Prantsuse absolutism 17.-18. sajandil (0)

Prantsuse absolutism 17.-18. sajandil
Prantsusmaa on riik Lääne-Euroopas, kus 17.-18. sajandil oli valdavaks valitsemisviisiks absolutism- vorm, mille puhul riigijuhile kuulub piiramatu võim. Absolutismi teooria kujunes välja varauusajal, mil hakkasid moodustuma esimesed rahvusriigid, ning senist ühiskonna- korraldust ähvardas kokkuvarisemine- seda eeskätt humanismi tuleku ja feodaalsüsteemi suutma- tusega kohaneda seniste ühiskondlik-majanduslike muudatustega. Uue teooria tekkimiseks osutus sobivaim pinnas olema Prantsusmaal, kus kuningavõim oli tugev juba keskaja lõpust saadik. Ent kas absolutistlik valitsemiskorraldus oli Prantsusmaale pigem hea või halb?
Kuningaid vahetus Prantsusmaal kahe sajandi vältel mitmeid kordi . 1610. aastal mõrvari käe läbi langenud Henri IV suurimateks saavutusteks jäid ususõdade lõpetamine katoliiklaste ning hugenottide vahel ja kuningavõimu kindlustamine Prantsusmaal. Järgnevalt troonile tõusnud Louis XIII ja Louis XIV perioodil tegid nende eest nn "valitsemistöö" ära kardinalid Armand Jean du Plessis de Richelieu ning Jules Mazarini . Pärast viimase surma asus Louis XIV riigi- asjadega ka reaalselt tegelema: nimetas ametisse tähtsamaid riigiametnikke, andis välja seadusi, karistas ja heitis armu. Sarnaselt Louis XIV ei tundnud suuremat huvi riigiasjade vastu ka tema pojapojapoeg Louis XV, kui järgmine troonile nimetatud kuningas. Kroonikandjat iseloomustasid ohjeldamatud peod ning armukesed, kes etendasid riigi elus sootuks tähtsamat osa kui kuningas ise. Viiendale , ühtlasi viimasele troonipärijale Louis XVI olid maha jäänud aga abikaasa piira- matud väljaminekud ja tühi riigikassa, mis nõudsid tingimata valitsemise reformimist.
Paralleelselt kuningavõimuga olid riigi etteotsa tõusnud Louis XIII ja Louis IV valitsusajal kardinalid. Algselt piiskopi ametit pidanud Richelieu tõusis pärast mõningaid keerdkäike Louis XIII perioodil kardinaliks, olles kuninga usaldusalune ning paljude aastate jooksul Prantsusmaa tegelik valitseja. Richelieu pani aluse ka Prantsuse absolutismile, kes tegi kõik endast oleneva kuningavõimu tugevdamiseks riigis. See saavutati läbi peetud võitluste aadlike ja hugenottide vastu, kõrgaadli koondamisega kuninga õukonda ning n-ö karistuskirjade sisseseadmisega. Pärast Louis XIII surma tõusis troonile 4-aastane Louis XIV, kelle regendiks sai tema ema Austria Anna, kuid riigi tegelikuks valitsejaks hakkas Anna armuke , kardinal Jules Mazarin. Viimase tee- neks riigi ees oli parlamendi aadlike vastuhaku mahasurumine. Absolutismi väljakujunemisel Prantsusmaal oli kardinalide roll niisiis vägagi suur.
Tugevdamaks veelgi keskvõimuaparaati andis Richelieu 1626. aastal kuninga nimel välja edikti, mis nägi ette kõigi aadlike kindluste maha lõhkumist, välja arvatud piirikindluste. Sellega kaotas kõrgaadel oma sõltumatuse tagatise, mis tekitas rahutusi. Surudes mässukatsed maha, keelustas Richelieu ka duellid, kuulutades need kapitaalroimadeks. Edaspidi laskis ta kõik kahe- võitlust pidanud aadlikud hukata. Saavutamaks täieliku kontrolli kõrgaadlike tegemiste üle, pidi nende elulaad muutuma . Selleks koondas Richelieu kõrgaadli nüüdsest õukonda, et viimased hoopis selle toredust nautida saaksid. Eelnimetatud ranged kuid kavalad võtted olid Prantsusmaal kuningavõimu olulisteks tugevdajateks.
