Taimeprojekt PAJU Võru Kesklinna Gümnaasium 2 b klass Kaspar 2012.a. Pajud on suur ja huvitav taimeperekond. Paju rahvapärased nimed on: pai, pao, remmelgas, raag, raid, lember Eestis kasvab 23 eri liiki pajusid, neid võib olla rohkemgi. Paju (Salix) on põõsaspuu, kasvamiseks eelistab ta niisket pinnast või veekogude lähedust. Nimetus ,,paju" on vana ja kuulub ka teistesse soome-ugri keeltesse. Puukujuliste pajude kohta on muidugi kombeks ka remmelgas öelda, aga pajud on nad ikkagi, ja sellel võsal on kevaditi pajutibud küljes. Maailmas on neid üle 300 liigi, Pajud on alati olnud inimeste elus üsna olulisel kohal.
Reisi Meelelahutus, Terviseparandami motiivid elamused, hobist ne tulenev Teeninduselt Head Mugavus, ootab korraldamisosku hubasus, vaikus, st, pajusid puhtus jne. huvitavaid pakkumisi Sobiv ettevõtte liik Teenuste vajadus: majutus Toitlustus Mitmekesine Mitmekesine Meelelahutu Mitmekülgne Ei ole eriti tähtis s Lisateenuse Ei vaja erilisi Spa, masaazid, d lisateenuseid mudavannid jne
ravimina ning mäenduses Harilik kadakas · Igihaljaste kahe- või ühekojaliste okaspuude perekond küpressiliste sugukonnast. · Kadakaid on umbes 60 liiki peamiselt põhjapoolkeral tundrast troopikani, millest vaik 9 kasvab Euroopas ning 1 Eestis. · Kasutatakse peamiselt ravimina, samuti õlle-, likööri- ja veinitööstuses ning kadakaõli valmistamiseks. Paju · Pajuliste sugukonda kuuluv mitmeaastaste heitlehiste lehtpuude ja põõsaste perekond. · Pajusid on maailmas ligikaudu 400 liiki, nad kasvavad peamiselt põhjapoolkeral, eriti parasvöötmes. · Pajud võivad olla madalad põõsad või ka suured puud · Puuks kasvavate pajude nimetuseks on ka remmelgas. · Kasutatakse peamiselt ilupuuna ning ravimtaimena Kask · Kased on lehtpuud, neid on maailmas vähemalt 30 liiki, Eestis kasvab 4 pärismaist kaseliiki: arukask, sookask, madal kask, vaevakask · Kase õied on koondunud silindrikujulisteks õisikuteks: urbadeks.
Kõik neli aastaaega esindatud. Mullastik O Okasmetsas on leetmullad, mis on keskmise viljakusega. O Leetumine on mulla protsess, mille käigus toitained lagundatakse ja uhutakse sademeteveega sügavamale. O Okasmetsades esineb ka igikelts, mis on külmunud maa-ala, mis sulab suvel osaliselt ära. Taimestik O Okasmetsade taimestik on suhteliselt liigirohke. O Neis on igihaljad okaspuud. Esineb ka kitsalehiseid puid näiteks haabu, kaski, pajusid, jne. O Esindatud kõik 5 rinnet :sambla- ja samblikurinne, rohurinne, puhmasrinne, põõsarinne, puurinne. Taiga ehk okasmetsad O Taiga jaguneb kaheks: heletaiga ja tume taiga O Heletaiga on oma nime saanud sellest, et puuokkad on heledamad ja metsas on rohkem valgust. Muld on väheviljakam ja kliima on karmim. Valdavad puuliigid mänd ja lehis. O Tumetaiga on oma nime saanud sellest, et puuokkad on tumedamad ja metsas on vähem valgust
Levik · Lamminiidud on Eestis suhteliselt vähelevinud, mille põhjuseks on suurte jõgede vähesus. · Sagedamini võib lamminiite leida Kesk- ja Lõuna-Eestis, suurimad asuvad Emajõe ja Pedja jõe ääres. · Praktiliselt puuduvad lamminiidud Põhja-Eestis. Taimestik · Võrrelduna teiste pool-looduslike kooslustega on lamminiitude taimestik lopsakas kuid suhteliselt liigivaene. · Puurindes kasvavad tamm, hall lepp, haab ja toomingas. · Põõsarindes võib kohata pajusid ja harilikku sarapuud. · Rohurinne on üsna liigirikas, seal kasvavad lamba-aruhein, keskmine värihein, harilik kastehein, punane aruhein, kassikäpp, mägiristik jne Loomastik · Lamminiitudele on iseloomulikeks liikideks tikutaja, kiivitaja, rukkirääk, rohunepp, tutkas, soo-loorkull, roo-loorkull ja paljud ujupardid. · Iseloomulikke pesitsejaid on kokku umbkaudu 30 liiki. · Lamminiidud on paljude lindude jaoks rändeaegseks toitumiskohaks.
