Kunstiajalugu 28.01.2015 Prantsuse park Prantsuse park (ka prantsuse stiilis park, prantsuse pargistiil, barokkpark) on pargikujunduse stiil, mida muu hulgas iseloomustab peahoonest lähtuv keskteljeline lahendus. Prantsuse park on vastand inglise pargistiilile. Selle pargi looja on André Le Nôtre Prantsuse stiilis park – tekkis 17. sajandil lähtudes itaalia eeskujudest. Prantsuse pargistiil valitses Euroopas mitu sajandit. Parimad näited sellest ajast on Nümphenburg ja Sanssouci Saksamaal, Petrodvorets Venemaal jne. Barokk on regulaarsete kujundusvõtetega stiil, mida teisi sõnu nimetatakse ka
Karjamõisaid oli kokku umbes 500- 700 - kuna karjamõis ei olnud kindel ja püsiv juriidiline üksus, ei saa neid täpselt kokku lugeda. Koos karjamõisate ja pastoraatidega oli Eesti aladel kokku umbes 2000 mitmesugust mõisakompleksi ehk mõisasüdant. Mõisate säilivusandmed on olemas ilma karjamõisate ja pastoraatideta, seega 1254 mõisa kohta. Hinnatud on mõisa peahoone säilivust. Tervet kompleksi on raske võrreldavalt hinnata. 2004. aasta lõpu seisuga on 1254 mõisa peahoonest enam-vähem algkujul või äratuntaval algkujul säilinud 414 hoonet ehk 33,0% või ligikaudu kolmandik. 93 peahoonet (7,4%) on säilinud osaliselt või tugevalt ümber ehitatuna, nii et algset välimust hoonest kaasajal enam välja ei loe. 109 peahoonest (8,7%) on alles selgepiirilised varemed - reeglina suur osa müüre või seinu. 638 peahoonet (50,9%) on hävinud, st nad on jäljetult kadunud/lammutatud, nende kohal paiknevad uusehitused või on hoonest alles vundament või madal rusuhunnik
kavandatud Kuremaa mõisahoonega. Ka Teises maailmasjas hävinud Vesneri mõisahoone sarnanes paljudes kujundusdetailides Kõpu mõisaga. Võõrandamisjärgselt kolis mõisahoonesse kool, mis tegusteb seal tänini. Kooli vajadusi arvestades on hoone ehitatud täiskahekorruseliseks. 2003. aasta kevadel avati osa mõisa esindusruumide maalinguid. Säilinud on ka mitmeid kõrvalhooneid, mis ei paikne erandlikult mitte peahoone esise auringi äärtes, vaid peahoonest kagu pool omaette kobarana. Peahoonest lõuna pool puudesalu sees paiknev väike puitehitis on tõenäoliselt 18. sajandil püstitatud vana peahoone, mis praeguse lossi valmimisel sai valitsejamajaks.
Rannamõisa- Laulasmaa-Klooga teelt tehti mõisasüdamesse 400 meetri pikkune sihitee, mis suundus otse peahoone keskteljele. Enne jõudmist peahoone esisele auringile ääristasid sihiteed sisehooviga talli- ja aidakompleksid, mis meenutavad keskaegseid kindlustusi. Tornide otsas paiknesid algselt kahurid. Talli ja karjakastelli vahele, sihitee keskele püstitati väike väravahoone koos kaunite malmpostidega. Ülejäänud kõrvalhooned paiknesid peahoonest nii põhja kui lõuna pool. Mainimist väärivad haritorniga köögihoone joa kõrval, neogooti stiilis kesk- ja otsaehitistega kasvuhoone ning keeruka viilukompositsiooniga külalistemaja. Väikest linnust meenutav sepikoda püstitati peahoonest 350 meetri kaugusele lõunasse jõe kaldale. Üle jõe püstitati kaarjas malmsild ning teisele poole jõge rajati avar metsapark. Selle tagumisse ossa jäid valmimata Meremõisa peahoone müürid romantiliste varemetena.
