Sellepärast on mina mia ~ mea, sina sia ~ sea, pane pa ja mine me. · Sage häälikuline joon, mis eristab Mulgit teistest eesti murretest ja lähendab liivi keelele, on sulghäälikute geminatsioon (pikk või ülipikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi) nasaalide (ninahäälikute) liikvidate (sulahäälik) järel, nt kenelette "kõnelda, rääkida", parantte "parandada", ütteltti "üteldi". · Konsonantide epenteetilise (hääliku tekkimine sõna sees) palatalisatsiooni tõttu hääldub selge i tüvekonsonantide ette i- ja mõnede e- tüveliste sõnade lõpukaolistes vormides, nt laits "laps", näin "ema", äit "isa". Selline palatalisatsioon ühendab Mulgit Tartu murdega ja erineb Võru palatalisatsioonist. Kui aga tüve i või e on säilinud, ei ole palatalisatsiooni üldse, nt latse "lapse", nänni "ema(om)", ätti "isa (om)". Morfoloogia · Iidvana taustaga on konstruktsioon, milles käskiv kõneviis keeldkõnes on
isuri ilves 'ilves' Selliseid näiteid on paljupalju. Miks mitte näiteks vadja, soome, isuri, karjala susi 'hunt'; kandma läänemeresoome keelte tähenduskirjetes kordub '(üles tõstetuna) edasi toimetama' kaheksa korda! Kahjuks on põhimõtteks võetud, et sõnaraamatus kirjutatakse märksõnad ja nende põhivormid kõige tavalisemas ortograafias, isegi õigekeelsussõnaraamatu täpsustavaid lisamärke III-välteliste silpide ja palatalisatsiooni märkimiseks pole vajalikuks peetud. See ei lähe kuidagi. Sama põhimõtet kasutatakse murdenäidete puhul: need kirjutatakse kirjakeelepäraselt ja hääldust täpsustavaid lisamärke kasutamata (vt ka joonealust viidet sissejuhatuses lk 21). Sugulaskeelte sõnanäidetes on vähemalt palatalisatsiooni märgitud ja kaugemate etümoloogiate esitamisel on kasutatud ka täpsustavaid diakriitikuid. Sõnamuutmise esitamisel ootaks, et etümoloogilisest sõnaraamatust selguks ka
pikkusastet - lühike, pikk ja ülipikk. Vastav pikkusaste annab sõnale erineva tähenduse - näiteks /linn/, /lina/ (omastav kääne) ja /lin:a/ (sisseütlev kääne); või /vala/ (käskiv kõneviis sõnast valama), /vala/ (omastav kääne sõnast vaal) ja /vala/ (osastav kääne sõnast vaal).Eesti keel kasutab ladina kirja ja ladina tähestikku, millele on lisatud mõned tähed. Kiri on peaaegu täielikult "häälikuline" (igale häälikule vastab kirjatäht). Palatalisatsiooni ega kolmandat väldet eraldi ei märgita, on ka teisi erandeid (näiteks sõna müüa [müia]). Ladina alustähestikku eesti keele vajaduste järgi kohandades on saadud eesti tähestik:Aa Bb (Cc) Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp (Qq) Rr Ss Ss Zz Zz Tt Uu Vv (Ww) Õõ Ää Öö Üü (Xx) (Yy) Tähed f, s, z ja z esinevad ainult võõrsõnades (nt sokolaad). Sulgudes antud c, q, w, x ja y on võõrtähed, mis esinevad ainult võõrnimedes ja
· Metatees häälikute v häälikuühendite kohavahetus sõnas või sõnaühendis nt praegu _ paergu 12. Mis on palatalisatsioon (tooge näiteid)? Moodustuskoha erinevusest on tingitud ka palatalisatsioon e peenendus nt kas (küsisõna), kas_s · Palatalisatsioon on nähtus, mille korral konsonant omandab i-lise varjundi nt palk (omastav palga) ja pal_k (omastav palgi). Palataliseeritud vasted on eesti keeles neljal konsonandil: l', n', s', t' Eesti keele õigekirjas ei tähistata palatalisatsiooni, sõnastikus tähistataksent pal'k, kas'k 13. Missugused on kõne prosoodilised tunnused? Inimkõne ladusaks voolamiseks ei piisa kõne jaotumisest silpideks · Sõnu on kergem hääldada ja tajuda, kui need on rütmiliselt liigendatud · Rütmilisuse tagamiseks vahelduvad kõnevoolus rõhulised ja rõhuta silbid · Kõne prosoodilised (e suprasegmentaalsed) tunnused on rõhk, põhitoon, kestus (NB! Suprasegmentaalsed tunnused on häälikutest suuremate kõneüksuste (silp,