vastavalt looduskaitseala asukohale. Levinud on kased, sanglepad, männid jms. Varem mainitud ja ka taustal asuval Alam-Pedja looduskaitsealal on säilinud ka lammimetsad. Sanglepp Sanglepp (Alnus glutinosa) on sitke niisketel aladel elav puu. Tal on must tugev koor. Tema käbisid kasutatakse ka rahvameditsiinis. Puu sees on ka palju huvitavaid värvaineid. Paju Pajud (Salix) eelistavad kasvada veekogude ääres. Pajusid kasutatakse väga palju ilupuudena. Paju on väga laialdaselt kasutuses rahvameditsiinis. Tüüpilised loomad Looduskaitsealal on palju erinevaid loomaliike, imetajatest-limusteni. Vesirott Vesirott (Arricola terrestris) ehk mügri on pisinäriline kes elab soos. Kährikkoer Kährikkoer (Nyctereutes procyonoides) on koerlane, rebase kehaehitusega ja pesukaru näoga. Toiduahelad Põõsas Metskits Ilves
Romaan "Kõik, mis kunagi oli" on ajaliselt täpselt määratletud põhiline tegevus toimub 23.juuni ja 23.augusti vahel. Ristikivi annab läbilõike ühiskonnast, mis veel ei aima oma saatust. Näiteks siis, kui teatatakse raadiost uudis MRP sõlmimisest, ei tee keegi mitte midagi. Sellest vaadatakse mööda, justkui oleks see lihtsalt üks kauge sündmus, mida raadio kajastab, kuid mis meie endini iial ei jõua. Teoses on kujutatud perekond Tammikuid, Malme, Pajusid, Vanatoasid ning Sibergleiche. Tööalase suhtluse, sõpruse või sugulussidemete kaudu on nad kõik omavahel seotud, ent vaatamata sellele kuuluvad erinevatesse ühiskonna kihtidesse. Hõlmates erineva eluala ning majandusliku seisundiga klasse annab romaan ülevaate kogu tollase Eesti Vabariigi aegsest ühiskonnast. Palju on karakterite vahel arutelusid isamaalisuse teemadel ning vaieldakse Pätsi poolt ja vastu teemal. Igas peatükis on erinev keskne karakter
kassisaba Puurinne Kask Arukask (koos sookasega) on levinuim lehtpuu Eestis. Kased katavad 31,6% Eesti metsamaadest Puurinne Mänd Harilik mänd on Eesti ainus looduslik männiliik ning levinuim puu metsades. Männid katavad 38% Eesti metsamaadest. Põõsarinne Harilik pihlakas · Pihlakas on levinud kõikjal Eestis. Oranzid viljad on söödavad Põõsarinne Paju Pajusid on maailmas ligikaudu 400 liiki, nad kasvavad peamiselt põhjapoolkeral, eriti parasvöötmes. Puhmarinne Harilik kastehein Harilik kastehein (Agrostis capillaris) on üheiduleheline taimeliik kõrreliste sugukonna kasteheina perekonnast. Puhmarinne Kanarbik Harilik kanarbik (Calluna vulgaris) on mitmeaastane igihaljas puhmas kanarbikuliste sugukonnast, kanarbiku perekonna ainuke liik. Rohurinne
puhtaks rapsitud kuuske. Niisuguseid põdrale turjani ulatuvaid kuuski kasvas ka haabade vahel, kuid põdra jätsid need ükskõikseks. Kuuseoksi ta ei söönud. Sellest, kuidas põdra silmad minejaid saatsid, jäi mulje, nagu imestaks põder väga, mida inimesed kuusega peale hakkavad. Igal talvehakul tuli põdrapull nendesse põldude äärsetesse metsatukkadesse. Sügavas lumes kahlates liikus ta ühe põõsa juurest teiseni, napsas võrse siit, murdis teise sealt. Iial ei püganud põder pajusid või noori haabu päris nudiks. Ta justkui mõistis, et kui ta tahab järgmisel talvel siia tagasi tulla, peab pügamistöös mõõdukas olema. Metsale vajuv videvik leidis põdrapulli kändude vahel lumel lesimas. Läbi terve talve ei vaevunud põder endale paremat voodit tegema: ei lund kõhu alt ära kraapima, ei oksi madratsiks murdma. Põdra karmiharjalise pealiskarva all oli pehme ja soe eluskarv. See hoidis põdra suure keha ka lumelohus sooja. Ruttamata astus
postid. Mõisast suundub kirdesse umbes 1,8 kilomeetri pikkune tammeallee Uue-Antsla pargini. Madalates kohtades on istutatud tamme asemel hõberemmelgat. Tamme-pärna allee suundub loodesse mõisnike matmispaika, nn kabeliparki. Park on väga liigirikas, seal kasvab 112 taksonit puid ja põõsaid. Peamine puuliik on tamm. Pargis on rohkesti erinevaid põõsaid, mis pole vanades parkides kuigi tavaline. Tiigi ääres kasvab eri liiki pajusid, põhjaosas rohkesti lehiseid. Haruldasemad liigid on hilistoomingas, punane leeder, juudapuulehik, himaalaja hortensia, siberi ja Mayri nulg jt. Suurim puu pargis on tamm (Ü = 643 cm). Rahvasuus on levinud sellised nimed nagu Rootsi kuninga või Kuningapoja tamm. 1601.a. olla ühe Rootsi-Poola sõja ajal siin sündinud hilisema kuninga Karl IX poeg Carl Philipp, kelle sünni auks isa olevatki tamme istutanud.
