tõusuga, lõpp langeb, 2. silp algab sealt madalalt, kuhu 1. silp langes. Võrreldavad:
Sõna eksisteerimistunnused põhinevad siiski kahel alusel: Kellelgi hoolimata east või taustteadmistest on kasutada teatud autonoomne häälikute hulk lugematu arv kordi... ...viisil, millest saab aru vähemalt üks isik (näiteks lapse keelendid, mida kasutab ainult laps ja millest saab aru oma perekond). Sõna olemusest Sõna olemust annab kõige paremini edasi Mattehewsi esitatud arusaam, millele toetub ka EKG sõnaliigikäsitelu. Sõnal on kolm kuju: prosoodiline sõna (varem termin fonoloogiline sõna) grammatiline sõna (ehk üldiselt sõnaliigikäsitelu) lekseem Prosoodilist sõna ehk kõlalist sõna ei seota selles teoorias tähendusega: tee on üks prosoodiline sõna, mis vastab kolme lekseemi teatavaile esinemiskujudele (tee ja way ehk tsai ja doroga vaste ainsuse nimetav, do/make ehk delatj/sdelatj vaste käskiv kõneviis). Põhimõisteid III Lekseem
", tuuakse esile verbaalses käitumises kasutatavad põhikorraldusviisid - valik ja kombinatsioon. ,,Poeetiline funktsioon projitseerib ekvivalentsuse printsiibi selektsiooni teljelt kombinatsiooni teljele." Ekvivalentsus on tõstetud järgnevust loovaks vahendiks: luules - üks silp tasakaalustatud sama järgnevuse ükskõik millise teise silbiga; sõnarõhk on omistatud sõnarõhule, kuna rõhutu võrdub rõhutuga; prosoodiline pikkus on sobitatud pikkuse ja lühidus lühidusega jne. Metakeel kasutab samuti samaväärsete ühikute järgnevust sünonüümsete väljendite kombineerimisel võrdsustavateks lauseks: "Mära on emane hobune" (a=a) Luule ja metakeel on aga üksteisega diametraalses opositsioonis: metakeeles kasutatakse järgnevust võrdsustamise loomiseks; luules aga vastupidiselt - võrdsustamist järgnevuse loomiseks.
Mis on eesti keele morfotaktilise skeemi põhimõte? Tüvi liide arv kääne liidepartikkel. MORFOLOOGILISED PROTSESSID JA GRAMMATILISE TÄHENDUSE VÄLJENDUSVIISID. KEELTE MORFOLOOGILISED TÜÜBID Sõnavormide moodustamiseks on maailma keeltes erinevaid viise: Aglutinatsioon Fleksioon ehk fusioon Analüütiline väljendusviis: isoleerivad keeled Inkorporeeriv ehk polüsünteetiline väljendusviis Reduplikatsioon ehk kordamine Prosoodiline transformatsioon: toonikeeled Lühendamine Supletiivsus ÜLESANNE. Milliseid grammatilise tähenduse väljendamise võimalusi on rakendatud tekstis? Mis grammatilise tähenduse väljendamise viis domineerib? Eesti on äsja avaldatud maailma õnnelikkuse raporti andmetel õnnelikkuse poolest maailma 130 riigi seas 72. kohal. Kõige õnnelikumad on inimesed Taanis (7,7 punkti), Norras, Sveitsis, Hollandis, Rootsis, Kanadas, Soome asetus selles tabelis 7. kohale.Eestist eespool on Venemaa (68
proosale vastandab teksti eriline liigendus, rütmil rajanev struktuur; sõna "poeesia" kasutatakse ka lüürika tähenduses. Värss on luuleteose väikseim terviklik osa; kirjapildis on värss tavaliselt luuleteose rida. Siire ehk anžambmaan (prantsuse sõnast enjambment 'üleaste') on sageli tarvitatav lausekujund luules, misjuhul lahutatakse süntaktiline ühik värsirea piiril või kahe värsi vahel. Värsisüsteemid Silbilis-prosoodiline – e silbilisrõhuline - värsimõõt koosneb värsijalgadest o Värsijalg – rõhuline silp(tõus) + rõhuta silp(langus) o Trohheus, jamb, daktül, anapest, amfibrahh Prosoodiline- e rõhuline – sarnaselt silprõhulise värsisüsteemiga kindel arv tõuse, aga languste arv muutlik, korrastatud värsijalgu ei teki Silbiilne – värsside kindel silbiarv o Haiku, tanka
