Eluloost • Sündis Võrumaal, Urvastes. • Isa oli argonoom ja ema raamatupidaja. • On lõpetanud Antsla Keskkooli. • ta toimetas Urvaste Valla Lehte 2004-2008. • Ta on Eesti Kirjanike Liidu ning Tartu Noorte Autorite Koondise liige aastast 1997. • Contra on ka saatejuht ning hinnatud lavategelane. • Samuti on läbinud sõjaväeteenistuse Piusa piirivalvekondoris. Loomingust • Kirjutab võru keeles enamasti. • Contra loomingus leidub palju paroodiat. • Tema luulele on iseloomulik tõukumine uuema rahvalaulu (vemmalvärss, lorilaul) traditsioonidest, luuletused on laululised ja lõbusad. • Raamatud on tihti tagasihoidlikud ja on isegi öeldud, et koledad. • Kirjutanud on ka lasteraamatuid. Veel Contrast • Postiülem, postiljon, inglise keele õpetaja,eelkõige tuntakse luuletajana • Üks väheseid luuletajaid kes sai ennast ülal pidada ainult tänu kirjaniku tööle • On võitnud Bernard Kangro
Ettehaarav lauluviis koor võtab eeslaulja viimasest silbist kinni ja vastupidi ka. Setumaa rahvalaul on mitmehäälne nn Setu terts nad laulavad kahe duuri vahele, see on maast madalalt omandatud. Setu stiil on veidi venelik, kuid täpselt ei teata, mis venelik on. Uuem rahvalaul tuleb 19. sajandil Superlinnade mõisa ümber, ka meremeestega. Suur osa mõjutust Saksast. Regilaulul eesriim, uuemal rahvalaulul lõppriim. Tekivad salmid. Laulma hakkavad ka mehed. Vemmalvärssi või paroodiat laulavad mehed, naised aga sentimentaalset armuromantikat. Salmikud sinna kirjutatakse laulud, viisid jäetakse tavaliselt meelde. Uued tantsud : labajala valss Viini valss teistmoodi. Ringmängulaulud. G.Ernesaks on oma loomingus kasutanud palju rahvalaulumuusikat. Vaimulik rahvalaul. Gregoriuse koraal kaob meie kirikutest 16.sajand, ,,taganeb" just protestantliku muusika eest. Luteri koraali rahvalik variant. 16.-18- sajand , kõik muusika mis kuuled tuleb meelde jätta, kui meeldis
William Golding ''Kärbeste jumal'' ''Kärbeste jumal'' paljastab inimkonna tumedat poolt, õelust, mis on peidus ka kõige tsiviliseeritumates inimestes. William Golding esitleb seda romaani kui traagilist paroodiat laste seiklusjuttudest, illustreerides inimlaste sisemist kurjust. Ta jutustab lugejatele kronoloogilises järjestuses sündmusi, mis juhtuvad noorte poistega peale lennuõnnetust üksikul saarel. Keset II Maailma sõda leiavad inglise poisid ennast täiskasvanute järelvalveta troopiliselt saarelt. Neil tuleb ise hakkama saada. Nad valivad endale juhiks Ralphi, kes üritab Põssa toetusel luua reegleid. Ralph süütab signaaltule, mis oli grupi esimeseks prioriteediks
laval sellele spetsiaalselt komponeeritud muusikaga, tummfilmi kasutamine (Berg “Lulu”, mis iseenesest on küll ekspressionistlik ooper). Kõik need jooned ilmnevad ka muusikateatris. 1920ndatel ja 30ndatel hakati kirjutama oopereid, mille tegevus toimus kaasajal ning tegeldi moodsa elu probleemidega. Siingi oma ja meelelahutusmuusika, jazzi ning uue tehnika mõju. Eeskujuks Mozarti ooperid. Wagnerit, Verdit, Puccinit pigem parodeeriti. Üldse rohkesti paroodiat ja irooniat. Selliseid kaasaegse elutunnetusega uusasjalikkuse alla kuuluvaid oopereid nimetati “ajastuooperiks” ehk “Zeitoper”. Nad olid väga edukad ka publiku seas. Näit Hindemithi “Päevauudised” (Neues vom Tage), Krenek (Jonny spielt auf – võiks tõlkida umbes “Jonny alustab mängu”). 1920ndatel alustas oma karjääri ka Kurt Weill, eriti kuulus on tema koostöö koos 20. sajandi suure teatriuuendaja Bertolt
Meloodia etteasteiks. ühehäälselt väljendatud Numbriooper ooperi liik, milles muusikalised etteasted on lõpetatud iseloomuga ning sellega üksteisest eraldatud. muusikaline mõte. Ooper muusikaline lavateos, kus tegevus antakse edasi orkestri saatel lauldes ja näideldes. Missa a) Operett muusikaline näitemäng, kus erinevalt ooperist on suur osa sõnal. Reegline lõbusasisulised, võib esineda vaimukat katoliku kiriku paroodiat, satiiri. jumalateenistu s. b) Oratoorium läbiva süzeega mitmeosaline vaimulik suurteos solistidele, koorile ja orkestrile. muusikateos, mida esitavad Organum mitmehäälsus Euroopa vaimulikus muusikas, esimene kahehäälne laul. koor, solistid ja orkester. Orkestrisüit mitut iseseisvat, tempolt ja rütmilt vastandlikku osa hõlmav instrumentaalteos. Mitmeosaline polüfooniline Partituur muusikainstrumentide partiide koondnoodijoonestik dirigentidele.
