Linn Inetud inimesed Inimesed, kelle huvideks söömine, joomine, karjumine, räuskamine Rahvamassid Sõnakasutus ülbe ja julge (õrnus ja kaastunne) Palju metafoore Oma loodud sõnad Oma näolisus Teostest Erakordne suurus Jumalasse suhtumine nõudlik Lilja Birk Tunnetest kirjutades halastamatu, salvav / õrn, haavatav Põnevate, meeldejäävate piltide loomine Romantilise poeesia kõrvaleheitmine > poliitilised sündmused mustvalge Lääneelu pahelisus TEOSTEST Esikkogu ,,Mina" (1913) Luuletus ,,Kõrini" Luuletus ,,Viiul ja veidike närviliselt" Poeem ,,Pilv pükstes" (1915) õp. al. lk. 56 Poeem ,,Selgrooflööt" (1915) õp. al. lk. 71 Poeem ,,Armastan" (1922) õp.lk.78 ,,Luuletus Nõukogude passist" Teostest Luuletus ,,Seltsimees Nettele aurikule ja inimesele" Poeem ,,Vasak marss" Poeem ,,Hästi" Poeem ,, 150 000 000" Luuletus ,,Brooklyni sild"
Faust 1.) Zanr: värsstragöödia · Traagiline lõpplahendus · Traagiline konflikt · Kurbmäng 2.) Põhiteemad: · Teha kõik, et saada mida sa tahad, hiljem armastuse nimel 3.) Konflikt: · Kas pahelisus suudab hukutada õilsuse Mefisto kavatseb fausti meelitada meelelise iha lõksu, kuid faustis tärkab tõeline tunne Margarete vastu 4.) Oluline stseen: · Fausti ja Margarete armastus mefisto plaan kukub läbi osaliselt 5.) Tegelased: · Faust: Arst, oli depressioonis.Faust on rahutu. Kuid alati jäi ta oma põhimõtetele kindlaks ja ei kaldunud teelt kõrvale. Tema kaudu on väljendanud
Näidendeid kirjutasid varem romaane kirjutanud kirjanikud (August Jakobson). Hakkas hääbuma komöödia, asemele tuli lääne impearilismi ründav satiiriline draama. Näidendid muutusid jutustavateks. Põhiteemad. Põhiteemad draamal ja proosal olid üsna sarnased. Teos pidi olema päevakohane, pidi kajastama lähiminevikku või kaasaega. Teemad olid: 1) sõjasündmused ja Saksa okupatsioon Eestis, 2) kolhooside rajamine, 3) läänemaailma pahelisus. 50-date aastate algupoole saabusid veidigi vabamad olud. Sotsialistliku realismi meetodiga määratud piire hakati laiemaks nihutama. Sel ajal hakkas proosat kirjutama Juhan Smuul. Tähelepanu äratas Smuuli novellikogu "Kirjad Sõgedate külast". Vaimukas ja ajakajaline on "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Autor pilkab maarahva käitumist pealinnas. "Muhu monoloogid" (1968) Muhu murrakus kirjutatud monoloogide sari, mida ilmestab huumor ja hea rahvalik keel
sellest kasvav panus ületab mõttetu suursugususe, hea välimuse ja rikkuse. Kuuenda päeva viiendas novellis räägitakse kahest mehest- seadusetundjast ja maalikunstnikust, kelle mõlema välimus on kohutav, kuid nad on väärtustatud oma ande poolest. Juttudes hiilgavad ka teravmeelsed isikud oma tabavate ütlustega. Naeruväärseks peetakse aga ahnust, isekust, kõrget enesehinnangut ja rumalust. Läbiv teema on ka pattude varjamine. Nendes lugudes on tegelased nunnad ja mungad, kelle pahelisus ja tavainimlikkus paljastatakse. Lood pilavad eelarvamusi inimeste süütusest ja korralikkusest ning näitavad, et inimene on loomulik talle loodud laiskuses, ihades ja omakasupüüdlikkuses. Boccacio eetikakäsitlus ja patumõiste on väga elulähedased. Nad eemaldavad kõrgelt moraalilt suitsukatte ja vaatavad otsa päris elule. See on väga uudne ja julge lähenemine keskaja kontekstis. Võiks öelda, et novellides jagunevad inimesed üldiselt kaheks: esiteks need, kelle vooruseid
