ÜLEVAADE VENE KIRJANDUSEST 20. SAJANDIL (0)

ÜLEVAADE VENE KIRJANDUSEST 20. SAJANDIL
20. sajandi kirjanduslugu on suurel määral selle perioodi juhtivate kirjanike lugu. 20. sajandile oli omane kirjanike rohkus : sel ajaperioodil oli tunduvalt rohkem kirjanikke kui varem. Sama kehtib ka kirjandusvoolude kohta, kuigi 19. sajandil alguse saanud modernismi ja realismi ning 20. sajandi lõpu poole kujunenud postmodernismi peetakse kogu sajandi hiiglasteks.
Realism pidas kõige olulisemaks päriselus toimuvaid probleeme. Realistlikule kirjandussuunale on omane stabiilsus, kord, argipäevasus. Kõrvale jäävad suured igavesed väärtused ja idealistlikud unistused, mis vastandab realismi varem populaarsele romantismile. Realismi populaarsemateks žanriteks kujunesid romaan, novell , jutustus. Luule ja draama tõusid esile alles sajandi lõpu poole.
20. sajandi kultuuripärandisse võib lugeda proosa- ja draamakirjaniku Anton Tšehhovi, kelle enamik teoseid jäi küll eelneva sajandi lõppu, kuid nii tema tipuks kui ka üheks maailma paremaks peetakse draamateost „Kolm õde“. Anton Tšehhov kuulus realistide koolkonda , seega on tema draamateostes palju argiseid sündmusi. Tšehhovi kohta ongi öeldud, et tema teostes ei juhtugi otseselt midagi, toimub vaid katkematu kulg argiseid sündmusi, nii et sageli võib ka puänt puududa – selles väljendubki realistlikkus.
Siiski oli realism 20. sajandi algul pigem hajuv vool, asendudes modernismiga, mis oma kanda igas kirjandusvallas kinnitas. Modernism tekkis maailmavapustuste mõjul. Modernismi mõiste osas on palju lahkarvamusi. Ühelt poolt peavad modernismiks 20. sajandi I poole Euroopa kirjanduses tekkinud eksperimentaalseid ja avangardseid voole, nagu sürrealism, dadaism , futurism , ekspressionism . Neid voole arendasid eelkõige luuletajad ning nimetatud vooludel on palju ühisjooni. Teiselt poolt lähenetakse modernismile ka kirjanduslooliselt, määratledes voolu algusajaks umbes 1910 . aastat (mil tekkis futurism) või 1890. aastat (mil tekkis sümbolism), kuid ühisel meelel ollakse lõpp- piiris – Teine maailmasõda. Nagu ei olda modernismi defineerimises päris ühel nõul, esines ka voolu sees lahknemisi: elutunnetuslik ehk sotsiaalne modernism ja avangardism , mis mitte ei vastandu teineteisele, vaid pigem põimuvad.
Modernistlik kirjandus järgib arusaama, et teos on kirjaniku väljamõeldis: autor loob teose sisu ja vormi oma reeglite järgi. Modernistlikul tekstil ei ole kindlat algust, keskpaika ega lõppu. Modernistid kasutavad teostes näiteks unenägusid, müütilisi arhetüüpe, motiivide ja sümbolite varieerivat kordamist. Tekstide osade vahel puudub põhjuslik seos, ka aja kronoloogilisus kaob. Modernismis kerkib esile autori ja lugeja ehk kaasautori suhe tekstiga . Modernistlikule luulele on omane traditsioonilise meetrumi kadumine, mida asendavad vabavärss ja vabarütm – neis saavad tähtsaks suulisest kõnest pärit intonatsioonid, rõhud ja pausid . Siiski ei taotle modernism suulise kõne sarnasust , vaid lihtsalt võitles varasemate keelerituaalide vastu, otsides uut keelelist väljendust.
Modernismi peamisteks väljendusvormideks said luule ja lühiproosa. Vene kirjanduses ongi võimalik esile tuua modernistlikke poeete. Poeedid järgisid aga avangardistlikke suundi.
