Ohverdamispaigas viljastas ta kusemisega maad. Ta pillas oma kuldse sarve maha ja lausus: See on tshiigr - Meandashi tundur! 4 I PÕHJAPÕDER (Rangifer tarandus) Põhjapõdra (Lisa 1) sugulusaste teiste hirvlastega pole selge. Ta on omapärane hirvlane, kes tekkis pleistotseeni alguses ja formeerus täielikult plistotseeni keskel. Põhjapõdral on pikk kere ja kael, jalad aga suhteliselt lühikesed. Tema tüvepikkus on kuni 200-220cm, õlakõrgus kuni 110-140cm, mass kuni 100-220kg. Kõige väiksemad põhjapõdrad elavad Kaug-Põhja saartel ja tundras, kõige suuremad aga Lõuna-Siberi taigas ja mägedes. Keskimiste varvaste sõrad on neil suured, laiad ja kühvlina kõverdunud: kaks sõrga koos moodustavad nagu suure lusika, millega on hea lund kraapida. Külgmiste varvaste sõrad on samuti küllaltki
järvedes, ookeanis ning kõigil mandritel peale Austraalia, kuid viimasel ajal on inimesed sinna mõned liigid siiski sisse viinud. Vanimad kärplased on teada juba varasest oligotseenist. Selle rühma esindajad elavad maa peal puudel ja kaevavad urge, samuti leidub pooleldi ja täielikult veelise eluviisiga liike. Kõigi nende erinevate eluviiside juures on eri liikide ühendavaks jooneks lühikesed jalad ja pikk vilajas keha, mis on väga paindlik. Kärplaste karvastik on paljude põhajpoolse levikuga liikidel talvel väga tihe ja kohev. Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt tumedam kui ülapoolel. Aastaaegade lõikes muutub karvastiku kohevus ja tihedus tunduvalt, kaks liiki on talvel koguni lumivalged
Praegu on punahirve Eestis just Eesti läänesaartel. Punahirv on suuruselt põdra järel teine hirvlane. Punahirve värvus suvel ja talvel on erinev, suvel on ta punakaspruun ning talve poole muutub ta hallikaspruuniks. Nagu punahirve värvus on ka ta toit suvel ja talvel mõneti teistsugune. Suvel toitub see hirvlane rohttaimedest, talvel aga puude-põõsaste koortest ja võrsetest. Välimus Punahirvedel pole sarved aastaringselt, vaid osa aastast saavad isasloomad uhkeid sarvi kanda. Sarvede pikkus võib ulatuda 91 cm-ni, keskmiselt on aga sarved kuni 71 cm pikad. Sarvede kaal võib ulatuda 3 kg-ni, kuid haruldaselt 1 kg. Sarved ise on väga harulised, kuid pulkjad. Tihti rohkem kui 10 haruga sarved ei ole kurrulised. Punahirv on suuruselt põdrast väiksem ning metskitsest suurem. Ta värvus oleneb aastaajast (suvi/talv). Suvel
Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, kahe- kuni kolmeaastastel kahe- või kolmeharulised ja nii edasi
Savannid levivad lähisekvatoriaalse kliimavöötme piirkonnas. Lähisekvatoriaalsed vöötmed asuvad ekvaatorist pöörijoone suunas, ulatudes 15. laiuskraadini. Enamik maailma savannidest asub Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas, kuid neid leidub ka Lõuna- ja Kagu-Aasias ning Austraalias. Savannis elavad loomad Lõvi Lõvid on väga suured ja võimsa kehaehitusega. Isaste tüvepikkus on 180240 cm, saba pikkus 6090 cm, mass 180-227 kg. Kere on sale, isegi kiitsakas. Pea on erakordselt massiivne, võrdlemisi pika koonuga. Jäsemed on lüheldased ja väga tugevad. Pikk saba lõpeb tutiga. Keha katab lühikene pruunikaskollane karvastik. Täiskasvanud isalõvidel on pikk tumedam lakk, mis katab nii kaela, õlgu kui ka rinda. Lõvid ei ela ainult üksinda ega paarikaupa, vaid ka suuremates rühmades praidides. Praidi kuulub tavaliselt 1-2 täisealist isalõvi, mõned emalõvid ja noorloomad. Tavaliselt on praidis 7 kuni 10 või