peaaegu mustani. Saba on kaetud suurte sarvsoomustega. Saba selgmisel keskjoonel kulgeb jäik sarvkiil. Sarvsoomuste vahel kasvab hajusalt lühikesi karme karvu. Paariliste nõrega võiab kobras karvastikku, et kaitsta seda märgumise eest. Purihambaid on 16: üla- ja alalõualuu kummaski pooles 4. Elupaik Koprad on poolveelise eluviisiga. Oma kodu rajavad nad järve või jõe kaldale. Oluline on, et veekogu ääres kasvaks pehme puiduga lehtpuid ja põõsaid (pajusid, papleid ja haabu) ja et oleks külluses rohttaimestikku, mis on kopra põhitoit. Suvel eelistavad koprad süüa rohttaimi (vesikupp, valge vesiroos, võhumõõk, pilliroog), sügisel langetavad nad puid ja koguvad nende oksi talvevaruks. Koprad ehitavad uru või kuhilpesa. Kui veekogu kaldad on järsud, siis nad kaevavad uru, aga kui madalad soised kaldad seda ei võimalda, siis rajavad kuhilpesa. Viimane tähendab mudaga kokku mätsitud savihunnikut, mille kõrgus võib ulatuda
Enamasti on need niidud lagedad, harva esineb üksikuid puid 6 ja põõsaid. Rohurindes kasvab palju aruniitude taimi. Kui lamminiite ei niideta ega kasutata karjamaana, siis kasvavad need kiiresti kinni. Lamminiitude pindala on Eestis viimase 50 aasta jooksul tunduvalt vähenenud. Puurindes kasvavad tamm, hall lepp, haab, toomingas. Põõsarindes võib kohata pajusid, harilikku sarapuud. Rohurinne on üsna liigirikas. Seal kasvavad lamba-aruhein, keskmine värihein, harilik kastehein, punane aruhein, kassikäpp, mägiristik, angerpist, keskmine teeleht, pikalehine mailane, tarnad, hanijalg, angervaks. Rannaniidud Rannikuniidud on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas levivad niidud, kus lained ja kõrgvesi on muutnud mullad soolasteks. Sõltuvalt pinnamoest ja maapinna kõrgusest levib taimkate seal vöönditena
Koprad on monogaamsed loomad. Vanad elavad koos eelmise ja vahel ka varasemate aastate poegadega. Territooriumi märgistavad anaalnäärmete nõrega. Karvkate muudetakse veekindlaks rasunäärme nõrega. Nad suudavad vee all viibida kuni 20 minutit (selleks ajaks sulgevad nad oma kõrvaavad). (Eesti Selgroogsed) Koprad on poolveelise eluviisiga. Oma kodu rajavad nad järve või jõe kaldale. Oluline on, et veekogu ääres kasvaks pehme puiduga lehtpuid ja põõsaid (pajusid, papleid ja haabu) ja et oleks külluses rohttaimestikku, mis on kopra põhitoit. Suvel eelistavad koprad süüa rohttaimi (vesikupp, valge vesiroos, võhumõõk, pilliroog), sügisel langetavad nad puid ja koguvad nende oksi talvevaruks. Koprad ehitavad uru või kuhilpesa. Kui veekogu kaldad on järsud, siis nad kaevavad uru, aga kui madalad soised kaldad seda ei võimalda, siis rajavad kuhilpesa. Viimane tähendab
Pildil musttihane kuuseoksal (naturfoto) Kukkurtihane (Remis Pendulinus) Kukkurtihane erineb väga olulisel määral teistest tihastest. Ta on väike pruunikas lind musta lauba ja üle silma käiva laia musta triibuga. Nokk on sirge, peenike ja väga terav (Linnud"Eesti selgroogsed"). Kukkurtihane on saanud oma nime pesa järgi. Meisterlikult suur kukrukujuline pesa on kinnitatud oksa tipu külge ja enamasti ripub vee kohal. Seetõttu vajab elupaika lisaks veekogule ka hundinuiasid, pajusid, sookaske, papleid jm. Eestis elab Emajõe piirdes väikese arvuliselt. (L.Jonsson, 1992,). Pildil on kukkurtihane pesas (naturfoto). 9 Tutt-tihane (Parus Cristatus) Tutt-tihane on meil esinevaist värvuline, kelle pealage ehib suletutt. Just peas asuv mustavalgekirju suletutt muudab muidu tagasihoidlikult pruunikashalli sulestikuga tutt-tihase hõlpsasti äratuntavaks. Tutt-tihase puhul on tegu eranditult okaspuumetsade linnuga.
