Perestroikast iseseisvumiseni (0)

Loo Keskkool
Perestroikast kuni iseseisvumiseni
Ajaloo uurimistöö
Autor: Liivi Tobbi
Juhendaja : Piret Parve
Loo 2008
Sisukord
Sissejuhatus ……………………………………………..……………3
I Ülemnõukogu………………………………..……………………...4
II Rahvaliikumised …………………………………..………………..7
III Augustiputš……………………………………………………..…9
IV Iseseisvuse kuulutamine………………………………..…………11
Kokkuvõte……………………………………………..………..……14
Kasutatud kirjandus………………………………..…………………15
Lisad……………………………………………..……………...……16
Sissejuhatus.
Perestroika on minu jaoks Eesti ajaloos kõige tähtsam periood. Valisin selle teema, sest olen selle sündmustest palju kuulnud , kuid fakte on teemade kohta väheks jäänud. Kõige enam huvitab mind küsimus: Mis või kes aitas kõige enam kaasa Eesti iseseisvumiseks?
Põhiliselt kasutasin info otsimiseks veebipõhist vaba sisuga entsüklopeediat – vikipeediat. Samuti kasutasin ajaloo õpikut „Eesti ajalugu II“, kust kogusin samuti märgatava osa infost.
Uurimustöö on jaotatud nelja peatükki, mida pean perestroika puhul olulisteimaks. Esiteks uurin ülemnõukogu tegevust nii Eestis kui ka NSV Liidu peakorteris – Moskvas.
Teises peatükis on vaatluse all rahvaliikumised, mis etendasid tähtsat rolli ühtekuuluvuse tunde tekkimisel.
Kolmas peatükk on Augustiputšist ja selle juhtfiguuridest, mis minu meelest on üks põnevamaid hetki perestroika perioodist.
Neljandas peatükis käsitlen Eesti iseseisvumist – mis selleni viis ja kuidas see kätte võideti.
I Ülemnõukogu
1985. aastal vahetati Moskvas välja Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretäri koht. Varem võimul olnud Konstantin Tšernenko suri ning asemele tuli vaid 54-aastane Mihhail Gorbatšov1, kes oli sündinud Nõukogude Liidu eksisteerimise ajal. Tema peaülesandeks sai riik välja tuua majandusseisakus, mis oli saanud alguse Leonid Brežnevi stagnatsiooni perioodist. Gorbatšovi ülesannet üritas teostada ka Juri Andropov 1982-1984, kuid ta suri kaks aastat peale võimule saamist ning riik langes tagasi raskustesse Tšernenko 1-aastase valitsemise ajal. Kolme peasekretäri ajal oli süvenenud ka korruptsioon ehk ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil.
1987. aasta juunis Gorbatšov juht välja perestroika ehk uutmise Nõukogude Liidus. Seda majandusreformide programmi iseloomustas suurem liberaalsus ja vabadus, millest varem NSV Liidus vaid unistada võis. Nimelt tegi ta alguse alkoholismi- ja korruptsioonivastase võitlusega, samuti üritas viia läbi teatud turumajanduslikke reforme. Välispoliitikas võttis ette võidurelvastumise peatamise, sisepoliitikas käivitas liberaalsed reformid ja tegi ettepaneku kehtestada mitmeparteiline demokraatia.
Mihhail Gorbatšovi reformid leidsid maailmas meeletult palju heakskiitu ning paljud riigid andid NSV Liidule hiiglaslikke laene . 1990. aastal pälvis ta isegi Nobeli rahupreemia.
Muutused toimusid ka Eestis. Varem EKP esimese sekretäri kohal olnud umbkeelne Karl Vaino vahetati 1988. aasta juunis välja eestimeelse Vaino Väljase vastu, sest kriitika Eesti NSV juhtkonna vastu muutus aina avalikumaks ning peagi märkas ka Moskva , et Eesti vajab juhtkonna vahetust. 16. juunil vabastatigi Vaino ametikohalt ning kiirkorras kutsuti Ladina- Ameerikast tagasi Väljas. Uus parteijuht oli lausa nii eestimeelne, et ta oli suunatud diplomaadiks alguses Venezuelasse, hiljem Nicaraguasse oma „natsionalistlike“ vaadete tõttu. 7 päeva võimul olnud, võttis Ülemnõukogu vastu otsuse, mille kohaselt oli eestlaste rahvuslipuks sinimustvalge lipp . Sellega Vaino Väljase teod ei lõppenud. Nimelt toimus 16. novembril 1988 erakorraline istungijärk, kus võeti vastu liiduvabariigi konstitutsiooni parandused , millega määrati kindlaks Eesti NSV seaduste ülemlikkus üleliiduliste seaduste ees. Võeti vastu ka suveräänsusdeklaratsioon, millega fikseeriti veel kord Eesti NSV põhiseaduse võim ja kuulutati avalikult, et NSV Liidu keskvõimu ja liiduvabariigi läbikäimiste aluseks pidi saama liiduleping. Moskva reageeris sellele otsuste tühistamisega 10 päeva hiljem. Kremlis kaalutleti ka juhtkonna väljavahetamise üle, kuid sellest loobuti.
