Narva kastelllinnus (0)

Narva kastellinnus
Peaaegu seitse sajandit on Narva jõe kaljusel kaldal , Venemaa ja Eesti piiril , seisnud suursugune Narva linnus. Tema ajalugu algab ristirüütlite valitsemisega Baltimaades. Juba XIII sajandi lõpus oli taanlastel siin tugev kants , mis kaitses läänemaade huvisid Eestimaal ja oli ka heaks varjupaigaks vallutajatele põlisrahva mässude puhul.
Arvatavalt koosnes linnus XIV sajandi esimesel poolel peahoonest ja kahest eesõuest. Peahoone oli nelinurkse kujuga ringehitis, mille loodenurgas asus torn. Põhjahoov teenis linnuse lisakaitsefunktsiooni. Suur läänehoov oli sõja puhul elanikele peavarjuks.
1294. aastal põletas Novgorodi vürsti väesalk Narva linnuse.
Praeguse linnuse vanimad osad pärinevad umbes 1300. aastast, mil taanlased alustasid kastellilaadse kantsi rajamist senise puitlinnuse asemele. Selle loodenurgas kõrgus neljanurgeline torn – praeguse Pika Hermanni torni eellane.
14. sajandi vältel laiendati linnust. Esimesena rajati kastelli põhjaküljele väike eeshoov, aastail 1341-1342 aga suur läänepoolne eeshoov. Üldjoontes juhindusid kõik hilisemad täiendused ja ümberehitused selleaegsest põhiplaanist.
Ordu liikmete sõjalis-kloostriline eluviis nõudis peahoone ümberehitamist konvendihooneks. Selline kindlustus kujutab endast alati nelinurkset võimsate müüridega hoonet ruumidega sisekülgedel ja keskel asetseva siseõuega. Läänetiivas asusid konvendihoone tähtsamad ruumid - dormitoorium (magamistuba) ja refektoorium (söögisaal). Põhjatiivas asusid foogti elamisruumid ja köök. Teisel korrusel asus kabel. Ida- ja lõunatiiba kasutati peamiselt ladudena.
Enne Teist maailmasõda asus linnuses garnison. Peahoonet kasutati nii relva- kui ka toidulaona. 1944. aasta lahigutes sai linnus kõvasti kannatada. 1968. aastal algasid restaureerimitööd. Alates 1986. aastast on taastatud ruumides avatud näitused ja Narva Muuseumi ekspositsioon .