rütme ja keerukaid taktimõõte. Kangro teosed koosnevad sageli kiiresti vahelduvatest kontrastsetest elementidest, mis võib jätta mulje spontaansest improvisatsioonist. Tema muusika on tonaalne, kuid kõrvu paitama ei kipu, sest on lakkamatutest klastritest "paks". Meloodiad on tal enamasti rõhutatult nurgelise joonisega ja suurte hüpetega. Lüürilised hetked on pigem põgusad. Sagedasti kuuleme (enese)irooniat, paroodiat, klounaadi. Kuigi Kangro teostes võib kohata ka tumedaid tundetoone, on ta muusika valdavalt elurõõmus, tulvil Kangro ja muusikateater Kangro loomingus on väga olulisel kohal lavamuusika, kus eri zanreis töid on tal üle kümne. 1982. aastal sai ta üleliidulise preemia muusikateatrialase tegevuse eest. Laiemat tähelepanu äratas juba tema esimene lavateos, 1974. aastal "Vanemuises" esietendunud ooper "Imelugu" (Boccaccio "Dekameroni" ainetel; ooperist on tehtud ka telefilm)
„Hingring“ 1997, „Maailma asemel“ 1992, „Kuuhobune“ 1992 Contra-1974 Võrumaa, töötas lühiajaliselt inglise keele õpetajana, vanemad agronoom ja raamatupidaja, siis postiljonina ja siis postiülemana, vabakutseline kirjanik ja stenarist, eesti kirjanikke liitu ja tartu noorte autorite koondisesse kuulub, tuntud eelkõige luuletajana, tema luule on lõbus ja laululine, palju leidub ta loomingus paroodiat, kõneleb võru keelt esmase keelena ja kasutab seda tihti oma loomingus, olnud saatejuht, saanud mitmeid preemiaid nagu näiteks oskar lutsu huumoripreemia, „Kõik on kõige targemad“ 2014, „Urvaplaaster“ 2012, „Contrarünnak“ 2004, „Minu jonn“ 2006, „naine on mees „ 1999 Rein Raud- 1961 tallinn, kirjanik endine tartu ülikooli rektor, tuntud intellektuaalina, Helsingi ülikooli jaapani keele professor ja tartu ülikooli professor, lõpetanud
Kuldre koolis õppis ta aastatel 1984-1989 ning Antsla Keskkoolis 1989-1992. Aastast 2004 on ta Urvaste Valla Lehe toimetaja. Aastast 1997 on ta Tartu Noorte Autorite Koondise liige. Eesti Kirjanike Liidu liige on ta olnud aastast 1998. Contra luule on lõbus, laululine ning leidlike riimidega. Tihti kasutab ta oma loomingus Võru murret. Arvatavasti just seetõttu, et kasutab Võru murret ka oma esmase kõnekeelena. Contra loomingust võib leida palju paroodiat ning kalambuure. Lisaks on Contral ka virtuoosne keelekasutus. Jõepervel ( luulekogust ,,Päike ja lamp" 1998) Jõepervel oled istunud maha Jälgin sind- taipan mis teha sa tahad Kui tahtis juhus ja siia mu tõi Vaikselt ma vaadata kõrvalt ei või. Istun su juurde ja küsin ja küsin- kas tohin olla su kõrval kui jõekese kohin Täidab su silma ja kõrva ja suud Sinuga jääda- ei soovigi muud. Kristiina Ehin Kristiina on sündinud 1977. aasta 18. juulil