Konsonandid. Moodustuskoha järgi jagunevad konsonandid vastavalt sellele, missuguses suu osas nende hääldamisel takistus moodustatakse. Moodustuskoha erinevusest on tingitud ka palatalisatsioon ehk peenendus. Palatalisatsioon on nähtus, mille korral konsonant omandab i-lise varjundi, võrreldes palataliseerimata vastega, vrd nt sõnu palk (omastav palga) ja palk (omastav palgi). Eesti keele õigekiri ei kajasta palatalisatsiooni. Foneetilises ja fonoloogilises kirjas tähistab peenendust püstkriips tähe kohal või kõrval: n´, l´. Palataliseeritud vasted on eesti keeles neljal konsonandil: l´, n´, s´, t´. See, et tegemist on foneemidega, mitte ühe ja sama foneemi erinevate, naabrusest või kõneleja isikupärast tingitud häälikuvariantidega, selgub, kui võrdleme sõnapaare nagu tall (omastav talle) ja tall (omastav talli), on ja onn, küsisõna kas ja nimisõna kass, kott (omastav kota) ja kott
· Ulatus: osaline, täielik 29. Mis on vokaalharmoonia? Näited. Vokaalharmoonia on progressiivne kaugassimilatsioon kui esisilbis on eesvokaal, peavad ka järgsilpides olema eesvokaalid; kui esisilbis on tagavokaal, peavad ka järgsilpides olema tagavokaalid. Nt: värävä (kirde), küsüs (kihnu). 30. Mis on palatalisatsioon? Näited. Palatalisatsioon on hääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael. Häälikute t, l, n, s palatalisatsiooni kutsuvad esile i ja j. Palatalisatsiooni esineb hellitussõnades (poisu, kussutama), hoidjakeeles (notsu, kätu, kõtu), murdekeeles (olenevalt kohast). 31. Mis on dissimilatsioon, haploloogia ja metatees? Näited. · Dissimilatsioon häälikute eristumine. Üks häälik/silp muutub teisest osaliselt või täielikult erinevaks (keeleajalooliselt laensõnad: alamsaksa Röver eesti röövel).
laensõnu (Vääri, Kleis, Silvet, Paet, Rehemaa, 2012). Võõrsõnade leksikoni alguses on kasutusjuhend, kus on iga nö alateema kohta väljatoodud vajalik informatsioon. Näiteks: märksõnad on esitatud tähestikulises järjestuses sõnavahet arvestamata, poolpaksus kirjas. Tsitaatmärksõnad on kursiivkirjas (Vääri jt, 2012). Hääldus antakse nendel tsitaatsõnadel, millel see erineb kirjapildist, ja ka mõnel muul sõnal, millel on vaja näidata rõhku. Palatalisatsiooni ei näidata. Hääldus on nurksulgudes püstkirjas. Rõhku näidatakse juhul, kui see ei ole esisilbil ja kui rõhk ei lange pika vokaali või diftongiga silbile (Vääri jt, 2012). Lisaks leidub võõrsõnade leksikonist märgendeid ja lühendeid nagu näiteks AJ = ajalugu, ANAT = anatoomia, BIOL = bioloogia, BOT = botaanika. 1 Kõige lõpus leidub teosest veel informatsiooni muuttüüpide ja teose toimetamisel kasutatud
