Zola "Nana" (14)

Nana Emile Zola
1. Sisututvustus
See on lugu Nana Coupeaus'ist, kes tõuseb tänavaprostituudist kõrgklassi koketiks. "Nana" tegevus toimub 1867. aastal Pariisi maailmanäituse ajal. Raamatu tegelasteks on kurtisaanid, krahvid, pankurid, ajakirjanikud ja tänavakunstnikud. Nana tähelend algab Variete teatris, kus tal on tükis " Blond Veenus" peaosa . Teda pole kunagi varem nähtud laval, kuid kogu Pariis räägib temast. Teatri direktor väidab, et Nana ei oska ei laulda ega näidelda, kuid tema välimus lööb pahviks viimsegi mehe. Lavale astudes võidab ta kogu publiku armastuse ja imetluse. Peale etendust hakkavad Nanad külastama rikkad ja mõjukad mehed ­ temast saab Pariisi kurtisaan. Teose käigus näitab Zola, kuidas Nana hävitab kõik mehed, kes tema teele jäävad: Philippe Hugoni, kes pannakse vangi peale sõjaväest raha varastamist; pankur Steineri , kes kaotas Nana tõttu kogu oma vara; George Hugoni, kes end Nana pärast pussitab; Vandeuvres, kes põletab end oma hobustega peale seda kui Nana ta hobuste võiduajamises laostab ja lõpuks krahv Muffat'i, kelle usaldus ja andumine Nanale viivad ta alandusteni ja laostumiseni. Nana kaotab kogu oma hiilguse, surres üksinduses rõugetesse, mis on rikkunud tema ilusa välimuse.
Tegelased:
Hector de La Faloise ­ Nooruk, kes oli äsja Pariisi tulnud, et lõpetada oma haridusteed. Fauchery nõbu. Raamatu alguses oli ta väga huvitatud Gagast, kuid tüdines temast peagi. Olles saanud päranduseks suured maad, muutus ta kõrgiks ning teose lõpus sidus end ka Nanaga. Nana kooris ta aga paljaks nii nagu ka paljud teised mehed.
Bordenave ­ ,,Varietes" teatri omanik ja direktor. Ta oli hiigelsuur ja punetav. Ühtki õiget pidusööki ei korraldatud ilma temata. Bordenave'i voodikaaslane oli kena neiu Simonne, kellega ta kohati väga julmalt käitus. Oma teatrit nimetas ta hooramajaks ning näitlejaid kutsus mees hooradeks. Rose Mignon ­ teatri primadonna, võrratu näitleja ja suurepärane laulja. Nana igipõline rivaal ja vaenlane. Rose oli abielus Mignoniga ning oli kahe poja ema. Rose oli kõhn ning tal oli Pariisi plika veetlev inetus. Tema mees tegi kõik, et naine edukas ning tipus oleks. Ta otsis naisele lausa rikkaid ja kuulsaid armukesi.
Steiner ­ Pankur, kes oli oma äkiliste südamekaotuste poolest tuntud. Steiner oli Saksa juut ja ärihai, kellel oli varandust miljonites. Ta muutus tobukeseks niipea kui mõni naine talle pähe lõi. Teatris polnud olnud ühtegi debütanti, keda ta poleks endale ostnud, olgu hind nii kõrge kui tahes. Nana lõi Steineri Rose'lt üle.
Fauchery ­ Pariisi tuntud ajakirjanik. Ta kirjutas ajakirja ,,Fiagro" arvustusi, mida luges terve Pariis. Oli äärmiselt huvitatud krahvinna Sabinest, kellega tal tekkis salasuhe.
Paul Daguenet ­ Noormees , kes oli alati olnud Nana armuke . Nana kutsus teda Mimiks. Daguenet'i palvel sokutas Nana talle naiseks krahv Muffat'i tütre. Peale seda käitus Paul Nanaga nagu võõraga.
Krahv Xavier de Vandeuvres ­ sale , korrektne ja distingeeritud härra. Ta oli kuulsa suguvõsa viimane võsu, samal ajal naiselik ja vaimukas . Vandeuvres pillas oma varandust taltsutamatus lõbunäljas. Talle kuulus traavitall, mis tõi talle sisse pöörast raha. Samal ajal olid ta kaotused aga väga suured. Suur osa tema varandusest kulus armukestele. Vandeuvres oli pikka aega Nana armuke. Kui ta täielikult laostus, põletas ta end oma hobustega.
Gaga ­ Kunagi oli Gagal Pariisis olnud suur menu . Ta oli paks, kollakasvalgete juustega ja laia näoga. Naine oli seotud La Faloisega. Oli Nana surivoodil.