Francois Villon (15 saj pKr) Keskaja suurim poeet. Kõik mis tema elu kohta on teada pärineb tema luuletustest ja kohtuprotokollidest. Temast jäi maha kaks lüületsüklit ,,Väike testament" ja ,,Suur testament", neis kohtuvad elu ja surm, ilu ja õnnetus, rõõm ja mure, naer ja nutt. Tema luulet iseloomustavad isikuväärikus ning ihalemine maise elu täiuse järele. Villon seisis ka luules väljaspool seadust ja kaanoneid, segas mängurina stiile ja keeli, kasutas vargazargooni. Kirjutas paroodiat. Renessansikirjandus: renessansiks nimetatakse Euroopas toimunud vaimset murrangut, uut mõtteviisi, mis hülgas keskaegsed arusaamad ja elutunnetuse, kuulutades naasmist antiikkultuuri juurde st. antiikkultuuri taassündi ja tõstes esile humanismi ideed. Sai alguse 14. saj Põhja-Itaaliast. Humanismist sai kogu renessansikultuuri maailmavaateline alus. Uute ideede levikut soodustas suuresti trükikunsti areng, renessansikultuur hakkas rääkima
HIERONYMUS BOSCH (1453-1516) Üleminekuaja meister, kes kuulub ajaliselt 15. sajandisse, kuid tema tööde maaliline rikkus laseb teda vaadelda uue suuna teerajajana. Boschi looming on veider ja fantastiline segu naturalistlikest ja nägemuslikest elementidest. Tema loomingut seostatakse Flandrias levinud hiliskeskaegse müstitsismiga. Kõige kaugemal itaalialikust humanismist, pessimistlik. Erakordse sugestiivsusega loob ta sümboleid, mis kehastavad iroonilist paroodiat oma aja kommetest. Tõlgendab inimest kui armetut, loomalikku ja irratsionaalset olendit, kes on hukkumisele määratud. Boschi kolmeosaliste altarimaalide vasakpoolsel pildidl on tavaliselt kujutatud pattulangemine ja Paradiisist väljaajamine, keskel maine elu oma pattudega, paremal servas aga vääramatu karistus põrgupiinade näol. Eriti armastab ta põrgustseene ja püha Antoniuse kiusatust, kus tema sünge ja sarkastiline fantaasia puhkeb õitsele.
jpg HIERONYMUS BOSCH (1453-1516) Üleminekuaja meister, kes kuulub ajaliselt 15. sajandisse, kuid tema tööde maaliline rikkus laseb teda vaadelda uue suuna teerajajana. Boschi looming on veider ja fantastiline segu naturalistlikest ja nägemuslikest elementidest. Tema loomingut seostatakse Flandrias levinud hiliskeskaegse müstitsismiga. Ta oli kõige kaugemal itaalialikust humanismist ning oli väga pessimistlik. Erakordse sugestiivsusega loob ta sümboleid, mis kehastavad iroonilist paroodiat oma aja kommetest. Tõlgendab inimest kui armetut, loomalikku ja irratsionaalset olendit, kes on hukkumisele määratud. Boschi kolmeosaliste altarimaalide vasakpoolsel pildil on tavaliselt kujutatud pattulangemine ja Paradiisist väljaajamine, keskel maine elu oma pattudega, paremal servas aga vääramatu karistus põrgupiinade näol. Eriti armastab ta põrgustseene ja püha Antoniuse kiusatust, kus tema sünge ja sarkastiline fantaasia puhkeb õitsele.
tunnete vabadusele ja õnnele.Ta ise nimetas seda "koomiliseks eeposeks". Sterne oli silmapaistev romaanzanri arendaja.Tema teosed "Tristram Shandy elu ja arvamused" ja "Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia" on omamoodi kirjanduslikud manifestid,milles Sterne lõhub romaani kindlakskujunenud kaanoneid, püüdes leida uusi teid maailma ja inimese kujutamiseks.Seda viimast teost saab võtta kui tollal moodi läinud reisiraamatute paroodiat. Smollett kirjutas peale romaanide ka reisikirju,poliitilisi satiire ja Inglismaa ajaloo.Viiest teosest paistavad eriti silma "Roderick Randomi seiklused" ja Peregrine Pickle'i seiklused".(Need laiendasid olustikulist seiklusromaani kelmiromaani vaimus.)Smoletti romaanides on sarkasm ja grotesk.