Eesti NSV Ülemnõukogu jätkas kindlakäeliselt tegutsemist Eesti iseseisvumise suunas. 1989. aasta jaanuaris võeti vastu keeleseadus, millega muudeti eesti keel riigikeeleks. Ei läinud palju aega, kuni kuulutati 24. veebruar iseseisvuspäevaks. Selle rahvusliku tähtpäeva eelõhtul langetati Pika Hermani tornis Eesti NSV lipp ning koidikul heisati sinimustvalge lipp2.
Keeleseaduse peale aktiviseerusid eriti kriitilisel moel impeeriumimeelsed , kes nõudsid Kirde-Eesti muutmist „autonoomseks oblastiks“, moodustasid streigikomiteed ning valmistuti kaitsma nõukogude võimu.
Eesti NSV Ülemnõukogu 18. mail 1989. aastal vastu võetud otsusega „Suhtumisest Molotovi-Ribbentropi pakti“ Hitleri-Stalini salasobing mõisteti hukka. Selle eesmärk oli saada samasugune otsus ka Nõukogude Liidu kõrgeima seadusandliku võimuorgani poolt enne Molotovi-Ribbentropi 50. aastapäeva. Moskvale see küsimus aga pinget ei pakkunud ning hinnangu andmine venis, mille peale plahvatas Baltiriikides suur protestiaktsioon. Nimelt 23. augustil(MRP aastapäeval) moodustati katkematu inimkett läbi kolme riigi – Eesti, Läti ja Leedu. Et kogu maailm oli näinud Baltikumi soovi olla vaba, kuulutas NSV Liit aasta lõpus MRP salaprotokolli kehtetuks.
1989. aasta mais võeti vastu ka seadus – „Eesti isemajandamise alused(IME)“. Alguses küll selle vastu olnud Ülemnõukogu tunnistati lõpuks seda ideed, mille olid välja käinud S. Kallas, T. Made, E. Savisaar ja M. Titma . Novembris võeti vastu uus seadus, mille kohaselt pidi kogu Baltikum muutuma majanduslikult iseseisvaks järgmisest aastast.
1990. aasta märtsis toimusid viimased Eesti NSV Ülemnõukogu valimised. Need olid esimesed peaaegu demokraatlikud valimised üle poole sajandi. Kuigi absoluutset ülekaalu ei saavutatud, saavutas Rahvarinne märgatava edu seal. Esimeheks sai Arnolt Rüütel ning valitsusjuhiks Rahvarinde liider Edgar Savisaar. Töötati välja Eesti NSV välisministeeriumi põhimäärus ning uueks välisministriks sai Lennart Meri.
II Rahvaliikumised
Eesti rahvas oli kaua oodanud võimalust iseseisvuda ning lõpuks, kui nähti väikestki lootusekübet sellele, asuti enesekindlalt ning mis peamine, rahumeelselt tegutsema.
Esimest korda tunnetati nn. ühtekuuluvuse jõudu fosforiidikampaania ajal, kui protestiti Moskva keskametkondade Eestisse kavandatud uute fosforiidikaevanduste rajamise vastu. Sellega sai rahvas hoo sisse. Juba samal aastal 15. augustil loodi esimene poliitiline ühendus – MRP-AEG ehk Molotov -Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp. 23. augustil korraldati Hirvepargis miiting, „kus avalikult nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle lisaprotokollide avalikustamist ning tagajärgede likvideerimist“ 3. Sellest üritusest võttis osa ligi 2000 inimest ning arvatavasti oli enamuste eesmärk neil kindel - Pakti „tagajärje“ all oli Vene okupatsioon Eestis ning „tagajärgede likvideerimise “ all mõeldi Eesti iseseisvumise taastamist.