3 P. Ariste, Keelekontaktid. Eesti keele kontakte teiste keeltega. Tallinn: Valgus, 1981, lk 106, 142 5 grammatikasüsteemis. (Pedaja 2006: 29) 3.1 Laenude häälik- ja kirjakuju muganemine Võõrlaen kohandadakse kõigepealt vastavaks eesti keele häälikustruktuurile, sel ajal asendatakse võõrapärased häälikud omadega, sõnad saavad ka rõhu, välte ja palatalisatsiooni. Kati Pedaja toob oma artiklis (2006, Liiv 2001: 424-426 järgi) 4 välja laenude häälikulisel kohanemise neli varianti: • tsitaatsõnad (laene kirjutatakse ja hääldatakse lähtekeelepäraselt, nt yuppie, happening) • ortograafial põhinevad mugandid (nt teller, poster) • häälduskujul põhinevad mugandid (nt diiler, friik ) • lühendid (AIDS ~ aids, VIP ~ vipp)
vältes koguni 27 diftongi. Kui võtta veel arvesse, et ka vokaalid esinevad pikkadena ja ülipikkadena, teises ja kolmandas vältes, siis saabki kontateerida fakti, et eesti keel on väga erilise helisusega ja kõlavusega. (Hint 2002: 30-31) Üheks konsonantide süsteemi iseärasuseks on š puudumine eesti rahvakeeles. Sellegi poolest pole eesti keele konsonantide süsteem vaene: kokku 17, mis on üsna keskmine. See teistes keeltes vähem esinenud nähtus võimaldab eesti keeles palatalisatsiooni. See on tekkinud eesti keelde sisemise arengu tulemusena. (Hint 2002: 31-32) Kõige iseäralikumaks häälikusüsteemi omaduseks on kvantiteedisüsteem, häälikute erinevate kestusastmete e väldete kasutamist sõnades, eriti sama sõna eri vormide moodustamisel ja lahushoidmisel. See nähtus eesti keeles on saanud rahvusvaheliselt üldkeeleteaduselt kõige rohkem tähelepanud ning mille uurimisel on paljudes maades osalenud tippklassi teadlasi. Sellegi poolest
ja ülipikkadena, teises ja kolmandas vältes, siis nendib Hint, et väited eesti keele erilisest helilisusest ja kõlavusest ei ole tuulest võetud. Eesti konsonantide süsteemi iseärasuseks on ka s puudumine eesti rahvakeeles. Sellest hoolimata väidab Hint, et eesti keele konsonantide süsteemi ei saa vaeseks pidada: kokku 17 konsonantfoneemi on üsna keskmine. See Lääne-Euroopa keeltes vähem tavaline nähtus võimaldab eesti keeles kaashäälikute palatalisatsiooni. Palatalisatsioon on tekkinud eesti keelde enda sisemise arengu tulemusena. Eesti keele häälikusüsteemi kõige iseäralikumaks omaduseks nimetab Hint kvantiteedisüsteemi, häälikute erinevate kestusastmete e väldete kasutamist sõnades, eriti sama sõna eri vormide moodustamisel ja lahushoidmisel. See on nähtus, mis on saanud rahvusvaheliselt üldkeeleteaduselt kõige rohkem tähelepanu ning mille uurimisel on paljudes maades osalenud tippklassi teadlasi.
helitu kontrast). Segistatakse r-l, t-k ja mõningaid teisi [v-r Sandril vävar, st metatees]. Substituudid on normaalse arengu korral akustiliselt erinevad, artikulatoorselt lähedased. Väärarengut osutavad sellised substituudid, mis on akustiliselt lähedased. EE keele põhjal eelnevale lisaks (E. Lepik) - häälik ei tule kasutusele kõigis positsioonides (näit kaashäälikuühendites hiljem) - hääliku artikuleerimise tugevus ei pruugi olla küllaldane - esineb totaalset palatalisatsiooni (põhjuseks lihaste nõrkus) - võõrsõnades võivad ära jääda sõnaalguse rõhutud silbid, aga ka oma sõnadel võib alguskonsonant ära jääda [Katril ko=trikoo] Dasinger (1997) Pikkusopositsioon Eesti keele kohta Vihman 1971,1976 Pikkusopositsioon : päris väiksena helitute konsonantide (obstruentide) puhul rohkem pikki kui vaja, vokaalide puhul pigem rohkem lühikesi. Vanus 1.9 oli pöördeline, jäid mõned üksikud vead eriti ülipika esisilbi puhul: tupaa pro tuppa.
