Pariis ja Notre Dame (1)

Pariis
Pariis on Prantsusmaa pealinn. Ta asub Põhja-Prantsusmaal Seine ’i jõe ääres Ile-de- France ’i regioonis. Pariisi halduspiirides on hinnanguline rahvaarv umbes 2153600. Pariisi linnaalal( unite urbaine), mis ületab ka halduspiirid ja mille elanikkond on 9,93 miljonit, toimub pidev linna kasv. Linnaala ümber asuvad pendelrände piirkonnad lõpetavad Pariisi suurlinnapiirid, mille elanikkond on 12 miljonit ja mis on samuti üks tihedamalt asustatud piirkondi Euroopas.
Üle kahe aastatuhande on Pariis olnud tähtis asustuspaigaks; ka täna on Pariis üks maailma juhtivamaid äri- ja kultuurikeskusi ja ta mõjutused poliitikas, hariduses, meelelahutuses, meedias, moes, teaduses ja kunstis panustavad Pariisi kui ühe maailma kõige tähtsama globaalse linna staatusesse. Pariisi regioon( Ile-de-France) on eelkõige Prantsusmaa majandustegevuse keskus. 500,8 triljoni Euroga moodustas ta 2006.aastal rohkem kui neljandiku sisemajanduse kogutoodangust. Pariisi regioonis asub 36 ajakirja Fortune Global edetabeli 500-st edukamast erinevate ärivaldkondadega tegelevatest ettevõtetest. Samuti asuvad Pariisis paljud rahvusvahelised organisatsioonis nagu UNESCO, OECD , ICC ja mitteametlik Pariisi Klubi.
Pariis on maailma kõige populaarsem turistide sihtpunkt , mille külastajate arv on aastas 30 miljonit. Mitmete külgetõmbefaktorite hulgas on seal paljusid ikoonilisi tähiseid, kuulsaid asutusi ja populaarseid parke.

Geograafia

Pariis asub Seine’i jõe ääres ja tema koosseisu kuulub kaks saart : Püha Louis saar ja suurem Cité saar, mis moodustab linna vanima osa. Üleüldiselt on linn suhteliselt madal, kõige madalam kõrgus merepinnast on 35 meetrit . Pariisis on mitu prominentset mäge, millest kõrgeim(130 meetrit) on Montmartre . Kui välja arvata Boulogne'i ja Vincennes'i metsad , siis katab Pariis 86928 ruutkilomeetrit.
Pariisi viimane territooriumi laiendamine 1860.aastal ei andnud ainult mitte tema kaasaegse vormi, vaid lõi ka kakskümmend munitsipaalüksust. 1860.aastast pärit 78 ruutkilomeetrine ala suurendati 1920.-l aastal napilt 86.9 ruutkilomeetrini. 1929.aastal lisati Bolougne’i ja Vincennes’i metsad ametlikult linnale , mis laiendas territooriumi tänasele 105397 ruutkilomeetrile.
Pariisi tegelik demograafiline suurus või linnaala(unite urbaine) ulatub väljapoole linnapiire, suurendades linna kasvu idast ja kagust Seine’i ja Marne’i jõe ääres ning loodest ja põhjast Seine’i ja Oise’ jõe ääres, moodustades ebaregulaarse ovaali . Väljaspool peaäärelinnu kukub rahvastikutihedus järsult: metsade ja põllumajandus segu on hajutatud suhteliselt laiali pillutut satelliitlinnade poolt, lõpetades Pariisi linnaala( aire urbaine), mis on omamoodi suurlinna ala ja katab üle 14518 ruutkilomeetri, mis on umbes 138 korda väiksem kui tegelik Pariis.
Arhitektuur
“Modernne” Pariis on kiire 19.sajandi linnaliku ümberkujunduse tulemus. Sajandeid oli see olnud kitsaste tänavate labürint ja puidust majadega, aga 1852 aasta alguses tasandas parun Haussmanni kiire urbanisatsioon terveid kvartaleid, et teha teed laiematele avenüüdele neoklassikaliste kivimajadega. Enamus sellest “uuest” linnast on see, mis me tänapäeval näeme. Need teise impeeriumi ajal Pariisile kehtestati plaanid, kus paljudele majadele kehtis “reastumise” seadus( kehtestatud positsioonid määratleti enne tänava laiusest). Hoone kõrgus oli samuti määratletud olenevalt tänava laiusest. Pariisi ehituskood on alates 19.sajandi keskpaigast läbi teinud ainult mõned muutused lubades väheseid kõrgemaid ehitisi . Sellepärast on Pariis enamasti “lame” linn.