fonoloogiliselt (hääliku-, silbi- ja taktivälteteooria)? Eesti keeles on kolm väldet, välde iseloomustab sõna pearõhulist silpi. Häälikuvälteteooria: välde on seotud häälikukestusega, s.t et igal häälikul on 3 väldet. Silbivälteteooria: rõhulise silbi kestuslikud erinevused on piisavad, et eristada välteid omavahel. Taktivälteteooria: välde on takti tugevast ja nõrgast osast moodustuv fonoloogiliselt oluline prosoodiline nähtus. Välteeristus toimub kõnetakti ulatuses: rõhulise silbi tuuma, lõpu ja järgmise rõhuta silbi tuuma jooksul. 51. Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada? Lausemeloodia. Kõnes esinev helikõrguste liikumine. Põhisagedus, intensiivsus, aeg. Intonatsiooniga saab osutada jätkuvusele, lausetüübile, rääkija suhtumisele. 52. Mis on toon? Toon on sõnameloodia. Eristab mõnedes keeltes sõnatähendust.
Keele läbipaistmatus: mitmekihiline tähendus, mitmetimõistetavus (ambiguity), sõnamängud. Keele loov paindlikkus - keel võimaldab lõputuid assotsiatsioone objektide, sündmuste, isikute jne vahel. 9. Luule e poeesia valdavalt lüüriline, võib olla ka eepiline või dramaatiline. Värss e vagu, rida. Siire süntaktilise ühiku või lause lahutamine kahe värsirea piires. Värsisüsteemid kujundavad luule rütmi, eristatakse järgnevaid süsteeme: SILBILIS-PROSOODILINE, PROSOODILINE, SILBILINE, SILBILISRÕHULINE, RÕHULINE, VABAVÄRSS, VÄLTELINE. Värsijalg: rütmiüksus, mille moodustavad reeglipäraselt korduvad rõhulised ja rõhuta silbid – värsi tõus, v värsi langus. Värsimõõt: värsipikkus, põhineb rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldusel, koosneb värsijalgadest (kõnetaktididest). Levinumad värsimõõdud: trohheus, jamb, daktül, anapest, amfibrahh; eesti luules: trohheus , jamb, daktül. Trohheus kahesilbiline värsijalg, pikk ja lühike silp:
Probleem: diftongid, konsonantühendid ja välde. 2) Silbivälteteooria jagab pearõhulised silbid lühikesteks nõrgalt rõhutatud silpideks ja pikkadeks kerge rõhuga või raske rõhuga silpideks. Kas jagada välteid binaarsete või ternaarsete vastandustena. Probleem: vahet tehakse vaid lühikese ja pika kestusastme vahel, kuid mitte kolmese välte vahel. 3) Taktivälteteooria välde on takti tugevast ja nõrgast osast moodustuv fonoloogiliselt oluline prosoodiline nähtus. Välted on leksikaalselt distinktiivsed. Välteeristus toimub kõnetakti ulatuses: rõhulise silbi tuuma, lõpu ja järgmise rõhuta silbi tuuma jooksul. 48. Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada? Intonatsioon on lausemeloodia, mida mõjutavad grammatiline struktuur, infostruktuur, diskursuse struktuur jne. Intonatsioon näitab kõneleja lingvistilist kompetentsi
