Henri Matissee (0)

Henri Matisse

Henri-Émile-Benoît Matisse (31. detsember 1869 – 3. november 1954) oli prantsuse kunstnik, fovismi esindaja. Fovismi põhitõdedeks on puuduvad varjud , kunstniku tunded, ekspressionism ning rühmitus võttis eeskuju V. Van Gogh töödest. Kuigi ta oli huvitatud Kubismist, ta vältis seda, ning selle asemel taotles värvi kasutamist kui ekspressiivse, dekoratiivse ja tihti monumentaalse maali alusena
Matisse kasvas üles Bohain-en-Vermandois’is. Koolis käis de Saint Quentin kolledzis ning õppis seal juurat. Seejärel läks Pariisi. 1889 aastal naasis ta Saint-Quentini ning töötas kohtuametnikuna, kuigi seda tööd pidas ta tüütuks ning ängistavaks. Sama aasta teisel poolel vaevles pimesoolepõletiku käes ning veetis mõned kuud kodus taastudes. Selle aja vältel, 20 aastaselt, ta avastas maalimise vabaduse.
Matisse tähtsus kunstiajaloos on suur. Ta leidis, et akadeemiline kunst on oma aja ära elanud ning ainus viis maalikunsti päästa, on seda uuendada. Matisse oli julge, ta katsetas selgete värvidega ning uut tüüpi vormidega.
Matisse oli nii maalija , graafik kui ka skulptor ning suur optimist, elu jaatav ning armastav virtuoos. Kuigi kõigi oma loominguliste kõrgtippudeni jõudis ta pingelise tööga, nõudlikkusega enese vastu, ensedistsipliiniga. Nende kergete ja helgete maalide taga, mis on otsekui spontaanselt sündinud õnnelikul inspiratsioonihetkel, peituvad tegelikult rangelt korraldatud igapäevane töö, suured vaimsed pingutused, enesesalgamine kindla eesmärgi nimel: võtan kätte ja teen valmis. Ta ütles, et unistab ajast, mil kunst muutub igale vaimset ja kehalist tööd tegevale inimesele leevendavaks ja rahustavaks vahendiks, millekski niisuguseks, nagu mugav tugitool väsinud inimesele.
Tema maalid sunnivad vaatajaid peatuma, nautima imelist värvimängu, joonte mõtestatust, selget ja ootamatut kujundlikkust, kõiki neid omadusi, mis koosvõetuna muutuvad rõõmuküllaseks, ülevaks muusikaks. Kunsti põhimeeleolu peab olema rahulik rõõm, et väsinud inimene suudaks seda vaadates lõõgastuda.
Tema looming on kosutav vastand heitunud, pessimistlikule kunstile, mille sünnitas 20.sajandi kapitalistlik kultuur( tujukad muusad ning vastuolulisus).
Matisse’i unistus läks täide, sest ta jättis maailmale kunsti, mis tundlikult, pidulikult ja kergelt kõneleb elurõõmust, mitmesuguseid aistinguid ja muljeid tulvil tavalisest maisest olemasolust. Ja see pole sugugi kerge, uskuda ilusse, tõesse, tulevikku, kui ümberringi valitseb vale ning pahelisus.
Niisuguse kunsti loomisel, ei saanud temaatika olla ei avar ega ühiskondlikult eriti tähendusrikas. Matisse vältis terava konfliktiga süžeesid ja armastas kõige rohkem maalida elurõõmsaid Lõuna-Prantsusmaa, Põhja-Aafrika maastikke, interjööre päikesepaistelisse aeda , väljadele avatud akendega, ustega tube, mida ehtisid lillekimbud , vaibad, vanaaegne mööbel ja tarbeesemed . Inspiratsiooni sai ta näiteks peale mitme Aasia kunstinäituse külastamist ning peale reisimist Põhja-Aafrikasse.
