Raimo Kangro (3)

Esee

Raimo Kangro

9klass

Palupera põhikool

Janek Lohk

Raimo Kangro

Helilooja , pedagoog, muusikaelu organisaator.
Raimo Kangro on pärit Tartust. 1968. aastal lõpetas ta klaveri erialal Tartu Muusikakooli ja 1973. aastal kompositsiooni alal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (oli algul Jaan Räätsa, hiljem Eino Tambergi õpilane).
Aastatel 1975-1976 oli Kangro Eesti Televisiooni muusikajuht, 1977-1985 töötas Eesti Heliloojate Liidu konsultandina, 1993-2000 Eesti Muusikafondi direktorina ning 2000-2001 Eesti Heliloojate Liidu esimehe kohusetäitjana (suri kolm nädalat pärast esimeheks valimist). Oli aastaid festivali Eesti muusika päevad kunstiline juht.
Aastast 1989 oli Raimo Kangro ka Eesti Muusikaakadeemia kompositsiooniõppejõud. Tema õpilaste hulka kuuluvad heliloojad Tõnis Kaumann ja Tõnu Kõrvits. Oma loomingu eest sai ta mitmeid auhindu, hooajaks 1998/1999 oli Kangro valitud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri juurde resideerivaks heliloojaks.

Loomigust

Raimo Kangro on kirjutanud muusikat väga erinevates žanrides. Tal on suur hulk instrumentaalteoseid väga mitmesugustele koosseisudele, neist olulisimad on kontserdid. Tähtsal kohal on kümmekond lavateost (traditsioonilised ooperid, rokkooper, lasteooperid ja - muusikalid , lauleldus). Vokaalteosed on enamasti luuletajast abikaasa Leelo Tungla sõnadele.
Raimo Kangro oli läbi elu ebatavaliselt püsiva stiiliga helilooja. Tema muusika on väga isikupärane ja kergesti äratuntav. Kangro tuli muusikasse 1970. aasta paiku säravate ja omanäoliste teostega, mis äratasid kohe tähelepanu. Tema süit klaverile op 1 (1968), mis oli kirjutatud konservatooriumi I kursusel, jõudis kohe kontserdilavale (Kalle Randalu esituses 1974. aastal ka Tšaikovski-nimelisele konkursile ).
Ühest küljest on Kangro looming mõjutatud neoklassitsismist - ta on kirjutanud klassikalistes žanrides (nagu näiteks kontsert , sümfoonia, süit jne) palju traditsioonilise ülesehitusega teoseid. Teisalt on tema helikeeles mõjutusi rokkmuusikast - Kangro helikeeles on keskmisest eesti muusikast tublisti enam rütmiaktiivsust ja temperamenti. Tema muusika rütmipalett on väga rikkalik - neoklassitsistliku või rokiliku motoorika kõrval kohtame ka ladina-ameerika tantsurütme, rohkesti on sünkopeeritud rütme ja keerukaid taktimõõte.
Kangro teosed koosnevad sageli kiiresti vahelduvatest kontrastsetest elementidest, mis võib jätta mulje spontaansest improvisatsioonist. Tema muusika on tonaalne, kuid kõrvu paitama ei kipu, sest on lakkamatutest klastritest "paks". Meloodiad on tal enamasti rõhutatult nurgelise joonisega ja suurte hüpetega. Lüürilised hetked on pigem põgusad. Sagedasti kuuleme (enese)irooniat, paroodiat, klounaadi. Kuigi Kangro teostes võib kohata ka tumedaid tundetoone, on ta muusika valdavalt elurõõmus, tulvil

Kangro ja muusikateater

Kangro loomingus on väga olulisel kohal lavamuusika, kus eri žanreis töid on tal üle kümne. 1982. aastal sai ta üleliidulise preemia muusikateatrialase tegevuse eest.
Laiemat tähelepanu äratas juba tema esimene lavateos , 1974. aastal "Vanemuises" esietendunud ooper "Imelugu" ( Boccaccio "Dekameroni" ainetel ; ooperist on tehtud ka telefilm). "Imeloo" muusika on rütmiergas ning sisaldab levimuusika elemente. Lavateosena meenutab see sundimatult mänguline teos koomilist ooperit.
Väga edukas oli ka koos Andres Valkoneniga kirjutatud rokkooper "Põhjaneitsi", mis esietendus "Vanemuises" 1981. aastal - see oli üldse esimene sellelaadne teos eesti muusikas. Sümfooniaorkestriga oli siin ühendatud rokkansambel; esietendusel oli selleks "Fix" koos peaosa laulnud Silvi Vraidiga.
Järgmine lavateos "Ohver" (1981, A. Tolstoi jutustuse "Siug" ainetel) on palju tõsisem teos, milles leidub tugev annus groteski . Groteski ja absurdi piiril balansseerib ka ooper "Süda", mis esietendus "Estonias" 1999. aastal ( libreto autoreiks helilooja tütred Kirke ja Maarja Kangro).
Palju lopsakat huumorit oli ka 1998. aastal ettekandele tulnud töötluses Karl August Hermanni lauleldusest "Uku ja Vanemuine ", millele Kangro omalt poolt lisas groteskse laulumängu "Uku ja Ecu" (Leelo Tungla tekst). Oma töötluses säilitas Kangro Karl August Hermanni laulumängu "Uku ja Vanemuine" (1908) algse teksti ja meloodiad, kuid lisas sellele uue orkestri partituuri täis vaimukusi ja vihjeid. Kangro lauleldus "Uku ja Ecu" kasutab suures osas samu tegelasi kui Hermann , neile on vaid lisatud mõned uued "jumalad", nagu Ecu ja Natu . See groteskne lugu peegeldab 20. sajandi lõpuaastate Eestit sinisilmselt Brüsselist piimajõgesid ja pudrumägesid ootamas.
Kangrol on muusikalisi lavateoseid ka lastele: lasteooper "Ooperimäng" (1975), lastemuusikalid "Saabastega kass " (1981), " Juku " (1998), "Hunt ja seitse kitsetalle" (1991). Neilegi on libretd kirjutanud Leelo Tungal .