3. LAEN- JA TSITAATSÕNADE KOHANEMINE JA ÕIGEKIRI See peatükk tutvustab kõigepealt laenude häälik- ja kirjakuju muganemist, teine osa kirjeldab tsitaatsõnade õigekirja ja mugandamist ning kolmas osa käsitleb sõnade tähenduse muutumist. 3.1 Laenude häälik- ja kirjakuju muganemine Laenatud sõna kohandatakse kõigepealt vastavaks eesti keele häälikustruktuurile, võõrapärased häälikud asendatakse omadega, sõnad saavad rõhu, välte ja palatalisatsiooni. Laenude häälikulisel kohanemisel võib esile tuua neli alaliiki: · tsitaatsõnad (laene kirjutatakse ja hääldatakse lähtekeelepäraselt, nt yuppie, happening); · ortograafial põhinevad mugandid (nt teller, poster) · häälduskujul põhinevad mugandid (nt diiler, friik, laiv, luuser) · lühendid (nt AIDS ~ aids, DJ ~ diidzei ~ diidzei, VIP ~ vipp, UFO ~ ufo). Tihti võib võõrsõna kaotada võõrapärased jooned ning näha välja nagu omasõna (nt
1817 artikkel eesti keele käänetest. 14 käändevormi. Uuris ka sõnamoodustust, jaotas sõnad juursõnadeks, tuletisteks ja liitsõnadeks. Liited ja tuletusviisid 4) Sõnavara. Beiträges palju artikleid; murdesõnade kogumine (tuhandeid Hupelil puuduvaid sõnu); sünonüümia. 5) Ortograafia. Õ. Otto Wilhelm Masing: eri häälik, vaja eraldi tähte. Soovitas õ-tähte 1816, Beiträges hakati kasutama, mujal alles 1840.-50. aastail. Ettepanekuid palatalisatsiooni ja häälikupikkuste märkimiseks. Masingut peeti oma aja parimaks eesti keele tundjaks. 6) Eesti keelsete tekstide avaldamine. Sakslaste kirjutatud eestikeelsed jutlused, kirikulaulutekstid jne., Eestlaste tekstid: rahvaluule üleskirjutused; eestlaste kirjutatud kirjad. Tähtsus : 1) Keele teoreetilisele tundmisele. Teaduslik lähenemine eesti keelele; eesti keel kui huvitav uurimisobjekt. Saksa-ladina ajajärgu asemele eesti (soome-ugri) ajajärk.
'kamandama', järvel 'järvel(e)', kaetam 'kaetame', tazun 'tasunud', samleg 'samblaga' · Vokaalidevahelise n kadu asesõnades jm sagedates sõnades, nt mia-mea 'mina', paa 'pane', mee 'mine' · Klusiilide geminatsioon nasaalide ja liikvidate järel, nt parantte 'parandada', kõneltte 'rääkida' · Epenteetiline palatalisatsioon, nt üits 'üks', näin 'ema', äit 'isa' · Palatalisatsiooni puudumine , nt nänni 'ema', lehtel 'lehtedel' Morfoloogilised erijooned · Käskiva kv keeldkõnes da-inf, ärä kõnelte 'ära räägi' · Tingiva kv minevikus lihtvormid, tullus 'oleks tulnud' · hVn lõpuline seesütlev, kähen 'käes', sehen-sihen 'sees', mahan 'maas', suhun 'suus', ehen-ihen 'ees' · e-tunnuseline tugevaastmeline mitmus, nt haudest 'haudadest', jalgeg 'jalgadega', lehtel 'lehtedel' Tartu murre
- 1900 AD 9. järgsilpides o > u: talu, ilu, Pärnu, Tartuz Eesti keele häälikumuutused (1) • *Vns > Vs (*kansi > *kaasi) täielik progressiivne lähiassimilatsioon • õ teke (*polvi > *põlvi) (osaline regressiivne kaugassimilatsioon) • *Vh > *Vh (*mehen > *mehen) (kvantiteedi muutus, lühenemine) • Järgsilpides *β, *γ, *δ > Ø (*viskaδan > 1000 *viskaan) (kvaliteedi muutus, konsonandi kadu) Palatalisatsiooni teke (*saani > *saańi) 1300 osaline regressiivne (lähi)assimilatsioon Eesti keele häälikumuutused (2) 1300 • Lõpukadu (*metsästä > *metsäst) häälikukadu: apokoop • Sõna lõpul (*k >) > * > ךØ (*laula > ךlaula) häälikukadu: konsonandi kadu sõna lõpust • Sisekadu (*kastanut > *kastnut) häälikukadu: sünkoop • Järgsilpides *V > V (*viskan > viskan) kvantiteedi muutus, lühenemine 1500
