More’i Utoopia ja Machiavelli riik (0)

More’i Utoopia ja Machiavelli riik
„Ideaalne on see, mida tegelikult pole. Ilma loodusteaduseta ei saa kunagi mõista filosoofiat , ideaalset ilma reaalseta. Ideaalne on selleks, et selle poole püüda, on eesmärk. Ja ideaalne riik on eesmärk, mille poole maksab püüelda...“ lausus kord Karl Ristikivi ja kui tahes palju otsida põhjuseid, miks maailm muutub ja riigid arenevad, pole leida paremat vastust kui see, et nad püüavad samastuda täiuslikkusega, mille endale mudeliks loonud.
Thomas More ja Niccolò Machiavelli – kaks targemat meest, lõid sulega oma ühiskonnavormi: omal ajal paberile, sajandeid hiljem reaalsusesse põimununa. Nad esitasid oma maailmavaateid erinevalt: More eelistas kolmanda nime reisimuljete kaudu „Utoopiat“ esitada lugejateni, Machiavelli pöördus audientsi kui õppivate valitsejate poole – tema suurteos on pigem õpik algajaile. Mõlemate kirjutiste juured ulatuvad sügavale evangeeliumitesse, Uute Testamenti, kuid on tõlgendatud väga erinevalt. Vahest ainus, mis neil ühine, on soov luua maailm, kus kehtiks ainult nende ühiskond, sest just enda versioon on mõlema autori meelest parim võimalik valikuvariant.
Kahe ühiskonnakorralduse võrdlemiseks tuleb mõlemaid tunda piisavalt hästi, et omada mingitki arvamust. Minul tekkis neid palju, nagu küsimusigi, kuid üleüldiselt võttes väärivad nii „ Utoopia “ kui Machiavelli riik kõlavat aplausi, sest kui reaalses elus kehtiks üks või teine, saavutaks see riik suurt edu oma süstematiseeritud korralduse poolest ja peagi hõlmaks enda alla ka kõik ümbritsevad. Head harjumused, mis edu toovad, on eeskujuks naabritele, sest nemadki tahavad parimad olla. Paraku peab ühiskonnakorraldus vastama rahvale, kes sellele alluma peab – lahkhelide korral riik killustub või tekib anarhia . Seega peab olema väga ettevaatlik ühte idealiseeritud teost eeskujuks võttes – lõpparvestuses võib ta laastavat kahju teha või riigi sootuks hävitada. Ajaloost leiab riigipöördeid, mis algselt olidki võib-olla heade kavatsustega, kuid, olles sattunud võimust liiga vaimustusse, tõid hukatust endale ja rahvale. Näiteks 1917 aasta revolutsioon Vene Impeeriumis, peale mida levis üle kogu Ida-Euroopa ja kaugemalegi kommunism . Õilis eesmärk tumenes aastate jooksul ja sigitas põlgust enda ümber, kuni lõpuks kogu võimsas liit purunes, tuues kaasa valu, pisaraid ja kaotust.
More’i mõtted meenutasid lugemisel midagi tuttavat, mida juba enne õppinud olin – ja oma suureks üllatuseks avastasin peale mõningat taustauurimist, et Marks ja Lenin kasutasid noidsamu töid kommunismi loomise sammasteks. „Utoopia“ toetab küll individualistlikke püüdeid areneda ja tuua kasu intelligentsiga, kuid samas vastandab need materiaalse hierarhia välistamisega. Tähtis koht on põllumajandusel ja aja jaotamisel – erilise tähelepanu all on see, et keegi ei logeleks, vaid jaguks tööd. Selles on selgelt tunda autori põlgavat suhtumist eluraiskajatesse, kes muud ei teegi, kui lõbutsevad ja kannavad edvistades imeilusaid riideid – More ei salli rikkuse priiskamist. Huvitavaid tähelepanekuid, mis võrreldes praegu kehtiva Eesti ühiskonnakorraldusega naeruväärsetena tunduvad, jagub veelgi: päev on jaotunud töötamiseks, uneks ja söömiseks, vaba aega mõtiskluseks elu üle lihtsalt pole, kõik elanikud kuitahes väikesed või suured riietuvad ühtemoodi, et riigikorralduse süsteem kellamehhanismina edasi töötaks võivad parimal juhul puududa töö juurest ühe korraga vaid kuni 500 persooni, kõikide linnade põhiplaan on identne, naised alluvad meestele, lapsed on vanemate kontrolli all, toitu valmistavad orjad , abielul on suur osatähtsus elus. Väga omapäraste ideedena tunduvad nad kõik, kuid mina isiklikult sellises riigis elada ei tahaks.