Raamatut alustades alahindasin seda. Olles varem tuttav vaid Wilde muinasjuttudega, ootasin midagi enamat, muinasjutulist, lummavat. Loomulikult seda teos ka oli, ja rohkemgi. Kuid esialgu, jälgides lihtsat suhtlust (small-talki) ja tegelasi lihtsalt tegelastena, ei pakkunud see midagi peale lord Henry vaimukuste. Oma eksimust mõistsin Doriani metamorfoosi alguses. Tekkis suurem huvi lord Henry kui Doriani suhtes. Rikutus on pahatihti huvitavam kui süütu lapselikkus. Mulle meeldis see pahelisus, millega Harry tundis mõnu noormehe pea segiajamisest, see, kuidas ta sai tiivad, teades et Dorian teda ammulisui kuulab. Huvitavalt kumas kirjastiilist völja autori homoseksuaalsus, varemgi kui ma selles päris kindel olin. Seega on veidi raske piiritleda Harry ja Doriani tegelikku suhet. Ilmselt olid nad siiski eelkõige sõbrad, alles seejärel oli Harry Doriani vaimseks juhiks ja õpetajaks. Kaheldav on, kuivõrd kasulik see lord Henry mõju Dorianile tegelikult oli, kaldun arvama et
novell ja jutustus. Eesti proosa 1940-1955 sotsialistliku Stalinismiaegne kirjandus oli rangelt reeglistatud: nõuti _______________________ realismi laadis kirjutamist, proosa põhiteemadeks olid sõjasündmused, Saksa okupatsioon, ______________________ kolhooside rajamine, LÄÄNEMAAILMA ______________________ pahelisus. Sotsialistlikku realismi järgisid August __________________ JAKOBSON HANS ja ____________ VIIDING Leberecht. Proosat hakkas kirjutama ka luuletaja Juhan _________________ („Kirjad __________________ külast“).
Otsusega seegi reformi- projekt tagasi lükata, viis absolutismi Prantsusmaal täielikult kriisi. Absolutistliku valitsemisvormi tulem 17.-18. sajandil oli Prantsusmaale pigem hävitav kui abistav. Võrdväärselt Louis XV poolt armastatud Vana-Rooma ütlusega, et ,,Pärast mind tulgu või veeuputus", võib kirjeldada ka tollast perioodi, mida iseloomustasid ükskõiksed ning hooli- matud kuningad, pillav elulaad, mis viis omakorda riigikassa tühjenemiseni, vaene ja väsinud rahvas, pahelisus ning kombelõtvus. Uusaja absolutistlik Prantsusmaa on heaks näiteks tulevas- tele põlvedele, kuidas ei tasu riiki juhtida.
tunnustust · 1950ndail hääbus komöödia, asemele satiiriline draama · Teatris toimus sel ajal suur ümberehitus, alles jäi 5 eestikeelset sõnalavastusteatrit Põhiteemad 1. sõjasündmused ja nõukogude ühiskonna ja inimese üleolek läänemaailmast (August Jakobson ,,Elu tsitadellis") 2. kolhooside loomine, millega püüti maaelu ümber korraldada (Hans Leberecht ,,Valgus Koordis") 3. läänemaailma pahelisus (A. Jakobsoni ,,Saakalid"). Valgus Koordis Sulaaeg draamas 1956-1965 · Tsensuur taandus · Oodati kaasaja elu tõetruud peegeldust ja usutavaid tegelasi. · Juhan Smuul, Ardi Liives ja Egon Rannet · 1960ndate lõpus toimus teatrikunstis murrang · mäng, müüt, rituaal · nn metafoorne draama · Paul-Eerik Rummo ,,Tuhkatriinumäng" · Inimesel pole muud valikut, kui leida ses määramatus maailmas elamist võimaldav hoiak.