teiste pihlakate omani. Samas on kõigile kolmele pihlakaliigile omane lehtede kahevärvilisus ja õite valge ning viljade punaka varjundiga värvus. Üks kaunimaid pihlakaid Eestis asub Paistu vallas Savikülas. Lisaks ilule on see pihlakas üks Eesti jämedamaid. Pihlakaid rakendataksegi väga palju haljastuses ja iluaianduses. Kasutust leiab ta veel ka näiteks mööblitööstuses. Lisaks välisele ilule omab pihlakas ka muid rakendusi. Nii sisaldavad tema erinevad osad pajusid vitamiine ja kasulikke aineid ning marjadest tehakse näiteks keediseid ja mahlasid. Pihlakal on ka mitmeid erinevaid raviomadusi. Kõik eelnev näitab, et pihlakas on äärmiselt mitmekülgne ja erinevat moodi rakendatav taim. 10 KASUTATUD KIRJANDUS 1. Godet, J.-D. Puude ja põõsaste määraja. Tallinn: Koolibri, 2000. 2. Harilik pihlakas liigikirjeldus. [http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/pihlak.htm] Viimati kuvatud 04.05.09. 3
Kobras (Castor fiber) on Euroopa suurim näriline, kes rändas Eestisse juba ligi 10000 aastat tagasi, kuid hävis siin ja kogu Baltikumis liigküttimise tagajärjel 19. sajandil. Taas asus(tati) Eestisse eelmise sajandi 50-ndatel aastatel. Koprad on poolveelise eluviisiga, vees ujumiseks on tal tagajäsemete varvaste vahel ujunahk ja lapikut saba kasutab ta tüürina. Nad elutsevad järvede ja jõgede kaldabiotoopides, mille läheduses kasvab pehme puiduga lehtpuid ja põõsaid (pajusid, papleid ja haabu) ning rohttaimestikku, mis on kopra põhitoit. Suvel söövad rohttaimi, sügisel langetavad nad puid ja koguvad nende oksi talvevaruks. Langetatud puul hammustavad nad küljest ja tükeldavad oksad. Osa oksi söövad nad kohapeal, osa veavad ära või parvetavad oma koopa või tammi juurde. Koprad ehitavad uru või kuhilpesa. Järskude kallastega veekogude kaevavad uru, aga kui kaldad on madalad ja soised, siis rajavad puuokstest, mudast ja savist kuhilpesa. Uruava või
Muu hulgas äratab tähelepanu lossi taga kasvav hiigeltamm ( kõrgus 28 m, läbimõõt 170 cm), mida rahvasuus tuntakse Peetri tammena ( olevat Peeter I istutanud). Aastakümneid tagasi ähvardas tamme lõhenemisoht ja selle vältimiseks pandi ümber harude raudklambrid. Puus on ka mitmeid õõsi, kus pesitsevat kodukakud. Lossilähedases pargis kasvavad mitmesugused harilikud lehtpuud: tammed, pärnad, vahtrad, kased. Nende seas on ka hõberemmelgat, sangleppa ja jalakat. Leidub üksikuid pajusid, toomingaid, pihlakaid, iidseid lehiseid, gruppidena nulge ja elupuid. Lossi ees seisabki kaks gruppi paljudest tüvedest koosnevaid elupuid. Põlised puud toonitavad sobivalt punastest tellistest hoonete ansamblit ja gootipärast vertikalismi. Põõsastest kasvab lossipargis sarapuu, harilik sirel ja harilik ebajasmiin, suur läätspuu ja tähk- toompihlakas, tiikide kaldail metsistunult pihlenelas. Varemeid ja lossiseina katab kohati harilik metsviinapuu
On hästi näha kuidas käiakse pesale puid panemas ja ka seda, et pesasse sisenetakse vee alt. Zooloogid on kindlaks teinud üle 150 taimeliigi, mille erinevaid osi kobras söögiks kasutab. ( )Siiski ei moodusta enamus neist põhiosa tema toidulauast. Suvel on nende toiduks rohttaimed nagu hundinui, pilliroog, angervaks, vesikupp, vesiroos ja ubaleht, mida ka Arussaare ojal rohkelt leidub. Minu vaatluste järgi eelistavad koprad puudest enamasti haabu ja pajusid, aga lepivad ka leppadega. Olen märganud, et nad eelistavad lehtpuid ja neistki jätavad kase suure tõenäosusega välja. Arussaare ojal on koprad elanud juba ligi10 aastat. Seetõttu võiks nende arvuks pesakuhilas pakkuda ligikaudu 9-10 isendit. Seevastu kraavil elavatele ei julge ma pakkuda rohkem kui vaid 2 looma, kes sel talvel üsnagi tõenäoliselt paarituvad. Kevadel on neid seega kohe hulga rohkem. 2.2. Kobraste elutegevuse mõju ümbritsevatele ökosüsteemidele.
ning kestab 5 aastat (teed joodi kõhukinnisuse vastu, abi ka maksa- ja sapihaiguste korral). 17) Pajud (Salix) Eestis kasvab vähemalt 20 looduslikku pajuliiki. Hanepaju kasvab läänesaartel, Pikalehis paju kagu- ja Ida Eestis. Hundipaju kasvab harva üle 1m. Rabe remmelgas võib kasvada kuni 20m kõrguseks(kõige pikem Hõberemmelgas looduslikult Lõuna-Eestis) Eesti kõgie kõrgem on Raasiku remmelgas ( 29m). Pajusid on kõige lihtsam teistest puudest, põõsastest eristada pungasoomsute järgi. Kaks pungasoomust näivat kokku kasvanud ja seetõttu paistab, nagu kataks punga vaid ühtne üks soomus. Üle saja aasta vanuseid remmelgaid leidub harva. Leplikud mulla suhtes, vajavad palju valgust. Kõige vareasemad pajutibud ilmuvad kevadel põõsastele, mis on veele kõige lähemal. Tibud on pungasoomuste all kogu talve valmina ootel, esimeste soojadega nad kooruvad
