Hip-hop räp-muusika (0)

Kadrioru Saksa Gümnaasium
Hip-hop räp- muusika
Referaat
Õpilane: Indro Madison
Juhendaja : Katre Tuisk
Tallinn 2011
Sisukord
Sissejuhatus……………………………………………………………………….4
Naised hip hopis…………………………………………………………………..5
Hip hop arenemine………………………………………………………………...6
Räpikultuur………………………………………………………………………...7
Hip-hoptants……………………………………………………………………….8
Kokkuvõte…………………………………………………………………………9
2
Kasutatud materjal
http://et.wikipedia.org/wiki/Hiphop
http://www.ehh.ee/?main_id=13&text_id=17&first=60&sort=t
Tõnis Kahu , “Gangsta- genees ”, Vikerkaar, 4-5/1997
http://www.freeflowstudio.eu/?page_id=471
3
Sissejuhatus
Hip hop ja räpp hip hop on 1970. aastatel New Yorgist alguse saanud ja üle maailma levinud muusika - ja elustiil, mille juurde kuuluvad erinevad etnilise kuuluvuse , tehnoloogia , linnakultuuri ja poliitika elemendid. Hip- hopi kui muusikastiili alusepanijad olid enamuses afroameeriklastest või Puerto Rico juurtega latinodest DJ-d. Iseloomuliku intensiivse sünkopeeritud trummirütmiga tantsumuusikal lisati räppimine - keerukaid rütme ja erinevaid riimivorme kasutav laulev rääkimine. 1980. aastatel muutus hip hop muusika elektroonilise maks; kujunes hip hop kultuur, kuhu kuulus räppimine, breiktants, muusika miksimine, grafiti, võistlevate muusikute ja DJde terav konfrontatsioo n jm. 1990. aastatel tugevnes hip hopis vastasseisu ja vägivalla element ning kujunes välja omaette alamþanr gangsta-rap, mis glamuriseeris suurlinnade kuritegelike jõukude tegevust. Räpp või räppimine on keerukaid rütme ja erinvaid riimivorme kasutav laulev rääkimine, mis on hip-hop muusika üks põhikomponentidest.
4
Naised hip hopis
Macho suhtumine, mida iseloomustab poosetamine, hooplemine ning oma karmi ja ülbe iseloomu näitamine, on kujunenud rapis traditsiooniks ning arvatavasti see meestele loomupärane käitumine on põhjuseks sellele, miks rapi peetakse eelkõige meeste pärusmaaks. NaisMCsid võetakse justkui sissetungijatena – haruldase anomaalia või armsa uudisnähtusena, kes õnneliku juhuse kaudu on poiste mängumaale sattunud. Kuid fakt on see, et naised on siiski poiste kõrval laval “rokkinud” juba hiphopi algusaastatest peale. Kogu hiphopkultuuris on naiste osa tihtipeale olnud olla tahaplaanile tõrjutud: pisut räppimist, kindlasti natuke laulmist ja tantsimist või siis peamiselt lihtsalt pealtvaataja rolllis olemist.
Mehed panid aluse mitmetele naisartistidele edukad karjäärid: Biggie ja Lil`Kim, Jay-Z ja Foxy Brown, Jermaine Dupri ja Da Brat jne. Ja tegelikult on see ju asjade loomulik käik, kuna tegemist on siiski valdavalt nö. poiste klubiga, kuhu siseneda saavad tüdrukud vaid poiste endiga koos. Naiseks olemine on enamusele naistest tähendanud topeltstandardeid ja erandiks ei ole ka hiphop kultuur.
5
Hip-hop arenemine
Hip-hop-kultuur koosnes algselt graffitist, break-tantsust ning räpmuusikast, mis kõik üksteist täiendasid – DJ’d näiteks kandsid graffiti -stiilis T-särke ja graffiti- kunstnikud maalisid seintele pilte teemadel , mida käsitlesid parajasti populaarsed laulud. Selline kooseksisteerimine ei olnud mõistagi rahulik protsess ja hip-hop tänavakultuurina oli juba algselt väga konfrontatsiooni- ja võitlushimuline kultuur.
Nagu ma juba mainisin, pärineb hip-hop tänavalt ja selle algusaastatel olid riimid ja muusika mustanahalistele noortele ainus võimalus, kuidas eemalduda Bronxi destruktiivsest tänavavägivallast. Hip-hop on samas alati tähendanud ka võitlust rikkuse, prestiizhi ja grupisisese positsiooni pärast. Kahtlemata on see aga mustanahalise töölisklassi kuuluva noore jaoks parim eneseidentifitseerimisvõimalus.
Räp-kultuur oli algselt suletud ja kergelt folkloorne. Kontrakultuuri ideoloogia oli selles osalevatele väga oluline. Hiljem kandus räpi ideoloogia üle noortekultuuri, mis tähendab seda, et räpi kontrakultuurne agressiivsus müüdi hiljem noortekultuurile maha kui noortepärane. Mõnikord juhtub ka, et subkultuuri piirid hakkavad ähmastuma ja ta kaasatakse või sulatatakse sujuvalt domineerivasse popkultuuri . Nii on juhtunud ka räpiga ja seda just 1990ndatel aastatel.