Tema looming on kosutav vastand heitunud, pessimistlikule kunstile, mille sünnitas 20.sajandi kapitalistlik kultuur(tujukad muusad ning vastuolulisus). Matisse'i unistus läks täide, sest ta jättis maailmale kunsti, mis tundlikult, pidulikult ja kergelt kõneleb elurõõmust, mitmesuguseid aistinguid ja muljeid tulvil tavalisest maisest olemasolust. Ja see pole sugugi kerge, uskuda ilusse, tõesse, tulevikku, kui ümberringi valitseb vale ning pahelisus. Niisuguse kunsti loomisel, ei saanud temaatika olla ei avar ega ühiskondlikult eriti tähendusrikas. Matisse vältis terava konfliktiga süzeesid ja armastas kõige rohkem maalida elurõõmsaid Lõuna-Prantsusmaa, Põhja-Aafrika maastikke, interjööre päikesepaistelisse aeda, väljadele avatud akendega, ustega tube, mida ehtisid lillekimbud, vaibad, vanaaegne mööbel ja tarbeesemed. Inspiratsiooni sai ta näiteks
tasakaaluka inimesena. Seadus kehtib meile kõigile ühte moodi, käskides teha ühtesid ja keelates teisi tegevusi. Õiglus on ainus asi kõigist loomutäiuse liikidest, mis on võõrale kuuluv hüve, ta on suunatud teisele. Parim inimene ei kasuta loomutäiust mitte enda, vaid teiste suhtes. Aristotelese arvamus on, et ebaõiglane inimene on seaduserikkuja või ahnitseja ja ka võrdsusest mittehoolija. Ebaõiglus ei ole pahelisuse osa, vaid on tervenisti pahelisus. See mis on ebaõiglane, ei ole ka võrdne. Öeldust saame lähtuda, et kui ebaõiglane on ebavõrdne, siis õiglane on võrdne. Kokkuvõtteks saan öelda selleks, et olla õnnelik, tuleb midagi mõista, millestki aru saada ja midagi osata. Kogu inimese teadlik elutegevus põhineb soovil olla õnnelik. Kindlasti peab iga inimene piisavalt õppima, et olla õnnelik. Üks pääsuke, ega ka mitte üks päev, ei too veel kevadet.
4)Seadusandlik (zirondiinidà ) Korpus Prantsuse revolutsiooni... 1)põhjused Majanduslikud: välisvõlg( õukonna toretsemine, sõjad, algeline majandus feodaalsuhted) à majanduslik kriis Seisuslikud: I ja II seisus olid maksukohustusest vabad, neile kehtis teine kohtupidamine, olid teised kombed (seisustesisesed vastuolud ) Ideoloogilised: õukonna pahelisus, valgustuslikud ideed 2)tagajärjed Majanduslikud: Inglismaa tõusis ainsaks mere võimuks, IdaEuroopas vabastati talupojad pärisorjusest, tekkis tööliskiht Seisuslikud: kaotati seisuslikud privileegid Ideoloogilised: loodi parlamente ka mujal Euroopas ( Rootsi,Austria,Ungari,Saksamaa,Preisimaa ), valgustusideede levik Euroopas, rahvusluse teke. Valitsus püüdis luua ülemaalist moraali kultust, dekristianiseerimine.
" · ,,Abiellusid mehega, kes mulle midagi ei tähendanud, sest see oli ainus võimalus teda mitte jälle kaotada." · ,,Kõik mu ettevaatus ja vabatahtlik loobumine on olnud asjatu. Ma pole sellega midagi võitnud, aga kunagi ei saa inimene nii vaeseks, et tal ei oleks midagi kaotada." Allan HIMURUS/truudus · ,,Tema, kes oli üks ja ainus, ei vaja mingit nime." · ,,Ei mu pahelisus ulatus nii kaugele, et ma selles ebanormaalses ja loomalikus olukorras ennast väga hästi tundsin." (jäi Bellale truuks peale ta surma) · ,,Tundsin ennast hästi oma vanglas, kuhu ma ennast ise olin luku taha pannud." (kuid polnud õnnelik) · ,,Ükski inimene ei saa olla niikaua täiesti rahulik ja õnnelik, kuni ta midagi loodab. ... lootus on püsinud, nagu võiks tema kuidagi ellu ärgata ja taas tulla, olgugi hoopis teisel kujul ja teise nime
taevakuningriiki või paradiisi. Esimene suur erinevus seisnes võimukandjates. Kui Utoopias kuulus võim rahvale, siis Machiavelli riigis oli vürst see, kellel oli kohustus valitseda ja täita oma kohustusi endast parimat andes. Teiseks ja vahest kõige suuremaks kuristikuks oli suhtumine maailma. Utoopia oli lihtne saladusteta ühiskonna kehastus, kus rahvas hea ja töölembeline Machiavelli riigis see-eest elas pahelisus: ,,kui inimesed oleksid kõik head /---/, aga kuna nad on kurjad ja ei pea sõna, siis ei pea ka sina (valitseja) seda nende suhtes pidama." Ometigi meeldiks mulle elada Machiavelli riigis, kus iga valitseja vormib rahvast soovi kohaselt. Tugeva iseloomu ja meelekindlusega pääseksid mõned usaldusisikud riigipea toetajaskonda ja saaksid paremini ta võimu kehtestada ka seal, kuhu liider elu jooksul mitu korda ei jõua.