ja söövad kuni 80 kg merelimuseid päevas. Morsk toitub ühtejärge 2 ööpäeva (48h) ja tukub lesilas mitu päeva. Tśuktśi ja Beringi mere 150 000 morsa tarvis peab meri „ tootma“ 7500 tonni molluskeid päevas. Morsa silmad on pisikesed ja punased , põsed ja mokad on kortsulised ja hõredakarvalised , hingamisega kaasneb inin ja röhkimine. (Randla 1990, Lk 134) Põhjapõtrade metsikut karja Taimõril peetakse suurimaks geograafiliseks populatsiooniks . Põhjapõder on ainus hirvlane, kel sarvi kannavad mõlemad sugupooled. Päevas sööb 5kg samblikke ,tundrarohtu, pajulehti, seeni, linnumune ja –poegi, koguni lemminguid, lakub uriini ja soolavajaduse leevendamiseks ka ookeanivett , luid. Põdrad peavad pulmi sügisel. Karja liikmeil vahetuvad 1X aastas sarved. Kevadel on sarved tiinetel emastel , et vasikaid kaitsta. Suvel kasvavad sarved pullidele ja pärast jooksuaega aetakse need maha. Talvel kannavad sarvi emased ja noored
mütoloogias oluline tegelane. Teda seostatakse nii tule kui veega ja ta võib olla nii purustava kui viljastava mõjuga. Maiad uskusid, et jaaguar on allmaailma jumal, kes hoolitseb selle eest, et Päike iga päev uuesti tõuseks. Jaaguaril on kuldne või pruunikaskollane mustade täppidega karv. Nagu leopardilgi, esineb sagedasti melanismi. Vihmametsades elavad jaaguarid on tavaliselt väiksemad ja tumedama karvaga kui selvas ja soostikes elavad isendid. Jaaguari kere on 150-180 cm pikk, jässakas saba on 4070 cm pikk. Täiskasvanud isendid kaaluvad 70 kuni 110 kilogrammi. Emasloomad on kergemad kui isasloomad. Jaaguari areaal on Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, elutsedes selvades, vähemal määral ka põõsastutes ja pampades. Jaaguari levila piirid on tänapäeval oluliselt kahanenud, kuid liigi säilimise seisukohalt on see veel piisavalt suur. Jaaguari arvukus kahaneb jätkuvalt.
Kasutatud materjalid lk17 2 Sissejuhatus Perekondade ja liikide arvu poolest on kärplaste sugukond kiskjaliste seltsi rikkamaid. Ta hõlmab 65 70 liiki, mis jagunevad 24 29 perekonna ja 5 alamsugukonna vahel (Loomade elu 1987). Enamik kärplasi on väikesed või väga väikesed, vähesed aga keskmise suurusega loomad. Nende tüvepikkus on 15 kuni 120 150 cm, mass 100 g kuni 40 kg. Kere on neil pikk, peenike ja väga paindlik, harva jässakas, massiivne. Kärplaste karvastik on põhjapoolse levikuga liikidel talvel tihe ja kohev, mille tõttu on nad olnud hinnatud karusloomad. Aastaajati muutub karvastik tunduvalt. Kaks liiki on talvel koguni lumivalged. Need on kärp ja nirk. Kärbil jääb talveks must sabaots (Loomade elu 1987). Kärbi karusnahka nimetatakse ka hermeliiniks. Eestis elab kärplastest 10 liiki: Kärp ( Mustela erminea)
heitlehised ja okasmetsad. Põhjanõlvul on kuivstepp ja poolkõrb. 1976 rajati Nepali Dzomolungma piirkonda Edmund Hillary algatusel Sagarmatha rahvuspark mis on üle 124 000 ha Lumeleopard Lumeleopard ehk irbis on kaslaste sugukonda kuuluv kiskja. Esimesena kirjeldas lumeleopardi teaduslikult Johann Christian Daniel von Schreiber 1775.aastal. Lumeleopard on umbes leopardi suurune: tüvepikkus 120150 cm, sabapikkkus 90 cm, mass 2341 kg. Irbise kere on pikk, jalad üsna lühikesed, ning saba üsna pikk ja karvane. Irbise karvastik on väga tihe, kohev ja pehme. See kaitseb hästi külma eest. Karvastik on suitsuhall või kahvatukollane ja sellel on tumehallid või mustad tähnid. Kõhualune on valge. Kogu keha on kaetud sama värvi tähnidega, välja arvatud kõhualune. Irbised ei suuda möirata. Tema häälitsuste hulka kuuluvad kähisemine, nurrumine, näugumine, urisemine ja ulgumine.
