Afro-ameerika muusika ja kultuurid (1)

AfroAmeerika muusika ja kultuurid
Tiina Linna
Kultuuri arenemine
Räpkultuur arenes välja hiphop
kultuurist, mis omakorda sai alguse
1970ndatel aastatel New York'ist,
täpsemalt South Bronxist, kui madalama
klassi tumedanahaliste noorte (mustade ja
puertoricalaste) kultuur. Kui 1960ndatel
ehitati Bronxiläbivat kiirteed, jäid väga
paljud inimesed kodutuks ning uued
etnilised grupid hakkasid endale looma uut
kultuurikeskkonda. Räpkultuur on
sotsiaalpoliitilise olukorra tulemus, mille all
need oma nahavärvi tõttu kannatasid.
Kultuur koosneb
Hiphopkultuur koosnes algselt
graffitist, breaktantsust ning
räpmuusikast, mis kõik üksteist
täiendasid ­ DJ'd näiteks kandsid
graffitistiilis Tsärke ja graffiti
kunstnikud maalisid seintele pilte
teemadel, mida käsitlesid parajasti
populaarsed laulud. Selline
kooseksisteerimine ei olnud mõistagi
rahulik protsess ja hiphop
tänavakultuurina oli juba algselt väga
konfrontatsiooni ja võitlushimuline
kultuur.
Imago
Kultuuri stiili
iseloomustavad tavaliselt
kolm elementi: Imago ehk
väljanägemine,
käitumismallid ja argoo.*
Räpi põhilisteks stiili
elementideks on riietus, räpi
artistide pseudonüümid ja
kahtlemata keel ning see,
millest lauldakse.
Mood
Räpikultuuri puhul tähendab see seda, et
eitatakse domineeriva kultuuri poolt
väljapakutud moodi seda parodeerides.
Räpparite hulgas on tavaks kanda mitmeid
numbreid suuremaid riideid ning vürtsitada
oma poolsportlikku stiili suure hulga
võltskulla ja võltsjuveelidega. Seega on
näha, et räpikultuuri puhul on
väljanägemine üks viis protesteerida üldise
mõtteviisi vastu, kus on juurdunud
arusaam, et juveelide kandmine näitab
maitsekust ja klassi.
Nimede meisterlikkus
Teiseks väga oluliseks tunnuseks räpikultuuri
määratlemisel on kindlasti artistide pseudonüümid, mis
selles subkultuuris on sama iroonilised ja parodeerivad
kui riietuski. Räpmuusikud võtavad endale nimed, mis
näitavad nende grupisisest rolli, mõnd neid
iseloomustavat tunnust, nende meisterlikkust või
kuulsusjanu. DJde nimed on tavaliselt seotud
meisterlikkusega: DJ Cut Creator, Jazzy Jeff,
Terminator X, Assault Technician, Grand Master Flash,
jne. Paljude räpiartistide hüüdnimed võivad vihjata
nende `tänavatarkusele', külmaverelisusele või ka
võimule: LL Cool James(Ladies Love Cool James), Cool
Moe Dee, Queen, DNice, Guru, Boss, King Sun, jne.
Muidugi esineb ka eneseiroonilisi nimesid nagu Beasty
Boys, Too Short, Fat Boy Slim, N.W.A(Niggas With
Attitude)
Sõnade väljendus
Kolmas räpikultuuri stiili määrav tunnus on kasutatav keel, sest räp, nagu enamus afroameerika
muusikastiile, paneb suurt rõhku sõnalisele sõnumile. Räpilaulude sõnad tegelevadki probleemidega,
millega üks mustanahaline getost pärit noor peab silmitsi seisma: AIDS, narkootikumid, vägivald,
ühe vanemaga pered, töötus, rassistlikud eelarvamused, getode masendav olukord, tõenäosus
vanglasse sattuda, jne. Vastupidiselt näiteks bluusilaulude sõnadele on räpitekstid agressiivsemad,
elujõulisemad ja väljapoole suunatumad. Kohati võivad räpitekstid olla täis natsionalismi ja
rassismi, mida väljendatakse julgelt ja vihaselt.
Ice Cube räägib ühes intervjuus: "Ma tahan olla oma rahva juht. Ma pean neile tõtt
rääkima. Ma pean neile rääkima, mis on õige ja vale. Ma räägin neile
teadmistest, tarkusest ja armastusest. Ma räägin neile probleemidest, mis
vajavad lahendust."
Ülemaailmne räpi kultuur
Alates 1980ndate lõpust, 90ndate algusest valgus räpikultuur mööda maailma laiali. Nii
võib praegu kuulda räppi kõikvõimalikes keeltes, ka eesti keeles. Eesti räpikultuur on
mõistagi märksa teistsugusem kui see, mis kunagi aastaid tagasi New Yorgi getodest
alguse sai. Eesti räpparite laulutekstid püüavad olla küll sama avatud ja kriitilised kui
ameerika räpparitel, kuid senini piirduvad siiski valdavalt avameelsusega seksi ja
vägivalla osas. Tüüpiline on ka see, et noorsookultuur võtab omaks mingi subkultuuri
riietumis või käitumismallid seda kultuuri ennast tegelikult üldse tundmata. Nii on
juhtunud ka räpiga ­ selle, kui subkultuuri, piirid on hakanud ähmastuma ja ta on
hakanud muutuma osaks popkultuurist nagu seda on blues, r&b või rock.
Kasutatud kirjandus
Michael Brake, Comparative youth culture, 1985
Douglas Kellner, BAUDILLARD: a critical reader,1994
Enn Veldi, "Rap ­ mustanahaliste getode saaga", Favoriit, Juuni, 1995
Tõnis Kahu, "Gangstagenees", Vikerkaar, 45/1997
Vaata Ka:
Räpisõnaraamat (inglise seletav)
www.hiphop.ee
www.ehh.ee
www.graffiti.ee
http://www.soundsofhiphop.ee/