Näidendeid kirjutasid varem romaane kirjutanud kirjanikud (August Jakobson). Hakkas hääbuma komöödia, asemele tuli lääne impearilismi ründav satiiriline draama. Näidendid muutusid jutustavateks. Põhiteemad. Põhiteemad draamal ja proosal olid üsna sarnased. Teos pidi olema päevakohane, pidi kajastama lähiminevikku või kaasaega. Teemad olid: 1) sõjasündmused ja Saksa okupatsioon Eestis, 2) kolhooside rajamine, 3) läänemaailma pahelisus. 50-date aastate algupoole saabusid veidigi vabamad olud. Sotsialistliku realismi meetodiga määratud piire hakati laiemaks nihutama. Sel ajal hakkas proosat kirjutama Juhan Smuul. Tähelepanu äratas Smuuli novellikogu "Kirjad Sõgedate külast". Vaimukas ja ajakajaline on "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Autor pilkab maarahva käitumist pealinnas. "Muhu monoloogid" (1968) Muhu murrakus kirjutatud monoloogide sari, mida ilmestab huumor ja hea rahvalik keel
Rahvamass võib olla ühel hetkel tujukas, kergemeelne, või armuheitlik ning samas verejanuline ja hukku ihkav. Romaani dramaatilise sõlmituse loob ilu Esmeralda isiksus. Temaga kokku puutunud tegelaste rahulik elu kaob ning tekib ja areneb intriig, mille lahendamine saab suuremale osale neist hukatuslikuks. Romaani läbib sügav traagika, millest suurem osa on Esmeralda kanda. Kogu maailmas leiduv ülekohus, tigedus, rumalus ja pahelisus ründavad Esmeraldat, kel pole süüd ega ka omadusi, mis kuidagi õigustaksid või teeksid talutavamaks neid raskeid saatuselööke, mis teda tabavad. 7 Saatus lõi selle raamatu ja saatus ka lõpetab: Esmeralda puuakse üles ja suures südamevalus sureb ka Quasimodo, Esmeralda embuses. Kokkuvõte(tähtsus):
Dekadents -19saj lõpul tekkis romantismi ja naturalismi segunemisel. Kujutab allakäiku, hääbumist, surma kohalolu kõiges. Kirjanikke huvitab kirg, elus pettumine, inetu pool elust, mida püütakse kujut. ilusana ning pahelisus. Põlgavad tavapärast, rutiinset elu. Looming on valdavalt melanhoolne või irooniline ja üleolev. Edgar Allan Poe oli esimene dekadentsi esindaja. Sümbolism -19saj teine oluline kirjandusvool, mis tekkis Prantsusmaal. Keskenduvad spirituaalsele, kujutlusvõimele ja unenägudele. Esindajad: Charles Baudelaire, Paul Verlaine, Arthur Rimbaud, Stephane Mallarme. Sümbolistide loomingus on oluline osa seostel ja fantaasial. Tähtis pole kujut. reaalsust, vaid tundeid, mis inimene reaalsusest
· Tavaline keelekasutus lihtne lugeda · Individuaalne ja tüüpiline · Aines arhiivist, kohtuprotokollidest, teaduskirjandusest, ajakirjandusest · Omane on kord ja argipäevasus · 1820-1870 paralleelselt romantismiga · 1871-1917 uued mõjud · Varasemad realistid uue inimese kujunemine o Stendhal, Balzac, Flaubert, Dickens, Tolstoi, Dostojevski, Tsehhov · Zanrid: romaan, novell, jutustus · Mitu suunda o Naturalism elu pahupool, pahelisus o Filosoofiline draama Naturalistlik romaan · Realismi kõrvalharu · Kindlad eeldused o Usk o Käitumise aluseks on pärilikkus ja sotsiaalne keskkond o Inimene on tungide küüsis nälg, hirm, seksuaaltung o Kirjeldab eemaletõukavalt o Emile Zola, eesti kirjanduses A. Jakobson ,,Vaeste patuste alev" Honore de Balzac · Viljakaim prantsuse kirjanik · Talupoeg, ise lisas de oma nimesse · Omandas Pariisis juriidilise hariduse
Kaalutleda saab inimene ainult selle üle, mis on teostatav ja temasse puutuv. Kaalutleda ei saa asjade üle mis meisse ei puutu, näiteks öö ja päeva vaheldumine. Valik saab eelistuse kaalutluse läbi. Valik puudutab eesmärgi saavutmist. Nauding petab valikute tegemisel ära palju inimesi, sest see näib hüvena, seda tegelikult olemata. Igasugune loomutäius on vabatahtlik, sest oleneb seadumusest, inimese enese valikutest. Samuti on vabatahtlik igasugune pahelisus, sest paheliseks olemine tuleneb inimesest enesest. „Ohjeldamatu inimene tegutseb küll himustades, kuid mitte valikut tehes, vaoshoitud inimene seevastu valikut tehes ja mitte himude mõjul“. • Arvamus ei ole samane valikuga. „Pole mingit vahet, kas arvamus eelneb valikule või saadab seda, sest me ei jälgi seda, vaid kas valik mingi arvamusega kokku langeb.“ – inimene võib teha valikuid ka vastuolus oma arvamusele.