· eelistavad elada tihedates okasmetsapadrikutes aga ka tiheda risuga segametsades KÄHRIKKOER Nyctereutes procyonoides Gray · jässaka kehaga, lühikeste jalgadega, lühikese koonu ja sabaga rebasesuurune loom · pea külgedel moodustab tal karvastik põskhabeme · üldtoon on tal määrdunud- hallikaspruun · näol on must mask nagu · pika karmi karvaga koerlane pesukarul · · võib elada nii leht- ja tüvepikkus 50...80 cm segametsas kui ka · 12...25 kg taimestikurikastel veekogude · Eestis üle 6000 kallastel
kuusekoore kraapimine vaiguerituse stimuleerimiseks raiejäätmete metsa jätmine ja eksponeerimine kuni kevadeni ulukite elupaigavaliku suunamine lisasöötmisega (sel on ka omad ohud) ja soolakute paigutamisega hirvlaste asustustiheduse kontrolli all hoidmine relvaga ja ehk ka suurkiskjate abiga (neid metsakahjustuste piirkonnas mitte küttides) JAHITROFEED Eesti ulukitelt on võimalik saada 13 trofeed. Põder, sokk ja hirv - on võimalik saada sarved Metssiga - kihvad Karu, ilves ja hunt - saab kolju ja nahad Rebane, kährik ja nugis koljud Varsti lisandub ka koprakolju! Trofeesid hinnatakse näitustel, kus neid hindavad litsentseeritud kohtunikud. Andmed kantakse kataloogidesse. Pärast hindamist saavad parimad trofeed medalid (hinnatakse pallide alusel). Trofu kriteerium- loom peab olema kütitud vastavalt jahiseaduse reeglitele. Vastasel juhul trofee ei loe. Koljude hindamisel on üks osa
Perekond: põder Liik: põder Suurkiskjaid loendatakse rohkem kui neid on, sest näiteks huntide areaal on nii suur, et loetakse “naabrite” hundid ka kokku. Põder (Alces alces) Olulisim uluk, sest on olnud siin jääajast ja on alati siin olnud. Esivanemate olulisem jahiuluk. Kõige suurem metsakahjustusi tekitav loom – sööb noort metsa. Põdra välimus 300-500 kg kõrgus 1,90m habe lõualotis keev vesi isasel sarved (umbsarved) – kasvavad igal aastal uuesti; põhjapõdradel on ka emastel sarved 5-6 eluaastast kasvavad kühvelsarved 10. eluaastast alates hakkab sarvede mass kahanema Põdra levik taigavööndis põhjas tundrani/metsatundrani lõunas stepini/kõrbeni eristatakse 8-9 alaliiki (erinevad kehamõõtmete, sarvede jms) külmemates piirkondades elavad suuremad liigid (kõige võimsamad põdrad elavad Alaskal- u 1t raskused ja 2m sarved)
Karvakate on tihe ja pikk, värvuselt pruunikasmust. Pea ja keha küljed on tumedamad, jalad ja alapool heledamad. Sõrad on suhteliselt suured ja nihkuvad laiemale pehmel pinnasel (kasulik rabapinnasel liikumiseks). Põdra kolju Sarved on ainult isasloomadel (pullidel), võivad olla 1,8 m laiused, kaaluda kuni 36 kg. Suurus oleneb looma vanusest ja toitumisest, nad ilmuvad vasikatel esimesel eluaastal sarvemüksudena. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, 2-3 aastastel kahe- või kolmeharulised jne. 5-10 a vanusena on võimsamad sarved, hilisemas vanuses muutuvad sarved väiksemaks (näiteks 10 a vanustel ja vaneatel väheneb keskmine sarveharude arv 4-ni). Vanadel isenditel on sarved jämedamad (ümbermõõt üle 150 mm). Kuju järgi eristatakse pulk- ja kühvelsarvi. Levila lõunapoolsematel aladel esineb rohkem pulksarvedega loomi, põhjapool kühvelsarvedega. Üldjuhul ei kanta sarvi aastaringselt (heidetakse maha pärast
