Põhja-Ameerika muusika (1)

4
Referaat Põhja-Ameerika muusikast.
Sisukord.
1. Indiaanlaste muusika .
2. Afro-ameerika muusika .
3. Euro-ameerika muusika.
4. Räp-kultuur.
5. Kasutatud kirjandus.
Indiaanlaste muusika.
Indiaanlased on Ameerika põlisrahvaste koondnimetus. Indiaanlaste eellased rändasid sinna Siberist 20 000-30 000 aastat tagasi. Nad jagunesid sadadeks erinevateks hõimudeks. Põhja-Ameerikasse pidama jäänud suured hõimud olid irokeesid, navahod, siuud jne.   Indiaanlaste traditsioonilises muusikas on kesksel kohal vokaal. Lauldakse kas üksi, kooris või vastulaulu põhimõttel. Laulud on enamasti ühehäälsed ja koosnevad lühematest fraasidest, mida korratakse ning varieeritakse. Sageli esineb vahelduvat taktimõõtu. Tihti koosneb tekst vokaalidest või silpidest, millel puudub tähendus. Saatepillidena kasutatakse enim mitmesuguseid trumme ja kõristeid, harvem lihtsamaid vilesid või flöödilaadseid pille või ka vibupilli. Indiaanlaste laulud ja tantsud on tihedalt seotud religioossete rituaalidega. Nende vahendusel suheldakse iseloomulike jõududega ning palutakse abi igapäevaste toimingute tegemisel. Oma rituaalid on vihma väljakutsumiseks, jahiõnne tagamiseks, haigete ravimiseks jm. Teist tüüpi laulud on need, kus jutustatakse järgnevatele põlvedele hõimu ajalugu, et seda edasi pärandada. Laulude ja tantsude puhul on tähtis roll sümboolikal, mis kajastub esitustavades, kehamaalingutes ja kostüümides ning kuulub ühe või teise tseremoonia juurde. Indiaanlaste uuemat tüüpi muusikas on juba tuntavad euroopalikud mõjud. Nii jõudsid maadeavastajate vahendusel keelpillid- viiul , kitarr-, mis peagi leidsid tee ka indiaanlaste muusikasse. Tähtsal kohal on tänini hõimud lipulaulud ja hümnid, eriti ühistel tseremooniatel.
Afro-ameerika muusika.
Džäss tekkis Ameerikas XIX sajandi viimastel aastakümnetel. Sellele eelnes paari sajandi pikkune kujunemisprotsess: Aafrikast sisseveetud orjade kokkupuuted eksisteerivate euroopalike muusikavormidega, nende hulgas ka rahvalauludega, panid aluse nn. afro-ameerika muusikale . Selle tuntumateks alaliikideks kujunesid töölaulud, spirituaalid ja bluus . Spirituaal on ameerika neegrite keskel sündinud vaimulik laulumuusika Afro-ameerika muusika on maailmas ainulaadsemaid folkloorivorme, mille rütmikas ja kõlalises küljes on säilinud aafrikapärase muusikatunnetuse elemente, meloodial ja harmoonial on aga euroopalik ilme. Spirituaalide laulmisel kasutati palju erinevaid võtteid, nt aafrika mandrilt pärit võte anifoonia - eeslaulja ja koori vahetumise printsiip. Aeglasemate spirituaalide meloodiates esineti improvisatsioonilise viisi rikkalikkusega - melismaatika . Hoogsamates lauludes kohtab ka rütmi nihet off-beat. Spirituaale saadavad käteplaksud, vahelehõiked, tantsuliigutused. Sõnumiks on vabaduse iha läbi jumala . Eredaim spirituaalide esitaja oli Mahalia Jackson
1871 a. võttis Põhja-Ameerikas väike rühm neegrikooli õpilasi ette kontsert reisi, et teenida raha oma kooli ülalpidamiseks. Esmakordselt tutvus selle maa avalikkus neegrite spirituaalidega.. Paar aastat hiljem esines see koor ka mitmel euroopa maal, äratades kõikjal imetlust oma muusika sügava omapäraga. Õpiti tundma ka muid neegrikunstiliike ja muljed olid nii jõulised, et juba sajandivahetusel lõid Euroopa heliloojad teoseid, milles nad teadlikult rakendasid neegrimuusikale iseloomulikke jooni. Muusika alal oli otsustavaks džässi eelastmete, näiteks ragtime mõju, millega algas afro-ameerika muusika sissetung euroopa muusikasse.
Rhytm and blues on ameerika musta elanikkonna muusika. Ehtne bluus oli ameerika laiema avalikkuse tähelepanust kõrvale jäänud. Bluusid kõlasid vaid maal või linnade neegrigetodes. Ameerika valge elanikkond sellest muusikast ei hoolinud, sellesse suhtuti kui alaväärtuslikku neegrimuusikasse. 40-ndatel aastate lõpul hakkasid traditsioonilisele bluusile lisanduma kaasakiskuvamad rütmid. Üks selle suuna muusik oli John Lee Hooker (1893-1958). Lisaks lauljakuulsusele hinnati teda kui silmapaistvalt head kitarristi. Lisaks bluusile sai rütm ja bluus mõjutusi veel ühest varasemast muusikaliigist. Selleks oli gospel . Gospel oli ja on ka praegu sarnaselt spirituaalile neegrikoguduse kirikulaul . Sellest kujunes välja väljaspool jumalateenistust esitatav kontsertlaul. Reeglina esitas neid gospleid solist instrumentaalansambli saatel Üks kuulsamaid gosplilauljaid oli Mahalia Jackson.