Krahv Muffat de Beuville ­ Keisrinna kammerhärra. Muffat oli teose alguses hoitud ja sügavalt usklik ning tagasihoidlik . Ta ei olnud rõõmsameelne, kuid oli aus ja sirgjooneline härra. Tugevate religioossete kalduvustega. Muffat käis tihti kirikus, tal olid kohati pöörased usufanatismi hood. Kui Muffat Nanasse armus ei hoolinud ta enam usust ja käitumisnormidest. Nana kujunes tema kinnisideeks, kellele ta andis kogu oma varanduse . Ta lasi Nanal end ära kasutada ja tegi kõik, mis naine tal käskis.
Markii de Chouard ­ Muffati äi ja Sabine isa. Riiginõunik, kes oli tuntud oma kerglaste kommete poolest. Magas teose lõpus ka Nanaga.
Krahvinna Sabine ­ 34. aastane, ilusate, tumedate silmadega , lopsakas valgenahaline brünett. Sabine oli pulmadest saadik elanud suletud elu. Seltskonnas peeti teda külmaks vagatsejaks ning meenutati heldimusega tema kunagist helisevat naeru. Teose keskel sai temast Fauchery armuke.
Zoe ­ Nana toatüdruk. Ta oli tõmmu, armilise näoga, lahkukammitud juuste ja pika, koerakoonu moodi näoga, paksude huulte ja mustade silmadega. Nana usaldas Zoe'le kõik oma saladused nind tüdruk teadis tema eraelust kõike. Zoe tuli Nana pärast proua Blanche juurest ära. Ta oli niivõrd tubli ja hoolas, et teda oleksid tahtnud oma toatüdrukuks kõik Pariisi naised. Tema otsustas aga Nana juurde jääda, kuna uskus naise suurde tulevikku. Zoe tahtis Nana pealt kasu lõigata, mida ta hiljem ka tegi. Tema suurim soov oli panna püsti oma äri.
Proua Lerat ­ Nana tädi, kes hoolitses tema poja Louis'i eest. Nana sünnitas oma poja 16. aastaselt. Lerat oli Nanale alati ema eest olnud. Tädi oli Nanaga rahul nähes tema jõukat elujärge ja kiindumust lapsesse. Naine elas säästudest, kuid kui Nana lubas talle suure korteri osta, õpetas tädi Nanat mehi paremini ümber sõrme keerama .
Georges Hugon ­ 17. aastane, siniste silmade, piimahabemega nooruk. Ta oli tulnud Pariisi, et alustada õpinguid õigusteaduskonnas. Noormees oli Nanast täielikult vaimustuses. Ta pöördus koguni oma pere vastu, et olla vaid Nanaga koos. Teose lõpus lõi Georges endale suures meeleheites ja armukadedushoos käärid rindu ning suri nädal hiljem. Proua Tricon ­ vana daam , kes kandis rippuvaid rulllokke ja nägi välja nagu vaesunud krahvinna. Tricon pakkus tööd kõigile Pariisi prostituutidele.
Labordette ­ Noorhärra, kes ei soovinud iialgi mingit kasu. Ta oli naistele vaid sõber, ajades nende väikseid asju. Sokutas pidevalt võlausaldajaid Nana kodus minema.
Proua Hugon ­ Georgesi ja Phillipe ema. Seltskonnaelust tagasitõmbunud, elas Pariisist väljas, kuid omas samal ajal ka korterit Richelieu tänaval. Ta süüdistas Nanat oma poegade allakäigus.
Fontan ­ Variete teatri näitleja. Oli pidevalt oma lärmamisega seltsonnas talumatu . Abielludes Nanaga muutus ta armastajast jõhkardiks, pekstes Nanat ning röövides tema raha.