reljeef on üldiselt tasane. Taimed- kadakad, kibuvits,kassikäpp,mägiristik. Linnud- kiivitaja,punajalg-tilder,kanepilind Lamminiidud e.luhaniitudeks. Leidub järvede, jõgede ja ojade üleujutatavatel madalatel kallastel(Emajõgi, Pärnu, Kasari jt ääres). Kevadise suurveega uhutakse kallastele hulganisti toitaineid, mis muudavad mulla viljakaks. Lamminiidud on kujunenud enamasti lammimetsadest. Tuleb niita,karjatada,muidu kasvab kinni.Taimestik:tamm, hall lepp, haab, toomingas/pajusid, harilikku sarapuud/ rohurinne on liigirikas- aruheinad,kassikäpp, mägiristik,tarnad, angervaks.Linnsutik:tikutaja,kiivitaja,rukkirääk Rannaniit on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas levivad niidud, kus lained ja kõrgvesi on muutnud mullad soolasteks. Puu- ja põõsarinne enamasti puudub, harva kadakat ja kibuvitsa. Eestis võib kohata saartel ja laidudel ning mandri rannikualadel. Tuleb karjatata, muidu pilliroog vohama ning niidukooslus hävib. Suurim Matsalu looduskaitsealal
kivitäks -rannaniitudest erinevalt ei pesitse alvaritel hanelisi. Lamminiidud- enamasti lagedad, kasvavad kiiresti kinni, kui puudub kasutus, kujunenud enamasti lammimetsadest. Viljakas muld, suurveega suur toitainete sissevool. Levik: leidub järvede, jõgede ja ojade üleujutatavatel madalatel kallastel Taimestik: harva esineb üksikuid puid ja põõsaid puurindes võib kasvada: tamm, hall lepp, haab, toomingas Põõsarindes võib kohata: pajusid, harilikku sarapuud. Rohurinne on üsna liigirikkas: harilik kastehein, kassikäpp Loomastik: Iseloomulikeks liikideks on: tikutaja, kiivitaja, rukkirääk, suurkoovitaja, rohunepp Rannaniidud- mere rannikul soolase vee mõjupiirkonnas levivad niidud, kus lained ja kõrgvesi on muutnud mullad soolasteks. Ranniku kõrgemates osades on taimestik liigirikkam. Rannikuniidud on kujunenud kas mereranniku kerkimisel või karjatamisel. Levik:
Preboreaal (10 0009000 BP) Preboreaali lõpus (95009300 BP) katkes Joldiamere ühendus ookeaniga, kujunes Antsülusjärv, mille veetase kerkis sarnaselt Balti jääpaisjärvega üle maailmamere taseme. Väljavool Antsülusjärvest oli Taani väinade kohal. Taimkattes levisid metsatundrailmelised hõredad ja valgusküllased kaasikud ja männikud, mille põõsarindes leidus rohkesti vaevakaske ja puhmarohurindes kõrrelisi, lõikheinalisi ja sõnajalgu. Puittaimedest kasvas pajusid, kadakat, astelpaju, preboreaali lõpul ka üksikuid sarapuid, leppi ja jalakat. Atlantikum (80005000 BP) Kliimaoptimum, kliima muutub niiskemaks ja soojemaks. Laialehistes metsades leidus peale tamme, jalaka ja pärna vähemal määral vahtrat, raagremmelgat, valgepööki jt. Kagu-Eestist algab ligikaudu 8000 aastat tagasi kuuse sissetung. Suhteliselt rohkem männikuid säilis Lääne- ja Loode-Eesti transgressioonialadel. Laialehiste metsade rohurinne oli tänapäevasest liigirikkam.
Karvane nahalott kurgu all on neil suurem kui vasikail ja põdralehmadel. Metsas leiab põtrade tegutsemisest toitumisest sarvedega nühitud või süües kooritud, samuti kärbitud võrsetega ja murtud okas- ja lehtpuid. Okaspuid tarvitab põder toiduks sügisest kevadeni, lehtpuid aastaringi. Peale selle sööb ta suvel ka rohttaimi. 3.5.2 Sood Lageraba pakub vähe toitu ja varjet. Servaaladel ja seljandikel kasvab siiski noort mändi, kaske ja pajusid. Siin talvituvad põdrad jätavad endist lumme sügavaid puhkeasemeid ja palju pabulahunnikuid. Viimaste järgi on võimalik kevadel leida, kus põdrad talvel paigal olid. Metssigagi otsib kevadepoole poegima asudes soode vahelistel seljandikel varju, jättes siia okste ja kuluga vooderdatud pesi. Saagijahil liiguvad piki seljandikke hunt ja karu, vahel ka ilves. Liivasesse künkanõlva kraabivad urge rebane ja kährik. Kõrgemail kraavipervedel kulgevad
Sugukond pajulised – Salicaceae Puittaimed Vahelduvad lihtlehed, sakilise servaga, abilehtedega Õied väikesed, sageli ühesugulised Õiekate kolmetine kuni kaheksatine, väga redutseerunud Õied õisikutes, tuultolmlejad Vili kupar Sisaldavad glükosiid salitsiini (aspiriini allikas) Salicaceae s.str koosneb paju ja papli perekonnast, molekulaarandmed lisavad siia osa lõunamaise õisikleheliste sugukonna liike. Uus sug. Salicaceae sisaldab ligi 1500 liiki Eestis harilik haab ja 20 liiki pajusid Kasvatatakse energiavõsana Sugukond kannikeselised – Violaceae Roht- ja puittaimed Vahelduvad lihtlehed, abilehtedega Õied viietised, sigimik ülemine Õiekroon lahklehine, aktinomorfne või sügomorfne Tolmukad ümbritsevad tihedalt sigimikku, aga pole kokku kasvanud Vili on kupar või mari Umbes 900 liiki, neist pooled kuuluvad põhjapoolkera perekonda kannike (Viola) Troopiliste perekondade õied ei sarnane kannikestega, on aktinomorfsed