tema soole omane pöörane kihk, sündisid veel määratlemata ihad. Nana naeratas endiselt, aga nüüd oli see juba meesteõgija naeratus." Nana oli täielikult teadlik oma ilust. Ta keha pakkus talle huvi. Sageli leidis ta end peegli eest omaense peegelpilti imetlemas ja huvitatult uurimas. Ta süvenes enda ilusse niivõrd armunult, et ei pannud sageli tähele, kui keegi tuppa astus. Ta teadis väga hästi, kuidas oma ilu müüa. Selles väljenduski tema pahelisus. Ta oli veendunud, et tal pruugib vaid käsi kokku lüüa, et ujuda rahas. Muffati näitel nägi ta, et ükski mees ei suuda temast täielikult loobuda. Ka nurka vistud krahv tuli alati tema juurde tagasi. Ta kasutas oma välimust tihti ära. Krahvi puhul toimis see eriti hästi. Ta sundis krahvi endale isegi uues etenduses peaosa küsima. Selle ta ka sai. Noorukest Georgi kasutas Nana vaid ära, et rahuldada oma kapriise. Tegelikult ei olnud tal poisist
Nii võime ühes mõttes nimetada õiglaseks seda mis loob ja säilitab ühiskonnasuhetes õnne ja selle koostisosi. Aristoteles vaatles esmalt inimese tegevust ja selle väliseid mõjutajaid, seda, et õiglus avaldub toimimisviisis ega pole hingeomadus. Õiglus tähendab hüvet kellegi teise jaoks, ebaõiglus aga kasu iseendale. Kuigi teksti edasises arutluses on öeldud, et õiglus on tervenisti loomutäius ja ka vastupidi, ebaõiglus pole pahelisuse osa, vaid tervenisti pahelisus. Läheb teema arendus edasi õigluse uurimisena loomutäiuse osana ja ebaõigluse uurimist pahelisuse osana. Lisaks tekib küsimus ka õiglase ja ebaõiglase suhtes. Võrdne oleks siis õiglane ja ebavõrdne ebaõiglane. Võrdsus seisneb vähemalt kahes asjas: õiglane on paratamatult vahepealne ja võrdne, ja seda kellegi suhtes ja mingis asjas. Seesama võrdsus kehtib ka isikute vahel ja asjade suhtes, kui nad pole võrdsed, ei ole neil ka võrdselt asju. Kõik see,mis
Vangistati löömingu järel, mõisteti poomissurma, ent Pariisi parlament asendas karistuse pagendusega. 1463. aastal kaovad temast kõik jäljed. Looming I: Säilinud on kaks luulekogu: ,,Väike testament" ja ,,Suur testament". Osa luulest on tänapäevale arusaamatus slängis.( zargoon argoo slängikeel) Aines: kõlvatused, himud, erinevad armukesed, hingeline kannatus. Looming II: Luules ilmneb hingeline konflikt, seesmine lõhestatus. Sihilik minnalaskmine, pahelisus, enesereklaam, lihalikkus Ilu ja puhtuse igatsus, kõige kaduvuse tunnetus, neitsi Maarja kultus, vaimsus, hingelisus Villonlikku laadi on hiljem kirjanduses väga paju kultiveeritud. Oma luules keskendub Francois Villon inimese tunnetele, elukogemusele ja sisemisele maailmale. Tema luules peaaegu puudub keskkonna kirjeldus või jutustus - keskmeks on võetud inimene koos kõikide oma vaimsete läbielamistega. Samuti kasutab ta rohkelt metafoore ja kõnekujundeid, et anda
märksõnaga «kurjus») käsitletakse selles teoses kui juhust, vähese valvsuse tulemust või kellegi isiku «närvid läbi»seisundit. «Pillimehes» on sama probleemi disponeeritud teisiti -- kurjuse tööriistaks olemine on viidud sellise inimese sisse, kes hellatundelise natuurina igati püüab halba vältida, olla aus, põhimõttekindel. Ometi peitub just sellises tegelases mingi «halvaloomuline kasvaja». Bernhardis vallandus hävitamise fanatism teiste tõukel, pahelisus ei olnud tema sees, vaid väljaspool. Ruuben Iilime kogemus näib meile aga ütlevat, et kurjuse funktsioneerimiseks ühiskonnas ei olegi tarvis eesmärgipärastatud, teadvustatud kujul kurja tahet, vaid algul piisab tühisenagi näivast järeleandmisest. Ruubeni tüüpi tegelased kalduvad oma otsustusja vastutusvõimetuses meelsasti kompromissi, nende käitumist iseloomustab inertsus ja tahtenõrkus, nad annavad järele väikeste sammude kaupa, pettes end lohutustega järeleandmiste