ühendatud ühtseks tervikuks, kasutati hinnalisi materjale, rohkesti kulda, ruum näib jätkuvat laemaalil ja lõppevat taevaga. 3. Itaalia skulptor ja arhitekt - Lorenzo Bernini. 4. Louis XIV lasi rajada jahilossi kohale suurejoonelise Versailles lossi. 5. Versailles loss - oma tohutute mõõtmete ja mõjukusega pidi see ehitis endast kujutama Louis XIV võimu võrdkuju. Lossi tuumikuks on kolmekorruseline, pikaksvenitatud ehitis, mis kolmest küljest piirab suurt esindusõue, peahoonest hargnevad külgtiivad. Üks lossi sadu meetreid pikkadest fassaadidest on pööratud pargi poole. Seal laiuvad mustriliselt kujundatud lillevaibad, purskkaevudega basseinid, roheluse taustal helendavad antiikainelised kujudegrupid. Kiirtevihkudena eemalduvad lossi juurest fantastiliselt geomeetrilisteks pugatud puudega alleed. Sarnaselt kujundatud parke on hakatud nimetama nn. prantsuse parkideks. Lossi
Versailles' loss VERSAILLES' 20km Pariisist edelasse Versailles' linn Versailles'i linn tekkis lossi ümber Lossi üldpind 51,200m² Lisaks 700ha suurune lossipark (vanasti oli 8000ha) UNESCO maailmapärandite nimekirjas olnud 30a Lossi tuumikuks on 3-korruseline madal piklik ehitis. Kolmest küljest piirab suurt esindusõue. Peahoonest hargnevad külgtiivad. Üks lossi sadu meetreid pikkadest fassaadidest on pööratud pargi poole, kus laiuvad mustriliselt kujundatud lillepeenrad, purskkaevud, basseinid, pöetud puudega alleed. Sarnaselt kujundatud parke on hakatud nim prantsuse parkideks. AJALUGU 1624a rajas kuningas Louis XIII väikese jahilossi 1660a alustas Louis XIV suure lossi ehitamist Louis XVI ajal sundis rahvas kuningapaari tagasipöördumist õukonnast (st ka
Narva kastellinnus Peaaegu seitse sajandit on Narva jõe kaljusel kaldal, Venemaa ja Eesti piiril, seisnud suursugune Narva linnus. Tema ajalugu algab ristirüütlite valitsemisega Baltimaades. Juba XIII sajandi lõpus oli taanlastel siin tugev kants, mis kaitses läänemaade huvisid Eestimaal ja oli ka heaks varjupaigaks vallutajatele põlisrahva mässude puhul. Arvatavalt koosnes linnus XIV sajandi esimesel poolel peahoonest ja kahest eesõuest. Peahoone oli nelinurkse kujuga ringehitis, mille loodenurgas asus torn. Põhjahoov teenis linnuse lisakaitsefunktsiooni. Suur läänehoov oli sõja puhul elanikele peavarjuks. 1294. aastal põletas Novgorodi vürsti väesalk Narva linnuse. Praeguse linnuse vanimad osad pärinevad umbes 1300. aastast, mil taanlased alustasid kastellilaadse kantsi rajamist senise puitlinnuse asemele. Selle loodenurgas kõrgus neljanurgeline torn praeguse Pika Hermanni torni eellane. 14
Suurim puu pargis on tamm (Ü = 643 cm). Rahvasuus on levinud sellised nimed nagu Rootsi kuninga või Kuningapoja tamm. 1601.a. olla ühe Rootsi-Poola sõja ajal siin sündinud hilisema kuninga Karl IX poeg Carl Philipp, kelle sünni auks isa olevatki tamme istutanud. Pargis elab kaitsealune tamme-kirjurähn ning nahkhiired: põhja-nahkhiir, veelendlane, suurkõrv, tiigilendlane, pargi-nahkhiir ja kääbus-nahkhiir. 3. PILTE MÕISAKOMPLEKSIST Postkaart mõisa peahoonest. Postkaart mõisa peahoonest. Mõisa peahoone. Mõisa peahoone talvel. Mõisa peahoone välisuks on varaklassitsistliku kujundusega ja pärineb 1800. aastate alguse juurdeehitusest. Peahoone tagaküljel malmist valatud rõdukonsoolid, mis pärinevad arvatavasti Peterburi tehasest ja on hoonele lisatud 19.saj lõpuveerandil. Ümmargune tornilaadne aednikumaja peahoone ligidal, mida ka õunaaiaks on nimetatud, on erakordne meie mõisates.