10 000: jääaja ja jäävaheaja piir; järvesetets saavutavad ülekaalu orgaanilised jäänused. o Preboreaal Joldiamere ühendus maailmamerega katkes, kujunes Antsülüsjärv (veetase üle maailmamere taseme). Väljavool Taani väinade kohal. Metsatundrailmelised hõredad ja valgusküllased kaasikud ja männikud, põõsarindes vaevakask, puhmarindes kõrrelised, lõikheinalised ja sõnajalad. Puittaimedest leidus pajusid, kadakat, astelpaju, ajastu lõpul ka sarapuud, leppa ja jalakat. Fauna: põhjapõdra ränne põhjapoolsematele aladele. Ürgpiisoni väljasuremine. Kasemetsade põhiline "lihatootja" oli põder. Vanimad laagrikohad: Pulli asula ja Kunda Lammasmägi > kalapüük/jahindus. Inimese mõju taimkattele väike: vb ruderaalalad laagriplatside ümbruses ja põlendikud. o Atlantikum Kliima muutus niiskemaks ja soojemaks
orgaanilised jäänused. o Preboreaal Joldiamere ühendus maailmamerega katkes, kujunes Antsülüsjärv (veetase üle maailmamere taseme). Väljavool Taani väinade kohal. Metsatundrailmelised hõredad ja valgusküllased kaasikud ja männikud, põõsarindes vaevakask, puhmarindes kõrrelised, lõikheinalised ja sõnajalad. Puittaimedest leidus pajusid, kadakat, astelpaju, ajastu lõpul ka sarapuud, leppa ja jalakat. Fauna: põhjapõdra ränne põhjapoolsematele aladele. Ürgpiisoni väljasuremine. Kasemetsade põhiline “lihatootja” oli põder. Vanimad laagrikohad: Pulli asula ja Kunda Lammasmägi > kalapüük/jahindus. Inimese mõju taimkattele väike: vb ruderaalalad laagriplatside ümbruses ja põlendikud. o Atlantikum Kliima muutus niiskemaks ja soojemaks
Usinasti kipuvad nad metsastama ka hooletusse jäetud heinamaid: viie aastaga katab niitu peaaegu hävitamatu pajuvõsa. Paju koor on tuntud ravimtaimena paljude tõbede puhul. Kuid väga ammusest ajast on teda kasutatud naha parkimiseks. Lehtedest ja koorest on saadud ka kollast ja musta värvi. Ning loomulikult tunnevad kõik laialt levinud pajuvitstest punutisi. Neist saab oskuslik meister põimida peaaegu kõike. Mesinikud hindavad pajusid aga kui peaaegu ainsat meetaime varakevadel. Kuna paljude puude tüved on väga jämedad, siis on ka puit kasutusele võetud. Sellest tehakse paberit, vineeri, tselluloosi, samuti on ta keemiatööstuse tooraineks. Kuid peamine on siiski pajude väärtus ilupuuna. Erinevad liigid sobivad kokkuvõttes kõikidesse kasvutingimustesse. Osadel on ilusad läikivad, tumerohelised, hõbedased või punakad lehed. Teistel on suured kaunid urvad. Kolmandatel pikad kaunilt rippuvad oksad.
või madalad põõsad. Perekonnas kahekojalised, vahelduvate (võrsel spiraalselt paiknevate) lihtlehtedega puud ja põõsad. Perekonnas 300-350 liiki, mis levinud nii põhja- kui ka lõunapoolkera parasvöötmes, mõned liigid ka troopikas ja subtroopikas. Eestis kasvab looduslikult 21 liiki, kuid kuna pajud hübridiseeruvad kergesti, on tegemist tihti hübriidliikidega, millede määramine on üsna aeganõudev tegevus. Puukujulisi pajusid nimetatakse remmelgateks. · Õied urvana, varustatud meenäärmetega. Kupar ühepesaline, kahe poolmega, seemned väikesed, lennukarvadega · Liigid enamasti putuktolmlejad, väga külmas kliimas ka tuultolmlejad. Õitsevad enne lehtimist või koos sellega. · Pajusid on kasutatud laialdaselt haljastuses, eriti puukujulisi liike. Pajud on toiduks paljudele ulukitele ja nende painduvaid võrseid kasutatakse punumistöödel, neid
siin võetud kriteeriumiks, et nad ei kasva tavaliselt kõrgemaks kui 23 meetrit. Kibuvitsa (Rosa) perekonnas on liikide piiritlemine ebakindel, seepärast leidub mitmeid erinevaid selle perekonna süstemaatikaid ja vastavalt on ka võimalik erinev arv liike Eestis. Tuhkpuu (Cotoneaster) perekonnas on Eestis esinevate liikide eristamine samuti keeruline. Pajude (Salix) liikidest on osa põõsaid, osa aga kasvab kas vahel või enamasti puuks. Puuks kasvavaid pajusid nimetatakse ka remmelgateks. Kaskedest (Betula) on samuti osa liike põõsad, osa puud. Puude hulka arvatuist on mitmed sellised, mis väga sageli kasvavad pigem põõsana näiteks verev kontpuu, harilik paakspuu, harilik kadakas. 5 3. Eesti pärismaiste puuliikide nimestik Perekond jalakas (Ulmus) · harilik jalakas (Ulmus glabra) · künnapuu (Ulmus laevis) Perekond jugapuu (Taxus) · harilik jugapuu (Taxus baccata)