Romantismiajal inspiratsioon surma ja vaimude maailma kujutamiseks (õudusromaanid) Maalid: A.Kaufmann „Plinius Noorem Vesuuvipurske ajal“ (1793) Karl Brüllovilt „Pompei viimane päev“ (1833): mütologiseerimine (Aenaeas Pompeis9, kristlus vs paganlus. Edward Bulwer-Lyttoni romaan „The last days of Pompeii“ (1834) Giuseppe Fiorelli inimvalandid: objektiivne surmapilt. 19.saj Giovanni Paxini melodramaatiline ooper „L’ultimo giorno di Pompei“ (1825) roomlaste pahelisus vs kristlaste vagadus. 37.Iseloomusta Gradiva näitel antiikaja kunstiteose mõju 19.-20.sajandi Euroopa vaimuelule. Wilhelm Jenseni romaan „Gradiva, ein pompejanisches Phantasienstück“ 1903 elluärganud kunstiteose-skulptuur. Gradiva: kõndija,sammuja. Fantaasiamaailma ja tegelikkuse põimumine. Psühhoanalüüs kirjanduskuju puhul: arheoloogiametafoor inimhingest. Unenägu kui tee teadvustamata soovide juurde. Gradiva sürrealistlikus kirjanduses ja kunstis 20.saj I poolel
(õudusromaanid). Maalid: Angelica Kaufmann `Plinius Noorem Vesuuvipurske ajal' (1793). Karl Brüllovilt `Pompei viimne päev' (1833): mütologiseerimine (Aeneas Pompeis), kristlus vs. paganlus. Edward Bulwer-Lyttoni romaan `The last days of Pompeii' (1834). (Eesti k. 1935.a. ja 1993.a.) Giuseppe Fiorelli inimvalandid: objektiivne surmapilt. 19. saj. Giovanni Pacini melodramaatiline ooper `L'ultimo giorno di Pompei' (`Pompei viimnepäev', 1825): roomlaste pahelisus vs. kristlaste vagadus. 34. Iseloomustada Gradiva näitel antiikaja kunstiteose mõju 19.-20. sajandi Euroopa vaimuelule. Vastus: Wilhelm Jenseni romaan `Gradiva, ein pompejanisches Phantasienstück' (1903): elluärganud kunstiteose-skulptuur. Gradiva: kõndija, sammuja. Fantaasiamaailma ja tegelikkuse põimumine. Psühhoanalüüs kirjanduskuju puhul: arheloogiametafoor inimhingest. Unenägu kui tee teadvustamata soovide juurde. Gradiva sürrealistlikus kirjanduses ja kunstis 20. saj
kristlus vs. paganlus. Edward Bulwer-Lyttoni romaan `The last days of Pompeii' (1834). (Eesti k. 1935.a. ja 1993.a.) Giuseppe Fiorelli inimvalandid: objektiivne surmapilt. 13 19. saj. Giovanni Pacini melodramaatiline ooper `L'ultimo giorno di Pompei' (`Pompei viimnepäev', 1825): roomlaste pahelisus vs. kristlaste vagadus. 34. Iseloomustada Gradiva näitel antiikaja kunstiteose mõju 19.20. sajandi Euroopa vaimuelule Wilhelm Jenseni romaan `Gradiva, ein pompejanisches Phantasienstück' (1903): elluärganud kunstiteoseskulptuur. Gradiva: kõndija, sammuja. Fantaasiamaailma ja tegelikkuse põimumine. Psühhoanalüüs kirjanduskuju puhul: arheloogiametafoor inimhingest. Unenägu kui tee teadvustamata soovide juurde. Gradiva sürrealistlikus kirjanduses ja kunstis 20. saj