Pariisi muutumatud piirid, ranged ehituspiirid ja arengumaa puudus on koos panustanud fenomeni, mida kutsutakse “muuseumiks muutumiseks”. Kuigi nad püüavad säilitada Pariisi ajaloolist tausta , teevad samal ajal olemasolevad seadused raskest luua linna piiresse suuremaid ja kasulikke hooneid , mida on vaja kasvava elanikkonna tarbeks. Paljud Pariisi institutsioonidest ja majanduslikest infrastruktuuridest on juba liikunud äärelinnadesse ja kavatsevad ka seda edaspidi teha. Finantspiirkond( La Defence), peamine toidu hulgimüügipiirkong(Rungis), peamised kuulsad koolid(HEC, ESSEC), maailmakuulsad uurimislaborid( Saclays või Evrys), suurim staadium ja mõned ministeeriumid (transpordiministeerium) asuvad väljaspool Pariisi linna. Prantsuse Rahvusarhiiv peab põhjapoolsed äärelinnad ümber paigutama 2010-ks aastaks. Vajadus suurema Pariisi järele on Prantsusmaa valitsuse poolt kinnitatud. 2007. aasta novembriks on arutlused suurema Pariisi asjus alanud, kuigi millised eeslinnad tuleks lisada, on otsustamata. Igal juhul ei ilmne selline laiendus enne Prantsuse linnavalitsuse valimisi, mis on planeeritud 2008 aasta kevadeks.
Notre Dame
Pariisi Notre Dame, mida tuntaksegi tavaliselt lihtsalt Notre Dame’ina, on gooti katedraal Ile-de-France’i idaosas peasissekäiguga läänes. Seda kasutatakse ikka veel kui rooma -katoliku katedraali ja see on Pariisi peapiiskopi iste. Pariisi Notre Dame’i on palju peetud üheks kõige paremaks Prantsuse gooti arhitektuuri näiteks. See päästeti ja taastati purustustest Viollet -le-Duci’i , ühe Prantsusmaa kõige kuulsama arhitekti poolt. Notre Dame tähendab prantsuse keeles tõlkes jumalaema.
Pariisi Notre Dame oli üks esimene gooti katedraale ja selle konstruktsioon oli gooti perioodi võtmeks. Selle skulptuurid ja vitraažid näitavad suurt naturalismi mõju, mis annab neile ilmaliku välimuse, mis oli puudu eelnevas romaani arhitektuuris.
Pariisi Notre Dame oli üks esimese hooneid maailmas, mis kasutas tugikaart. Hoone algses disainis ei olnud tugikaari koori ja löövi ümbruses. Peale ülesehitust ja õhemate seinade veelgi kõrgemaks kasvamist( tehti tuntuks gooti stiilis) hakkas surve tagajärjel pragunemine. Niisiis loomulikult ehitasid arhitektid katedraali toetuseid seintest väljapoole ja hiljem taolised lisandused jätkusid.
18.sajandi lõpus Prantsuse revolutsiooni ajal rüvetati katedraali: paljud katedraali aarded kas hävitati või rüüstati. Piibellikkude Juudamaa kuningate kujudel raiuti pead maha( arvati, et tegemist on Prantsusmaa kuningatega). Paljud pead leiti 1977.aasta väljakaevamiste käigus kiriku lähedalt ja on nüüd Cluny muuseumis näituseks väljas. Ainult suured kellad suutsid sulatamisest pääseda ja katedraal pühendati esiteks Mõistuse ja siis Ülima Olemuse kultusele. Kiriku interjööri kasutati toidu- ja loomasöödalaona.
Konstruktsioon
1160.aastal oli kirikust saanud “Euroopa kuningate kirik ”. Piiskop Maurice de Sully pidas sealset Pariisi katedraali oma kõrge rolli mitteväärikaks esindajaks ja lasi selle hävitada varsti peale seda, kui ta omistas Pariisi peapiiskopi tiitli. Legendi kohaselt sai de Sully ilmutuse hiilgavast uuest Pariisi katedraalist ja visandas selle olemasoleva kiriku mudasse. Et ehitus saaks alata, lasi piiskop mitmeid maju lammutada ja uue tee ehitada, et materjale saaks kirikusse transportida.
Konstruktsioon algas 1163.aastal Louis VII valitsemise ajal ja arvamused lahknevad, kas Maurice de Sully või paavst Alexander II asetas nurgakivi. Tseremoonial olid siiski kindlasti mõlemad. Piiskop de Sully pühendas enamus oma elust ja varandusest katedraali ülesehitamiseks.