Teiseks tähtsaimaks ühenduseks sai Eestimaa Rahvarinne Perestroika Toetuseks , lihtsamalt öeldes Rahvarinne. Sellele ideele tuli Egdar Savisaarel4saates „Mõtleme veel…“. Juba samal ööl, aprilli keskel 1988, koostati poliitilise liikumise deklaratsioon ja loodi initsiatiivgrupp. 1.-2. oktoobrini toimus Tallinna linnahallis Rahvarinde asutamiskongress. Oktoobris -novembris tegeleti allkirjade kogumisega NSV Liidu seaduse eelnõu „Muudatustest ja täiendustest NSV Liidu konstitutsioonis(põhiseaduses)“ vastu, millega taheti liiduvabariikide õigusi veelgi kahandada. Kokku saadi üle 800 000 allkirja.
1990. aasta 18. märtsil toimusid Ülemnõukogu esimesed peaaegu demokraatlikud valimised, mida viimati oli nähtud pool sajandit tagasi. Absoluutset ülekaalu seal Rahvarinne ei saavutanud, kuid liikumise nimekirjas kandideerinud said 45 kohta 105-st. Ka valitsus moodustati põhiliselt Rahvarinde inimestest.
23. augustil 1989(MRP 50. aastapäev) oli Balti riikide rahvarinnete tähentund. Nimelt organiseeriti selleks kuupäevaks inimkett läbi kolme Balti riigi5, et näidata oma Molotovi-Ribbentropi pakti vastasust. Seal osales inimesi umbes 2 millionit ja käest kinnihidvate inimeste rivi oli rohkem, kui 600 kilomeetrit pikk ning on hiljem tunnistatud ka Guinessi rekordi vääriliseks.
1987-1988 toimus palju sündmusi, mille eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine, neid kõiki kokku nimetatakse Laulvaks Revolutsiooniks. Eestlased on selle üle meeletult uhked , sest kogu tegevus toimus ilma ühegi verevalamiseta. Selle kõrgpunktiks peetakse „Eestimaa laulu“. See on 11. septembril toimunud üritus, kuhu kogunes umbes 300 000 inimest, et esitada poliitilisi nõudmisi ning kuulata patriootilisi laule. See oli ühiskonna ühtsushetk, mis järgnevatel kuudel hakkas murenema ning kulmineerus oluliste poliitiliste erimeelsuste tekkimisega.
1988. aasta aprill on eestlaste ühtekuuluvustunde laialdasema õitsemise mitteametlik tähtpäev. Nimelt siis toodi esimest korda Tartus toimunud muinsuskaitsepäevadel Nõukogude Eesti avalikkuse ette sinimustvalge rahvuslipp . Ühtekuuluvust tunnet kindlustasid mai keskel Tartus toimuvad levimuusikapäevad Tähtevere laululaval, kus vabaõhukontserdil lehvisid nüüd juba kindlamalt sinimustvalged lipud ja esimest korda esitati rahvale Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu, mille ajal esimestes ridades olnud inimesed ühendasid käed ja lasid end nn. muusikal kanda. Juuni keskel toimunud Tallinna vanalinnapäevad kasvasid üle öölaulupidudeks, kus umbes 100 000 inimest tantsisid ja laulsid läbi öö sinimustvalgete lippudega.
III Augustiputš.
Augustiputš oli riigipööre, mis toimus 18-22 august 1991. aastal Nõukogude Liidus.
Rahvas ja Gorbatšov olid hakanud mõistma, et majanduslikud reformatsioonid on mõttetud ning vaid hävitavad suursugust Nõukogude Liitu. Venemaal tõusis juhistaatusesse Boriss Jeltsin , kes jätkas vapralt turumajanduslikke ja demokraatlikke reforme. Gorbatšov taandus aga konservatiivisete jõudude poole, lootes seeläbi säilitada Nõukogude Liitu. Tema lähikondlased olid Valentis Pavlov , Gennadi Janajev ja Boriss Pugo. Hiljem otsustas enesekindel Mihhail Gorbatšov siiski ümber ning sõlmis liidu Jeltsiniga lootes, et reformid on siiski imetegijad ja päästavad riigi, millega tema nn. vennad absoluutselt nõus ei olnud.
18. augustil, kui Mihhail Gorbatšov oli Musta mere ääres reisil, sisenesid ootamatult tema suvilasse mõned tagurlikud kommunistid , kes alguses heaga Gorbatšovi palusid, et ta oma staatuselt taganeks ning tunnistama Janajevit esimese sekretärina. Miša, suusugune mees seda aga ei lubanud ja ta lukustati oma suvilasse. Mille peale levitati infot, et Gorbatšov on haige ja Janajev peab teda asendama, kes koos oma kaaslastega valmistas ette Erakorralise Nõukogu. Põhijõududeks oli aga Pugo koos oma kaasvõitlejatega, Janajev oli lõpuni ebakindel. Pavlov joodeti aga täis ja sunniti putšištidega liituma nagu väidab vikipeedia.