Esikohal nende seas on aga tarkus, kolm viimatinimetatut on õigupoolest üksnes tarkuse erijuhtumid. Paheks on hüve vastand, seega siis voorusetus, mille tagajärjeks on hinge afekteeritus. Pahelisteks afektideks on stoikute klassifikatsiooni kohaselt nauding ( hedone), kannatus, iha ja hirm. Siiski pole nimetatud hingeseisundid pahelised mitte “iseendast”, vaid üksnes niivõrd, kui nad ei allu mõistusele ja ületavad seetõttu õige mõõdu. Seega on pahelisus inimliku rumaluse tulemus. Pahelistele afektidele vastanduvad hüvelised, st mõistuslikult kontrollitavad hingeliikumised – rõõm, tahe ja ettevaatus. Kõik mis jääb vooruse ja pahe vahele – nö kolmas asjade grupp – kandis stoikutel aga nimetust adiaphora – ükskõiksed asjad. See tähendab seda, et antud valdkonna moodustavad nähtused, mille oleks õige suhtuda ükskõikselts. Õpetus adiaphora`st on stoa õpetuse eripäraks. Hüve, st tarkus, ja pahe, st rumalus,
valitsejale või kaaslasele. Kõige pahelisem inimene on siis see, kes oma rikutud loomust enda ja lähedaste suhtes kasutab, parim inimene ei kasuta loomutäiust aga mitte enda, vaid teiste suhtes, sest seda on raske teha. Õiglus on siis sellisena mitte loomutäiuse osa, vaid tervenisti loomutäius ja ka vastupidi, ebaõiglus pole pahelisuse osa, vaid tervenisti pahelisus. Öeldu järgi on selge, mille poolest erinevad loomutäius ja selline õiglus: nad on küll üks ja sama, kuid pole olemuselt ühesugused: see, mis teise suhtes on õiglus, on ju ise seadumus kui selline, loomutäius üldiselt. 2. Me uurime aga õiglust, mis on loomutäiuse osa, sest seda me väidame teda olevat. Sama käib ka ebaõigluse kohta selles, mille osa ta on
· 34. Mida tähendavad tragöödia puhul sõnad ,,mimesis", ,,hamartia", ,,anagnorisis", ,,peripeteia" ja ,,katarsis"? * mimesis jäljendamine, selles seisneb kunsti olemus; tragöödia tõsise ja lõpetatud teatud suurust omava tegevuse jäljendus 8 · hamartia eksimus, tragöödiates ei ole kangelaste kannatuste põhjuseks kaasasündinud pahelisus, vaid eksimus · anagnorsis äratundmine, muutus teadmatusest teadmisse · peripeteia pööre, pööre kangelase olukorras, nt õnnest õnnetusse v vastupidi · katarsis selles kajastub tragöödia eesmärk äratada pealtvaatajas kaastunnet ja sel viisil avaldada vaatajale puhastavat mõju 35. Mida tähendavad sõnad ,,draama", ,,ditüramb", ,,tragöödia", ,,komöödia"? Draama- tõsise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend.
(28) Lootusetuseni viivad meid meie pahed. Teisena järgneb targale too, kelles parima säilitamiseks on vähe püsivust, kelle otsus ikka veel ebakindlana kõigub. Ta ihkab teravat silma ja kõrva, head tervist, mitte vastikult mõjuvat ja jõudu säilitavat keha, siis veel pikemat eluiga. (29) Nende abil võib ta veeta elu, mida ei tule kahetseda, kuid ebatäiuslikus mehes on mingi kurjuse jõud, kuna ta vaim on liikuv ja korrapäratu; see ilmne ja ässitav pahelisus viib heast seisundist eemale. 207 Ta pole veel hea, kuid muutub heaks; kui aga kellelgi on midagi headusest puudu, siis ta on halb. Kuid vaid see, kelle kehas on voorust ja vahvust,208 on võrdne jumalatega; nende poole ta püüdleb, pidades meeles oma päritolu. (30) Kellegi jaoks pole autu üritada tõusu sinna, kust ta laskus. Milles on põhjus, et su arvates pole midagi jumalikku selles, kes on jumala osa