Aafrikas. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 25-30m. Valgusnõudlikud. Lehed ümarad, lainelise servaga, 3-8cm pikad, alt karvased. 70. Perekond Salix Pajude perekonda kuuluvad kõrged ja madalad puud ning kõrged, keskmised või madalad põõsad. Kahekojalised ja suvehaljad. Lihtlehed. Õied urvana, varustatud meenäärmetega. Kupar ühepesaline, kahe poolmega, seemned väiksed, lennukarvadega. Enamasti putuktolmlejad, väga külmas tuultolmejad. Õitsevad enne või koos lehtimisega. Puukujulisi pajusid nimetatakse remmelgateks. Levib hästi vegetatiivselt. Puit u kasutatakse ehituses ja tselluloosi tootmiseks, biopuhastitena ja energiavõsana. 300liiki(vesi, kahevärviline, tuhkur, hundi, hala, vits). Levinud põhja kui lõunapoolkera parasvöötmes. 71. Eestis kasvavad remmelgaliigid ja nende iseloomustus. Raudremmelgas: Salix pentandra lehed piklik elliptilised, teritunud tipuga, näärmeliselt peensaagja servaga, pealt läikivad, alt kahvatud, leht 5-12cm. 5m
o 1976 pooled ühendati, hiljem tulid kommunistid võimule ka Laoses ja Kambodžas, viimases toimus diktaatori genotsiid omaenda rahva vastu o Arvatakse, et USA sekkumine oli halb idee, sest suur osa sõdureid sunnitu võitlema ning kaotasid oma elud. Lisaks ei suutnud USA armee võita ja kommunistid võitsid. USAs oli tekkinud ka sõjavastane liikumine, millel tõttu pajusid veterane halvustati nende töö pärast. o Kui USA pooleks sekkunud, oleks kommunism kiiremini levinud Vietnamis ja ka ülejäänud Aasias. Samas oleksid ellu jäänud paljud ameeriklased ning ilmselt poleks ka tekkinud sel ajal hipide liikumist. Praha kevad 1968 (Tšehhoslovakkia) o Katse sotsialismi seestpoolt reformida legaalselt kompartei kaudu (VLOst välja astumata)
diureetikuna, higistama ajava vahendina ja lahtistina. Tänapäeva meditsiin pihlakamarju ei kasuta. Pihlakas on tähtis toidutaim paljude liblikate jaoks. Sügisel ei kuku paljudelt pihlakatelt marjad maha, vaid jäävad puu külge. Talvel, kui lumi maha sajab, on pihlakamarjad paljude lindude jaoks tähtis toiduallikas. 7 3. Paju (Salix) Rahvakeeles pai, pao, remmelgas, raag, raid, lember Enamik pajusid lepib kõrge põhjaveetaseme ja pikaajaliste üleujutustega, samuti kehva ja happelise mullaga. Hõberemmelgas eelistab viljakamat pinnast ja edeneb paremini lubjarikkamal mullal, kuid kasvab sageli ka heal savimullal. Liiga soist pinnast ei talu ka vitspaju. Seisvas või nõrgalt liikuvas vees ja happelisel mullal suudab kasvada tuhkur paju. Kõige suurema ökoloogilise amplituudiga arvatakse meie pajudest olevat hundipaju, mis kasvab nii liival kui ka turbal.
-lamminiidud on kujunenud enamasti lammimetsadest -tuntuimad lamminiidud paiknevad suuremate jõgede (Emajõgi, Pärnu, Kasari) ääres -enamasti on need niidud lagedad, harva esineb üksikuid puid ja põõsaid -kui lamminiite ei niideta ega kasutata karjamaana, siis kasvavad need kiiresti kinni. Lamminiitude pindala Eestis on viimase 50 aasta jooksul tunduvalt vähenenud. -puurindes võib kasvada: tamm, hall lepp, haab, toomingas. Põõsarindes võib kohata: pajusid, harilikku sarapuud. Rohurinne on üsna liigirikkas: lamba-aruhein, keskmine värihein, harilik kastehein, punane aruhein, kassikäpp, mägiristik, angerpist, keskmine teeleht, pikalehine mailane, tarnad, hanijalg, angervaks. -linnustikus moodustavad põhiosa kurvitsalised. Iseloomulikeks liikideks on: tikutaja, kiivitaja, rukkirääk, suurkoovitaja, rohunepp, mustsaba-vigle, tutkas; soo-loorkull, roo-loorkull; paljud ujupardid (nt. sinikael-park)
suurem fosfori toimeaine annusest. Juhul kui mulda ei väetata, hukkuvad metsakultuurid toitainete vähesuse ja külmakohrutuse tõttu. Neid kahjustusi saab oluliselt vähendada väetamise abil. Väetatud jääksood kattuvad kiiresti taimkattega ja looduslikult uuenenud kase ning pajuga, mille tulemusena külmakohrutus on märksa väiksem kui väetamata maal, kus taimekamar puudub ja kuhu ilmub vähesel määral tugevasti kiratsevaid kaski ja pajusid. Seevastu jääksoodel ilmunud kase uuendus kasvab kiiresti moodustades tihniku. Väetatud männikultuur hukkub kui kaske välja ei raiuta. Oligotroofsel mullal asuval 14- aastases väetatud männiistandikus kasvas Tootsi katsealal 1 ha-l ca 40 800 ja kasekultuuris 49 700 noort puud, väetamata maal oli puude arv 10...11 korda väiksem ja nende kasv oluliselt halvem. Puude koguarvust oli männikultuuris kaske 84...93 %, mändi 3...10 % ja kuuske 4...6 %.