Akustilise foneetika haru uurib helilaineid. Tajufoneetika on psühholoogiaga seotud valdkond, mis uurib, kuidas inimene kuuleb ja tajub keelt. 5. Foneetika mõisteid: diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm slaididel esinevad mõisted. Diftong - kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Geminaat - häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab. Afrikaat - klusiilialgulised frikatiivid, nt pf, ts ja tf Palatalisatsioon - Peenendatus. Palatalisatsiooni korral omandab konsonant i-lise varjundi. Vokaalharmoonia - sõna esimese silbi vokaal määrab järgsilpide vokaalide laadi Vt lisa Jana jagatud mõistelehelt. 6. Foneetiline transkriptsioon (IPA ja soome-ugri transkriptsioon) (vaja teada vaid mõisteid) IPA – süsteem, mille järgi pannakse kirja inglse keele hääldusi. Soome-ugri transkriptsioon – süsteem, mille järgi pannakse kirja soome-ugri keelte hääldusi. 7. Fonoloogia
31. Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! Palatalisatsioon e peenendus (muljeerimine) hrl kaashääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael. Eesti keele palatalisatsioon on fonemaatiline, s.t eristab tähendust Minimaalpaarid palk - palga, palgi; sulg - sulu, sule; kann - kannu, kanni; jutt - juti, jutu Palataliseeruvad t, l, n, s järgneva i ja j-i mõjul (nali, padja, koti, kassid) Palatalisatsiooni esineb tihti: hellitussõnades (ja hoidekeeles): poisu, lotu, kussutama; e- tüvedes, nt sõl´m, sõl´g; reas l-sõnades, nt sel´g, näl´g, kõnekeeles kül´m, tol´a; Sõnatüvi määrab tuletises peenenduse, nt lus´takas, püs´takas, rul´lakas, sün´dmatu, kõnek rulluma, helkur, kõnnak jt Sõltub murdest: Põhja-Eesti palatalisatsioonita (Põhja-Eesti rannik ja Hiiumaa); Lõuna- Eesti palataliseerunud 32. Mis on dissimilatsioon, haploloogia ja metatees
30. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! 31. Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! Palatalisatsioon e peenendus (muljeerimine) hrl kaashääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael Eesti keele palatalisatsioon on fonemaatiline, s.t eristab tähendust Minimaalpaarid palk palga, palgi; sulg sulu, sule; kann kannu, kanni; jutt juti, jutu Palataliseeruvad t, l, n, s järgneva i ja j-i mõjul (nali, padja, koti, kassid) Palatalisatsiooni esineb tihti hellitussõnades (ja hoidekeeles): poisu, lotu, kussutama e-tüvedes, nt sõl´m, sõl´g reas l-sõnades, nt sel´g, näl´g, kõnekeeles kül´m, tol´a Sõnatüvi määrab tuletises peenenduse, nt lus´takas, püs´takas, rul´lakas, sün´dmatu, kõnek rulluma, helkur, kõnnak jt Sõltub murdest: Põhja-Eesti palatalisatsioonita (Põhja-Eesti rannik ja Hiiumaa) Lõuna-Eesti palataliseerunud i i