sündi kõva häälega jutukest. 2-3 päeva pärast sündi imemise ajal ühele grupile lastest mängiti kassetilt sedasama lugu, teistele teist. Tuttava loo kuulamine suurendas imemissagedust. Lapsed tundsid loo enda ära. Mehler et al, 1994: 4päevased prantsuse titad eelistasid kuulata prantsuse keelt, mitte vene keelt. Cristophe & Morton (1998): 2 kuu vanused inglise titad eristasid inglise keelt jaapani keelest, hollandi keelt inglise keelest aga ei eristanud. Ilmselt oluline keele prosoodiline (rütmiline) struktuur. Meltzoff ja Moore (1977): imikud imiteerivad keele näitamist, suu avamist ja huulte prunditamist · Vinter (1986) näitas, et vastsündinud suudavad imiteerida ka sõrmeliigutusi Snow (1977): beebid eelistavad kõrgemat hääle helisagedust (260 võnget sekundis) Võime ära tunda erinevaid häälikuid Lõhnataju MacFarlane (1975): imikud eelistavad oma ema piima lõhna Maccoby (1980)imik otsib lähedust esmase hooldajaga
vaba leksikaalne tüvi seotud grammatiline afiks Morfoloogilised protsessid Liitmine rohkem või vähem aglutinatiivne (nt käs+i+le+gi). Kuid võivad alluda ka fusioonile ehk sulada kokku nagu sõnavormis murda. Tavaline on liitmisega koos toimuv osaline fusioon ehk tüve ja/või afiksi modifitseerumine. Reduplikatsioon on liitmise erijuhtum tüve täielik kordumine (nt orang 'inimene' orang+orang 'inimesed') Prosoodiline transformatsioon rõhu või sõna intonatsiooni abil. Nt rõhu ümberpaigutamisega tehakse inglise keeles vahet eri sõnaliikidesse kuuluvate sõnade vahel. Liitmise vastand on lühendamine. Nt vene keeles moodustub osade sõnade mitmus ilma tunnuseta (kool koolid). Morfotaktika Morfotaktikaks nimetatakse morfeemiklasside järjestust sõnas ja seda reguleerivaid piiranguid. (Tabel! lk-131) Üldine tendents on see, et liited asuvad tüvele lähemal kui tunnused ja lõpud. Teatud seotud
silbivälteteooria jagab pearõhulised silbid lühikesteks nõrgalt rõhutatud silpideks ja pikkadeks kerge rõhuga või raske rõhuga silpideks. Põhiküsimus on see, kas jagada välteid binaarsete või ternaarsete vastandustena. Probleem: vahe tehakse vaid lühikese ja pika kestusastme vahel, kuid mitte kolmese välte vahel. 3) taktivälteteooria välde on takti tugevast ja nõrgast osast moodustuv fonoloogiliselt oluline prosoodiline nähtus. Välted on :leksikaalselt distinktiivsed. Välteeristus toimub kõnetakti ulatuses: rõhulise silbi tuuma, lõpu ja järgmise rõhuta silbi tuuma jooksul. 49. Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada? Intonatsioon on lausemeloodia, mida mõjutavad grammatiline struktuur, informatsioonistruktuur, diskursuse struktuur jne. Intonatsioon näitab kõneleja lingvistilist kompetentsi. Intonatsioon e
Fonoloogia kordamisküsimused 1. Fonoloogiline hierarhia Lausung > intonatsiooniline fraas > fonoloogiline fraas > prosoodiline sõna () > jalg ehk kõnetakt (F, ) > silp () > moora () > segment ehk foneem 2. Foneem, allofoon Foneem foneemi ei öelda välja, s.o abstraktne üksus. Ei sõltu kontekstist, vaid hääldus eristab, nii on nt provansaali keeles 'õhtu' seRo ja 'saag' sero (kontekst on sama: se_o) Allofoon allofoone öeldakse selgelt välja. Konteksti poolt määratud, nt kas mõnes Lõuna-Rootsi dialektis on R alati silbi alguses ja r on alati silbi koodas.