Erakorralisel Nõukogul oli kokku 8 liiget. Nad tõid sõjaväe Moskva tänavatele ja käskisid arreteerida Jeltsini ning teised reformimeelsed. Kahjuks aga üksustejuhataja läks üle Jeltsini poolele ning asi jäi katki. Kuid putšištid ei andnud alla ning proovisin vallutada presitendipaleed. Suri kolm inimest, kuid kasu ei saanud sellest mitte keegi. Samal ajal kuulutas Eesti vaid iseseisvuse välja ning rahvast kutsuti üles kaitsma strateegilisi positisioone.
Augustiputši tagajärjel kaotas vene rahvas igasuguse usu Nõukogude Liidu edasikestmisesse, samuti ei usutud enam kommuniste ja nende lubadusi. Isegi Gorbatšovi toetus oli kadunud, sest ta polnud mitte millegi muutmisega hakkama saanud. Üha enam mingi Jeltsini poolele ning oodati tegusi tema poolt. Peagi Gorbatšov ka taganes oma kohalt ning asemele tuli Jeltsin, kelle tulekuga kadus kommunism täielikult.
IV Iseseisvuse kuulutamine.
1990.-1991. aaastavahetusel muutus olukord Baltikumis plahvatusohtlikuks. Jaanuari esimestel päevadel võtsid sõjaväe- ja julgeolekuüksused enda alla Leedumaa Kommunistliku Partei hoone Vilniuses ning Läti Kommunistliku Partei keskkomitee kirjastuse hoone Riias. Nende Baltikumi-vastane tegevusprogramm nägi ette Leedu, Läti ja Eesti „rahustamist“. Seda pidid teostama KGB eriväeosad, luureüksused ja sõjavägi. Toetajateks pidid olema väidetavalt impeeriumimeelsed. Mihhail Gorbatšov lootis taastada Nõukogude Liidu ja Leedu NSV põhiseaduse läkitusega Leedu Ülemnõukogule. Keeldumise korral oli ähvarduseks presidendi võimu kehtestamine. Leedut see aga ei huvitanud ning nõudmised lükati ükskõikselt tagasi.
13. jaanuari koidikul vallutasid KGB erigrupp Alfa rahvapiirdega Vilniuse teletorni ning raadio- ja televisioonihoone. Aktsiooni käigus sai surma 14 inimest ning mitusada sai haavata ja vigastada.Kuigi maailm Vilniuse sündmused hukka mõistis, siis sellega veel verevalamine ei piirdunud. 20. jaanuaril leidis aset uus aktsioon, seekord Riias, kus hukkus 5 inimest. Eestis õnneks asi nii kaugele ei läinud.
Olulist rolli etendas jaanuarikriis Vene NFSV toetus Balti riikidele.“12. jaanuaril 1991. aastal kirjutati Moskvas alla Eesti ja Vene NFSV riikidevaheliste suhete aluste lepingule, millega pooled tunnustasid teineteise võõrandamatut õigust riiklikule iseseisvumisele. Ühtlasi tunnustati teineteist süveräänsete riikidena ja rahvusvaheliste õiguse subjektina.“6 13. jaanuari õhtul saabus lennukiga Boriss Jeltsin. Neli osalist kirjutasid alla ühisavaldusele, mille järgi tunnustati üksteise riiklikku suveräänsust ja seaduslikult valitud riigivõimuorganeid, kusjuures tauniti igasuguse jõu kasutamist siseprobleemide lahendamisel. Ühisläkitus toimetati ÜRO peasekretärile Perez de Cuellarile ning samas paluti tal ka kokku kutsuda rahvusvaheline konverents , kus võiks leida lahenduse Balti kriisile.
Balti riikides 1991. veebruaris -märtsis toimus referendum , kus küsimuseks oli „Kas Teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?“. Lätis pooldas iseseisvust 73,7%, Leedus 90,5% ning Eestis 77,8 % hääletanuist.
Iseseisvusreferendumi järgses sisepoliitilises olukorras ei olnud poliitilistel jõududel selget suunda, kuhu edasi liikuda ja mida seal teha. Oli palju lahendamata tülisi ning õhk vastasseisudest paks. Moskvas loodeti jäärapäiselt impeeriumi koospüsimisele.