Liited, tuletusviisid. Sõnavara: · Palju artikleid, murdesõnade kogumine (tuhandeid Hupelil puuduvaid sõnu), sünonüümia. Ortograafia: 2 · Õ. O. W. Masing: eri häälik, vaja eraldi tähte. Soovitas 1816 õ-tähte, Beiträges hakati kasutama, mujal alles 1840.- 50.aastail · Ettepanekuid palatalisatsiooni ja häälikupikkuste märkimiseks · Masingut peeti oma aja parimaks eesti keele tundjaks Eestikeelsete tekstide avaldamine: · Sakslaste kirjutatud eestikeelsed jutlused, kirikulaulutekstyid jne. · Eestlaste tekstid: rahvaluule üleskirjutused; eestlaste kirjutatud kirjad. Beiträge tähtsus keele teoreetilisel tundmisel: · Teaduslik lähenemine eesti keelele, eesti keel kui huvitav uurimisobjekt · Saksa-ladina ajajärgu asemel eesti (soome-ugri) ajajärk
"Grammatilised vaatlused eesti keelest". Grammatika seletav tekst on ladina k. Sõnastik jääb pooleli w juures. Sõnastikus ~2000 eesti sõna, grammatika järgib misjonigrammatika kaanonit. Grammatika käsitlusmaht ja argumenteeritus Stahlist põhjalikumad. Esitab grammatikas lihtsad reeglid, lisades eriarvamused kommentaaride või erandirühmadena. Misjonilingvistikaga seonduvad Gutslaffi foneetilised seisukohad: arutleb vokaalide pikkuse, palatalisatsiooni ja tüvemuutuste märkimise üle, peab eesti häälikute tähistamiseks sobivaks kreeka tähti. Lähtub ladina k käänete süsteemist nagu Stahl, aga jõuab järeldusele, et pole eesti keelega kooskõlas. Heebrea keelega sarnaselt peab eesti käändesüsteemi taandatavaks 2 käändele: nominatiiv ja rektiiv, teised käänded moodustuvad rektiivile (= pmt gen) lõppe lisades. Grammatikas käsitleb ortograafia, hääldamise, morfoloogia, tuletamise, süntaksi küsimusi (seda Stahlil polnud)
saaks ka tekstina hõlpsasti jälgida. Eesti kirjakeele ortograafiast tuntud vahenditele on tulnud lisada järgmised märgid: ` graavis tähistab kolmandat väldet vastava sõna(osa) ees (`valge, `käised, `silku, `aeti, `ümber`ringi, üle`aidne), v.a ühesilbilised sõnad, mis jäävad märgita. Sulghäälikute välteid märgitakse nagu kirjakeeleski (nt vakk : vaka : vakka). ´ akuut märgib kaashäälikute peenendust (palatalisatsiooni) tähe kohal või kõrval (nt sal, tah· `tahtis'). i ülilühike i konsonandi ees märgib eespoolset peenendust (eespalatalisatsiooni) (nt naikka `nakkisid, puupulki, varnu'). ä ja e vahepealne häälik saarte murdes (nt pl `peal', `kima `käima'). ng-ühendi nõrgaastmelisele vormile vastav häälik saarte murdes (nt löad `lõngad', kiad `kingad'). æ kõrisulghäälik Võru murdes sõna lõpul (mitmuse nimetavas pääæ `pead', dainfinitiivis
Häälduskohaassimilatsioon – häälduskohad lähenevad Labialisatsioon – huulassimilatsioon, IPAs tähistab seda konsonandi järel olev ülestõstetud kirjas Vokaalharmoonia – ühes sõnas saavad olla ainult kas ees- või tagavokaalid Velarisatsioon – primaarne või sekundaarne. Primaarne seotud l-i hääldamisega, mida tähistatakse tildega. Keel tõuseb kas u- või o-laadselt. Palatalisatsioon – IPAs märgitakse palatalisatsiooni ülestõstetud kirjas j-iga. Eesti keeles prepalatalisatsioon. Palataliseerida võib ka vokaale j-i järel – progressiivne palatalisatsioon, pehme suulae pool hääldatud vokaal muutub tagavokaalist eesvokaaliks (just vs jüst, janu vs jänu). Frikatiiivistumine – puudutab klusiile, mille puhul õhuvoolutakistus väheneb ja klusiilid muutuvad müraseks, frikatiivide sarnaseks. Sulg võib täiesti ära kaduda. Nt sts, hts. Klusiilid frikatiivide naabruses või vahel frikatiivistuvad.