sümbolitena väljendas, kuid ta ei jõudnud ise ka päris selge arusaamani, mida ta muutuste all mõtleb. Modernistliku romaani uuendamise ja postmodernismi vahel on õrn piir, mistõttu tuntud uuendajat Vladimir Nabakovit peetakse ka postmodernistiks. Nabakov erines 19. sajandi modernistidest täielikult. Ta on nimetanud oma loomingu allikateks kergeid pettekujutlusi ja värvilist kuulmist, meetoditena on ta kasutanud müstifikatsiooni, mängu ja paroodiat. Nabakovi tuntuim romaan ,,Lolita" on uuenduslik ka oma erootilisuse poolest: selles ei ole pealiskaudseid ja siivutuid mõtteid, vaid hoopis palju sügavaid mõtisklusi, alltekste, metafoore ja kirjanduslikke vihjeid. Teine modernistliku romaani uuendaja oli Mihhail Bulgakov, keda toonane Vene võim igatpidi hävitada ja piirata püüdis. Sel ajal represseeriti palju vene kirjanikke, kes ei vastanud võimu ootustele. Oma tähtteose ,,Meister ja Margarita" ilmumist ei elanudki mees üle
Lugesin Contra ehk Margus Konnula luuletusi. Contra luule on lõbus, laululine ning leidlike riimidega. Üks väga omapärane ja huvitav element, mida Contra kasutab, on palindroom. Palindroomid on read, mis on tagurpidi lugedes täpselt needsamad, mis õigetpidigi, nagu näiteks: «Ines kuule see kena vrakk karvane kees eluukseni.» Tihti kasutab ta oma loomingus Võru murret. Arvatavasti just seetõttu, et kasutab Võru murret ka oma esmase kõnekeelena. Contra loomingust võib leida palju paroodiat ning kalambuure ehk sõnamänge. Lisaks on Contral ka virtuoosne keelekasutus. Ta on hetkel kindlasti üks populaarsemaid luuletajaid Eestis just tänu oma keelekasutusele. Ta on kergesti arusaadav, tema luuletused on lihtsad, leidlikud, kohati ka ropud ning see on meelt mööda eelkõige noorematele inimestele. Kindlasti ei jäta Contra luule kedagi külmaks. Teadagi oli hiljuti skandaal Kadrioru Saksa Gümnaasiumis, kus luuletaja esitas oma loomingut ning direktor ta katkestas,
anatoomia arvestamist, õhu ja valguse kujutamise võtteid. Dada ja metafüüsiline kunst. 16. Mida taotlesid dadaistid? Kunsti kaudu inimesi taipama panna, et maailm on sõge ja kuritegelik ning ,,korralikud kodanikud" seetõttu kuriteo kaaslased. Selleks tuli neid asurdsustega sokeerida ja endast välja viia. 17. Millise uuenduse tõi kunsti Marcel Duchamp? Kasutada kubismi ja eriti futurismi võtteid, kuid sisaldada ka aimatavat paroodiat nende vooludele, aga ka üldise maalikunsti aadressile. Sürrealism. 18. Milliseid muutusi ühiskonnas taotlesid sürrealistid? Elu ja kunsti piiri( nagu ka kõigi teiste ühiskondlike reeglite ja tabude) kahtlaseks muutmine või kaotamine. 19. Iseloomusta Salvador Dali loomingut? Baroklikult ülespuhutud ja eksalteeritud ning küllastatud vihjetest ja alltekstidest. Funktsionalism ja konstruktivism 1920.a. 20. Mida tähendab funktsionalism? Mis on konstruktivism
teoseid. Samas on tema helikeeles mõjutusi rokkmuusikast - helikeeles on palju rütmiaktiivsust ja temperamenti. Kõige selle kõrval kohtame ka ladina-ameerika tantsurütme, rohkesti on sünkopeeritud rütme ja keerukaid taktimõõte. Tema muusika on tonaalne, kuid kõrvu paitama ei kipu. Meloodiad on tal enamasti rõhutatult nurgelise joonisega ja suurte hüpetega. Lüürilised hetked on pigem põgusad. Sagedasti kuuleme (enese)irooniat, paroodiat, klounaadi. Kangro muusika on enamasti väga rõõmsameelne ja energiline, kuid esineb ka kurvemaid ja tõsisemaid toone. Ester Mägi Sündis 10. jaanuaril 1922 aastal. ` Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1952. Mägi varaseim, 1950. aastate looming kannab rahvusromantismi pitserit. 1960. aastatel