liitsõnamoodustuse põhimõtteid. Sõnu hääldatakse kõnes tihti kokku ning need võivad jääda püsivateks. Kõnekeele sagedased erisõnad: kesse, misse, eksju, ahsoo, jajah, onju, eksole, misasi, ingliskeel, nono, etet. Eesti suulineja kirjalik keel 2: kvalitatiivne süntaks Grammatiline lause sõnade ja fraaside moodustatud grammatiline tervik, mille tuumaks finiitverb ja mille osade vahel on erinevaid grammatilisi suhteid. lausesulam/tihvtlause kaheverbiline prosoodiline tervik, keskel ühine osa tihvt, (peegelkonstruktsioon: see on bluffimine on see) Eesti netikeel Netis kasutatava keele uurimine kasutatakse erinevaid klassikalisi keeleuurimise viise, eelkõige korpusepõhised uuringud, oluline on suulise ja kirjaliku keele taust, uuringuid vähe, eestis uuritud, kommentaarides, reidis, jututubades, msnis. Netikeel mõiste on ebamäärane, kuid see on igasugune arvutisuhtluse keel, mis erinev normikeelest. Ainult teismeliste netisläng,
Eesti keele morfofonoloogiast nimetav omastav [LAADIVAHELDUSE TEKE] *silta *siltan *silta *silan *silda *sillan sild silla *jalka *jalkan *jalka *jalgan *jalga *jalan jalg jala Eesti keele morfofonoloogiast Vältevahelduse tekkel palju erinevaid seletusi Nt Veske-Collinderi asepikendusteooria: VV tekkis u 15. saj sise- ja lõpukao tagajärjel Vokaali kao tagajärjel jäi sõna silbi võrra lühemaks Kadunud silbi prosoodiline väärtus anti üle eelmisele pikale silbile, mis muutus seetõttu ülipikaks Asepikendusega pikenenud silbid on praegu III v, pikenemata jäänud silbid II v ja lühikesed silbid I v Martin Ehala, "Eesti keele väldete probleemi üks lahendusi", Keel ja Kirjandus 1999/7, lk 453. Eesti keele morfofonoloogiast Algselt kõik sõnad kujuvahelduseta (KV) Siis kaks muutkonda: KV ja KV 1. *kala-2n > kalade, *m-ta > maad 2. *hampa-ha-n > hamba,*hamas-ta > hammast
Elemendid võivad alluda fusioonile ehk sulada kokku. Täielik fusioon on siiski erandlik. Väga tavaline on liitmisega koos toimuv osaline fusioon ehk tüve ja/või afiksi modifitseerumine. Suurt osa morfofonoloogilistest variatsioonidest saab käsitleda morfoloogiliste protsesside kõrvalproduktina, nt eesti keele astmevaheldus. Reduplikatsioon on liitmise erijuhtum. Reduplikatsiooni lihtsaim avaldumisvorm on tüve täielik kordumine. Tavaline on ka prosoodiline transformatsioon rõhu või sõna intonatsiooni abil, nt paljudes Aafrika toonikeeltes. Rõhu ümberpaigutamisega tehakse inglise keeles vahet eri sõnaliikidesse kuuluvate sõnade vahel. Mõnikord kasutatakse morfoloogiliste suprasegmentaalsete vahendite kohta terminit superfiks. Liitmise vastand selles kontekstis on lühendamine. Vene keele mõnede käändkondade substantiivide mitmuse genitiiv moodustub ilma tunnuseta, kusjuures põhivormiga võrreldes näib see lühendamisena.
Juurmorfeem – tüve minimaalne põhiosa, mis esindab lekseemi Tüvi – sõnaosa, millega afiks liitub vms Prefiks – tüve ees asuv afiks Sufiks – tüvejärgne Infiks – tüve sees paiknev (ka transfiks) Tsirkumfiks – prefiksi ja sufiksi kohustuslik kombinatsioon Morfeemide liitmine e afikseerimine Modifitseerumine – liitmisega koos toimuv osaline fusioon Reduplikatsioon – tüve täielik kordamine või osaline kordumine Prosoodiline transformatsioon – rõhu või sõna intonatsiooni abil Superfiks – morfoloogiline suprasegmentaalne vahend Lühendamine – liitumise vastand Morfotaktika – morfeemiklasside järjestus sõnas ja seda reguleerivad piirangud Kliitik – tüvega nõrgemini seotud, liidetakse sageli juba muudetud sõnavormidele. Nt liide – ki. Muutmine – morfoloogiliste vahendite kasutamine lekseemidest uute sõnavormide, muutevormide moodustamiseks. Väljendavad eelkõige grammatilisi seoseid.