istutusmaterjali on kasutatud. Nõnda saavutatud optilise efektiga mõjub pargiaas veelgi pikema ja avaramana. Joonis Sillapää park (sillapää mõisapark.www) Sillapää pargiaasa krooniks on vaade peasissepääsu trepilt. See on hilisklassitsismile iseloomulik piltmaastik: pitoreskne peisaa on aiakunsti võte, kus maastikku vaadeldakse kui raamitud pilti. Raam tekib lossi peaukse kohal asuvat rõdu toetavast neljast sambast ja rõdu enda põrandakonstruktsioonist. Peahoonest põhja poole jääv pargiosa selsamal jõe ja paisjärve vahelisel poolsaarel vaheldub märksa väiksemate pargiaasade ja tihedamalt istutatud aladega metsapark, kus harilik pärn, vaher, saar ja tamm annavad ohtralt järelkasvu. Sillapää lossipark on üle 600 puu- ja põõsaliigiga üks liigirikkamaid Eestis. Mainitud kodumaiste liikide kõrval kasvab siin veel harilikku hobukastanit, manduuria, aprikoosipuu,
käigus lammutati kooli territooriumil paiknenud vanad õppetöökojad ja nende asemele rajati uus kahekorruseline praktikahoone. Lisaks kaasajastati täielikult kooli peahoone. Uue praktikamaja arhitekt on Veiko Tein. Uue praktikamaja ja peahoone projekteeris Sirkel ja Mall OÜ, ehitustöid teostas Bauschmidt OÜ. 2014 aasta novembris alustati õppetööd uues renoveeritud koolihoonete kompleksis. Kompleks koosneb Tallinna Ehituskooli peahoonest, praktikahoonest ja kolmest ühekorruselisest õppehallist. Pärnu maanteega külgnev Ehituskooli peahoone on kolme maapealse ja ühe maa-aluse korrusega. praktikamaja koosneb kahest maapealsest ja ühest keldrikorrusest. Kasutusalane pind on 3295,0 m² , mida on tunduvalt rohkem kui vanas kompleksis. Peahoone välisfassaadi üldmulje pärast uuenduskuuri on lihtne. Kasutatud on helehalli krohvipinda ja tumedat telliseimitatsiooni. Peamaja katus ja aknad on samuti tumedad
kaitsejumalannal Atheenale. Samal ajal ehitati ka Akropoli sissepääs Proylaia. · Parthenon on üks olulisemaid ehitisi, mis valmis ajavahemikus 447-438 eKr. arhitektide Iktinose ja Kallikraatese käeall. Tegemist on dooria stiilis peripteeriga, mille otstes oli 8, küljel 17 sammast. Siseruumis seisis Pheidiase valmistatud jumalanna Atheena kuju. · Propylaia Akropoli väravad ehitas arhitekt Mnesikles 437- 432. a. eKr. Propylaia koosneb peahoonest ja kahest tiivast, mida kaunistavad dooria stiilis sammastest kolonnaadid. Peahoone juures on kasutatud joonia stiilis sambaid. Põhjatiiva seinad olid kaunistatud seinamaalingutega, mistõttu seda kutsutakse ka Pinakoteegiks. · Erechtheion valmis samuti umbes 420. a. paiku eKr. Ehitise teeb ainulaadseks lõunaküljel asuv Karüatiididekoda. Tempel oli pühendatud kahele Ateena olulisimale jumalale, Ateenale ja Poseidon-Erechteusele, kelle sündi kujutatakse ka templi
esinduskülg on suunatud idas paikneva Võhandu jõe paisjärve suunas. Pargipoolsel fassaadil asub sepisvõredega trepp ja sammastele toetuv rõduplatvorm. Välisseina ilmestavad aknapealsed frontoonid ja karniisid. Hoone sisekujunduseski on säilinud klassitsistlikke dekoorielemente (Muinsuskaitseamet). Mõisast peamiselt lõunapoole püstitati ka erinevaid kõrvalhooneid. Tänaseni neist säilinuist on kauneim algselt kaaristuga ait, mis praeguseks on osalt ümber ehitatud. Peahoonest põhja pool asuv paisjärve kallas kujundati suureks pargiks, mille lõpetab põhjatipus väikse künka otsas asuv sõõrja põhiplaaniga klassitsistlik pargitempel. 1853ndatel aastatel said mõisa omanikeks von Siversid, kelle kätte see jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Alexander von Sivers. Pärast võõrandamist asutati mõisahoones aianduskool, mille järglane tegutseb Räpinas ka praegu, kuigi uutes hoonetes
kirmus.ee 9. Leidke V. Tormise „Kaugelt näen kodu kasvamas” audioesitus. Kes seda esitab ja kuidas leiate? Esitajad on Eesti Raadio koor, sümfooniaorkester ja solist Viktor Gurjev. Otsing: Kaugelt näen kodu kasvamas Täpsusta millist infot otsid: Audio 10. Kas on olemas galerii Tartu Ülikoolist? Kui jah, palju ja mis pildid selles on? Kuidas leidsite? Jah, seal on seitse pilti. M. Klingeri portree, esimese rektori G. Fr. Parroti portree, kaks teost ülikooli peahoonest, duell, õppetöö ülikoolis ja Tartu Ülikooli Raamatukogu. Otsing: Tartu Ülikool Täpsusta millist infot otsid: Galeriid Saaga - http://www.ra.ee/dgs/explorer.php?web=saaga 11. Millise andmebaasiga on tegemist, millist infot on võimalik leida? Tegemist on veebikeskkonnaga, mis võimaldab kõigil huvilistel tutvuda enimkasutatavate ja huvipakkuvamate Rahvusarhiivi üksustes ja Tallinna Linnaarhiivis säilitatavate arhivaalide digitaalsete koopiatega. 12