6
Räpikultuur
Postmodernistlikus kultuuris on populaarsust võitnud imitatsioon ja integratsioon . Räpikultuuri puhul tähendab see seda, et eitatakse domineeriva kultuuri poolt väljapakutud moodi seda parodeerides. Räpparite hulgas on tavaks kanda mitmeid numbreid suuremaid riideid ning vürtsitada oma pool-sportlikku stiili suure hulga võltskulla ja võlts-juveelidega. Seega on näha, et räpikultuuri puhul on väljanägemine üks viis protesteerida üldise mõtteviisi vastu, kus on juurdunud arusaam, et juveelide kandmine näitab maitsekust ja klassi.
Teiseks väga oluliseks tunnuseks räpi-kultuuri määratlemisel on kindlasti artistide pseudonüümid, mis selles subkultuuris on sama iroonilised ja parodeerivad kui riietuski. Räpmuusikud võtavad endale nimed, mis näitavad nende grupisisest rolli, mõnd neid iseloomustavat tunnust, nende meisterlikkust või kuulsusjanu. DJ-de nimed on tavaliselt seotud meisterlikkusega: DJ Cut Creator, Jazzy Jeff , Terminator X, Assault Technician, Wiz, Grand Master Flash , jne. Paljude räpiartistide hüüdnimed võivad vihjata nende ‘tänavatarkusele’, külmaverelisusele või ka võimule: LL Cool James(Ladies Love Cool James), Cool Moe Dee, Queen , D-Nice, Guru , Mc Lyte, Ice-T, Boss , King Sun, Sir Mix A Lot, jne. Muidugi esineb ka eneseiroonilisi nimesid nagu Beasty Boys , Too Short, Fat Boy Slim , N.W.A(Niggas With Attitude).
Kolmas räpikultuuri stiili määrav tunnus on kasutatav keel, sest räp, nagu enamus afro-ameerika muusikastiile, paneb suurt rõhku sõnalisele sõnumile. Räpilaulude sõnad tegelevadki probleemidega, millega üks mustanahaline getost pärit noor peab silmitsi seisma: AIDS, narkootikumid, vägivald, ühe vanemaga pered, töötus, rassistlikud eelarvamused , getode masendav olukord, tõenäosus vanglasse sattuda, jne. Vastupidiselt näiteks bluusilaulude sõnadele on räpitekstid agressiivsemad, elujõulisemad ja väljapoole suunatumad. Kohati võivad räpitekstid olla täis natsionalismi ja rassismi, mida väljendatakse julgelt ja vihaselt. Räpmuusik usub end olevat kogu subkultuuri hääl ja ‘tänavatarkuse’ jagaja tänavanoortest kuulajaskonnale. Ice Cube räägib ühes intervjuus : “Ma tahan olla oma rahva juht. Ma pean neile tõtt rääkima. Ma pean neile rääkima, mis on õige ja vale. Ma räägin neile teadmistest, tarkusest ja armastusest. Ma räägin neile probleemidest, mis vajavad lahendust .”
7
Hip-hoptants
Hiphoptans on hip-hopi nimelise muusikastiili järgi tantsitav tants, mis kujunes välja eeskätt Põhja-Ameerika suurlinnade tänavatel. See tants võib sisaldada küllalt keerulisi akrobaatilisi trikke, kuid lisaks liigutustele peetakse oluliseks ka tantsija hoiakut ja suhtumist . Levinud on kahe tantsija duellid, kus võisteldakse osavuses ja väljendusrikkuses.
Seoses hip-hop muusika muutumisega alates 1990. aastatest leviv uue koolkonna hiphoptants on aeglasem ja intensiivsem ega sisalda breiktantsule iseloomulikke kätele ja peale toetudes tehtavaid efektseid akrobaatilisi trikke, vaid keskendub musikaalsusele ja väljendusrikkusele.
Hiphoptantsu samme on kümneid, võib-olla ka sadu, nad tekivad, levivad ja vajuvad unustusse tänavatel ja klubides , osalt ka muusikavideodes.
Tantsustuudiod ja spordiklubid õpetavad hiphoptantsu nime all tantsu, mis sisaldab hiphopi tüüpilisi samme ja liigutusi, kuid milles puudub tänavatantsule iseloomulik improvisatsiooniline ja emotsionaalne element. Hiphoptants on tänaseks kokku sulatanud mitmeid erinevaid stiile. On tavaks eristada nn vana kooli ja uue kooli hiphoptantsu. Vana koolkond pärineb 1970. aastatest. Vana kooli stiilide hulka kuulub New Yorkist pärinev püsti tantsitav top rockin', mille inspireerijaks olid Brooklyn uprocking, lindy hop, salsa ja paljud erinevad afro- kariibi tantsud, aga ka idamaised võitluskunstid ja capoeira.
8
Kokkuvõte
Mina leidsin ja sain väga palju uut teada hiphopi kohta. Algul ma arvasin et ma tean palju hiphopist, kuid tuli välja et ma ei teadnud väga midagi. Hiphopi ajalugu on nagu igateisegi muusika ajalugu, ainult et temas puudub see viisakus ja sealsed akrobaatilised trikkid tantsudes on väga rasked.
9