Kuulmisvõime - Kuulmissüsteem funktsioneerib enne sündi. Mõned 4päevased titad eelistavad kuulata emakeelt; Mõne minuti vanused titad ehmatavad valju heli või müra peale, pööravad pea hääle suunas. Laps hakkab keelt õppima enne sündi. Kuuleb ema häält ja vastab sellele. *DeCasper & Spence- rasedad lugesid 2 päeva korda 6 nädala jooksul enne sündi jutukest, 2-3 päeva pärast sündi imemese ajal see kordus suurendas imemissagedus. Oluline keele prosoodiline(rütmiline) stuktuur. KOGNITIIVNE ARENG Jean Piaget (1896-1980) teadmiste omandamise arengustaadiumite teooria . Teadmine tekib tegija tegutsemisel objektidega. Kogu arengu alguseks on imiku manipuleerimine esemetega, edasi hakatakse manipuleerima ka abstraktsete objektidega(omadused). Formaalne mõtlemine seisneb konkreetse mõtlemise dekontekstualiseerumises. Kognitiivse arengu jaoks on bioloogilised eeldused ja keskkondlikud tingimused vajalikud ent ebapiisavad. Keskne konstrukt on
(Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte värsimõõtu ja rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumist neis peaksite teadma). Värss - lad. k. kirjarida. Värsi piir kattub süntagma või lause lõpuga. Siire (enjambment) - süntaktilise ühiku või lause lahutamine värsirea piires (mõte jätkub järgmisel real). Värsisüsteemid: a) silbilis-rõhuline: kindel arv rõhulisi ja rõhuta silpe - värsitõusud ja -langused b) prosoodiline: välteline, rõhuline. Rõhuline: Kindel arv rõhulisi silpe, aga langused muutlikud, korrastamata värsijalad. Välteline: pikk silp + lühemad silbid. (nt. heksam.) c) silbiline - värsside kindel silbiarv (nt. haiku, tanka, hispaania romanss, prantsuse 12- silbik) Värsijalg - rütmiüksus, mille moodustavad reeglipäraselt korduvad rõhuga ja rõhuta silbid. Värsimõõt - värsipikkus, põhineb silpide vaheldumisel. Levinumad värsijalad: ( - värsi tõus, v- värsi langus)
Eesti vältesüsteem on osutunud aga oluliselt keerukamaks. Kolmese vastanduse võivad moodustada nii vokaalid (nt sada – saada – saada), konsonandid (nt kada – kata – katta) kui vokaali-konsonandi kombinatsioonid (nt sade – saate – saate). Foneetiliselt antakse väldet edasi aga häälikukestuste suhtega rõhulise ja rõhutu silbi piires. Eesti keele välted ei ole oma olemuselt üksikhääliku erinevad pikkusastmed, vaid tunduvalt komplitseeritum prosoodiline nähtus. Läänemeresoome-eelset rõhusüsteemi on Mikko Korhonen kirjeldanud järgmiselt: pearõhk oli alati esimesel silbil pearõhulises silbis vastandusid pikad ja lühikesed vokaalid, muudes silpides esinesid ainult lühikesed vokaalid pearõhulises silbis võis eristada seitse kvalitatiivselt erinevat vokaalfoneemi (i, ü, u, e, o, ä, a), järgsilpides ainult kaks: i ja a konsonandiga lõppesid pigem rõhulised kui rõhuta silbid.