(9) 6.2 Gmelini lehis Larix gmelinii 8 Areaal: Ida- ja Kirde-Siber, Taga-Baikalimaa, Kaug-Ida ja Mandzuuria. Areaali piires eristatakse 5 teisendit: dauuria lehis, Cajanderi lehis, kuriili lehis, olga lehis ja Rupprechti lehis. Suurus: laiuvast põõsast kuni 30 m kõrguse puuni. Võra: noorelt koonusjas või laimunajas, vanemas eas laiuv. Oksad pikad, ebakorrapärase asetusega. Koor, võrsed: tüvekoor tumepruun, madalarõmeline, küllaltki õhuke. Noored võrsed violetjad või oranzpruunid, paljad või karvased. Pungad kollakaspruunid. Okkad: pikkvõrsetel ühekaupa, lühivõrsetel 20-50 kaupa kimbus, 1-3 cm pikad, sinakasrohelised. Okkad puhkevad aprillis, kolletuvad ja varisevad oktoobri algul. Käbid: moodustuvad lühivõrsetel. Isaskäbid võrsete alumisel küljel, rohekad või kollakad. Emaskäbid punakasvioletjad või rohelised. Valminult käbid pruunid, vahel
Siinses maastikupildis annavad tooni oliivi-, viinamarja- ja viigipuuistandused. Loomastik vahemerelises kliimavööndis on suhteliselt vaene seoses tiheda inimasustusega. Vahemerelise vööndi loomastikus leidub vähe sellele vööndile omaseid loomaliike. Enamasti on tegemist ka naabervööndites elutsevate või veelgi laiema levikuga loomadega. Näiteks elavad Sardiinia saarel Vahemeres mägilambad ehk muflonid, kellel on sihvakad ja kõrged jalad ning kooldunud sarved (Austraalias elavad kängurud, kes on taimetoidulised hüpates liikuvad loomad; Põhja-Ameerikas elutsevad ida-vöötoravad, kes kraabivad oma uru kivi või mahalangenud tüve alla). · Inimesed vahemerelises vööndis Vahemereline vöönd on oma peamisel levikualal, Vahemere ümbruses, maailma üks tihedama inimasustusega piirkondi. Siin tekkisid ja saavutasid oma võimsuse Egiptus, Kartaago, Vana- Kreeka ja Vana-Rooma. Siin kohtusid ja põimusid õhtu- ja hommikumaa tsivilisatsioonid.
Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai Tuhkru jäljerida on kergesti äratuntav, kuna see varieerub lühikese aja jooksul väga kiiresti loomad võivad jätta mõne meetrise lõigu peale nii kaksik- kolmis- kui ka nelikjälgi. Euroopa naarits (ei ole jahiuluk) on väga ohustatud loom, olles välja surnud peaaegu kõikjalt oma ajaloolise areaali piires. Väikesed hääbuvad asurkonnad on säilinud Hispaanias, Prantsusmaal, Rumeenias, Valgevenes ja Venemaal. Naaritsa keha on ühtlaselt tumepruun. Üla- ja alahuul valged (nagu oleks nina piimakaussi pistnud), mõnikord võib rinnal esineda valgeid laike. Ujulestad on tagajalgadel paremini arenenud kui esijalgadel. Elupaigaks on väikesed kiirevoolulised rikkaliku kaldataimestikuga ja varjevõimalustega metsa jõed ning ojad. Pesa paikneb puuõõnes, juurte vahel või kaldanõlvas ning on vooderdatud pehme materjaliga (tavaliselt saakloomade jäänused, sammal, hein). Valdavalt öise aktiivsusega üksikeluviisiga
Ta on osav loom: ta ronib ja isegi ujub. Tema toiduks on kõik imetajad kellest jõud üle käib. Poegi on tal 3-5. Kuigi pojad kasvavad kiiresti saavad nad eluküpseks alles kolmandal eluaastal. Puumad oskavad nurru lüüa nagu kodukassidki. 1.5 SERVAL See liik on kõrgejalgne ning sale. Tüvepikkus on umbes 100 cm, sabapikkus 30-40 cm. Pea on miniatuurne, ümarad ja suured kõrvad ning suhteliselt lühikese sabaga. Karvastik oranzikas pruun, tumedate laikudega. Serval on levinud Aafrikas Saharast lõuna pool, kus asustab põõsastuid veekogude lähedal. Harva külastab metsi ja väldib kuiva avamaastikku. Pikkade, saledate jalgade abil suudab lühikest vahemaad läbida kiiresti joostes, kõrges rohus liigub suure hüpetega, tabades saagi väledalt. Vajadusel hüppab vertikaalselt üles, tabades linde kuni 3 m kõrguselt. Tema saagiks on enamasti jänesed ja väiksed antiloobid, kuid ka linnud.