Arvukate kuningavahetuste kõrval iseloomustas Prantsuse absolutismi ka pillav eluviis. Juba Louis XIV ajal karakteriseeris kuninga võimukust hiilgav õukonnaelu. Pealinnast 18 km kau- gusele Versaillesse laskis troonipärija ehitada suurema ja uhkema palee , mille 2000 ruumi pidid ära mahutama üle 20 000 õukondlase ja teenri. Versailles ’ õukonnast sai oma aja hiilgavamaid Euroopas, olles eeskujuks paljudele teistele kuningakodadele. Lossis peeti pidusid, balle ning teatrietendusi. Balletinumbritest võtnud osa ka kuningas isiklikult. Järgneva kroonikandja Louis XV regendiks määratud Orleans’i hertsog Philippe oli tuntud orgiate ja nn aadamapidude korral- damise poolest. Kuningat ennast iseloomustasid aga rohked armukesed. 1774 . aastal asus riigi etteotsa Louis XV pojapoeg Louis XVI, kes abiellus Habsburgide keisrinna tütre Marie- Antoinette’iga. Naise kulutused ekstravagantsetele rõivastele, soengutele ning juveelidele tegid riigikassaga nullarve.
Reformimisega tegi algust värskelt ametisse määratud rahanduse peakontrolör Jacques Turgot . Uus reformide programm eeldanuks feodaalsete privileegide ning aadlike ja vaimulike maksu- vabastuse kaotamist, kohalike omavalitsuste sisseseadmist jpm. Kõigepealt alustas Turgot liht- rahva hädalisematest vajadustest , lastest kuningal alla kirjutada viljakaubanduse vabadust käsit- levale ediktile, mis pidi ära hoidma leivapuuduse riigis. Selle kõrvale loodi ka riiklik süsteem, mis nägi ette kaupmeestele ja kompaniidele riigikassast summade eraldamist, kui viimased olid nõus linnu varustama. Vaatamata 1774. aastal aset leidnud viljaikaldusele, mis tõi endaga kaasa hindade tõusu, õnnestus Turgot’l siiski veel kuuele reformiediktile allkiri saada. Üks neist mine- tas talupoegade teetegemise kohustuse, mis muutus nüüdsest riiklikuks ettevõtmiseks. Kaotati ka tsunftisundus enamikul käsitööaladel. Kuid reformide põrkumisel privilegeeritud seisustega saadeti Turgot’ erru ja tehtud ümberkorraldused tühistati. Tulemusi ei andnud ka järgnevate majandlaste katsed. Lahendus üle pea kasvanud võlgadele leiti viimaks maamaksu kehtestamise näol, mille sisseseadmine nägi aga ette Notaablite kogu kokkukutsumist. Otsusega seegi reformi- projekt tagasi lükata, viis absolutismi Prantsusmaal täielikult kriisi.
Absolutistliku valitsemisvormi tulem 17.-18. sajandil oli Prantsusmaale pigem hävitav kui abistav . Võrdväärselt Louis XV poolt armastatud Vana-Rooma ütlusega, et „Pärast mind tulgu või veeuputus “, võib kirjeldada ka tollast perioodi, mida iseloomustasid ükskõiksed ning hooli- matud kuningad, pillav elulaad, mis viis omakorda riigikassa tühjenemiseni, vaene ja väsinud rahvas, pahelisus ning kombelõtvus. Uusaja absolutistlik Prantsusmaa on heaks näiteks tulevas- tele põlvedele, kuidas ei tasu riiki juhtida.