Esimene kõnesüntesaatoril loodud eestikeelne tekst. Välde on silbi omadus, selle juures oluline rõhulise ja järgmise silbi kestussuhe Fonoloogia põhiprobleemid on prosoodias: välde, rõhk, palatalisatsioon. Kas välde on hääliku silbi, kõnetakti või sõna omadus? Kolmikopositsioon või binaarsed opositsioonid? Neljas välde? Kas eri kvantiteediga eri foneemid (nt pikk ja lühike /a/ on kaks eri foneemi) või üks foneem (nt /a/) ja sellega kaasnev kvantiteet on eraldi prosoodiline foneem; kas häälikuühendid on eri foneemid või foneemikombinatsioonid? Valter Tauli: 1) maailma keelte muutumine, raamatud ,,The structural tendencies of languages" ja ,,Structural tendencies in Uralic languages", 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. Tiit-Rein Viitso: läänemeresoome keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt 2008 ,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud" Mati Hint: eesti keele astmevaheldus, prosoodia
Siire on sageli tarvitatav lausekujund luules, misjuhul lahutatakse süntaktiline ühik värsirea piiril või kahe värsi vahel. Ütlus jätkub järgmisel värsireal või salmis. Siiret kasutatakse puändi edasilükkamiseks, et viivitada kavatsetud emotsiooni tekitamisega.Siiret võib kasutada ka värsirea katkestamiseks, et luua heakõla värsiridade lõpus või alguses. Värsisüsteemid: silbilis-rõhuline: kindel arv rõhulisi ja rõhuta silpe - värsitõusud ja –langused; prosoodiline: välteline, rõhuline. Rõhuline: Kindel arv rõhulisi silpe, aga langused muutlikud, korrastamata värsijalad. Välteline: pikk silp + lühemad silbid silbiline - värsside kindel silbiarv Värsijalg - rütmiüksus, mille moodustavad reeglipäraselt korduvad rõhuga ja rõhuta silbid. Värsimõõt - värsipikkus, põhineb silpide vaheldumisel. Levinumad värsijalad: ( - värsi tõus, v- värsi langus) trohheus: - v/ - v Kahesilbiline värsijalg, pikk ja lühike (rõhuline ja rõhuta) silp.
vahel. Luule. e poeesia (poiema > kreeka k. `tehtu', `loodu', `esile toodu', poiesis > `loov oskus', `kunst') tähistab kõiki värss- ehk seotud kõnes teosed. Valdavalt lüüriline, võib olla ka eepiline või dramaatiline Värss. > lad. K. `vagu', `(kirja)rida', Värsi piir kattub süntagma või lause lõpuga. Siire. süntaktilise ühiku või lause lahutamine kahe värsirea piires. Värsisüsteemid. Kujundavad luule rütmi, eristatakse järgnevaid süsteeme: SILBILIS-PROSOODILINE (Silbilis-rõhuline, Silbilis-välteline, Vältelis-silbilis- rõhuline) PROSOODILINE (Välteline, Rõhuline, Rõhulis-välteline) SILBIILNE SILBILISRÕHULINE > värsimõõt koosneb värsijalgadest (kõnetaktididest) Värsijalg > rõhuline silp (värsijala tõus) + rõhuta silbid (värsilangused) Silprõhulised luuletused > ühtlustatud silbiarv Värsijalg: rütmiüksus, mille moodustavad
‘tehtu’, ‘loodu’, ‘esile toodu’, poiesis > ‘loov oskus’, ‘kunst’) tähistab kõiki värss- ehk seotud kõnes teosed. Valdavalt lüüriline, võib olla ka eepiline või dramaatiline Värss. > lad. K. ‘vagu’, ‘(kirja)rida’, Värsi piir kattub süntagma või lause lõpuga. Siire. süntaktilise ühiku või lause lahutamine kahe värsirea piires. Värsisüsteemid. Kujundavad luule rütmi, eristatakse järgnevaid süsteeme: SILBILIS-PROSOODILINE (Silbilis-rõhuline, Silbilis-välteline, Vältelis-silbilis- rõhuline) PROSOODILINE (Välteline, Rõhuline, Rõhulis-välteline) SILBIILNE SILBILISRÕHULINE > värsimõõt koosneb värsijalgadest (kõnetaktididest) Värsijalg > rõhuline silp (värsijala tõus) + rõhuta silbid (värsilangused) Silprõhulised luuletused > ühtlustatud silbiarv Värsijalg: rütmiüksus, mille moodustavad
Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Värsimõõt. Trohheus. Jamb. Daktül. Amfibrahh. Anapest. Värss - lad. k. kirjarida. Värsi piir kattub süntagma või lause lõpuga. Siire (enjambment) - süntaktilise ühiku või lause lahutamine värsirea piires (mõte jätkub järgmisel real). Värsisüsteemid: a) silbilis-rõhuline: kindel arv rõhulisi ja rõhuta silpe - värsitõusud ja -langused b) prosoodiline: välteline, rõhuline. Rõhuline: Kindel arv rõhulisi silpe, aga langused muutlikud, korrastamata värsijalad. Välteline: pikk silp + lühemad silbid. (nt. heksam.) c) silbiline - värsside kindel silbiarv (nt. haiku, tanka, hispaania romanss, prantsuse 12-silbik) Värsijalg - rütmiüksus, mille moodustavad reeglipäraselt korduvad rõhuga ja rõhuta silbid. Värsimõõt - värsipikkus, põhineb silpide vaheldumisel. Levinumad värsijalad: ( - värsi tõus, v- värsi langus)
selle südame, (SIIRE) selle südame, täis joobumispuhke, täis soovide sinisädelust kuid ometi loobumisuhke. On siiski kurb, et pärib surm selle südame (värsi piir kattub süntagma lõpuga) Ja kõik tema laulmatud laulud Ah, nii kurb, nii kurb, et pärib surm Selle südame laulmatud laulud! (Marie Under) 9.2.Värsisüsteemid Värsisüsteemid kujundavad luule rütmi, eristatakse järgnevaid süsteeme: SILBILIS-PROSOODILINE (silbilis-rõhuline, silbilis-välteline, vältelis-silbilis- rõhuline) PROSOODILINE (välteline, rõhuline, rõhulis-välteline) Rõhuline - ehk aktsendiline, sarnaselt silprõhulise värsisüsteemiga kindel arv värsitõuse, aga värsilanguste silbiarv muutlik, korrastatud värsijalgu ei teki. Rõhulised mõõdud: trohheuse-, jambi-,daktüli-anapesti-,amfibrahhilaadsed.
Mõned keeleteadlased (Mart Remmel, Tiit-Rein Viitso) on osutanud ka nelja välte võimalikkusele eesti keeles. See väide pole tajukatsetes ega ka akustiliselt kinnitust leidnud. Probleem: ainuüksi esimese silbi kohta infot omades tehakse vahe vaid lühikese ja pika kestusastme vahel, kuid mitte kolmese välte vahel. Taktivälteteooria - Peamisteks esindajateks: Arvo Eek ja Einar Meister ning Ilse Lehiste. Välde on takti tugevast ja nõrgast osast moodustuv fonoloogiliselt oluline prosoodiline nähtus. Välted on leksikaalselt distinktiivsed. Välteeristus toimub kõnetakti ulatuses: rõhulise silbi tuuma, lõpu ja järgmise rõhuta silbi tuuma jooksul hüpotees kuulaja võrdleb väldete identifitseerimisel järjestikuste häälikute kestusi takti kahe silbi jooksul; sõnaalguline konsonant ei kanna vältevastandust, küll võib aga selle kestuse järgi otsustada kõnetempo üle; kestuse mõõtmised on näidanud, et välteid iseloomustab rõhulise ja rõhuta silbi teat. kestussuhe