Euro-ameerika muusika.
XX sajandi keskpaigas oli USA muusikaturul põhilised suunad: lööklaulud, kantrimuusika ning rütm ja bluus.Neist esimesed – lööklaulud, olid kantud euroopa muusikale omasest vaimust , sest nende loojateks olid suures osas Venemaalt ja Saksamaalt rahvusliku rõhumise eest põgenenud muusikud . Nende laulude kõrval õilmitsesid loomulikult džäss ja džässilikud lööklaulud.
Sajandivahetusel kujunes professionaalne helilooming ka Ameerikas, kus paljude rahvaste muusika põimumine ja džäss lõid soodsa pinna omapärale. Kõige suurema kuulsuse on saavutanud George Gershwini ( 1898 -1937) muusika, milles Euroopa impressionistlik suund ristus ameerika omapärase olustikumuusikaga. Gershwin sündis New Yorgis , kuhu ta vanemad emigreerisid Venemaalt . Vanemate soovil pidi temast saama ärimees, kuid juba poisikesena armastas ta musitseerida ja laulukesi luua. Nii tekkis tal soov saada kergemuusika komponistiks. Hariduse sai ta eraviisil õppides algul kodumaal, hiljem Pariisis. 20-aastaselt oli ta juba tunnustatud kerge muusika autor. Ta on kirjutanud ka sümfoonilisi teoseid. 26-aastaselt kirjutas ta „ Rhapsody in Blue“, mis oli esimene sümfoonilise džässi teos. Veel on ta kirjutanud ooperi „Porgy ja Bess“. Gershwini ooperimuusika toetub peamiselt neegrilauludele ja eriline seos on neegrilaulu eriliigi bluusiga. Teise maailmasõja järel mõjutas muusika arengut avangardist John Cage (1912-).
Country -muusika on popmuusika vanemaid alaliike. Selle nime all tunti sajandite eest Ameerikasse elama asunud inglaste, iirlaste ja sotlaste rahvamuusikat, mida lauldi omapärase terava häälevärviga ja mängiti peamiselt bandžol, kitarril, viiulil ja suupillil. Kantrimuusika oli Ameerika valge elanikkonna pärusmaa. Mõned nendest lauludest on muuseas kasutusel ka Eestis, rahvalike lauludena – „Mulgimaa“, Kaugel, kaugel, kus on minu kodu“.
Folkmuusika kerkis esile 50-ndate aastatel USA-s ja levis sealt kõikjale. Rahvamuusikale lähedaste lüüriliste laulude, ballaadide ja naljalaulude kõrval on folkmuusikal tähtis koht protestilauludel, mis on suunatud tööpuuduse, sõdade, rassilise diskrimineerimise ja muude pahede vastu. Tänapäeval viljeldakse algupärast folkmuusikat paljudes maades.
Üks nähtusi, mis andis võlu nii Rhytm and blues-ile kui hiljem rock’n’rollile, oli bugi -vugi ( boogie -voogie). See kujutas endast klaverimängustiili, mis XX sajandi algul oli USA-s levima hakanud. Bugi-vugile on iseloomulik kindlate bassikäikude kordumine.
Tänapäevasele rockmuusikale pani selgestimärgatava aluse 1950-ndatel aastatel esile kerkinud rock’n’roll. Sel ajal hakkas üha enam valgeid noori tundma huvi muusika vastu. Neid tõmbas see, mis tollase pop-muusikas ja country and vesternis puudu jäi. Valgete noorte vaimustus rütmist ja bluusist viis selleni , et nad hakkasid ka ise sellist muusikat mängima. Esimene n.ö. valge rock’n’rolli viljeleja oli Bill Haley. Tema kontsertidelt sai alguse publiku kummaline käitumine. See ei väljendunud mitte ainult lärmitsemises vaid ka istmete lõhkumises, isegi kogu saali rusudeks peksmises. Seda tegid enamasti valged muusikahuvilised noored. Musta publiku ekstaas väljendub muusikalises kaasaelamises – rütmilises õõtsumise, muusika taktis käte plaksutamises. See kuulub afroameerika rahvalike muusikatraditsioonide juurde. Lisaks hakkasid noored ebaharilikult riietuma. Moodi läksid laiad lotendavad püksid ja pintsakud. Kõik – kingadest kuni soenguteni oli väljakutsuvalt erinev tollastest arusaamadest. Koolides alustati sellise käitumise vastu laiaulatuslikke kampaaniaid. Kuid vaatamata mitmesugustele vastuaktsioonidele, puhkes uus muusikastiil järjest enam õitsele. Rock’n’rolli kroonimata kuningas on kahtlemata Elvis Presley (1935-1977). Tuleb öelda, et tema tegelik väärtus ja populaarsus ei ole kooskõlas. Lauljana ei kujutanud ta endast midagi erakordset – tal puudus loominguline anne. Vähemalt osa tema laule kujutas endast Presley mänedžeri poolt heliloojatele pealesurutud kaasautorlust. Ometi oli publik sel ajal ilmselt oodanud just nimelt sellist lemmikut ja selle ta ka sai. Edasi läks kõik juba massipsühhoosi, sensatsioonihimu ja reklaami kombineeritud jõudude toimel. Äri käis ja käib peale Presley ootamatut surma täie hooga.