2. Teose alguses soovis Nana teenida piisavalt raha, et ta saaks elada koos oma pojaga Pariisist väljas, looduse rüppes. Ta nägi võimalust rikastuda vaid meeste najal. Kui Nanal oli olemas kõik, mida ta vajas, ei suutnud ta aga enam oma kirgi taltsutada. Näiteks Georgesi näol oli tegemist vaid Nana järjekordse kapriisiga. Georges oli tema jaoks liiga noor ning vara puudus tal täielikult. Georges osutus naise järjekordseks hetkemeeleoluks. (,,See kõik oli nii hea, et oma uuest elust võlutuna tegi Nana talle tõsimeeli ettepaneku alatiseks maale jääda. Nad saadaksid kõik teised minema ja elaksid kolmekesi ­ Georges, Nana ja laps. Ja nad tegid kuni koiduvalgeni plaane.."). Nana ei suutnud maha jätta ka oma abikaasat Fontani, kes temaga äärmiselt halvasti käitus. (,,Nana värises hirmust Fontani kaotada.") Samuti kasutas naine mehi üksteise järel ära: ta lõbustas end nendega, röövis nad rahast paljaks ning viskas nad seejärel oma elust välja. (,,Või nii? Ah et raha pole..sel juhul, tobuke, kao sinna, kust sa tulid, rutem kui muidu! Saa ükskord aru: raha otsas, kõik otsas!"). Ta tundis kohati ülimat rõõmu meeste piinamisest, alandamisest ja ärakasutamisest. (,,Ta oleks võinud krahvile näkku sülitada ­ see oleks ka siis tänulikult paigale jäänud.") Nana ei suutnud endas vaigistada ka kihku meessugu ja nende juhitud ühiskonna ladvikut alandada, neile kätte maksta. (,,Mis kasu ta neist soliidsetest härradest õieti oli saanud? Kõik, mis prints ja Steiner sisse tõid, oli kulunud lapsikute kapriiside peale, ilma et oleks teadnudki, kuhu raha kadus . Ja ometi jälitasid võlausaldajad teda kibedamini kui ei kunagi varem. Steiner sai vaid hädavaevu aegajalt tuhat franki kokku ajada, ja sedagi alles siis, kui Nana ähvardas teda vastasel korral uksest välja visata ."). Nana tahtis rikastuda meeste arvel ja seda soovis ka tema tädi. (,,Temas ei ole ju mitte midagi. Ja sina laostad end niisuguse linnu pärast. Samal ajal kui on olemas palju paremaid, palju rikkamaid, kellel on sidemeid valitsuses."). Nana kired ei saanud rahuldatud ühegi mehega. Ta otsis viise, et end lõbustada. (,,Mõnikord tõllas koju sõites sütitas teda uulitsal kaaberdav pätt, meeled võtsid tuld, fantaasia sai vaba voli . Ta võttis päti peale, maksis talle ja saatis varsti jälle minema."). Nana ei tahtnud end ka kellegagi siduda, kartes kaotada oma positsiooni Pariisi ühiskonnas (,,Vaata mind korraks, ma ei oleks ju enam Nana, kui ma endale mõne mehe alatiseks kaela võtaksin."). Nana emotsioonid oli äärmusest äärmustesse, kord ta armastas mehi, kord ta vihkas ning süüdistas neid kõigis oma möödaminekutes (,,Ühiskond on mäda. Kõik süüdistavad naisi, kuigi just mehed nõuavad kõiksugu asju. Tead, nüüd ma võin seda öelda: see ei pakkunud mulle üldse lõbu, mitte üks raas .").
,,Muffat vaatas teda. Sel selgusehetkel põlgas ta ennast. Kolme kuuga oli see naine rikkunud ta elu: jälkustest, millest tal varem aimu polnud, tundis ta end juba üdini rikutuna. Kõik temas oli läbinisti mäda. Põgusal hetkel sai ta teadlikuks oma pahe tagajärjedest, nägi, millise laoseni see mürk ta viinud oli, nägi oma hävitatud perekonda, tervet ühiskonnaosakest, mis mõranes ja värises.
3. Moraal oli Prantsuse õukonnas suhteliselt tundmatu sõna. Inimesed olid küll abielus, kuid seadusliku abikaasa kõrvalt peeti ohtralt armukesi ja see polnud kellelegi saladus . See oli pigem staatusesümbol, kui mehel oli nii armuke kui ka abikaasa üleval pidada. Pariisi aristokraatia ei erinenud alamklassidest sugugi. Kõrgklassi inimesed käitusid täpselt samamoodi nagu kõik teised. Peteti, varastati ja valetati. Kohati rohkem kui teistes ühiskonna klassides. Näited: ,,Kuidas, kas sina siis ei teadnudki? Ta naine magab Faucheryga, mu kallis. ­ ,,Seda ma arvasin kohe. Nii et ka korralik naine võib oma meest petta, ja pealegi niisuguse raisaga nagu Fauchery. ­ Oh, ega see tal esimene kord ole." ,,Ta küll kartis natuke, sest kõige peenemad isandad olid kõige ropemad. Kui pealmine lakikord mõranes, näitas ennast monstrumlike kalduvustega elajas, kes nõudis kummalisi perverssusi. Sellepärast polnud tal nende vastu enam mingit respekti ja juhtus, et ta neile näkku karjus , et nende kutsarid on viisakamad, sest lihtne inimene peab naisterahvast lugu."
,,Tähendab voorust pole siis enam olemas. Kõik on ühesugused elajad, ülevalt kuni alla. Küll võib Pariisis öösel kella üheksa ja kolme vahel imeasju sündida! Siinseal aga ronib mõni tähtis tegelane veel palju sügavamale sopa sisse kui teised."