Kõige varem kujunes neist välja futurism, mis kujuneski välja Venemaal (ja ka Itaalias) enne Esimest maailmasõda. Futuristid eitasid minevikutraditsioone, halvustasid endist kultuuri ja senist keelekasutust. Isegi kirjandusklassikuid, nagu Dostojevski ja Tolstoi , tehti maha. Hea futuristliku luuletaja näide on Vladimir Majakovski , kes nõudis, et luule peab olema lööv ning kajastama moodsa tehnika jõudu. Majakovski poeem „Pilv pükstes“ on jõuline ja tundeküllane armastust, loomingut, usku ja maailma ümberkujundamist käsitlev teos, mis kubiseb alltekstidest.
Venemaal kujunes teise avangardistliku vooluna välja imažinism, mida poeet Sergei Jessenin viljeles. Imažinistid pooldasid täielikku vabadust ainestiku ja luulevormide valikul . Kõige tähtsamaks pidasid nad stiilikujundeid. Jessenin, kuuludes imažinistide sekka, avaldas luulet, mis kajastas tema metsikut ja piduderohket eluviisi – seda ilmestab tema luuletus „Huligaani pihtimus“.
Kolmanda vooluna kujunes Venemaal 1920. aastatel välja akmeism , mis vastandas end sümbolismi müstilisusele ja abstraktsusele ning võttis suuna reaalse elu kujutamise poole. Klassikaline kirjandus oli akmeistidele kui põhjaks, millest nad ideid ammutasid. Akmeistide looming oli vormimeisterlik, kust võis leida nii individualismi, estetismi kui ka elitaarsuse ilminguid. Vene tuntuim akmeist on kindlasti Anna Ahmatova , kelle esikkogu „Õhtu“ poeetiline stiil on väljendusvahendite poolest lihtne ja konkreetne. Ahmatova kasutas „keskmisest“ akmeistist rohkem intiimset keelt, mistõttu tundus tema luule ka kurb.
20. sajandi algusse kandus ka veidi sümbolismiajastut, lausa nii palju, et sajandi algust peetakse tunnustatud sümbolisti, Aleksandr Bloki ajastuks . Sümbolistid püüdsid tabada absoluutseid tõdesid neile kaudselt , sümbolite abil, läheneda. Bloki teostest võib välja lugeda suurte muutuste möödapääsmatust riigis, mida ta sümbolitena väljendas, kuid ta ei jõudnud ise ka päris selge arusaamani, mida ta muutuste all mõtleb.
Modernistliku romaani uuendamise ja postmodernismi vahel on õrn piir, mistõttu tuntud uuendajat Vladimir Nabakovit peetakse ka postmodernistiks. Nabakov erines 19. sajandi modernistidest täielikult. Ta on nimetanud oma loomingu allikateks kergeid pettekujutlusi ja värvilist kuulmist, meetoditena on ta kasutanud müstifikatsiooni, mängu ja paroodiat. Nabakovi tuntuim romaan „ Lolita “ on uuenduslik ka oma erootilisuse poolest: selles ei ole pealiskaudseid ja siivutuid mõtteid, vaid hoopis palju sügavaid mõtisklusi, alltekste, metafoore ja kirjanduslikke vihjeid.
Teine modernistliku romaani uuendaja oli Mihhail Bulgakov , keda toonane Vene võim igatpidi hävitada ja piirata püüdis. Sel ajal represseeriti palju vene kirjanikke, kes ei vastanud võimu ootustele. Oma tähtteose „Meister ja Margarita“ ilmumist ei elanudki mees üle. Ja kuigi seda takistati kümneid aastaid pärast Bulgakovi surma, kui see lõpuks ilmus, oli see tõeline „ hitt “. Romaanis olid koos fantastika ja realism, müüt ja ajalooline tõde, romantika ning klounaad. Bulgakovi mitmetasandilise ülesehitusega romaan kujutab kõigi jaoks erinevat maailma, kus igaühel on oma ajaskaala , aga neid seob üks tegelane – Woland. Bulgakov püüdis mõista oma aega, selles toimuvate kohutavate sündmuste tausta , mistõttu on oluline teada ajastu ja autori tausta, enne kui lugeda tema teoseid, kus neid sündmusi kajastatakse.