Räp - kultuur.
Räp-kultuur arenes välja hip-hop kultuurist, mis omakorda sai alguse 1970ndatel aastatel New Yorgist , täpsemalt South Bronxist, kui madalama klassi tumedanahaliste noorte ( mustade ja puertoricalast e) kultuur. Kui 1960ndatel ehitati Bronxi-läbivat kiirteed, jäid väga paljud inimesed kodutuks ning uued etnilised grupid hakkasid endale looma uut kultuurikeskko nda.
Räp-kultuur on sotsiaalpoliitilise olukorra tulemus, mille all need oma nahavärvi tõttu kannatasid. Hip-hop-kultuur koosnes algselt graffitist, break-tantsust ning räpmuusikast, mis kõik üksteist täiendasid DJ-d näiteks kandsid graffiti -stiilis T-särke ja graffiti- kunstnikud maalisid seintele pilte teemadel , mida käsitlesid parajasti populaarsed laulud. Selline kooseksisteerimine ei olnud mõistagi rahulik protsess ja hip-hop tänavakultuurina oli juba algselt väga konfrontatsiooni- ja võitlushimuline kultuur.
Kultuuri stiili iseloomustavad tavaliselt kolm elementi: Imago ehk väljanägemine, käitumismallid ja argoo.* Räpi põhilisteks stiili-elementideks on riietus, räpi- artistide pseudonüümid ja kahtlemata keel ning see, millest lauldakse. Mood Räpikultuuri puhul tähendab see seda, et eitatakse domineeriva kultuuri poolt väljapakutud moodi seda parodeerides. Räpparite hulgas on tavaks kanda mitmeid numbreid suuremaid riideid ning vürtsitada oma pool-sportlikku stiili suure hulga võltskulla ja võltsjuveelidega. Seega on näha, et räpikultuuri puhul on väljanägemine üks viis protesteerida üldise mõtteviisi vastu, kus on juurdunud arusaam, et juveelide kandmine näitab maitsekust ja klassi.
Teiseks väga oluliseks tunnuseks räpi-kultuuri määratlemisel on kindlasti artistide pseudonüümid, mis selles subkultuuris on sama iroonilised ja parodeerivad kui riietuski. Räpmuusikud võtavad endale nimed, mis näitavad nende grupisisest rolli, mõnd neid iseloomustavat tunnust, nende meisterlikkust või kuulsusjanu. DJ-de nimed on tavaliselt seotud meisterlikkuse ga: DJ Cut Creator, Jazzy Jeff , Terminator X, Assault Technician, Grand Master Flash , jne. Paljude räpiartistide hüüdnimed võivad vihjata nende tänavatarkusele, külmaverelisusele või ka võimule: LL Cool James(Ladies Love Cool James), Cool Moe Dee, Queen , D- Nice , Guru , Boss, King Sun, jne. Muidugi esineb ka eneseiroonilisi nimesid nagu Beasty Boys , Too Short, Fat Boy Slim , N.W.A(Niggas With Attitude)
Kolmas räpikultuuri stiili määrav tunnus on kasutatav keel, sest räp, nagu enamus afro-ameerika muusikastiile, paneb suurt rõhku sõnalisele sõnumile. Räpilaulude sõnad tegelevadki probleemidega, millega üks mustanahaline getost pärit noor peab silmitsi seisma: AIDS, narkootikumid , vägivald, ühe vanemaga pered, töötus, rassistlikud eelarvamused, getode masendav olukord, tõenäosus vanglasse sattuda, jne. Vastupidiselt näiteks bluusilaulude sõnadele on räpitekstid agressiivsemad , elujõulisemad ja väljapoole suunatumad. Kohati võivad räpitekstid olla täis natsionalismi ja rassismi, mida väljendatakse julgelt ja vihaselt.
Alates 1980ndate lõpust, 90ndate algusest valgus räpikultuur mööda maailma laiali. Nii võib praegu kuulda räppi kõikvõimalikes keeltes, ka eesti keeles. Eesti räpikultuur on mõistagi märksa teistsugusem.
Kasutatud kirjandus:
1.„Muusikaajalugu keskkoolile.“ Tallinn 1979
2.“Helisev maailm“ R. Kangro Tallinn 1996