Vaja oleks arendada ka artikulatoorset foneetikauurimist, mis vajab tänapäevast aparatuuri, koostööd arstide ja eripedagoogidega. Fonoloogia põhiprobleemid on prosoodias: välde, rõhk, palatalisatsioon. Kas välde on hääliku silbi, kõnetakti või sõna omadus? Kolmikopositsioon või binaarsed opositsioonid? Neljas välde? Kas eri kvantiteediga eri foneemid (nt pikk ja lühike /a/ on kaks eri foneemi) või üks foneem (nt /a/) ja sellega kaasnev kvantiteet on eraldi prosoodiline foneem; kas häälikuühendid on eri foneemid või foneemikombinatsioonid? EKGs puudub foneetika-fonoloogia osa. Praegu on alustatud foneetika ja fonoloogia tervikkäsitluse koostamist (kollektiivne töö, projekti juht Eva-Liina Asu-Garcia). Valter Tauli: 1) maailma keelte muutumine, raamatud ,,The structural tendencies of languages" ja ,,Structural tendencies in Uralic languages", 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine
· Viga on nähtus (sõna, hääldus, grammatiline konstruktsioon, üksuse funktsioon jm), mida suhtlejad parandavad Eneseparandussüsteemi ehitus: · Väljaütlemise edasilükkamine (ee, noh, venitus jms) · Oleva lausungi muutmine, uue alustamine · Asendamine, lisamine, (kustutamine, ümbertõstmine) · Vigade parandamine, alternatiivi pakkumine Ümbertegemise algatamise vahendid: · sõna katkestamine · prosoodiline katkestus (glotaalklusiil) sõna lõpus · Sõnad: või, tähendab, ühesõnaga, ma mõtlen, ei, mitte · Edasilükkamisvahendid · Ilma markerita 1. Eneseparandus: · Parandamine: H: ja vat sis jär- ülejärgmises tuledki vat · Alternatiivi pakkumine: ja=se=on `Kärdla ainu- või=tähendab=see (.) `Hiiumaa ainus `keskkool. · Uue lausungi alustamine (haruldane): mis ik- või `kuskohas nüd `on ta sis. 2
b) tugevnevat pikkusmuutust, kus g, b, d, s muutuvad k, p, t, ss-ks, nt põrge : põrke, saabas : saapa, vaade : vaate, põrsas : põrssa. Algläänemeresoome keeles puudutas see ainult geminaatklusiile (NB! Ajalooliselt on geminaatide VV pigem seotud laadivaheldusega). Tänapäeval laienenud mujalegi, kus tegemist häälduspinge erinevusega, nn lisapainuga (tugevates vormides esineb prosoodiline lisarõhk (pain)). III välde ainus “tõeline” välde, I ja II välde taanduvad erinevatele silbitüüpidele. I välde – lühike rõhuline lahtine silp; II välde – pikk rõhuline lahtine või kinnine silp. Praeguse VV kohta kasutatud terminit “hiline VV”, mis hakkas tekkima 13. sajandil. Nn Veske-Collinderi teooria: kui sõna lüheneb ühe silbi võrra, siis hääldus intensiivistub, et kogupikkus säiliks samana
Kõnetakt on selline segment, mille puhul häälikute kestussuhted nt rõhk säilib. Oluline on, mis ulatuses määrata hääliute pikkus, mia materjali esiatda lapsele lugema õppimiseks. Kõnetaktideks jaotumine tuleb selgeks teha!!! Süntagmade (,,portjonite") tasand: üks või rohkem sõnu, mille vahel kõnes pausi ei ole. On kõnetati või silbipiiri paus aga mitte sõnadevaheline. ,,pärast lõunat tuli meile külaline." Kuidas hääldad? Saab mitut moodi. (Foneetiline (prosoodiline), sõna, süntagma. Süntagma on kõnesegmennt. Ta võib aga ei pea kokku langema.... millega?? Segmentideks jaotumine sõltub kontekstist: nt kõnes silbipiir (üpldse silp) on omaette nähtus. Lausungitasand: võib koosneda liht- ja liitlausungitest. Ütlus:koosneb lausungif, lausungirühm Sõna suuline ja kirjalik Sõna (tähendus ja koostis): a) kujutlus/mõiste jnejnejej Vt järgi slaidilt
annaabi.ee 