4. Nana välimus oli kohati joovastav. Mitte ükski mees ei suutnud talle ära öelda. Tema välimus köitis kõiki. Tema ilul oli niivõrd suur võim, et ka kõige korralikumad mehed ei saanud tema vastu. Eriti usklik krahv Muffat ja Philippe Hugot, kes vihkas Nanat, enne kui oli teda näinud. Näide: ,,Ümarad õlad, odatippudena õieli hoiduvate roosade nibudega amatsoonirinnad, iharalt õõtsuvad puusad , rammusa blondiini reied. Keegi ei naernud enam, tõsiseks jäänud mehed ajasid kaelad õieli, ninaseljad tõmbusid teravaks, suud kipitasid ja kuivasid, üle saali oleks nagu levinud kerge tuuleõhk, mahe , kuid rasket ähvardust täis. Armsas lapsukeses virgus äkki erutav naine, ärkas tema soole omane pöörane kihk, sündisid veel määratlemata ihad. Nana naeratas endiselt, aga nüüd oli see juba meesteõgija naeratus." Nana oli täielikult teadlik oma ilust . Ta keha pakkus talle huvi. Sageli leidis ta end peegli eest omaense peegelpilti imetlemas ja huvitatult uurimas. Ta süvenes enda ilusse niivõrd armunult, et ei pannud sageli tähele, kui keegi tuppa astus. Ta teadis väga hästi, kuidas oma ilu müüa. Selles väljenduski tema pahelisus. Ta oli veendunud, et tal pruugib vaid käsi kokku lüüa, et ujuda rahas. Muffati näitel nägi ta, et ükski mees ei suuda temast täielikult loobuda . Ka nurka vistud krahv tuli alati tema juurde tagasi. Ta kasutas oma välimust tihti ära. Krahvi puhul toimis see eriti hästi. Ta sundis krahvi endale isegi uues etenduses peaosa küsima. Selle ta ka sai. Noorukest Georgi kasutas Nana vaid ära, et rahuldada oma kapriise. Tegelikult ei olnud tal poisist sooja ega külma (,,Millal sulle ükskord koitma hakkab! Ega sa ometi ei lootnud, et ma sulle surmatunnini mammaks jään? Mul on parematki teha, kui poisiklutte kasvatada."). Nanast sai sümbol ­ ,,Nõnda sai Nanast sikk naine, meeste rumaluse ja roppuse rantjee , kõrgprostitutsiooni markiis . See oli kiire ja otsustav võit. Temast sai kõige kulukamate prostituutide kuninganna. Kui ta tõld bulvaritele ilmus, nimetati rahvahulgas ta nime ja teda tervitati austusega.". Nana pidi saama endale kõik, et see hävitada. Ta tunnetas selgelt oma soo jõudu. Kõigele ümbritsevale uhkusele vaatamata piinles Nana aga oma õukonna keskel tapvas igavuses. Tal oli mehi igaks öötunniks ja raha jalaga segada. Ainus, mis talle veel lõbu pakkus, oli loomusunniline põlgus mehe vastu, kes maksis ja upsakas rahuldus hukatusest, millesse ta oma armukesed saatis.
Näide:
" Roiskumine , mida lihtrahva keskel edeneda lasti, levis tema kaudu ühiskonna tippudeni ja nakatas aristokraatiat. Ta oli tahtmatult muutunud loodusjõuks, mürgiseks fermendiks, laostades ja rikkudes Pariisi, mis tema lumivalgete kintsude vahel alatasa käärima läks, nagu naiste käes piim kord kuus muredaks läheb."
5. Emile Zola teos meeldis mulle väga. ,,Nana" on üks neist raamatutest, mille ma huviga läbi lugesin , ilma et igavus või tüdimus oleks tekkinud. Zola oskab suurepäraselt tuua lugejani Pariisi aristokraatia ning samuti ka prostituudi igapäeva elu. Kirjanik kirjeldab täpsusteni inimeste tundeid, emotsioone, kapriise ja ihasid. Teoses tuleb selgesti välja aristokraatia soov tunda madalikke himusid, kuid samal ajal on neile oluline hoida oma positsiooni ühiskonnas ja seda mitte kuidagi rikkuda. Nana, kui paheline, kuid paeluv karakter , suudab keerata kõik mehed enda ümber, saades kõik, mida ta soovib. Kui tal aga kõik oli, ei olnud ta ka sellega rahul. ,,Nana" on lugu sellest, kuidas ka kõik ilus võib närtsida ning paheline Nana kaotas teoses oma ainukese vara ­ oma ilu.