Juhan Smuul (1)

Juhan Smuul (1922-1971)
J.Smuul alustas NL tagalas luuletajana. Tema debüütkogu "Karm noorus" ilmus 1946. a. Smuul on hingelaadilt romantik, ta kasutas lihtsat värsitehnikat. Romantilisusele ja rahvuslikkusele lisandus siiras usk Nõukogude võimu ning Stalinisse. Tuntuks sai Smuul eelkõige poeemidega: "Järvesuu poiste brigaad" 1948, "Poeem Stalinile" 1949, "Mina- kommunistlik noor" 1953. 1950.aastate teisel poolel pettus Smuul Stalinis, tema luule hilisemates väljaannetes jääb üha rohkem kõlama see osa, kus esiplaanil on lihtsus, rahvuslikkus ja inimlikkus. Neis luuletustes on keskne romantiline suhe looduse, töö ja inimestega, sealhulgas oma perega .
Sellel perioodil oli väga raske kirjutada romaani "hundid söönud, lambad terved" põhimõttel. Hääbusid lühiproosa žanrid. Rohkem kirjutati jutustusi. 50- date aastate algul ilmus proosasse uus žanr, olu kirjeldus. See pidi sotsialistliku realismi viima täiuseni ja kujutama elu dokumentaalses laadis. Vastukaaluks proosale tõusis esile näitekirjandus. Näidendeid kirjutasid varem romaane kirjutanud kirjanikud (August Jakobson ). Hakkas hääbuma komöödia, asemele tuli lääne impearilismi ründav satiiriline draama . Näidendid muutusid jutustavateks.
Põhiteemad. Põhiteemad draamal ja proosal olid üsna sarnased. Teos pidi olema päevakohane, pidi kajastama lähiminevikku või kaasaega. Teemad olid: 1) sõjasündmused ja Saksa okupatsioon Eestis, 2) kolhooside rajamine, 3) läänemaailma pahelisus. 50- date aastate algupoole saabusid veidigi vabamad olud. Sotsialistliku realismi meetodiga määratud piire hakati laiemaks nihutama. Sel ajal hakkas proosat kirjutama Juhan Smuul. Tähelepanu äratas Smuuli novellikogu "Kirjad Sõgedate külast". Vaimukas ja ajakajaline on "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Autor pilkab maarahva käitumist pealinnas.
" Muhu monoloogid" (1968) Muhu murrakus kirjutatud monoloogide sari, mida ilmestab huumor ja hea rahvalik keel. Smuuli loomingu üheks tippsaavutuseks peeti reisikirja-päevikut Antarktikast "Jäine raamat". Teises reisiraamatus "Jaapani meri, detsember" (1963) on juttu teadlaste elust Jaapani merel. Smuul ei hooli klassikalistest draamareeglitest, ta on ennekõike jutustaja . Tema näidendid on usu vastane draama "Lea", "Kihnu jönn ehk Metskapten ", näidend jutustab kapteni ja tema kaaskonna suhetest merel. " Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi" Näidend kujutab tõusiklikkuse levikut ja ohtlikust. Peategelane on sõjakas ja rumal. Näidendis "Pingviinide elu ehk Enne kui saabuvad rebased" on near muutunud veelgi õelamaks ja sapisemaks. Smuul parodeerib kultuurielu helli kohti ning ründab tolleaegseid noorkirjanikke. Tegemist on allegoorilise näidendiga.
Smuuli aforismid :

• Kui inimese temperatuur langeb paari kraadi võrra, külmub esimesena tema südametunnistus, väärikusest jäävad varemed järele.
  
• Kus me ka viibime, kuhu me ka sõidame, igale poole viib inimene kaasa oma iseloomu põhiomadused, ka ihnuse ja väikluse.
  
• Need, kes on harjunud ükskõik kus mängima esimest viiulit ja satuvad äkki noodipuldi olukorda, äratavad alati kurbust ja meenutavad närtsinud naerist.