"Ole ettevaatlik sellega, mida soovid - see võib täide minna" -Oscar Wilde "Dorian Gray portree" (7)

Oscar Wilde “ Dorian Gray portree” Ole ettevaatlik sellega, mida soovid - see võib täide minna.
Raamatut alustades alahindasin seda. Olles varem tuttav vaid Wilde muinasjuttudega, ootasin midagi enamat , muinasjutulist, lummavat. Loomulikult seda teos ka oli, ja rohkemgi . Kuid esialgu, jälgides lihtsat suhtlust (small-talki) ja tegelasi lihtsalt tegelastena, ei pakkunud see midagi peale lord Henry vaimukuste. Oma eksimust mõistsin Doriani metamorfoosi alguses.
Tekkis suurem huvi lord Henry kui Doriani suhtes. Rikutus on pahatihti huvitavam kui süütu lapselikkus . Mulle meeldis see pahelisus, millega Harry tundis mõnu noormehe pea segiajamisest, see, kuidas ta sai tiivad, teades et Dorian teda ammulisui kuulab. Huvitavalt kumas kirjastiilist völja autori homoseksuaalsus, varemgi kui ma selles päris kindel olin. Seega on veidi raske piiritleda Harry ja Doriani tegelikku suhet. Ilmselt olid nad siiski eelkõige sõbrad, alles seejärel oli Harry Doriani vaimseks juhiks ja õpetajaks. Kaheldav on, kuivõrd kasulik see lord Henry mõju Dorianile tegelikult oli, kaldun arvama et Doriani hukkumine sai alguse just sealt, kus Basil ei suutnud nende kahe kohtumist vältida. On ammu teada, kuidas inimesed rikuvad oma elu ainult liiga palju mõtlemisega. Meie esivanemad elasid püstkodades, käisid jahil, paaritusid ja ei vaevanud oma pead sellega, kuidas võimalikult hästi elada või rippuda looduse poolt vaid lühikeseks ajaks määratu küljes. Vaid tänu Harryle tekkis Dorianil kinnisidee oma kaunist välimusest kinni hoida, see, mis oli talle varem tundunud täiesti iseenesestmõistetav - fakt, et ta kõigile meeldis, et inimesed teda heameelega vaatasid ja nautisid temaga koosolemist, muutus talle millekski, mis kaob lühikese aja jooksul, hajub, enne kui sellest arugi jõuab saada. Alles siis mõistis ta, kui oluline on see looduse and, mis tegi ta erinevaks kõigist teistest, neist paremaks, väärtuslikumaks.
Lord Henry süstis temasse oma ilujanu, oma filosoofiat , mille järgi ainus asi, mida omada tasub, on noorus… ja loogilise jätkuna ka ilu, nii vaimne kui väline. Võttes Doriani mõjutamist kui omalaadset uurimust , ei andnudki ta endale ehk kunagi aru, mida ta tegelikult oli teinud ühe noore ja süütu hingega. Arusaam, et ilus peitub võti täiuslikule elule, pani noormehe Sibyl Vane ’ armuma. Ta armastas ilusiooni, mitte lihast ja verest inimest, Sibyl Vane ennast. Ei, tema ihaldusaluseks olid Julia ja Ofelia ühes isikus , lummus, mida tekitas ebamaine kuju laval, ümbritsetuna kassikullast ja odavast sametist.
Dorian oli võtnud omaks Harry ideoloogia, seda küll. Kuid mitte piisavalt, mitte täielikult… Lord Henry Wotton ise suutis oma filosoofiaga ellu jääda, ta mõistis seda piisavalt õigesti või siis ei võtnud seda ise liiga tõsiselt. Ta jutlustas kohutavalt palju, ometi ei lasknud ta neil mürgistel mõtetel jõuda ta enda ajuni. Dorian aga võttis vastu kõik, mille Harry talle ette söötis, jättis selle meelde kui puhta kulla, ja elas selle järgi. Tekkinud vastuolus tema enda puhta hinge ja uute ideede vahel ei saanud ta endaga hakkama, esimesena väljendus see Sibyli juhtumis… Võttes vastutuse kellegi nõrga eest, suutmata endagi eest hoolitseda, hukutas ta süütu nooriku . See juhtum, põhjused ja protsess ei jäta Dorianist kuigi targa inimese muljet. Elementaarne on oma tunnetes selgusele jõuda, teada mida ja keda tegelikult tahetakse sellest suhtest , enne kui hetkelist kiindumust hakata kutsuma oma elu armastuseks. Pakun, et Wilde ei mõelnudki et Doriani tegelik elu armastus võis olla mõni naine, pigem tema ise. Narkissism on hukutav. Püüdes elada paremini ja rohkem kui inimesele määratud, saab Dorianist egoistlikes püüdlustes ilu poole hukatus nii endale kui teistele. Autor näib hoiatavat nii väärtuste iseenesestmõistetavateks pidamise kui ülehindamise ja liialduste eest ükskõik milles.