Läänefassaadi ja tema kahe iseloomuliku torni ehitamine algas umbes 1200.aastal, enne, kui lööv oli lõpetatud, vastupidiselt normaalsele ehitamispraktikale. Ehitamisperioodi ajal töötasid paigaga arvukad arhitektid nagu on ka tõestusena näha erinevatest stiilidest fassaadi ja tornide erinevatel kõrgustel. 1210 .ja 1220. aasta vahel vaatasid neli arhitekti üle roosakna ja tornide alla ehitatava suurte saalide ehituse. Tornid lõpetati umbes 1245.aastal ja kogu katedraal lõpetati 1345.aastal.
Pariisi Kommuuni ajal 1817.aastal põletati katedraal kommunaaride poolt peaaegu maha – mõned allikad ütlevad, et suur kogus toole pandi kiriku sees põlemas. Mis iganes ka ei juhtunud, elas Notre Dame Kommuuni üles peaaegu vigastamatult.
Orel
Kuigi aja jooksul on paigaldatud mitmeid oreleid, siis kõige varemad ei vastanud kirikule ja olid puudlikud. Esimene mainimisväärt orel lõpetati 1700-te alguses tunnustatud ehitaja Cliquot’ poolt. Mõned Cliquot’ algsed oreli torutööd pedaaliosas kajavad siiamaani, 270 aastat peale paigaldamist. Orel oli peaaegu täielikult uuesti ehitatud ja uuendatud 19.sajandi kombel Aristide Cavaillé- Colli poolt. Organisti ametikohta Notre Dame’is koos Saint Sulpice’i organisti ametikohaga Saint Sulpice’i kirikus, kus on Cavaillé-Colli suurim instrument, peetakse üheks kõige prestiižsemaks orelimängija ametikohaks kogu Prantsusmaal. Orelil on 7800 toru millest 900 on tunnistatud ajalooliseks. Orelil on 109 klappi, viis 56-klahvist koosnevat klahvistikku ja 32-klahvine pedaalistik. Üks kõige tuntumaid organiste Notre Dame’is oli Louis Vierne, kes hoidis seda positsiooni 1900-1937. Oma ametiaja jooksul muudeti Cavaillé-Colli oreli tonaalsust, eriti 1902 . ja 1932.aastal. Pierre Cochereau algatas edasised ümbertegemised(paljud, ms olid juba Louis Verne’i planeeritud), sealhulgas oreli elektrienergiale üleviimise 1959 . and 1963. aasta vahel ( esialgne Cavaillé-Colli konsool asendati uue Anglo-Ameerika stiiliga). Peale Cochereau äkilist surma 1984.aastal, määrati 1985.aastal ametisse neli uut organisti: Jean Pierre Leguay, Olivier Latry, Yves Devernay(kes suri 1990) ja Philippe Lefévre. See meenutas 18.sajandi praktikat, kui katedraalil oli neli organisti, kellest igaüks mängis kolm kuud aastas. 1989.aastast alates viidi läbi veel üks ennistus, mis lõpetati 1992.aastal.
Muutused, vandalism ja restaureerimine
1548.aastal kahjustasid märatsevad hugenotid Trenti nõukogu järgselt katedraali iseloomulikke tunnused.17.sajandil Louis XIV ja Louis XV valitsemise ajal viidi katedraalis läbi suuri muutusi, mis oli osa püüdlusest moderniseerida katedraale kogu Euroopas. Hauad ja vitraažid hävitati. Põhja ja lõuna roosaknad õnneks säästeti.
1793.aastal Prantsuse revolutsiooni käigus muudeti katedraal “Mõistuse templiks” ja paljud tema aaretest hävitati või varastati. Paljud skulptuurid lõhuti ja hävitati ja mingiks ajaks asendati mitmetel altaritel Vabaduse kujud Neitsi Maarjaga. Katedraali suured kellad suutsid sulamist vältida, aga katedraali kasutati toidu laomajana.
1845.aastal algatati taastamisprogramm, mis vaadati üle arhitektide Jean Baptiste Antoine Lassuse ja Eugène Viollet-le-Duci poolt Protsess kestis 25 aastat ja sisaldas ka haritorni
( teatud tüüpi tornitipuga) ehitust ja kimääride lisamist Kimääride galeriisse. Violet le Duc signeeris alati oma töid nahkhiirega, mille tiivastruktuur meenutab kõige rohkem gootika stiili võlvi.
1871.aastal toimunud kodanike ülestõus viis lühikese elueaga Pariisi Kommuuni asutamisena, mis süütas katedraali ja mõned allikad ütlevad, et katedraali sees süüdati hunnik toole.
1939.aastal kardeti, et sakslaste pommitajad võivad nende aknad lõhkuda ja selle tulemusena eemaldati nad 11.septembril 1939.aastal. Nad taastati sõja lõppedes.
1991.aastal algatati suur hooldamise ja uuendamise programm, mis pidi kestma 10 aastat, kuid mis 2005.aastal oli veel hoos, kuna vanade skulptuuride puhastamine ja restauratsioon on väga peenetundeline töö.