Aja jaotumine plaanikohaselt ei õnnestu kuidagi inimestel, kellele rutiin loomupärast ei meeldi – mina kuulun selliste hulka. Iga päev sama töö tegemine viib hulluse ääreni ja võib julgelt eeldada, et suurt töövalikut Utoopias polnud: lina või villa töötlus, müüri ehitus ja selle tugevdamine, sepatööd ja puunikerdamine – see on kõik. Riided ja ehted lisavad kandjale omapära ja sära, mida loodus ei pruugi sündimisel kinkida. Nende kandmise keeld ahistab eneseväljendust ja rikub inimõigusi, millest „Utoopias“ suuremat juttu pole. On mainitud halastust , mida väiksemate rikkumiste eest helgelt antakse, kuid seadusandjate vastu häält tõstmist pole ega saagi olla More’i ideaalses riigis – see jätab mulje Utoopiast kui hakitud ja piiratud tegutsemistoimega riigist. Raha väärtustatakse vaid ellujäämiseks, seda koguda ei tohi - sellega ei nõustu mitte ükski praegune riigipea , sest jõukal järjel elavad inimesed toovad riiki kõige enam tulu ja alati on neid, kellel lihtsalt läheb elus edukamalt kui teistel. Kui Utoopia julgustab intelligentsuse arengut, peaks ta soosima ka tulusid, mis sellega kaasnevad, sest mõttetöö on alati maksnud rohkem kui kätevaev. Siinkohal tekib kahe mõttetera vahel ebakõla ja loogika kõikumine, mis tegelikult kajab läbi kogu teose.
Machiavelli ideed olid More’i Utoopiale teravaks kontrastiks . Nad tuletasid meelde ammukustunud Sparta ühiskonnakorraldust, sarnaseid jooni leidus ka Navarras, kui ta veel sõltumatu kuningriik oli. Lähenemine valitsemisele oli loomutruum ja kindlakäelisem, kuigi mitte nii elanikukeskne ja rahvahuviline kui „Utoopia“, mis meenutas oma olemuselt pigem taevakuningriiki või paradiisi . Esimene suur erinevus seisnes võimukandjates. Kui Utoopias kuulus võim rahvale, siis Machiavelli riigis oli vürst see, kellel oli kohustus valitseda ja täita oma kohustusi endast parimat andes . Teiseks ja vahest kõige suuremaks kuristikuks oli suhtumine maailma. Utoopia oli lihtne saladusteta ühiskonna kehastus, kus rahvas hea ja töölembeline – Machiavelli riigis see-eest elas pahelisus: „kui inimesed oleksid kõik head /---/, aga kuna nad on kurjad ja ei pea sõna, siis ei pea ka sina (valitseja) seda nende suhtes pidama .“ Ometigi meeldiks mulle elada Machiavelli riigis, kus iga valitseja vormib rahvast soovi kohaselt. Tugeva iseloomu ja meelekindlusega pääseksid mõned usaldusisikud riigipea toetajaskonda ja saaksid paremini ta võimu kehtestada ka seal, kuhu liider elu jooksul mitu korda ei jõua.
Väärikas on ausus ja sõnapidamine, kuid Machiavelli riigis pole vale ka kavalus ja tugevus, kui sellega eesmärk saavutatud. Võimu saab kehtima panna kahte moodi: seaduse või jõuga – „esimene omane inimesele, teine loomale. /---/ Üks ilma teiseta ei ole kindel.“ Tõeline vürst oskab tegutseda vajaduse korral aususe, armastuse, inimlikkuse ja religiooni vastu, jäädes hinges ikka heaks. Põhimõte, et „vürstil ei ole kunagi puudu seaduslikest ettekäänetest, et teotusemurdmist õigustada“ päästab valitseja igast ebasoosivast olukorrast ja ta jääb alati võitjaks. Sarnane kindlakäeline juhtimine võib osutada kasulikuks, kui riik tuleb välja juhatada pimedast kriisist, sest kui rahvas saab osa isanda meelekindlusest, saab temagi julgust juurde, et tuleb uus päev ja soe päike, mis leevendab saatuse raudset haaret. Machiavelli riigikorraldusele sarnast poliitikat kasutas Oliver Cromwell Inglismaal, kuid mitte kaua, sest ta järeltulijad ei suutnud jagada valitsemise fanatismi samamoodi, andes riigi nimel endast kõik. Need vähesed sõbrad, kes oleksid võinud Cromwellile edukalt järgneda, heideti julmalt kõrvale: „igaüks näeb seda, milline sa näed, vähesed aga mõistavad, kes sa oled, ja need vähesed ei julge vastu astuda enamuse arvamusele.“
Thomas More ja Niccolò Machiavelli on loonud kaks mudelit ideaalühiskonnast, heitmata varju juba kehtivatele ühiskondadele, sest ka nende ideed on mõeldud sünteesimiseks, katsetamiseks ja kinnistamiseks. „Inimesed usuvad üldiselt rohkem silmi kui käsi, näha võib ju igaüks, kombata aga saavad vaid vähesed“ kirjutas Machiavelli ja tal oli õigus – nüüd ei saa enam keegi teada, milleks nad üldse lõid uued ühiskonnavormid. Kindel on see, et neid ei rahuldanud tol ajal kehtiv süsteem, kuid kindlasti oli midagi veel, mis neid looma sundis. Alati puudub üks väikene, et tähtis lüli ajaloost, mis ei lase suurt pilti kokku panna. „Utoopia“ ja Machiavelli riik on panustanud igasse Euroopa valitsemiskorraldusse ja kindlasti traditsiooni jätkatakse. Hea idee on õppida nende teoseid juba keskkooliastmes tundma – maailma iseloomu on kergem mõista ja paljud elutõed, mis täiskasvanutel juba ammendatud , saavad ka noortel kodanikel selgemaks. See on väärtkirjandus kõikideks aastaaegadeks.
4 | lehekülg