tantsurütme, rohkesti on sünkopeeritud rütme ja keerukaid taktimõõte. Kangro teosed koosnevad sageli kiiresti vahelduvatest kontrastsetest elementidest, mis võib jätta mulje spontaansest improvisatsioonist. Tema muusika on tonaalne, kuid kõrvu paitama ei kipu, sest on lakkamatutest klastritest "paks". Meloodiad on tal enamasti rõhutatult nurgelise joonisega ja suurte hüpetega. Lüürilised hetked on pigem põgusad. Sagedasti kuuleme (enese)irooniat, paroodiat, klounaadi. Kuigi Kangro teostes võib kohata ka tumedaid tundetoone, on ta muusika valdavalt elurõõmus, tulvil Kangro ja muusikateater Kangro loomingus on väga olulisel kohal lavamuusika, kus eri zanreis töid on tal üle kümne. 1982. aastal sai ta üleliidulise preemia muusikateatrialase tegevuse eest. Laiemat tähelepanu äratas juba tema esimene lavateos, 1974. aastal "Vanemuises" esietendunud ooper "Imelugu" (Boccaccio "Dekameroni" ainetel; ooperist on tehtud ka telefilm)
Breughelland (16. sajandi maalikunstniku Pieter Brueghel vanem järgi – grotesksed ja absurdsed maalid nagu Hieronymus Boschilgi). „Kangelane“ on Surm ehk Nekrotzar, kes teatab, et kavatseb veel antud päeva öösel komeedi abil maailma hävitada. Ent siis satub ta purjutama koos Vaadi-Peetriga (Piet zum Fass) ja maailmalõpp ning lubatud Viimne Kohtupäev jäävad seetõttu ära. Ligeti kasutab siin kollaažitehnikat, vanade ooperivormidenagu opera seria ja opera buffa paroodiat. Selle kümnendei kõige modernistlikum teos on Mauricio Kageli Staatstheater (Riigiteater; 1971). Kirjutatud Hamburgi ooperiteatrile. Kasutab kõiki suure teatrimaja võimalusi, ka kavas olevate teiste ooperite rekvisiite ja kostüüme, aga parodeerides, pöörab kõik pea peale. 16 peaosa (!), suur koosseis – kõik teevad ja kasutavad kõike valesti, teater on pea peale pööratud.
20. Följetonistlik proosa: Enn Vetemaa ja Mihkel Muti looming. Enn Vetemaa („Monument“, „Pillimees“, „Kalevipoja mälestused“). Alustas sulaajal luuletustega, mis olid iseloomulikud sulaaja luulele (optimism, naljatamine, pisut satiiri). Proosas kasutab algul realistlikku põhja, püüab olla tõsine kirjanik. Ühiskonnakriitika, poliitiliselt kahtlane. Teisel perioodil rohkem huumorit ja eri stiilide paroodiat (parodeerib nt eepost või teadusteksti). Traagilise ja koomilise sulandumine. Mihkel Mutt („Fabiani õpilane“, „Hiired tuules“). Tekst on ülbe ja kindla käega kirja pandud. Nali teostes on terav, jõhker, absurdne, totaalne. „Hiired tuules“ on eeskujulik postmodernistlik romaan, teksti struktuur kisutakse paljaks. „Fabiani õpilane“ – lühiproosa kogu. Iseloomulikuks tunnuseks haritud inimeste maailma kujutamine absurdses võtmes. 21. Nikolai Baturini looming.
1613 ilmus novellikogu "Õpetlikud novellid", peale mida hakati teda Hispaanias parimaks novellistiks pidama. Tema tuntuim poeem on "Teekond Parnassile". Elu lõpus elas Cervantes Madridis ning suri 23. aprill 1616 (samal päeval suri ka Shakespeare). Rüütliromaanide elukauge tõeluse oli pea peale pööranud juba pikareskne romaan. Rüütli (kangelase) "kõrge" seiklus madaldati ühiskonna heidiku (antikangelase) maa ja mullalähedaseks seikluseks. Siingi oli aimata rüütliromaanide paroodiat. Kuid Cervantese mõte ulatus sellest kaugemale. Ta muutis paroodia uueks võimsaks sünteesiks, kus ei mõtestunud ümber mitte ainult rüütliromaan, vaid ka pikareskne romaan ise. Rüütliromaanid inspireerisid Cervantest tegema oma romaani kangelaseks don Quijote, vaesunud hidalgo, kes Amadiside ja Palmerinide kombel kujutleb end ideaalseks rändrüütliks. Pikareskne romaan võis talle ette öelda
sajandisse, kuid tema tööde maaliline rikkus laseb teda vaadelda uue suuna teerajajana. Boschi looming on veider ja fantastiline segu 4 naturalistlikest ja nägemuslikest elementidest. Tema loomingut seostatakse Flandrias levinud hiliskeskaegse müstitsismiga. Kõige kaugemal itaalialikust humanismist, pessimistlik. Erakordse sugestiivsusega loob ta sümboleid, mis kehastavad iroonilist paroodiat oma aja kommetest. Tõlgendab inimest kui armetut, loomalikku ja irratsionaalset olendit, kes on hukkumisele määratud. Boschi kolmeosaliste altarimaalide vasakpoolsel pildidl on tavaliselt kujutatud pattulangemine ja Paradiisist väljaajamine, keskel maine elu oma pattudega, paremal servas aga vääramatu karistus põrgupiinade näol. Eriti armastab ta põrgustseene ja püha Antoniuse kiusatust, kus tema sünge ja sarkastiline fantaasia puhkeb õitsele. Kogu seda tontlikku ja