süstemaatiline ja põhjalik; etümoloogiline sõnaloend soome-eesti ühine sõnavara; murded loetleb murdenähtusi, mis ei sobi kirjakeelde. 6. Ferdinand Johann Wiedemann. Üks kuuest soome-ugri keeleteaduse rajajast 19. sajandil. 1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann" - Materjal: senised sõnaraamatud ja materjalikogud, W. enda kogutud materjal. Foneetiline kirjaviis, märkis palatalisatsiooni. 1875 ,,Grammatik der ehstnischen Sprache" - Põhja-Eesti keskmurde kirjeldus. Sissejuhatus, häälikustruktuur, sõnamoodustus, morfoloogia, süntaks. Käändkondadesse jagunemine põhineb ainsuse N, G, P ja mitmuse P vormidel. Esimene grammatika, kus õnnestunult kasutatud põhivorme. 6 pöördkonda + ebareeglipärased verbid. 7. Mihkel Veske. Esimene eestlasest keeleteaduse doktor, fennougrist. 1872 ,,Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes"
* ÕS 2006 (kirjakeele normi alus). Kättesaadav Internetis aadressil http://www.eki.ee/dict/qs2006/
* ,,Eesti keele käsiraamat"
* ,,Eesti ortograafia"
* ,,Keelenõuanne soovitab" (1, 2, 3)
* www.keelevara.ee, www.keeleveeb.ee
* ajakirjad Keel ja Kirjandus, Oma Keel, Õiguskeel
ÕSi kasutamine
+ liitsõnapiir (näitab kokkukirjutamist), nt ladina+ameeriklane
. vältepunkt (näitab III väldet), nt .soosima
' peenenduskriips (märgib palatalisatsiooni), nt kas's
{ } looksulud (keelendid, mida soovitatakse vältida), nt {drel'l+puur} trel'l, trel'l+puur
parem:, nt sesoon(i)+kaup, parem: hooajakaup
< > noolsulud (andmed häälduse, morfoloogia ja rektsiooni kohta), nt city
vibreerima (r). Poolvokaal (j) Labiaalne huuled ümardatud: labiaalne (u, o), illabiaalne (i,e). Dentaalne häälikud tekivad hammastel (s, d, t, n). Palataalne moodustatakse keeleselja keskosa ja kõva suulae piirkonnas (j, s) Larüngaalne kõrihäälikud, moodustatakse kõriõõnes (h). Aspireeritud aspiratsioon e hõngus. Lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide (nt p, t, k) järel. Mh nt inglise keeles peak, cat. Palataliseeritud peenendatud. Palatalisatsiooni korral omandab konsonant i-lise varjundi. 2) Häälikute kombinatsioonid Diftong kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Geminaat häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab. 3 3) Positsioonilised nähtused Vokaalharmoonia sõna järgsilpide vokaalde sõltumine eessilbi vokaalist, esinevad vaid ees- või tagavokaalid. Türgi keel.
n-i kadu esisilbi järel vokaalide vahel (pronoomenites ja sagedastes verbivormides), nt mia – mea ‘mina’; klusiilide geminatsioon nasaalide ja liikvidate järel, nt kõneltte ‘kõnelda’; konsonantide epenteetiline palatalisatsioon: selge i hääldub tüvekonsonantide ette i- ja mõnedes e-tüveliste sõnade lõpukaolistes vormides, nt laits ‘laps’; palatalisatsiooni puudumine, nt nänni ‘ema’, äti ‘isa’; Tarvastu, Paistu järgsilpides e – a, nt obeza ‘hobused’; Morfoloogia imperatiivi keeldkõnes da-infinitiiv, nt ärä minna ‘ära mine’; tingiva kõneviisi minevikus liitvormid, nt ollus ‘olnuks’, ei tullus ‘ei tulnuks’; hVn-lõpulised seesütleva vormid sagedastes adverbistunud vomides, nt kähen ‘käes’; e-tunnuselised TA mitmuse vomid, nt jalGel ‘jalgadel’; Sõnamoodustus
Dentaalne häälikud tekivad hammastel (s, d, t, n). 3 Palataalne moodustatakse keeleselja keskosa ja kõva suulae piirkonnas (j, s) Larüngaalne kõrihäälikud, moodustatakse kõriõõnes (h). Aspireeritud aspiratsioon e hõngus. Lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide (nt p, t, k) järel. Mh nt inglise keeles peak, cat. Palataliseeritud peenendatud. Palatalisatsiooni korral omandab konsonant i-lise varjundi. 2) Häälikute kombinatsioonid Diftong kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Geminaat häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab. 3) Positsioonilised nähtused Vokaalharmoonia sõna järgsilpide vokaalde sõltumine eessilbi vokaalist, esinevad vaid ees- või tagavokaalid. Türgi keel. Assimilatsioon sarnastumine. Häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks.