..............................................................................................9 Sissejuhatus Tahaksin anda selles referaadis ülevaate Riisipere mõisa peahoone ajaloost ning selle praegusest seisukorrast. 1821. aastal valminud mõisa peahoone on Eesti kõrgklassitsismi tippteoseid nii sise- kui ka väliskujunduses. Ajalooliselt Harjumaale Nissi kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Nissi valda. Mõisa ehitati ka mitmeid kõrvalhooneid, millest enamik paiknes peahoonest lääne pool, kui mida pole praktiliselt säilinud. 3 Mõisa ajalugu ja arhitektuur Varaseimaid teated Riisipere mõisast (saksa k algselt Riesenberg) pärinevad 1394. aastast. Kuni 19. sajandi alguseni asus mõisakeskus hilisemas Vana-Riisipere mõisas. 19. sajandi algul viis mõisa tollane omanik Peter Gustav von Stackelberg mõisakeskuse uude paika, mida hakati kutsuma Uue-Riisipereks (saksa k Neu-Riesenberg). 20
Kompaktne, kaunis ja suur ehitis. Mahutas palju pealtvaatajaid. Ehitustööd kestsid 12 aastat. Ovaalse kujuga amfiteater. · Termid e. saunad: kõige kuulsam on Caracalla termid. Kultuurikeskusteks. Saunades olid pesuruumid, basseinid, raamatukogud, koosoleku- ja vestlusruumid. Maa-alustes ruumides olid katlamajad. Korralik veevärk, kanalisatsioon, õhkkütte. Hõbedast/kullast kraanid. Kõrged laed, kaunistused, sambad. Koosnesid peahoonest ja 2st kõrvalhoonest. · Akveduktid vee vedamiseks Skulptuur: · realistlikkus, näidati inimese iseloomu ja sisemaailma, näidati ka füüsilist ebatäiuslikkust · täisfiguuris portreekujud(pronksist), üks tuntumaid ,,Oraator" · ajaloolised reljeefid tõelised sündmused ja võidetud lahingud, ,,Traianuse sammas". Esiplaanil oli väejuht ilmeka poosiga. · monumendid alguses püstitati väejuhtidele, pärast ka keisritele
Sissejuhatus Käesolevas referaadis tutvustatakse Riisipere mõisa peahoone ajalugu, selle praegust seisukorda ning on lisatud ka mõningased soovitused mõisaansambli kasutuseks. 1821. aastal valminud mõisa peahoone on Eesti kõrgklassitsismi tippteoseid nii sise- kui ka väliskujunduses. Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Nissi kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Nissi valla territooriumile. Mõisa ehitati ka hulk kõrvalhooneid, millest enamik paiknes peahoonest lääne pool, kui mida pole praktiliselt säilinud (v.a. paar ümber ehitatud ja algse välimuse kaotanud rajatist). /1/ 2 1. Riisipere mõisa ajalugu ja arhitektuur Esmakordselt mainitakse Riisipere mõisa 1394 aastal. ning esimesed omanikud olid Weckenbroded. 19. sajandi algusaastateni oli mõisa keskus hilisemas Vana-Riisipere mõisas. Olemasolev peahoone valmis 1821. Aastal. Alates 1786. Aastast oli omanikukeks Stackelbergid, kellega algas pikem ning ehitus-
suurepäraselt säilinud hoonest. Hävitustööd jätkas 19. saj. Suurbritannia Konstantinoopoli saadik lord Elgin, kes varastas ja vedas salaja Inglismaale suurema osa Parthenoni kaunistavatest skulptuuridest ja reljeefidest. Lord Elgin müüs nad Briti Muuseumile, mille väljapanekuis nad siiani aukohal on. Propüleed, Akropoli väravad ehitas arhitekt Mnesikles 437-432. a. eKr. Propüleed koosnevad peahoonest ja kahest tiivast, mida kaunistavad dooria stiilis sammastest kolonaadid. Peahoone juures on kasutatud joonia stiilis sambaid. Põhjatiiva seinad olid kaunistatud seinamaalingutega, mistõttu seda kutsutakse ka Pinakoteegiks. Athena Nike tempel ehitati umbes 420. a. eKr. arhitekt Kallikratese poolt. Tegemist on joonia stiilis väikese tempeliga, mis asub täiesti kalju äärel. Templi juures käisid ateenlased oma võidu andjat (Athena) kummardamas