nautleja, identiteeti ebamäärane Postmodernism on 20 saj lõpupoolne indiviidikeskne kunsti-, kirjandus- ja arhitektuurivool, mis on välja arenenud modernismist ning keskendub maailma olemusele.k 1.Stiilide ja kujundite paljusus, iroonia, Autoripositsiooni teisenemine (autori kadumine ) Intertekstuaalsus, fragmentaarsus, eklektika, Autori osalemine teose tegelasena, Postmodenistlik kirjanik saab kirjutada ainult iroonilises võtmes 2. Linda Hutcheon peab paroodiat “postmodernismi perfektseks vormiks” (Hutcheon 2000: 11). Lisaks näeb Hutcheon postmodernismi ühe iseloomus- tavama joonena “ajaloolist metafiktsiooni” 3. Fredric Jamesoni meelest on postmodernismile omane pastišš. Pastišš on “tühi, ükskõikne paroodia”, paroodia ilma naeruta, ilma satiirilise impulsita, imiteerimine. Autori suhtumine ei ole seega satiiriline, vaid ükskõikne. Pastišš on “kuju tühjade silmadega” 4. 5
spetsiaalselt komponeeritud muusikaga, tummfilmi kasutamine (Berg “Lulu”, mis iseenesest on küll ekspressionistlik ooper). Kõik need jooned ilmnevad ka muusikateatris. 1920ndatel ja 30ndatel hakati kirjutama oopereid, mille tegevus toimus kaasajal ning tegeldi moodsa elu probleemidega. Siingi oma ja meelelahutusmuusika, jazzi ning uue tehnika mõju. Eeskujuks Mozarti ooperid. Wagnerit, Verdit, Puccinit pigem parodeeriti. Üldse rohkesti paroodiat ja irooniat. Selliseid kaasaegse elutunnetusega uusasjalikkuse alla kuuluvaid oopereid nimetati “ajastuooperiks” ehk “Zeitoper”. Nad olid väga edukad ka publiku seas. Näit Hindemithi “Päevauudised” (Neues vom Tage), Krenek (Jonny spielt auf – võiks tõlkida umbes “Jonny alustab mängu”). 1920ndatel alustas oma karjääri ka Kurt Weill, eriti kuulus on tema koostöö koos 20. sajandi
Kasutatakse pastišši; kirjanikud tajuvad, et kõik on juba varem olnud, ei püüagi olla originaalsed. Jamesoni jaoks oli postmodernismile iseloomulik ajalootunde kadumine, kus kaasaegne sotsiaalne süsteem ei suuda „alal hoida omaenese minevikku ja on hakanud elama kestvas olevikus“. Jameson: pastišš kui „tühi paroodia“, mis on iseloomulik postmodernismile. Paroodia, kus seosed ei vii kuhugi, puudub koomiline sisu. Linda Hutcheoni peab paroodiat täiuslikuks postmodernismi vormiks. Ta näeb postmodernismi üheks iseloomustavama joonena ajaloolist metafiktsiooni – kirjandus, mis rõhutab teadlikult enda fitsionaalsust ja tuues esile ajaloo fiktsionaalsuse. Müüdi roll. Vanasti peeti müüte pühaks ja tõeks. Müüdid püüavad seletada maailma olemust. Müütidel oli sarnane eesmärk tänapäeva teadusele. Teemad, koostisosad, tegelaste põhiomadused korduvad kultuuris
osutus see metafüüsika õppetooliks, mis teda tema moodsate vaadete juures kõige vähem sobis. Alles hiljem (1720) õnnestus tal see vahetada ladinakeele professori vastu ja lõpuks 1730 pääseda ajalooprofessori kohale, mis tema ettevalmistuse ja huvidega kõige enam sobis. Pole ime et selline rännak kutsetes teritas tema satiirilist meelt salvavaks oludepilkeks. Paroodiline taanikeelne kangelaslaul ,,Peder Paars" (1719-1720) kujutab endast nö. taani ,,Don Quijote", paroodiat muistsetele kangelaseepostele. See on lugu auväärse kaubitseja Peder Paars'i rännakutest Aarhus'i oma pruudi Dorte juurde, millesse seguneb igasuguseid kummalisi seiklusi jumalate ja jumalannade vaheleastumistega. Peale puhtkirjandusliku paroodia esitab ,,Peder Paars" ka teravat kaasaja seltskonna satiiri Taani oludest, kus Holberg on nn. riigisatiirik, keda ümbritsevaid igasugused kaasaja narrid ja narrikesed, nii et ta nende keskel vaevu naeru suudab pidada