Ta arvas , et kunstnikul pole vaja loodust "kopeerida", vaid tuleb lasta tegelikkusel ennast mõjutada ja püüda mõju tulemusel tekkinud meeleolu väljendada. Seega värvid ja jooned lõuendil ei sõltu otseselt loodusest, vaid kunstniku meeleolust ja teistest värvidest lõuendil. Kogu kompositsioon on väljendav: modelli või esemete asend lõuendil, neid ümbritsevad tühjad alad, suhted jne. Matisse´i tööd on harmoonilised ja dekoratiivselt kaunid .
Inimese keha oli Matisse’i töö keskmeks nii skulptuuris kui maalikunstis. Vahel ta killustas figuuri karmilt, vahel ta käsitles seda kui kõverjoonelist, dekoratiivset elementi. Mõned tema tööd peegeldavad tema modellide tuju ja iseloomu, kuid tihedamini ta kasutas neid üksnes masinatena kirjeldamaks tema omi tundeid, vähendades neid tähtsusetuseni.
H. Matissel on palju lakoonilisi ning väljendusrikkaid pliaatsi- ja söejoonistusi, samuti rohkesti eredaid värvilisest paberist kleebitud pilte.
Kõige suurema tähenduse andis Matisse värvidele, tema lemmikuteks olid lilla ja heleroheline. Kuigi ta tuntus maalikunstnikuna oli pühendatud naudingule ja rahuolule, siis tema värvivalik on tihti tahtlikult segadusse ajav. Fovism on rääkiva värvi maalikunst . Fovistlik rääkiv värv tähendab värvikat dekoreerimist ja kaunistamist. Foove ei huvitanud keskkonna üksikud detailid, vaid elu, selle vormide ja värvide üldine tunnetamine . Nt Matisse’i teostes ei toimu peaagu kunagi midagi, esemed ja inimesed on vaid kõrvuti, see ei tähenda, et tegevus puudub. Inimesed ja esemed tegutsevad, suhtlevad mitte niivõrd liigutuste või väliste seoste kaudu, kuivõrd pooside sisemise vastastikuse toime, värvide, joonte ühendite kaudu. Võib öelda, et fovism on tähendusrikas vaikus, mitte aga mittemidagi ütlev hüüe.
Lahendades iga teemat kergelt, dekoratiivselt, foovid praktiliselt loobusid tavapärasest joon- ja ruumilisest perspektiivist, raskest plastikast, varjudest. Kujutatavate esemete värv pole kuigi palju vastavuses nende tegeliku värviga. Maalide koloriit muutub puhaste värvide – rohelise, sinise, punase, roosa – mõtestatud mustriks.
Kutsudes rõõmu tundma ja nautima värve, sunnivad foovid tihtipeale ka järele mõtlema.
nt. H.Matisse’i ,,Tants’’ väljendab inimeste tantsu rütmi, liigutuste ja pooside mahedus väljendab sisemist, vaimset elu, mis meid võlub, haarab, köidab.
Ehkki kõik foovid juhindusid ühest ja sellestsamast esteetilisest programmist ja neile kõigile on omased ühised stiilijooned, ei kaotanud nad siiski oma loomingulist eripära. H.Matisse’i maalidest, nendest ,,idamaistest vaipadest’’, õhkub julget ning tundehella helgete värvide harmooniat. Nad on vöga pidulikud ning koguni meenutavad prantsuse turu värvistiihat, mitmevärvilisi kompvekke. Selgelt on tuntavad rahvuslikud jooned.
Matisse’il polnud illusioone oma publiku kohta. Ta teadis, et üks haritud tööline on ainuke publik , keda arenenud kunst suudab kaasa haarata ning ajalugu on näidanud, et tal oli õigus.
Tuntumad teosed: ,,Tants’’ ( 1910 ), ,,Hispaanlanna trummiga’’ (1909), ,, Hispaania natüürmort’’ (1910-1911), ,, Korsika maastik ’’, ,,Tanger. Vaade aknast’’ (1912), ,,Helesinine lillevaas sinisel laudlinal’’ (1913), ,,Punased kalad’’(1911), ,,Uni’’ (1940), ,,Kunstniku ateljee ’’ (1911) jt.