kõrge koonu järg. Täiskasvanud isendi pikkus on 1,6-2,6 m. Isased võivad kaaluta 300-315 ja emased 150-200kg. Karvastiku värvus varieeruv, mitmesugustes värvitoonides helehallist kuni mustani, emased on enamasti heledad ja vähem laigulised. Vastsündinud hülgepoja karv on kollakasvalge. Hallhüljes on levinud Barentsi, Lääne- ja Põhjameres. Kõige idapoolsemaks levikualaks on Valge mere kael. Eestis esineb hallhüljest Lääne-Eesti saarestiku ümbruses, Soome lahe kääneosas ja Riia lahes. Arvukas levik sõltub toitumistingimustest ja jääoludest. Kevadel siirduvad hallhülged koos triivjääga Soome randa ning edelapoolsetesse vetesse, osa aga jääb meie avavetesse. Eluviisilt on hallhüljes läänemere hülglastest kõige ulgumerelisem. Elupaigaks on suurem osa aastast avameri ning rannikust kaugemal asuvad saared ja laiud. Talvel elutseb jää servaaladel ja pankadel
Siinsetel taimedel ja loomadel on olnud võimalik areneda ilma välismõjutusteta, seetõttu kohtab Austraalias nii palju kordumatuid taime- ja loomaliike, kes on endeemid ehk keda ei esine kusagil mujal maailmas. 1.1. Ainupilulite selts Nokkloom ja Austraalia silelgasiil kuuluvad ainupiluliste seltsi, kes on nüüdis-aegsete imetajate seas kõige primitiivsemad. Need on roomajate kombel munaspoegijad imetajad, ent neil on seljas karvastik ja nende kehatemperatuur on püsiv (nokkloomal vaevu 32°C), samuti imetavad nad oma poegi. Nokkloom on ebatavalise välimusega, umbes küüliku suurune imetaja. Tema eripäraks on nokalaadselt laienenud koon. Ta toittub vees elutsevatest selgrootutest. Austraalia sipelgasiil meenutab oma okaste ja raskepärase kõnnaku poolest suurt helepruuni värvusega siili. Nokkloom on väga hästi kohastunud eluks vees, aga
Eestis on paljudel taimedel kõikjal levinud juuremädanikke tekitavad juureingerjad perekonnast Pratylenchus. Rühma kuulub kümneid raskesti eristatavaid liike pikkusega alla 0,5 mm. Kirjanduse andmetel (Decker, 1969; Loof, 1978; Evans et al., 1993) võib neist kaheksa liiki parasiteerida teraviljadel, osa küll ainult soojema kliimaga maades. Kõik niiduingerjad tungivad juurtesse ja neis liikudes jätavad nad enesest järele kahjustatud taimekoe, milles tekivad pruunid või mustjad laigud. Pratülenhoosi üldiseks tunnuseks on mullaväsimus. Taimed kiduvad ja võivad värvuselt olla tervetest heledamad, saak aga langeb tunduvalt. (234 EMVI Teadustööde Kogumik LXXI (71) Transactions of ERIA ) 8 Limused Limuste(mollusca) seas on esmapilgul üsna erineva välimusega loomarühmad. Eestis elavad neist karbid ja teod. Nende keha on pehme ja limane
reavahe Taanda viimane lõik nii vasakult kui paremalt poolt 2 cm Lisa teksti paar teemakohast pilti ning paiguta tekst tihedalt ühe pildi ümber ning nelinurkselt teise pildi ümber Paiguta lehe päisesse paremale poole enda nimi II osa Lisa leheküljenumbrid (alla keskele) Muuda esimene lõik sõrendatud tekstiks Koosta tiitelleht Koosta uuele lehele sisukord Linnud Kodukakk Kodukakk on suuruselt ronga ja varese vahepealne. Tema värvuses esinevad valged, pruunid ja kollased toonid. Kuna need on enamasti kogu keha ulatuses ühtlaselt esindatud, loob see kakust natuke rääbaka pruunikaskollase linnu mulje. Eespool domineerivad valged ja pruunid toonid, mistõttu see pool on "puhtam" kui ülejäänud. Kodukaku silmad on tumedad ja vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune. Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad.