kokkujuhtumisena tolle vend sureb. 15 "Don Quijote" Rüütliromaanide elukauge tõeluse oli pea peale pööranud juba pikareskne romaan. Rüütli (kangelase) "kõrge" seiklus madaldati ühiskonna heidiku (antikangelase) maa ja mullalähedaseks seikluseks. Siingi oli aimata rüütliromaanide paroodiat. Kuid Cervantese mõte ulatus sellest kaugemale. Ta muutis paroodia uueks võimsaks sünteesiks, kus ei mõtestunud ümber mitte ainult rüütliromaan, vaid ka pikareskne romaan ise. Rüütliromaanid inspireerisid Cervantest tegema oma romaani kangelaseks don Quijote, vaesunud hidalgo, kes Amadiside ja Palmerinide kombel kujutleb end ideaalseks rändrüütliks. Pikareskne romaan võis talle ette öelda idee panna see rändrüütel seiklema ajas ja ruumis määratud oludesse,
MARCEL DUCHAMP (1887-1968) Kunstilises mõttes hoopis radikaalsem dadaliikumine tekkis New Yorgis, peamiselt Francis Picabia ja Marcel Duchamp'i eestvedamisel. Duchamp saabus New Yorki Pariisist 1915. aastal. 1913. aastal oli New Yorgis toimunud suur näitus, mis tutvustas Euroopa uusimat kunsti. Sellel näitusel äratas erilist tähelepanu ja elevust Duchamp'i teos ,,Trepist alla tulev akt", kus ta oli kasutanud nii kubismi kui ka futurismi võtteid, kuid teos sisaldas ka aimatavat paroodiat nende voolude, aga ka üldse maalikunsti aadressil. Igatahes edaspidi Duchamp loobus maalimisest ja hakkas oma teostena esitama tavalisi vabrikutooteid (nn. ready-made, mis on valmisobjektid, tavaliselt igapäevased banaalsed esemed, mida eksponeeritakse kunstiteostena, seejuures ilma igasuguse kunstnikupoolse töötluseta. Objekt rebitakse lihtsalt oma igapäevasest kontekstist välja ning esitatakse kunstiteosena) või senisele kunstile võõrastest materjalidest konstruktsioone.
Kunstilises mõttes hoopis radikaalsem dadaliikumine tekkis New Yorgis, peamiselt Francis Picabia ja Marcel Duchamp’i eestvedamisel. Duchamp saabus New Yorki Pariisist 1915. aastal. 1913. aastal oli New Yorgis toimunud suur näitus, mis tutvustas Euroopa uusimat kunsti. Sellel näitusel äratas erilist tähelepanu ja elevust Duchamp’i teos „Trepist alla tulev akt“, kus ta oli kasutanud nii kubismi kui ka futurismi võtteid, kuid teos sisaldas ka aimatavat paroodiat nende voolude, aga ka üldse maalikunsti aadressil. Igatahes edaspidi Duchamp loobus maalimisest ja hakkas oma teostena esitama tavalisi vabrikutooteid (nn. ready-made, mis on valmisobjektid, tavaliselt igapäevased banaalsed esemed, mida eksponeeritakse kunstiteostena, seejuures ilma igasuguse kunstnikupoolse töötluseta. Objekt rebitakse lihtsalt oma igapäevasest kontekstist välja ning esitatakse kunstiteosena) või senisele kunstile võõrastest materjalidest konstruktsioone.
MARCEL DUCHAMP (1887-1968) Kunstilises mõttes hoopis radikaalsem dadaliikumine tekkis New Yorgis, peamiselt Francis Picabia ja Marcel Duchamp'i eestvedamisel. Duchamp saabus New Yorki Pariisist 1915. aastal. 1913. aastal oli New Yorgis toimunud suur näitus, mis tutvustas Euroopa uusimat kunsti. Sellel näitusel äratas erilist tähelepanu ja elevust Duchamp'i teos ,,Trepist alla tulev akt", kus ta oli kasutanud nii kubismi kui ka futurismi võtteid, kuid teos sisaldas ka aimatavat paroodiat nende voolude, aga ka üldse maalikunsti aadressil. Igatahes edaspidi Duchamp loobus maalimisest ja hakkas oma teostena esitama tavalisi vabrikutooteid (nn. ready-made, mis on valmisobjektid, tavaliselt igapäevased banaalsed esemed, mida eksponeeritakse kunstiteostena, seejuures ilma igasuguse kunstnikupoolse töötluseta. Objekt rebitakse lihtsalt oma igapäevasest kontekstist välja ning esitatakse kunstiteosena) või senisele kunstile võõrastest materjalidest konstruktsioone.
