K. Ristikivi "Kõik, mis kunagi oli" (1)

Karl Ristikivi "Kõik, mis kunagi oli"
Karl Ristikivi pagulusromaanis "Kõik, mis kunagi oli" on antud ülevaade Eesti Vabariigi lõppjärgust - tegevus toimub 1939. aasta suvises Tartus, Tallinnas ja Palunurme külas. Romaan "Kõik, mis kunagi oli" on ajaliselt täpselt määratletud – põhiline tegevus toimub 23.juuni ja 23.augusti vahel. Ristikivi annab läbilõike ühiskonnast, mis veel ei aima oma saatust. Näiteks siis, kui teatatakse raadiost uudis MRP sõlmimisest, ei tee keegi mitte midagi. Sellest vaadatakse mööda, justkui oleks see lihtsalt üks kauge sündmus, mida raadio kajastab, kuid mis meie endini iial ei jõua.
Teoses on kujutatud perekond Tammikuid, Malme, Pajusid, Vanatoasid ning Sibergleiche. Tööalase suhtluse, sõpruse või sugulussidemete kaudu on nad kõik omavahel seotud, ent vaatamata sellele kuuluvad erinevatesse ühiskonna kihtidesse. Hõlmates erineva eluala ning majandusliku seisundiga klasse annab romaan ülevaate kogu tollase Eesti Vabariigi aegsest ühiskonnast. Palju on karakterite vahel arutelusid isamaalisuse teemadel ning vaieldakse Pätsi poolt ja vastu teemal. Igas peatükis on erinev keskne karakter . Veidi rohkem pöörab romaan tähelepanu 80- aastasele praostile August Tammikule ning tema 18-astasele lapselapsele Ingele.
Teose alguses jätab vana praost hüvasti oma kodu Palunurme kirikumõisaga ning veedab oma viimsed elukuud jõuka perekonna Sibelrgleichide mereäärsess suvemajas. Enne kirikumõisast lahkumist tähistatakse Palunurmes jaanipäeva, millest võtab osa ka äsja saabunud uus kirikuisa oma perekonna ning noorema venna leitnant Pajuga. Esimestest kohtumisest peale tundub leitnant Ingele liiderliku ja liialt flirtiva noormehena. Seetõttu on ta võtnud nõuks mehele koht kätte näidata. Enne, kui tal selleks võimalus avaneb , on aga aeg lapsepõlvekoduga hüvasti jätta. Inge , kelle ema ja meremehest isa aastaid tagasi uppusid, sõidab linna ning saab Sibergleichidega suvemaja osas kokkuleppele. Üllatuseks on aga Sibelrgleichide peretütar Gerda vahepeal kihlunud tollesama leitnandiga. Nüüd näeb Inge teda hoopis teise pilgu läbi ning eneselegi tunnistamata on ta teatud määral temasse isegi armunud.
Ühel augustikuu õhtul praosti tervis halveneb ning ta toimetatakse haiglasse. Järgmisel hommikul jõuab Ingeni uudis leitnandi lennuõnnetusest. Inge oli vanaisa pärast suures mures, ent nüüd soovib ta mõtlematult, et kui keegi peab siit ilmast lahkuma , siis olgu selleks ennem inimene, kelle aastad surmale õigustust annavad. Samal õhtul teatatakse haiglast praosti surmast ning leitnant pääsebki väikeste kriimustustega. Ristikivi arvates on nii ajahetkel kui ka kohal iga inimese jaoks hoopis teistsugune tähendus ning seetõttu on näiteks veider kasutada väljendit "samal õhtul". Igas inimeses tekitab teatud ajahetk hoopis teistlaadi emotsioone, mõtteid ning tundeid. Näiteks ei saa olla see õhtu Inge jaoks sama õhtu, mis mõnele teisele inimesele, kelle mälestustesse sellest samast hetkest hoopos teised tunded talletuvad.
Kuigi Inge veedab terve suve vanaisa kõrval justkui mingis rahumeelses õnneuimas, on hiljem mälestustes sel siiski kibe maik juures. Südametunnistus heidab Ingele vanaisa surma ette. Kogu teost läbib lahkumise, aja täitumise ja surmale valmistumise motiiv . Praosti matused peetakse Palunurmel. Lapsepõlve koju naastes leiab Inge eest hoopis teistsuguse Palunurme, kui see tema mälestustesse jääb.
Romaanis on tunda tugevat nostalgia hõngu. Seda, mis reaalsusega mälestustes juhtub kirjeldab Ristikivi nii: "Unenäos ja mälestustes tunduvad asjad sageli ühteviisi lähedased ja ometi kättesaamatud. Näeme neid päris selgesti ja üllataval kombel isegi mitmest küljest samal ajal. Aga kui tahame neid vaadata veel lähemalt, eriti mõnd huvitavat üksikasja, tõmbub kogu pilt äkki uduseks, ja selle asemel, et tõmmata seda petlikku maailma osasaamiseks lähemale, näeme, et oleme saatnud ta endast palju kaugemale. Ristikivi arvab ka, et mälestustes kaob aja tunnetus ning erinevad sündumused sulanduvad kokku, kuigi reaalselt nad samal ajal ei olnud.