Kellad
Notre Dame’is on viis kella. Suur kell Emmanuel on lõunatornis. Ta kaalub natukene üle 13 tonni ja teda lüüakse tundide märkimiseks ja mitmete sündmuste ja teenistuste puhul. Lisaks on veel neli ratastel kella põhjatornis. Neid kellasid lüüakse mitmete teenistuste ja sündmuste puhul. Neid kelli lasti kunagi käsitsi, kuid nüüd on neil elektrilised mootorid. Neil kellade on ka veel välised haamrid väikese klahvistiku peal viisi mängimiseks.
Mida vaadata
Katedraali läänefassaad oma 69-meetriste pikkade tornidega on üks tema tähelepanuväärsemaid jooni. Läänefassaadi kolmikportaal kujutavad stseene Neitsi Maarja elust( Neitsi Maarja portaal ), Kristust elavate ja surnute üle kohut mõistmas
( Viimse Kohtupäeva portaal) ja stseene Neitsi Maarja ema elust( Püha Anna portaal)
Lõunatornis on katedraali kuulsaim kell nimega Emmanuel. Kell kaalub 13 tonni, ainuüksi tema tila kaalub 500 kilogrammi. Kell on Notre Dame’i vanim, taastati ta 1631.aastal.
Kimääride galerii ühendab kahte torni ja seal on katedraali legendaarsed kimäärid.
Lääne roosakna diameeter on meetrit ja eranditult ilus. Paljud vitraažid pärinevad
13.sajandi ülesehitusest. Akna ees seisab Neitsi Maarja kuju, kätel Jeesulast.
Kuningate galerii on 28 Iisraeli ja Juuda kuninga kujude rida, mis kujundati Viollet-le-Duci poolt ümber, et asendada Prantsuse revolutsioonis hävinud kujusid. Revolutsionäärid arvasid, et kujud kujutavad Prantsuse kuningaid, niisiis raiusid nad neil pead maha.
Montmartre
Montmartre on 130 meetri kõrgune mägi, mis asub Pariisi põhjaosas, peamiselt tuntud valgekuplilise Sacre Coueri basiilika tõttu mäe tipus ja ööklubi alana . Teine vanem kirik sellel mäel on Püha Pierre Montmartre’i kirik, mis on väidetavasti koha peal, kus asutati Jesuiitide ordu. Paljudel kunstnikud nagu Salvador Dalí, Claude Monet, Pablo Picasso
ja Vincent van Gogh omasid stuudioid või nad töötasid Montmartre’i läheduses.
Montmartre tähendab “märtri mäge”. Nime sai ta püha Denis ’ järgi, kelle pea seal umbes 250 eKr maha löödi. Püha Denis oli Pariisi peapiiskop ja Prantsusmaa kaitsepühak
Mäe sümboolne tähendus on arvatavasti isegi vanem, kuna seda on peetud druiidide pühaks paigaks, sest see oli selle piirkonna kõrgeim ala..
Kui Napoleon III ja tema linnaarhitekt parun Haussmann plaanisid teha Pariisist Euroopa kõige ilusam linn, oli esimeseks sammuks saada laiaulatuslikud maa-alad linna keskuse lähedal Haussmanni sõpradele ja finantstoetajatele. See ajas esialgsed asukad linna servadesse- Clicgy’sse, La Villette’i ja Montmatre’ isse ,mäele, kus oli vaade linnale.
Venelased vallutasid Montmarte’i oma Pariisi rünnakul. Nad kasutasid mäe kõrgust, et pommitada linna suurtükiväega.
Kuna Montmartre oli linnapiiridest väljaspool, vaba maksudest ja nunnade juures, kes valmistasid veini, sai mäest kiiresti populaarne joomisala. Piirkonnast arenes 19.sajandi lõpuks ja 20.sajandi alguseks dekadentlik meelelahutuskeskus. Populaarses kabareeteatris Moulin Rouge ja Le Chat Noiris esinesid regulaarselt lauljad , tantsijad ja esinejad kaasa arvatud Yvette Guilbert, Marcelle Lender, Aristide Bruant, La Goulue , Georges Guibourg, Mistinguett, Fréhel, Jane Avril, Damia ja teised.
Sacre Coeuri basiilika ehitati Montmartre’ile 1876-1912 avalikkuse žestina, et heastada 1871. aasta kaotust sõjas. Tema valge kuppel on kaugelt nähtav linnamärk, mille all kunstnikud ikka veel iga päev oma molbertid välja võtavad. Oma poliitilise karjääri alguses oli Montmartre’i linnapea tulevane Prantsuse riigimees Georger Clemenceau .