väiksemateks ruumideks. Kloostri lõunatiib jäi tõenäoliselt aga juba tollal varemetesse. Alates mõisahoone ehitamisest jäid kloostriehitised hoopiski mõisa majandusruumideks. 1860. aastal ehitati kivist mõisahoone kahekorruseliseks ja fassaadile lisati klaasveranda. 19. Sajandist pärinevad ka mitmed muud mõisa kõrvalhooned, mis paiknevad peahoonest ja kloostrist lõuna pool. Vaatamisväärsematest hoonetest võiks mainida neogooti stiilis aita ning kaasajal veidi ümber ehitatud karjakastelli. Kloostriehitised kaotasid sellega seoses oma funktsiooni ning lagunesid. 1928. aastal varises kokku suur osa väravatorni fassaadist, mille idakülg oli varisenud juba 19. sajandil. (Praust 2010) Kloostri korrastus ja restaureerimistöödega alustati 1930tel aastatel. Esimeseks suuremaks tööks oli
aastani, mil klooster välgust süüdatuna varemeteks põles. Seejärel alustati kõrvaloleva mõisahoone ehitamist. Ehituseks vajaminev materjal saadi kloostri varisevatest osadest. Padise mõisa uus peahoone oli esialgu barokne ühekorruseline kiviehitis. Sellest ajast alates jäid kloostriehitised mõisas majandusruumideks. 1860. aastal ehitati kivist mõisahoone kahekorruseliseks ja fassaadile lisati klaasveranda. 19. sajandist pärinevad ka mitmed muud mõisa kõrvalhooned, mis paiknevad peahoonest ja kloostrist lõuna pool. Rammidele kuulusid samal ajal ka Vihterpalu, Hatu ja Vasalemma mõisad. Vaatamisväärsematest hoonetest Padisel võiks mainida neogooti stiilis aita ning kaasajal veidi ümber ehitatud karjakastelli. Jõe ääres asus vesiveski ja viinavabrik (alates 2001.aasta tulekahju tagajärjel varemetes). Park koos endiste kalatiikidega asub teiselpool Keila Haapsalu maanteed. Mõis natsionaliseeriti 1920. aastal ja selles tegutses Padise kool kuni 1982. aastani. Peale
seevastu mõisaomaniku liiklusvahendid-tõllad ja saanid-, samuti sõiduhobused. 3.4 Teenijatemaja Peahoone vasakpoolses otsas asetseb ühekorruseline teenijatemaja (vt.foto 5), veidi eemal paiknes samas stiilis valitsejamaja (viimane kaasajal hävinud). Teenijatemaja ees paikneb väike tiik. (foto 5) 3.5 Meierei 8 Majandushooned paiknesid enamikus peahoonest põhja pool, neist vaatamisväärsem on kahekümnenda sajandi algul valminud maakivist ja punastest tellistest kolmekorruseline meierei.(vt.foto 6) (foto 6) 4. MÕISA PARK 9 Kui mõisahoone esiküljel domineeris majanduslik pool-hooned läbisegi teedega, sekka ka pargipuid jms, siis hoone tagaküljel paiknes suur mõisapark. Majandushooneid seal ei
Hooned olid ülesehituselt selged, sümmeetrilised ja rahulikud. Kasutusele tuli mansardkatus - nimetus pärineb selle loojalt, Pierre Mansarti- nimeliselt arhitektilt. Arhitektuur Prantsusmaal: Prantsuse arhitektuuri kuulsaim mälestis on Versailles' loss Pariisi lähedal. Oma tohutute mõõtmete ja mõjukusega pidi see endast kujutama Louis XIV võimu võrdkuju. Lossi tuumikuks on kolmekorruseline küllaltki madal pikaksvenitatud ehitis, mis kolmest küljest piirab suurt esindusõue. Peahoonest hargnevad külgtiivad. Loss on paljude andekate arhitektide. 9.Rokokoo arhitektuuri- Rokokoo õitseajal ehitati suhteliselt väheldasi ja väliselt lihtsaid hooneid- eralosse ja üheperekonnaelamuid. Loobuti sammastest ja teistest rasketest elementidest. Rõhku oli pandud poolsammastele. Pikuti ja laiuti tulid liistud, millel olid kullatud ornamendid. Nendeks olid seintel asetsevad ohtrad kaunistused. Need olid kumerad puuliistud, mis olid hargnenud ja on keerdus
Köögiks oli avatud siseõu. Rikkamates kodudes oli köök eraldi ruumis, tavaliselt vannitoa kõrval. Nii olid mõlemad toad kättesaadavad. Rooma impeeriumi ühistes folklinnades puudus sageli majades oma köök ja toitu valmistati suurtes avalikes köökides. Mõned olid väiksemad pronksjate ahjudega, kus valmistati toitu. Rikkamatel roomlastel olid suhteliselt hästivarustatud köögid. Rooma villades asus köök tavaliselt peahoonest eraldi. Kamin asetses tavaliselt köögi põrandal ning ruumis puudusid korstnad. Keskajal oli varajastes kesk Euroopa pikkades majades lahtised tuled ehitise kõrgema koha all. "Köögi ala" oli sissepääsu ja kamina vahel. Jõukate perede kodudes oli enamati mitu kööki. Osades kodudes oli rohkem kui 3 kööki. Need olid jagatud selle põhjal, milliseid sööke nendes valmistati. Sellistes varajastes ehitistes oli korstna kohal auk mille kaudu läks osa suitsust majast välja
