Notre Dame de Paris (2)

(kool)
Referaat
Notre Dame de Paris
(nimi)
(koht aasta)
Notre Dame (prantsuse keeles „ Jumalaema ”)
Notre Dame’i katedraal asub Pariisis Seine ’i jõe keskel oleval Cité saarel, samas paigas, kus oli varem asunud Pariisi esimene kristlik kirik Saint- Etienne ’i basiilika . Notre Dame on üks silmapaistvamatest gooti stiilis kirikutest Prantsusmaal ning seda ehitist peetakse maailma kuulsamaks katedraaliks.
Notre Dame on 130 meetrit pikk ja tegemist on viielöövilise basiilikaga, millel on topetümbriskäigu ja kabelitega koor, ühelöövilise transeptiga pikihoone , kabellöövid, kiivrita läänetornid ja tugikaared . Kabel on üks esimesi ehitisi maailmas, kus kasutati tugikaart.
Kiriku ehitamist alustas Maurice de Sully 1163. aastal kuningas Louis VII valitsemise ajal ning need kestsid kuni aastani 1330. Ehitus võttis nii kaua aega osaliselt sellepärast, et ehitusplaani suurendati konstruktsiooni käigus. Aja jooksul töötasid mitmed arhitektid kabeli kallal. Tuntumad kirikuehitajad on Jean de Chelles ning Pierre de Montreiul.
Kiriku apsiid ja koor valmisid aastaks 1182 ja läänefassaadi ehitamist alustati kaheksateist aastat hiljem (1200.a).
Katedraali uhke läänefassaad sai täielikult valmis 1250 . aastal. Sinna kuuluvad Kuningate galerii, roosaken Jumalaema auks, Kimääride galerii, kolm portaali (Jumalaema, viimse kohtupäeva ja püha Anna portaal) ning nende ümber paiknevad rikkalikud raidkaunistused. Kuningate galerii kujutab endast horisontaalset kiviskulptuuride rida.
Läänefassaadil asuvad ka kaks nelinurkset 69-meetrist „lõpetamata” torni. Algselt oli kavas need tornikiivritega kroonida, kuid miskipärast selleni ei jõutud. Nüüd annavadki tornid Notre Dame’ile ainuomase näo.
Notre Dame’il on väga silmapaistvad transeptifassaadid, mida kaunistavad gooti skulptuuri meistriteosed. Roosaknaid, mida peetakse gooti ehituskunsti meistriteosteks, on kabelil peale läänefassaadil asuva akna veel kaks. Need asuvad ristlöövide põhja- ja lõunapoolsetes ristumispaikades.
Kabeli sisemust täidab valdavalt viirukisuitsust tekkinud hämarus. Värvilistest akendest on praegu vähestel algupärased klaasid. Enamik klaase eemaldati 18. sajandil ja koopiad paigutati alles peale Teist maailmasõda.
Jumalaema kiriku võlv on 34 m kõrgune. Kabellöövides on kirikul 37 kabelit , mis on pärit 13. ja 14. sajandist nagu ka kooripingistik. Kiriku põrandaplaadid katavad piiskoppide haudu. Kabeli varakambris hoitakse monstrantse, käsikirju ja reliikviaid. Kõige hinnalisemad neist on Kristuse kibuvitsakroon ja killuke Kristuse käsipuust.
Notre Dame’i kabelil on viis kella. Kõige vägevam on torupillvile kell Emmanuel, mis asub kiriku lõunatornis ning kaalub üle kolmeteistkümne tonni. Kell heliseb igal täistunnil ning mitmete ürituste ning tseremooniate puhul. Veel on kirikul neli lisakella, mis asuvad põhjatornis. Need kellad helisevad kõik alati üheskoos. Vanasti helistati kelli käsitsi, kuid nüüd helisevad nad elektriliste mootorite abil.
Notre Dame on saanud palju kannatada ning on selle tõttu mitmeid kordi restaureeritud. 1548. aastal mässasid hugenotid ja kahjustasid ehitise mitmeid osi. Ka Prantsuse revolutsiooni ajal sai katedraal purustusi ning restaureeriti 19. sajandil Viollet-le-Duc’i poolt. Tema lisas kirikule ka 90 meetrilise nelitistorni.
1991. aastal alustati Notre Dame’is hooldustöid, mis pidid kestma 10 aastat, aga kestavad veel praegugi, sest skulptuuride puhastamine ning taastamine on väga delikaatne töö.
Notre Dame’i kirikust kirjutas Victor Hugo maailmakuulsa romaani „Jumalaema kirik Pariisis”.
Notre Dame’i läänefassaad Läänefassaadil olev roosaken ja osa
Kuningate galeriist
Uhked vitraažaknad Kirik tagant vaates
Kasutatud kirjandus
Eesti entsüklopeedia
Mark Irving „ 1001 ehitist mida peab elu jooksul nägema”
Manfred Leier „100 kuulsat katedraali”
http://en.wikipedia.org/wiki/Notre-Dame_de_Paris
http://et.wikipedia.org/wiki/Notre-Dame
http://www.aviewoncities.com/paris/notredame.ht m