sulgudes. Ametlikult määramata kohanimede (mitteametlikud külad ja loodusnimed) osas lubati piirduda ainult murdelisele originaalhääldusele vastava kirjapildiga. Sellest otsusest ajendatult andis Emakeele Selts välja soovitused (Päll 1997), kuidas kohanimede võrupärast hääldust kirjapildis edasi anda. Võru Instituut nõustus üldiselt nende soovitustega, kuid taotles lisaks võimalust märkida põhikaardil ka kohanimes esinevat eriti tugevat palatalisatsiooni, sest nii märkimata jätmine, nagu Tona, Kolo, kui ka j-ga märkimine, nagu Tonja, Koljo, on ühtviisi kaugel originaalhääldusest Ton´a, Kol´o. Palatalisatsiooni akuudiga märkimist lubatigi erandina kaartidel, kuid mitte kohanimede ametlikus kirjakujus. Kõik muud murdejooned, mida on võimalik edasi anda eesti kirjaviisi vahenditega, osutusid ühtäkki vastuvõetavateks nii kohanimekomisjonis esindatud nimeuurijatele, kartograafidele kui ka riigiametnikele.
Ka ühe sõna erinevate häälikkujude ja muutevariantide vohamine tegelikus keelekasutuses näitab, et paljud uued laensõnad alles otsivad kohta eesti keele muutesüsteemis. Püsima jäävad vaid sellised laensõ- nad, mis sobivad eesti keele süsteemi nii häälikuliselt, vormiliselt kui ka tähenduslikult. Laenatud sõna kohandatakse kõigepealt vastavaks eesti k häälikustruktuurile, võõrapärased häälikud asendatakse omadega, sõnad saavad rõhu, välte ja palatalisatsiooni. Laenude häälikulisel kohanemisel võib esile tuua 4 alaliiki: • tsitaatsõnad (laene kirjutatakse ja hääldatakse lähtekeelepäraselt, nt yuppie, bappening); • ortograafial põhinevad mugandid (nt teller, poster); • häälduskujul põhinevad mugandid (nt diiler, friik, laiv, luuser); • lühendid (nt AIDS ~ aids, DJ ~ diidzei ~ diidžei, VIP – vipp, UFO ~ ufo).
Kui räägime vanast kirjaviisist, on see kirjaviis, mis annab edasi sama hääldust. Nime kirjutusviis on muutunud läbi aegade rohkem kui kirjaviis. Lisaks ortograafiale on püütud eristada kirjalike suhtumise vorme: o stenograafia (ortograafiaga võrreldav, mõeldud kiireks kirjapanekuks, kindlad lühendid jne), o krüptoraafia – salakiri; o pedograafia – eeskätt mõeldud keeleõppeks, kuna ortograafia ei anna edasi kõiki hääldusiseärasusi, nt eesti k märgime palatalisatsiooni, väldet. o tehnograafia – oskuskiri, erialade tundjatele mõeldud kirjaviis (nt foneetikud). o mahhinograafia – masinkiri, nt morse. Ümberkirjutus Maailmas kasutatakse erinevaid kirjasüsteeme. Kiri on graafiliste märkide süsteem millegi kirjapanekuks – kirjasüsteem. Traditsiooniliselt on 3 kirjasüsteemi: 1) tähtkiri, 2) silpkiri, 3) logograafiline kiri. Tegelikult võib kirjasüsteeme esialgu 2-ks jagada: logograafiline (1 märk esitab
annaabi.ee 