) mail Puka jaama ligidal Tartu -Valga raudteellinil. Vagunirusude alt päästeti umbes sada inimest, kelledest 47 oli raskesti vigastatud. Viimased paigutati ravile üilikooli kirurgiakliinikusse Toomel. Peterburi Sõjaväemeditsiini Akadeemiast komandeeriti Tartusse füüsika kateedri assistent N. Georgievski koos spetsiaalse röntgeniaparaadiga. Ta jõudis kohale 3. (15. ) mail. Röntgeniaparaat paigutati kirurgiakliinikusse, elektrivoolu saadi kiiresti rajatud juhtmestiku kaudu ülikooli peahoonest. Peale N. Georgijevski juhtisid haigete röntgenoloogilist uurimist veel professor A. Sadovski ja assistent M. Kossats. See röntgeniaparaat tööas Tartus juuni alguseni ja viidi Peterburi tagasi siis, kui N. Georgijevski komandeering lõppes. Kasutatud kirjandus: 1. J. Haldre: Wilhelm Conrad Röntgen. Eesti Arst. 1. XV -1936- 1- 7
saun, mõisateenijate elamu, hobusetall, tallimeeste elamu, vankrikuurid, viljapuuaed ja linaleotustiik. Kolmanda ringi ehk piiriringi kaugemad majandushooned - küüni, veskid, moonakate majad, samuti kirik ja kalmistu. Neljas ring sisaldab mõisat ilmestavaid kaugemaid objekte - Apollo Belvedere kuju, Kalevipoja säng. Suur osa kõrvalhooneid asus rühmadena peahoone lähemas ja kaugemas ümbruses - kokku oli neid väga palju. Suurem majandushoonete kogum asetses peahoonest 400 meetri kaugusel läänes Tartu-Kodavere tee ääres - valitsejamaja, laudad, sepikoda, töölistemajad, vesiveski jms. Seal asetses enne praeguse lossi ehitamist arvatavasti ka varasem mõisakeskus - arvatakse, et hilisem valitsejamaja (praegune vallamaja) oli varasem peahoone. Mõisa viinavabrik ja tellisetehas asetsesid pargist põhja pool teisel pool paistiiki (muinasaegse linnamäe läheduses). Samast paigast ida pool (teisel pool Kodaverre suunduvat teed) asub ka
või tulede ning ustega mängib. Teatakse, et 19.sajandi keskel Moostes elanud Nolckenite kodus valitsenud tugev rivaliteet kolme poja vahel. Kord, kui vennad jahile läinud, saanud esimene poeg õnnetult hukka ning pärija surmas hakati süüdistama nooremaid poisse. Mis tegelikult juhtus, ei tea täpselt keegi. Seda valget noormeest, keda Mooste Põhikooli õpetajate jutu järgi paljud oma silmaga näinud on, peetakse jahil hukkunud Nolckenite võsuks, kes on ilmselt vanast mõisa peahoonest, mis enne uue ehitamist maha põles, kivilossi lastetuppa ümber kolinud. Oma kogemusest rääkis on rääkinud üks naine, kes käis kümme aastat tagasi üheks õhtuks koristajat asendamas. Lahkuma hakates kustutas ta kõik tuled ruumides, lukustas uksed ja hakkas kodu poole kõndima. Umbes saja meetri pärast vaatas ta millegipärast tagasi ja nägi, et tuled põlevad. Ta pöördus tagasi ja avastas jubedusega, et uks, mille enne kindlalt kinni pani, oli lahti. Naine kustutas uuesti tuled
Omapärased on pastelsetes toonides saal ning hoone soklikorrusel asuv sammastega söökla (A. Särg, 2006, lk. 22-24). Hoonel on neogooti astmikviil ning neorenessanss-stiilile omased kaaraknad. Umbes samal ajastul uuendati ka enamikke kõrvalhooneid (V. Praust, 1999-2009). Vaheldusrikkust mõisale lisab park, mille äärtesse koondusid varem sindel- ja pappkatusega kõrvalhooned: laudad (ehitati F. Modi projekti järgi), ait, kuivati, teenijatemaja, sepikoda, meierei. Peahoonest idasse jäi puuviljaaed ja kaugemale läände juurviljaaed. Lautades peeti kokku 50-60 ringis lüpsilehmi, lisaks pullid, mullikad ja vasikad. Aastasulastele ja karjanaistele oli ehitatud veel mitu töölistemaja, neist üks oli mõeldud kogunisti neljale perekonnale (J. Maiste, 1996, lk. 376). 1912. aastal müüsid vennad Dieckhoffid mõis Claus Eugen von Nottbeckile. 1919. aasta võõrandamise järgselt kolis 1921. aastal peahoonesse kool, mis tegutseb Illuka põhikooli nime all seal tänini