Vanemad karud on heledamad. Poegadel on harilikult valge krae kaela ümber, harvem säilib see krae ka täiskasvanud loomadel. 2 Elupaik Pruunkarud eelistavad elada suuremates metsamassiivides, milles leidub rabasid. Avamaastikul vajab ta taimestikku enda varjamiseks kuna ta elab tavaliselt kõrvalisemates ja raskesti ligipääsetavates metsades. Eluala ulatub tundrateni. Talveuinak Talveuinakut peavad, kuna suure kere jaoks on raske talvel vajalikku kogust toitu hankida. Magab koopas või puujuurte all, mille vooderdamiseks kasutab oksaraage, sammalt ja kuivanud taimi. Enne talveuinakut võib ta teha mitu sellist pesa, mille suuruseks on enamasti 2m3. Seepärast valivad nad endale tavaliselt sellise metsa, kus on palju puude poolt mahalangetatud puid. Eestis pole karukoopaid selle sõna klassikalises tähenduses leitud, poolkoobasteks võib pidada mahalangenud tüve alla kraabitud auke. Enamasti magab ta aga
Ainsaks vaenlaseks on karule inimene. Ka Eestis on lubatud erilubade alusel karudele jahti pidada. Põder Põder on hirvlaste sugukonna suurim esindaja ja meie metsade suurim loom. Ta on pikkade jäsemete ja laiade sõrgadega, iseloomulikud on ka pikk ülamokk (seetõttu näib nina kongus) ning kuni 40 cm pikkune habe lõua all. Õlakõrgus (190cm) ületab pikimate meeste pikkuse ning täiskasvanud põdrapulli kaal võib olla võrdne 10 mehe kaaluga (600 kg). Labidakujulised sarved ehivad ainult põdrapullide pead. Vaatamata oma suurele jõule on põder suhteliselt vagur loom, mis on võimaldanud neid isegi ratsa- ja veoloomadena kasutada. Suur loom toitub ainult taimedest, süües suvel 30...40 kg ja talvel 15...20 kg rohtu, lehti ning puuoksi päevas. Männi- ja kuusekoorega maiustades võib põder metsale palju kahju teha. Rootslased taipasid, et põder ei koori puid mitte alati nälja pärast, vaid tal on puudus mitmetest ainetest. Kui panna metsa ulukite
vaskussi ja rästikut. · Eestis on kõik 5 roomajaliiki looduskaitse all. Nende kohta leiate täpsemat informatsiooni viida alt Looduskaitsealused roomajad Eestis. Looduskaitsealused roomajad Eestis II kategooria III kategooria Kivisisalik Arusisalik Rästik Nastik Vaskuss Arusisalik Lacerta vivipara (Jacquin) Arusisalik Lacerta vivipara (Jacquin) · Kehamõõtmed Üldpikkus on 10...16 (18) cm, kere pikkus 6,5 cm. · Levik Eestis ja maailmas On levinud kogu Euraasias Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini, Rootsis ja Norras ulatub levila põhjapiir Põhja-Jäämereni. Eestis esineb kõikjal. · Arvukus Arvukus on sage, arusisalik on Eesti kõige tavalisem roomaja. · Elupaik ja -viis Elupaikadeks on märjemad alad - niisked heinamaad, võsastunud oja- ja kraavikaldad, tihti ka sood ja rabad. Sageli võib arusisalikku kohata kiviaedadel, puuriitades, lauahunnikutel jne
Vähesed musträstad ka talvituvad Eestis. Sügisene ränne algab neil septembris ja kestab novembrini. Musträstas pesitseb Euroopas, Aasias ja PõhjaAafrikas, ta on inimese poolt viidud ka Austraaliasse ja UusMeremaale. Talvituvad Inglismaal ja mujal LääneEuroopa maades, Aasia kesk ja lõunaosas ning Põhja Aafrikas. Isaslinnul on kollane nokk, sulestik on must ilma läiketa. Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik on seljalt tumepruun ja kõhualune on laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti. Tegutseb põõsastes ja maas. Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral lendab lõikava kisaga varju. Linnades on ta julge. Mängul, territooriumi kaitsmisel ja paaride moodustamisel esineb musträstal palju rituaalseid käitumisviise. Mängu ajal jookseb isaslind lauldes ümber emaslinnu kuni jäävad mõlemad vastastikku