Tihti romantikute traktaadid olid valatud teoseks. · Klassitsism oli internatsionaalne puudus rahvuslik värvung. Romantismis äärmiselt tähtis just rahvuslus (Prantsuse romantism, saksa romantism, inglise romantism jne), klassitsisim igal pool sama. · Klassitsisim oma olemuselt apollooniline vormirange, harmooniline, mõnikord liiga skemaatiline, aluseks kindel vorm. Romantismile omane dianüüsiline alatoon romantikud armastasid mängu, paroodiat, irooniat. Romantism kaldub alati kaose poole, see on nagu vormi eitamine. · Klassitsism ei usaldanud loodust, loodus kehastas kõike stiihilist ja ürgset. Klassitsisim üritas seda stiihiat kammitseda kultuuriga. Romantism ammutas oma jõudu just kõigest looduslikust, stiihilisest, see oli tema energiaallikas. · Racine, Voltaire, Goldoni, Stanislavsky klassitsistlik valgustus. Klassitsistliku teatri arengu liin.
MARCEL DUCHAMP (1887-1968) Kunstilises mõttes hoopis radikaalsem dadaliikumine tekkis New Yorgis, peamiselt Francis Picabia ja Marcel Duchamp'i eestvedamisel. Duchamp saabus New Yorki Pariisist 1915. aastal. 1913. aastal oli New Yorgis toimunud suur näitus, mis tutvustas Euroopa uusimat kunsti. Sellel näitusel äratas erilist tähelepanu ja elevust Duchamp'i teos ,,Trepist alla tulev akt", kus ta oli kasutanud nii kubismi kui ka futurismi võtteid, kuid teos sisaldas ka aimatavat paroodiat nende voolude, aga ka üldse maalikunsti aadressil. Igatahes edaspidi Duchamp loobus maalimisest ja hakkas oma teostena esitama tavalisi vabrikutooteid (nn. ready-made, mis on valmisobjektid, tavaliselt igapäevased banaalsed esemed, mida eksponeeritakse kunstiteostena, seejuures ilma igasuguse kunstnikupoolse töötluseta. Objekt rebitakse lihtsalt oma igapäevasest kontekstist välja ning esitatakse kunstiteosena) või senisele kunstile võõrastest materjalidest konstruktsioone.
Oma töödes näitab ta marksismi kui kõike hõlmavat ja laiahaardelist teoreetilist raamistust, milles teised meetodid töötavad väiksemate kohalike töövahenditena. Postmodernism on Jamesoni arvates kapitalismi uus faas. Ta kriipsutab alla modernismi katkestuse. Postmodernistlik kultuur segab temaarvates kõrgkultuuri ja massikultuuri, mäidates sellviisil uusi sügavusi , mis peavad vastu interpretatsioonile; sisaldab pastii, mitte paroodiat, taasloovad ajalugu, mitte ajalookriitikat,tekitavad kujunditest stereotüüpe ja klieesid, mis õhutavad pigem nostalgiat kui tõelist ajaloolist mõistmist; ja narratiivide ja subjektide katkestus skisofreenilises fragmentide hajutamises.Postmodernistlik kultuur kaotab oma kriitilise distantsi ja on kehtiva ühiskonna ilustus. Ta väidab, et PM on kapitalismi uus kultuuri loogika., mis on fragmenteeritud kujutluste kultuur ja estetiseering, mis on osaks
See oli too paljaspea, kes mustlastüdrukut silmist ei lasknud. Tütarlaps võpatas ja pöördus ümber. Kuid kätepla-gin summutas sünge hüüde, kustutas sellest viimse jäljegi, nii et ta uuesti kitse küsitlema hakkas. «Djali, mismoodi käib meister Guichard Grand-Remy, linna ammuküttide ülem, küünlapäeva rongkäigu ajal?» Djali ajas end tagumistele jalgadele püsti, hakkas mökitama ja astus nii toredalt ja tähtsalt, et kõik ümberringi naerma pahvatasid, nähes paroodiat ammuküttide ülema vagatsemise kohta. «Djali,» jätkas noor tütarlaps, kasvavast edust julgust saades, «aga kuidas meister Jacques Charmolue, kuninglik prokurör, vaimulikus kohtus kõnet peab?» Kits kükitas maha, hakkas mökitama oma esimesi jalgu veidralt liigutades, et puudus ainult vilets ladina ja prantsuse keel, siis oleks see tõesti Charmolue olnud nii liigutustelt, ilmelt kui ka asendilt. Rahvas plaksutas veel tormilisemalt. «Teotus! Mõnitus!» kostis jälle paljaspea hääl.
annaabi.ee 