Stiili kujunemises on suur roll 1667. aastal korraldatud arhitektuurikonkurss Louvre'i lossi idafassaadi ümberkujundamiseks. Kavandatu on rangelt klassitsistlik, mõneti Kreeka templeid meenutav. Prantsuse arhitektuuri kuulsaim mälestis on Versailles' loss Pariisi lähedal. Oma tohutute mõõtmete ja mõjukusega pidi see endast kujutama Louis XIV võimu võrdkuju. Lossi tuumikuks on kolmekorruseline küllaltki madal pikaksvenitatud ehitis, mis kolmest küljest piirab suurt esindusõue. Peahoonest hargnevad külgtiivad. Üks lossi sadu meetreid pikkadest fassaadidest on pööratud pargi poole. Seal laiuvad mustriliselt kujundatud lillevaibad, purskkaevudega basseinid, roheluse taustal helendavad antiikainelised kujudegrupid. Kiirtevihkudena eemalduvad lossi juurest fantastiliselt geomeetrilisteks pöetud puudega alleed. Sarnaselt kujundatud parke on hakatud nimetama nn. prantsuse parkideks. Skulptuur Barokkskulptuurid on hoogsad, rahutud, maalilised. Tugevaid, otsitud poosides inimesi
Põlised puud toonitavad sobivalt punastest tellistest hoonete ansamblit ja gootipärast vertikalismi. Põõsastest kasvab lossipargis sarapuu, harilik sirel ja harilik ebajasmiin, suur läätspuu ja tähk- toompihlakas, tiikide kaldail metsistunult pihlenelas. Varemeid ja lossiseina katab kohati harilik metsviinapuu. Metsiku humala väädid põimuvad tiikide lõunakaldal puude- põõsaste ümber. Omapärased on suured sahhalini kirburohu ( Polygonum sachalinense) puhmad. Peahoonest lõunas asuva tiigi läheduses kasvab suur mandzuuria pähklipuu ( Juglans mandshurica), samas ka üks suurelehine pärn ( Tilia platyphyllos). Herbert Raap'i mälestusmärk lossipargis Sangaste lossipark. Ilus ja ühtlasi romantiline koht nt, pulmade korraldamiseks Teine park- metsapark- on avar looduslik ilupuistu tiikide taga kõrguval ligi 2 km. pikkusel ja 0,5 km. laiusel põhja- lõunasuunalisel vallseljakul. Metsapargi kujundamist alustati 1880.a ,
tagumises osas on tiikide kaevamisel tekkinud pinnase kuhjamine sobivatesse kohtadesse. Aidahoone taga asus mõisaajal ka rohtaed ja iluaed koos viljapuudega, millest kahjuks pole midagi säilinud. Umbes samas piirkonnas kasvavad tänapäeval veel vaid mõned vanemad õunapuud ja pirnipuu. 1875. aasta plaanilt võib välja lugeda selle aiaosa regulaarse planeeringu ja triiphoonete asukohad. Tõenäoliselt on seal asunud ka paviljoni laadne aiaehitis. Suurem puistuosa jääb mõisa peahoonest lõunasse. Selle moodustab Tallinn - Narva maanteest jätkuv peaaegu kilomeetri pikkune puiestee (foto 6) koos endise Tollide suguvõsa kalmistuga (Kabelimets). Võib oletada, et Robert von Tollil ei jätkunud lehiseid kogu allee jaoks ja seetõttu on seal rohkem kasutatud teisi puuliike (põhiliselt harilikku tamme, aga ka mägivahtrat, harilikku pärna, harilikku vahtrat jt.) 12 . Selles pargiosas on sõjapäevil ja hiljem puid maha raiutud (ala on
saja vahetuselt. Peahoone kõrval asusid majandushoned, Emajõe kaldal paiknes kahekorruseline mõisateenijate elamu-viinavabrik ning selle kõrval ümara põhiplaani ja teravatipulise katusega torn, kas õllekoda või hobuveski. Kõik need ehitised modustasid nii jõelt kui ka kaldalt vaadeldava ühtse ansambli. Tänaseks allesjäänud hooned on säilitanud suuresti oma endise ilme. Algselt regulaarse lahendusega väike park rajati 18. sajandi lõpus. Regulaarpargi perioodist on pärit peahoonest lõunasse jäävas pargiosas pärnaalle fragmendid. Regulaarsena on kjundatud ka tagaväljak, mis laskub kolme muldterrassina Emajõe kalda poole. Terrasidele oli rajatud barokne ehisaed. Baroki reeglite kohaselt oli peahoone tagafassaadil avatud vaade Emajõele ning vastas asuvale luunja mõisale. Tagaväljaku põhjaosas asusid kaks vabakujulist tiiki. Ida pool raamis väljakut puuderida, mille tagant algas pargi vabakujuline osa. Parkmetsas asus peahoone lähedal tiik, mille kõrvale oli