isendid väiksemad kui põhjapoolsed; kui ka soost, emased on umbes viiendiku võrra isastest väiksemad. Pikkus nina otsast kuni koheva saba tipuni võib olla meeter kuni 2 meetrit. Emased võivad olla ka lühemad kui meeter. Saba pikkus on 35-52 cm, ehk ligi veerand kogu pikkusest. Kõrgus käppadest kuni õlani 60-95 cm (harva üle 100cm). Karvkate on hundil pikk keha eesosal ja kaelal, moodustades talikarval pisikese laka, mistõttu tundub loom talvel ka märksa kogukam. Karvastik võib olla nii hall, millele viitab ka nimi, kuid ka punakas, valge ja isegi täiesti must. Esineb ka nende värvuste kombinatsioone. Geneetiliste uuringute põhjal on tehtud kindlaks, et must karvkatte värvus tuleneb mutatsioonist, mis kandus üle kodukoertelt. Täiesti valge karvkate on sagedaseim põhjapoolsetes piirkondades. Eestis elavate huntide karvastik on enamasti kollakas-hall, selg ja saba on muust karvastikust aga tumedam, kuna seal on ogakarva tipud mustad.
Elab mädanenud puidus vanade puude tüveavades, eriti avatud maastikuga alleedel (tammed) ja jõgede äärsetel puudel (pajudel), aga samuti ka metsades vanades tammedes. (Looduskaitsevormid nagu rahvuspargid ja Natura 2000 alad Tsehhi, 2010) Käristaja (Psophus stridulus) Kuulub Tirtslaste(Acrididae) sugukonda, sihktiivaliste putukate seltsialamseltsi tirtsulised (Caelifera). Levinud mitmel pool Lõuna-ja Lääne-Eestis, on umbes kolme sentimeetri pikkune, üleni tumepruun (välja arvatud erepunased tagatiivad). Puhkeolekus pole tiibu näha ja putukas ei paista maapinnal üldse silma. Häirimise korral sööstab ta koha pealt üles ja lendab valju praginat tehes veidi eemale. Lennu ajal mõjuvad erepunased tagatiivad koos käristamisega vaenlasele (linnule) ilmselt ehmatavalt. Maandunud putukas kaob jälle 4 otsekohe silmist. Eelistab elupaikadena ümbrusest soojemaid ja tuulevaiksemaid
Loksa 1. Keskkool OOKEANIS ELAVAD IMETAJAD Referaat Annely Jürimets 5.klass Õpetaja: Terje Sats Sisukord 1.Vaalad 2.Merilõvid 3.Morsad 4.Pringlid 5.Delfiinid 6.Hülged 2 Vaalad Vaalaks muutumine: Vaalad pärinevad neljajalgsetest imetajatest,kes siirdusid miljonite aastate eest merre.Miljonite aastate vältel kohastusid nad tasapisi uue keskkonnaga,nende keha muutus voolujooneliseks ja karvkate kadus.Nende ninasõõrmed nihkusid pealaele,et oleks kergem hingata.Vaalade saba muundus võimsaks mõlaks ja eesjäsemetest kujunesi
Koopakakud on aktiivsed nii päeval kui ka öösel. Tihtipeale seisavad nad oma pesa sisse- käigu kõrval nagu tunnimehed ning jälgivad, kas mingi oht ei lähene. 2 Eestis elavad kakud Kodukakk Kodukakk on suuruselt ronga ja varese vahepealne. Tema värvuses esinevad valged, pruunid ja kollased toonid. Kuna need on enamasti kogu keha ulatuses ühtlaselt esindatud, loob see kakust natuke rääbaka pruunikaskollase linnu mulje. Eespool domineerivad valged ja pruunid toonid, mistõttu see pool on "puhtam" kui ülejäänud. Kodukaku silmad on tumedad ja vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune. Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad.
