oma loomingus kajastasid neile olulist isiksusekeskset maailmanägemist. Sellisena kaasnes psühholoogilise romaaniga üldiselt jutustajapositsiooni lähedus tegelasele. Psühholoogilist romaani kandev tegelane oli tavapäraselt vastuolus nii iseenda kui ühiskonnaga. Johannes Semper 1930ndatel ilmus pikemat proosat. 1920-1930ndal oli kursis moodsa kirjandusega Euroopas. 1920ndatel kirjutas Kalevipoja psühhoanalüüsi, mis ilmus eraldi raamatuna. Avas uusi perspektiive kirjanduse tõlgendamisel. Ilmusid romaanid ,,Armukadedus" (1934) psühhoanalüütiline taust, keerulist sorti armastuslood ja ,,Kivi kivi peale" (1939) sotsiaalsed plaanid rohkem juurde tulnud. Avaldas ka 3. romaani, kohutav stalinistlik kirjandus. Leo Anvelt - debüütromaan ,,Viirastusi valges öös" (1928) ja ,,Eluhirm" (1936). Anvelt oli sissevõetud psühhoanalüüsist. Intelligent võõrdunud noor inimene suhestub ühiskonnaga, seksuaalse eneseleidmise lood.
1917 - 1928 (Siurust, ,,Toomas Nipernaadini") 1929 - 1940 (,,Õnnevarjutusest" [Marie Underi ballaadikogu] okupatsioonini) 1940 -1944 (okupatsioonist okupatsioonini) Sõja ajal ilmub raamatuid vähem, sest paberit on vähe. Samas, kui midagi ilmus, siis kohe suure tiraaziga. Teine võimalus periodiseerida kirjandus 1905 1921 (Noor Eestist Tarapitani) -> Uusromantilise kirjanduse tippaeg. Siuru ja Tarapita jätkavad Noor Eesti pakutud raamides. 1922 1944 (,,Kõrboja peremehest" teise Nõukogude okupatsioonini) -> Tammsaare on hakanud siis oma klassikalisi teosed kirjutama. SIURU 1917 1920 Artur Adson ,,Siuru-raamat" (1949, a tr 2007) Nigol Andresen ,,Siuru". Murranguaegade kirjanduslikust liikumisest. Looming 1973, nr 7 Toomas Haug ,,Sonetid" ja ,,Siuru" Retseptsiooniloolist. Looming 1981, nr 6 Toomas Haug Looming ja ,,Looming" enne ,,Loomingut"
+ H. Visnapuu - Amores (1917), Jumalaga Ene! (1918) + F. Tuglas Saatus (1917) + A. Gailit - Saatana karussell (1917), Klounid ja faunid (1919) + J: Semper Pierrot (1917) I MS päevil olid kirjastusolud küllaltki halvad. Nüüd tekib olukord, kus raamatuturul on võimalik mängid ja seda mänguvõimalust kasutab Siuru ka ära. Paberit on endiselt vilets saada, aga samas tulevad üsna suured tiraazid ja publiku tähelepanu, nii et retseptsioon on ilmekas. 1) Siuru tegevusega seoses muutub kirjanduse ja moraali suhe. N-E algatas tugeva esteetilise pöörde, aga ei saa öelda, et see oleks väga rikkunud moraalikombeid. 2) Kirjandusellu ja keelde lisandub tugev annus dünaamikat 3) Säilib Siuru ajal üldromantilise kirjanduse raamistik, aga selle raami sees midagi teiseneb. Põhiesteetiline alus jääb samaks, aga olemisvorm muutub. Eriti oluliseks saab see, et uusromantiline kirjandus hakkab leidma seoseid radikaalse modernismiga.
Olid idealistid, tegelikkus oli nende jaoks vangla. Olid skeptilised, loodi oma luulemaailm. Sagedased on saatanamotiivid, surma- ja üksinduseteema, öö kujutamine, sügisemeeleolud, samuti on tavalised teemad piin, kannatus, igatsus, õudus, üksindus, kurjus. Esindajaid: Fjodor Sologub (märkimist väärib romaan "Saadanasigidik"), Aleksandr Blok, Valeri Brjussov, Konstantin Balmont. Romaan ja draama XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses Süvenes kirjanduse psühholoogilisus, vähem kirjeldati ühiskonda. Paralleelselt arenesid naturalistlik-realistlik meetod ja sümbolism, kujunesid modernistliku kirjanduse eeldused. Olulisel kohal olid vene ja Skandinaavia maade kirjandus. Esile kerkisid naiskirjanikud. Skandinaavia naised hakkasid ühena esimestest maailmas taotlema oma sotsiaalse positsiooni võrdsust meestega. Draama Norra kirjanik Henrik Ibsen (1828-1906) pani XIX sajandi II poolel aluse moodsale draamale. Kujundas välja valdavalt
Läheb lahti sellest, et enne noor NL kirjandusteadlane avaldab Hermelini nime all paroodia ajalehes "Sirp ja vasar" kus parodeerib noorte autorite loomingut. Kirjutatud nii, et selgelt on seal äratuntavalt Krossi, Ellen Niidu ja Ain KAalepi looming. Kriitik Mart Mäger, kes julgeb midagi öelda. 68ndal eksistentsialismi poleemika: ilmne see, et avalikku vaba dialoogi võimalust pole, kui on, siis piiratud viisil. Selgelt näha, et käib üleüldine noore kirjanduse tümitamine, vastulauseid tuleb vähe või on laveerivad. Kõige kuriossem on võtmeküsimus vabavärsi kohta: kas NL Eesti luuletaja tohib vabavärsis kirjutada. Kui poleemikal positiivne tulemus, siis see on see, et kuigi seda ametlikult välja ei öelda, on poleemika lõpus selge, et võib vabavärsis kirjutada. Vabavärssi tuelb ka edaspidi. Kõige lihtsam appelleerida 20ndate Vene kirjanduses. 20ndate analoog aitab. Negatiivsed tulemused: kui selline
1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need
Kõik kommentaarid