Pildil on näha Raadi mõisa ja järve aastast 1920 „Raadi mõisa ansambli osa oli oskuslikult maastikku paigutatud park. Kahest väiksemast veekogust kujundati 4,6 ha suurune järv. 18. sajandi keskel oli ümber mõisa peahoone regulaarse planeeringuga park. Järveni laskusid geomeetriliste trepistike ja parteritega terrassid. Peahoone ees oli korrapärase kujuga muruväljak. Aastail 1840–1842 kujundati tuntud saksa pargiarhitekti P. J. Lenné projekti järgi peahoonest põhja poole looklevate teedega vabakujuline park. 20. sajandi algul tehtud ümberehitustega täiendati järve kaldaterrasse M. von Sieversi kavandatud treppide, balustraadide, aiavaaside ja muude väikevormidega. 1923. aastal eraldati pargi kõrval asuv lage ala ülikooli dendropargi tarbeks. Istutustöödega alustati 1925. aastal professor A. Mathieseni juhendamisel. 1940. aastaks oli sinna istutatud 2900 puud ja põõsast. Rajamisel võeti eesmärgiks liigirohkus, nii
Pariisi lähedal. Oma tohutute mõõtmete ja mõjukusega pidi see endast kujutama Louis XIV võimu võrdkuju. Lossi tuumikuks on kolmekorruseline küllaltki madal pikaksvenitatud ehitis, mis kolmest küljest piirab suurt esindusõue. Peahoonest hargnevad külgtiivad. Juhtivaks saab profaanarhitektuur- lossiehitus. Oluline siseruumide mugavus ja otstarbekus. Puhtbarokne laad oma liialdatud dünaamika ja maalilisusega jääb prantslastele võõraks
Hiljem lisandus sinna ka kabareeteater ja suur muusikapaviljon. 22 6.4. Johnson Wax Building Kolm aastakümmet pärast Larkin Buildingut projekteeris Wright järgmise teedrajava büroohoone - Johnson Wax Buildingu. Punastest tellistest laotud akendeta kompleks on välismaailmast eraldatud justkui tööstushoone. Kompleks on kaheosaline: see koosenb ruudukujulise põhiplaaniga peahoonest ning katusealusest parklast. Büroohoones on peaaegu kõik töökohad paigutatud ühte 80 peenikese koonilise sambaga ruumi. Sambad toetavad klaaskatust ning moodustavad oma taldrikukujuliste ülemiste otstega justkui "metsa", mille "puuvõrade" vahelt valgus hajutatult ruumi langeb. Hoone seintel puudub kandefunktsioon. Juhtkonna ruumid on asetatud bürooruumi peale, moodustades justkui katusekorruse. Ka kogu hoone sisustus on Wrighti poolt projekteeritud. Aastail
toob ära 1586. aasta nimistu loetelu ära osaliselt, kui ühe olulise täiendusega: ta mainib "Mõisas oli ka suur kivimaja, mis ilmselt oli sel ajal varemetes". Sellest kirjutan pikemalt peatükis 3. Seega oli Kolgas mitu kivist keskaegset hoonet, mis kõik on kuhugi ära kadunud. Samuti pidi olema kuskil läheduses ilmikvendade kabel ja matmispaik. Rahvapärimus ütleb matmispaiga olema Nõmmevärava (Hundituru) juures teeäärses männimetsas, linnulennult umbes 1,5 km praegusest peahoonest läänes. Kloostrites oli tavaks matta aga siseõue või sellest väljapoole otse müüri äärde. Kas kloostrimõisas oli mõtet viia surnud nii kaugele, kui pehme pinnasega künkaid lääne pool oli palju lähemalgi? Kokkuvõtteks võib nõustuda, et Kolgas oli Roma kloostri majandusmõis, kus munkadeaegsest hoonestusest võiks otsida Lundi nimistus mainitud loss-kindlusruumi, mõisas olevat suurt varemetes kivimaja ja vast veel mõnda oletatavalt kivist hoonet
aastal. Poolkelpkatusega ning põhiosas ühekorruselisel peahoonel on kolme akna laiune kahekorruseline keskosa.Keskosa kaunistab segmentkaarse aknaga kolmnurkfrontoon ning seinapinda liigendavad pilastrid. Peahoone ümbruse kõrvalhooned moodustavad stiilse ühtse ansambli. Peahoone esise peaväljaku äärtel asuvad maakivist aidahooned, mille fassaade ilmestavad lahtised kaaristud. Peahoone vastas paikneb väike valitsejamaja. Majandushoonete kompleks paikneb peahoonest kirde pool, kus asuvad laudad, kaaristuga tallihoone, vesiveski jt ehitisi. Ajaloolise jaotuse järgi Viljandimaale Suure-Jaani kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Viljandimaale Suure-Jaani valla territooriumile. Lahmuse (Lachmes) mõisa kujunemine Mõisast üldiselt 1584. aasta maarevisjonis mainitakse Laima küla, mis oli poolakas Alexander Trojanowski valduses. 40 aastat hilisemas revisjonis märgitakse Trojanofski mõisa Layhama külaga. 1594
linnuse 1558. aasta mais, misjärel linnust enam arvatavasti ei taastatud. Kolmekorruselise väravatorni varemed olid Edisel alles kuni 1950te aastateni, mil need lammutati. Linnus asus hilisemast peahoonest ca 250 meetrit kirdes, praeguse mõisapargi servas. Praegu ei ole sellest maa peal praktiliselt midagi järel, üksnes küngasteks muutunud rusuhunnikud. 17. sajandil läks mõis von Maydellide aadliperekonna kätte, hiljem kuulus ta
annaabi.ee 