17. märtsil otsustasid aga mitmed Nõukogude Liidu liikmesriigid mitte osa võtta üleliidulisest referendumist. Tulemuste järgi pooldas 77,3% hääletanuist Nõukogude Liidu püsimist. See on minu meelest aga vägagi ebaobjektiivne tulemus, sest on väheusutav, et Vene valitsus ei käinud inimestele peale liidu pooldamise poolt hääletada. Valimisjaoskonnas avaldas oma arvamust ka M. Gorbatšov Balti riikide iseseisvumise üle: „ Meil on olemas liiduvabariikide NSV Liidust väljaastumise põhiseaduslik mehhanism. Isiklikult pooldan aga nende jäämist rahvaste enesemääramisõiguse alusel uuenevasse liitu.“ 7
Kui 18. augustil suleti Gorbatšov oma Krimmis asuvasse suvilasse koduaresti, loodeti teha Venemaal kaootiline riigipööre, kuid tulemus oli vastandlik. Võimuvaakum Moskvas andis Eestile võimaluse välja kuulutada iseseisvus . Kokkuleppel Eesti Komiteega võttis Ülemnõukogu vastu „Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest“. Juba järgmisel päeval taastas oma iseseisvuse ka Läti ning Leedu deklareeris veel kord riikliku iseseisvuse taastamist. Balti riigid said tunnustatud meeletult lühikese ajaga . Juba 6. septembril 1991 jõudis ka NSV Liidu Riiginõukogu selleni. Septembri keskel võeti taas suveräänsed Balti riigid ÜRO-sse.
Kokkuvõte
1985. aastal sai võimule Mihhail Gorbatšov, kes alustas paljudele liidumaadele tähtsaima programmiga – perestroikaga. Kõik need pikad aastad NSV Liidus oli oodanud Eesti oma võimalust, oma pääseteed. Kui see saabus, tegutseti ratsionaalselt. Ei peatutud enne, kui oli kätte võidetud iseseisvus. Alustati öölaulupidudega, kus toodi esmakordselt välja Eesti lipp, mis tõstis veelgi soovi elada eestlasena Eesti demokraatlikus vabariigis. See unistus kasvas edasi sihipäraseks tegevuseks – loodi Rahvarinne. See poliitiline liikumine oli minu meelest edasiviiv jõud ning vastus ka mu püstitatud küsimusele: mis või kes aitas kaasa kõige rohkem Eesti iseseisvumisele? Ilma selleta poleks tulnud ka kaua oodatud vabadust. Just nimelt seal olid need mehed, kes olid ühed Balti ketti organiseerijatest ning võtsid lõpuks vastu ka „Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest“ augustiputši ajal.
Leidsin palju huvitavaid fakte nii Eesti kui ka NSV Liidu juhtfiguuride kohta. Kõige enam üllatas mind Pavlovi nõrkus alkoholi vastu.
Arvan, et oleks huvitav uurida ka Balti ketti telgitaguseid. Mida tundsid inimesed? Kes neid juhendas? Mis on kõige positiivsemad või negatiivsemad emotsioonid ? Mida arvas maailm sellest?

Kasutatud kirjandus
1. http://et.wikipedia.org/wiki/Mihhail_Gorbatšov
2. http://et.wikipedia.org/wiki/Perestroika
3. http://et.wikipedia.org/wiki/Vaino_Väljas
4. http://et.wikipedia.org/wiki/MRP-AEG
5. http://et.wikipedia.org/wiki/Balti_kett
6. http://et.wikipedia.org/wiki/Rahvarinne
7. http://et.wikipedia.org/wiki/Laulev_Revolutsioon
8. http://et.wikipedia.org/wiki/Augustiputš
9. Pajur A., Tannberg T. „Eesti ajalugu II. 20. sajandist tänapäevani“, Avita 2006, 168 lehekülge
Pildid
http://urmasreinsalu.blogspot.com/
http://proekt-wms.narod.ru/states/estonia.ht m
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/33D9F753B6BCE262C2257287004D0450
http://commons.wikimedia.org/wiki/Image:Edgar_Savisaar_2005.jpg
Lisad:
Mihhail Gorbatšov(lisa 1)
Edgar Savisaar(lisa 2)
Sinimustvalge Eesti riigilipp.(lisa3)
Balti kett(lisa4)
1 Lisa 1
2 Lisa 3
3 http://et.wikipedia.org/wiki/MRP-AEG
4 lisa 2
5 lisa 4
6 Pajur A., Tannberg T. „Eesti ajalugu II. 20. sajandist tänapäevani“, Tallinn 2006, 153.lk
7 Pajur A., Tannberg T. „Eesti ajalugu II. 20. sajandist tänapäevani“, Tallinn 2006, 155 lk
18