folklooris nimetatakse rebast reinuvaderiks. Üliõpilasorganisatsioonide noorliikmeid ja ülikooli (ka keskkooli) esimese aasta üliõpilasi nimetatakse rebasteks. Rebane ei ole Eestis looduskaitse all ning nende küttimine on lubatud ja sagedane 2. Metskits (ka kaber ja kabris; ladinakeelne nimetus Capreolus capreolus) Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Suvel lopsaka alustaimestikuga värvikirevas metsas mõjub punakaspruun karvastik suurepärase varjevärvusena. Talvel toimib hall karvastik ideaalselt raagus põõsastike taustal. Metskitse tagaosa ja sabapiirkonda kaunistavad valged karvad, mida nimetatakse rahvakeeli "sabapeegliks". Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul mitmeharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil
linne. Kui nimi on sulgudes, tähendab see, et teadlane küll kirjeldas selle liigi aga teise o. nime all. Lisatakse ka liigi kirjeldamise aastaarv. p. Ilma geograafilise isolatsioonita liigisisesed üksused on: · morpha teisend; · varietas varieteer; · forma vorm. 29. Kalade kehaehitus, kehaosad, määramistunnused (meristilised ja plastilised). a. Kalade kehaosad: pea, kere, saba ja uimed. b. Kala on kohastunud liikumiseks veekeskkonnas, mis avaldab takistust rohkem kui õhk. c. Kiiresti liikuvatel kaladel on seetõttu voolujooneline kehakuju. Samal ajal on vajalik ka maskeerumine vaenlaste või toiduobjektide eest seetõttu on kehakuju ka vastav d. eluviisile. Põhjakaladel on lamendunud või usjas kehakuju. Kehakuju muutub elutsükli e. looksul olenevalt vanusest ja sugulise küpsuse staadiumist
Teder on paigalind. Teder on looduskaitse all. 2Sookurg Grus grus Elupaik ja -viis Soodel ja rabadel, peale saabumist mõnda aega salkades inimasustuse läheduses, siis hajuvad paaridena inimkaugetele soodele, luhtadele, järvekallastele. Enne pesitsemist iseloomulikud pulmatantsud. Koos suguküpsetega tulevad pesapaikadesse ka üheaastased: 6...10 isendit salgas. Pesade vahekaugus harikult üle 5 km. Salga toitumisel tavaliselt 1...2 valvavad hädaohu õigeaegseks märkamiseks. Lennul kael ette ja jalad taha pikalt välja sirutatud. Salgas lennates vehivad tiibadega pidevalt ja ühtlaselt. Kunagi ei lasku puudele. Ränne Talvitab Põhja-Aafrikas. Kevadel saabub aprilli algul, erandjuhtudel juba veebruari lõpul. Äralend algab augusti teisel poolel, aga peamiselt langeb oktoobri esimesele poolele. Läbiränne kestab oktoobri lõpuni. Lendavad kiilrivis (kolmnurgas), suurel kõrgusel (ka üle 4000 m), valjult kluugutades, kitsal rindel, pärituulega. Toitumine Peamiselt taimne:
pühendas kogu oma elu mees nimega Edward Laverack, seetttu kutsutakse setterit vahel ka laverack-setteriks. Kigist setteritest on inglise setter kige kirjum ta vib olla kahevärviline valgel taustal mustad, kollased, oranzhpunased vi pruunid täpid , vi kolmevärviline mustad täpid koera koonul, kulmukaartel ja krvade siseküljel ning jäsemetel oranzhpunased täpid ja piirded. Inglise settereid on Eestis alles küllaltki vähe, kuid näitustel on tug peaaegu alati esindatud ning sealjuures väga edukalt. Näitusekoerte krval on inglise setter endiselt ka krgelt hinnatud linnukoer.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