popbändi “Sex Pistols” laulja John Lydon/Johnny Rotten samal aastal oma lühikeste püstiaetud juustega meedia fookusesse jäi, oligi punk- moe- ajastu alanud. Tema kaaslanna aga pani õpetajaameti maha ja hakkas ansambliliikmete peal oma ekstravagantset moeloomingut katsetama. Punk- moe generatsiooni, kes sündis optimistliku ja unistava hipiaja varjust, võib vaadelda kui anti- hipisid: ilusate laulude ja tagasi looduse rüppe eluhoiaku asemele astus kavatsetud pahelisus, agressiivne lodevus ja kolmeduuri amatöörm uusika. 1977 . A astal kujunes punk’ i noorsoo tunnuseks mohikaanlaste soengustiil, millest sai hiljem kogu punk- moe identiteet. Rõivastus, mida enamasti iseloomustatakse kui anarhistlikku, tekkis tihti juhuslikult kombineeritud nahkpükstest, koolipintsakust ja katkikäristatud särkidest koos needitud kaelarihmade, haaknõelte, lukkude ja kettidega. Lõdvalt rippuv lips,
1820. aastad. Olulised uuendused ilmnevad 1820. aastate o.c-s, ja kõigepealt libretodes. Tähtsaimaks libretistiks saab näitekirjanik Eugene Scribe. Ta toob o.c-sse 1) eksootilise ainestiku (tegevus kaugetes või metsikutes paikades tolle aja pariislase jaoks võis see olla Sotimaa, Lõuna-Itaalia, metsikud mäestikud jms) ja sellega seonduva 2) couleur locale'i (lokaalvärving, s.t vastava tegevuspaiga iseloomustamine lavakujunduses ja muusikas); samuti 3) lurjusliku tegelase, kelle pahelisus paljastub alles ooperi lõpus, selline tegelane pingestab intriigi. Scribe'iga tegid koostööd Boieldieu (,,Valge daam" -- La dame blanche, 1825) ja Auber (,,Fra Diavolo", 1830). 2. Tragédie lyriqye 19. sajandi alguses. Ka seda zanrit viljeldakse edasi, on endiselt suurejooneline. Silmapaistvam on Gasparo Spontini (1774-1851) ,,Vestaneitsi" (La Vestale; 1807; Vesta rooma müt. kodukolde jumalanna; Vestaneitsid
ülevoolavate tunnete ohjeldamist. Aristotelese (1996) õpetuse kohaselt on inimese loomuse alged vastuolulised, mistõttu iseloom, inimese saatuse kujundaja, kujuneb iga tegemise ja tegemata jätmisega: inimesed muutuvad õiglasemaks, kui nad tegutsevad õiglaselt; vapramaks, kui nad tegutsevad vapralt; mõõdukamaks, kui harjutavad mõõdukust; mõistlikeks, kui toimivad mõistlikult. Ühesõnaga - teod vormivad inimest: Nii nagu loomutäius on vabatahtlik, on seda ka igasugune pahelisus. Eksida võib mitmel viisil, sest pahe ongi piiritu, hüve aga kindlapiiriline - õigesuunaline on ju üks tegevusviis. Seepärast ongi esimene kerge ja teine raske. Ka nüüdisaja eksperimentaalpsühholoogia väidab, et näiteks need lapsed, kes ei kontrollinud iseennast, olid täiskasvanuna valdavalt impulsiivsed, ebausaldavad ja mittesotsiaalsed, olles pidevalt konfliktis oma ümbrusega. Lapsed, kes olid kolmeaastaselt oma reaktsioonides
küllalt ilus, et murda oma kauni keha suhtes igasugune vastupanu, ja küllalt osav, et võita kõik hingelised takistused. Kuid seekord tuli tal võidelda seltsimatu, range ning tundetu karakteriga. Usk ja lihasuretamine olid teinud Feltonist inimese, keda ei saanud võita tavalise võrgutamisega. Feltoni kuumas peas keerlesid nii suured plaanid ja mässulised kavatsused, et ei jäänud enam ruumi ei juhusliku ega hingelise armastuse jaoks -- tunde jaoks, mida toidab jõudeaeg ja kasvatab pahelisus. Niisiis oli mileedi oma teeseldud voorusega läbi murdnud tema vastu ässitatud mehe arvamustest ning oma iluga tunginud karske ja puhta mehe südamesse ja meeltesse. Katse kaudu, mis oli sooritatud kõige tõrksama objektiga, mille võisid luua loodus ja usk, oli mileedi endas avastanud senitundmatuid võimeid. Siiski oli mileedi õhtu jooksul korduvalt enese ja oma saatuse pärast meeleheitel. Nagu me teame, ei kutsunud ta appi jumalat, kuid ta uskus kurja vaimu, seda inimelu
annaabi.ee 