Kolmas suurmees, keda tunnustati, aga keda võimuorganid siiski ei soosinud, oli Boriss Pasternak. Tema tuntuim romaan „ Doktor Živago“ smugeldati välismaale, et see seal avaldada, sest kodumaal seda ju teha ei lastud . Sama romaani eest sai ta ka Nobeli kirjandusauhinna, millest ta Vene võimu pealekäimisel loobuma pidi.
Piiri tõmbamine modernismi ja postmodernismi vahele pole lihtne, sest postmodernismi näol on tegu eelkõige modernismi edasiarendusega. 1960.–1970. aastatel, sugenenud postmodernismi üks põhitunnuseid on erinevuste esiletõstmine. Lähtutakse sellest, et mitte ühelgi inimesel, muu hulgas ka autoritel, ei saa olla universaalset teadmist. Paljud uurijad on täheldanud, et postmodernism on ühiskondlik nähtus – seda eriti Venemaal, kus kõik ilmingud võtsid ideoloogilise tähenduse.
1960. aastatel tekkis omalaadne suund – külaproosa. Postmodernistid uskusid, et enam polegi vaja progressi , industrialiseerimist. Külaproosa kajastas üldiselt Nõukogude Venemaa talurahva raskusi, võttis omaks idealiseeritud traditsioonilise külaelu kujutelma, kritiseerides kaudselt või otseselt kaasajastamise projekte – nad ei ihanud progressi. Näiteks Valentin Rasputini romaan „ Lahkumine Matjorast“, mis ilmus 1979. aastal, loob pildi väljamõeldud Siberi külast, mida hakatakse evakueerima, et sinna lähedale, Angara jõele, saaks ehitada hüdroelektrijaama paisu.
1990. aastatel, kui Nõukogude Liit lagunes , oli Vene kirjandusele raske periood. Kuigi tsensuur võeti maha, mõjutasid poliitiline ja majanduslik kaos kirjateoste ilmumist ja müüki. Raamatute trükkimisega oli nii suuri probleeme, et raamatute väljaandmise arv langes mitmekordselt.
Hoolimata raskest ajast oli siiski väljapaistvaid loomeinimesi. Populaarseks muutusid kriminaal- ja põnevusromaanid, mille tuntud esindajad on Boris Akunin („Erast Fandorini sari“) ja Darja Dontsova näiteks teosega „Propelleriga harpüia“. Ka ulmeromaanid kujunesid populaarseks.
Venemaa tuntuim postmodernist , nii prosaist kui dramaturg , on Vladimir Sorokin , kelle teoseid on üle kogu Euroopa tõlgitud. Sorokini põhiteost, romaani „Nelja südamed“, kus autor loob uue ja täiesti enda poeetika , pole kahjuks eesti keelde tõlgitud. Sokolov taotles sellise teksti kirjutamist, mis ei areneks läbi normaalse mehhanismi, väldiks karaktereid, sündmusi ja kõnet.
20. sajandi alguse Vene kirjandust peetakse tänapäeval väärtuslikumaks, kasutatakse isegi mõistet „kirjandusklassika“ ja „- klassikud “, samas kui 20. sajandi lõpukümnendid on jäänud pigem tähelepanuta. Kirjandusentsüklopeediates ja –õpikutes räägitakse rohkem modernismist kui postmodernismist. Võib-olla on põhjus selles, et postmodernismi on raske kuidagi defineerida ja seega on mõjunud laialivalgunumalt. Võib-olla on põhjus valitsenud korras. Igal juhul on selge, et sajandi alguses tegutsenud kirjanikud olid viljakamad ning teedrajavad.