omadustega samblaturvas (Valk 2005: 240). 21 Toitevaese mulla tõttu on rabas liigivaene ka puu- ja põõsarinne. Kõige levinumaks puuliigiks on harilik mänd. Rabapõlendikel, servades ja läbivoolulistes rabaosades, kus tingimused puude kasvuks on paremad, kasvab sookaske, haruharva ka kiratsevat kuuske (saavutab vaevalt poole meetri kõrguse) ja mõni kord kuni 1 m kõrgust haaba, pihlakat, paakspuud, kadakat, pajusid. Raba- ehk vaevakaske, mis moodustab kuni 4-5m läbimõõduga puhmaid, kasvab kohati läbivoolulistes kohtades. Kõiki rabal kasvavaid puid ja põõsaid võib leida Eestis ka teistel kasvukohtadel (Valk 2005: 238). See, et harilik mänd on meie rabades kõige enam levinud puuliik, seletub männi äärmiselt laia ökoloogilise amplituudiga. Mänd suudab kasvada nii kuival liival, kaljul, märgadel maadel, puude levikupiiril kaugel põhjas jne. Märjal maal (nagu seda on raba) kasvavat
raba- (puhma-, villpea-, sfagnumi-) turbast. Turvas on taimejuurte ulatuses vähese mineraalainetesisaldusega, tugevasti happelise reaktsiooniga pHKCl 2,3-3,6 ja madala küllastusastmega. Veereziim: turbakiht kogub endasse suurel hulgal sademevett, põua ajal võib läbi kuivada vaid suhteliselt õhuke pindmine kiht. Puurinne: koosneb kas üksnes männist või selles esineb ka sookaski. Boniteet V Va. Põõsarinne: harilikult puudub või leidub üksikuid pajusid. Puhmarinne: hästi välja kujunenud, esinevad sookail (KD), sinikas (KD), kanarbik (KD), harilik kukemari (K), küüvits (K), hanevits (K), pohl, harilik jõhvikas, vaevakask. HANEVITS Chamaedaphne calyculata; nime päritolu: chamae maa peal (madalal), daphne loorber; calyculata kandeleheline, sõnast calyculus välistupp (siin ilmselt õietupele ligistunud kandelehekeste järgi). Kanarbikuline.
Arvatakse, et rohelisekoorelised haavad on haiguskindlamad kui hallikoorelised puud. Tõrjeks tuleks hooldusraiete käigus välja raiuda haavataeliku viljakehadega puud ja vältida metsatööde käigus koorevigastuste tekitamist puudele. Teistest lehtpuude mädanikest on olulisemad veel ebatuletael (P. igniarus), põhjustades lehtpuudel tüve alumises osas valget südamemädanikku. Enim kahjustab kaski, leppasid ja pajusid. Kuna viljakehad püsivad puutüvedel aastakümneid, võivad nad omandada suuri mõõtmeid. Viljakeha pealt pruun kuni must ja kinnitub tüvele poolringja kübarana. Väga tavaline liik, esineb nii elavatel kui surnud tüvedel, kändudel ja lamavatel tüvedel aastaringselt. Must pässik (Inonotus obliquus) on rahvasuus tuntud ka kasekäsna nime all. Kasetüvedel (harva lepal või pihlakal) arenevad mitmeaastased ebakorrapärase kujuga mügarlikud moodustised (steriilne arengustaadium), millede
Tuntumad lamminiidud paiknevad suuremate jõgede (Emajõgi, Pärnu, Kasari jt.) ääres. Enamasti on need niidud lagedad, harva esineb üksikuid puid ja põõsaid. Rohurindes kasvab palju aruniitude taimi. Kui lamminiite ei niideta ega kasutata karjamaana, siis kasvavad need kiiresti kinni. Lamminiitude pindala on Eestis viimase 50 aasta jooksul tunduvalt vähenenud. Puurindes kasvavad tamm, hall lepp, haab, toomingas. Põõsarindes võib kohata pajusid, harilikku sarapuud. Rohurinne on üsna liigirikas. Seal kasvavad lamba-aruhein, keskmine värihein, harilik kastehein, punane aruhein, kassikäpp, mägiristik, angerpist, keskmine teeleht, pikalehine mailane, tarnad, hanijalg, angervaks. Rannikuniidud on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas levivad niidud, kus lained ja kõrgvesi on muutnud mullad soolasteks. Sõltuvalt pinnamoest ja maapinna kõrgusest levib taimkate seal vöönditena
19. PEATÜKK Läks mööda kaks või kolm päeva; arvan, et võiksin öelda: ujus mööda kaks või kolm päeva -- need kadusid nii vaikselt ja pehmelt ja armsalt. Me viitsime aega järgmiselt: jõgi oli sealt koledasti suur, -- mõnikord poolteist miili lai; sõitsime öösi ja päeval peatusime ja olime peidus; niipea kui öö oli lõppemas, katkestasime sõidu ja panime parve kinni, -- enamasti alati seisvasse vette mõne leetseljaku all; siis raiusime noori villpapleid ja pajusid ja varjasime nendega parve. Siis heitsime õnged vette. Selle järel lipsasime jõkke ja suplesime,.et endid värskendada ja jahutada; siis istusime liivasele põhjale, kus vesi oli umbes põlvekõrgune, ja ootasime päeva algust. Kuskil polnud ühtki heli -- valitses täiuslik vaikus, otsekui õleks kogu maailm maganud; ainult härgkonnad ehk mõnikord krooksusid. Esimene, mis vee kohalt hakkas paistma, oli kahvatu joon: metsad teisel kaldal; muud midagi polnud näha
annaabi.ee 
