"Dorian Gray portree" Oscar Wilde - kokkuvõte (51)

Oscar Wilde “ Dorian Gray portree”
Dorian Gray, noor ja rikas iludus, kes on hingelt puhas ja rikkumatu, nagu laps alles.
Basil Hallward, kinnine ja omaette hoidev kunstnik.
Lord Henry Wotton (Harry) on küüniline aadlik, elus epigramm, kelle põhitegevuseks on oma paradoksaalse kõneviisiga inimeste ajusid kokku jooksutada. Aforismikahur.
B on leidnud D-s oma elu õnne, muusa ja ideaali. Ta on noormehest vaimustuses. (tuleb välja autori homoseksuaalsus) Teda aina maalides ja meelitades tõstab ta Dorian enesehinnangu aina kõrgemale.
Kunstnikuna on ta meeleheitlikult Dorianis kinni ega taha teda H-le tutvustadagi, teades seda meest väga hästi, ja kartes poisi rikkumatuse pärast (hingelise, mitte seksuaalse! :) ), püüab ta neid teineteisest eemale hoida. Teda ennast Henry rikkuda pole suutnud, aga Dorianile võib ta seda küll teha. Henry kõneleb nagu noor jumal, kuigi tavaliselt pole ta ideed konservatiivse kõlblusega sugugi kooskõlas, pigem šokeerivad.
Henry paneb Dorian mõtlema nooruse, eelkõige aga ilu kadumisele, mis paneks ta võitlema kõige eest, mida tol hetkel niisama saab.
"Noorus on ainus asi midagi tasub omada." Varem pole Dorian selle pealegi tulnud, ta oli alati pidanud oma ilu iseenesestmõistetavaks.
Dorian on Henryst lummatud. Kui Basil lõpetab ta fantastilise portree, hakkab noormehel sellest kahju ja ta soovib, et see pilt tema asemel vananeks, kui ta ise jääb sama kauniks kui varem. Basil meisterdab pildile kauni raami ja kingib selle Dorianile.
Lord Henryle meeldib Dorian väga, ta surub meelega talle oma veidraid ideid peale, hämmastades ja kummastades teda. Ise võtab mees seda kui mingisugust uurimist . Dorian eemaldub Basilist ja hakkab Henry eeskujul ilu jahtima. Henry muudab kõiki, kellega kokku puutub, Dorian puhul teeb ta seda meelega, aga mitte heasoovlikkusest, vaid uudishimust. Ringi hulkudes satub Dorian juhuslikult ühte räpasesse teatrisse kõrvaltänaval. Mängitakse Shakespeare 'i. Saal on uskumatult kole , Dorian ei saa isegi aru, miks ta sinna läks. Aga Juliat mängib uskumatult kaunis neiu , väga andekas pealegi.
Dorian armub kõrvuni, ja mitte ainult välimuse, vaid ka võimete pärast, kuigi ta Sibyl Vane ' üldse ei tunne. Basil on sellest kuuldes armukade , Henry väga huvitatud. Vahepeal on Dorian Sibyliga tutvust teinud, tüdruk kutsub teda Prints Võlujaks. Nad suudlevad. Sibyl on sinnamaani elanud näidendites, ta on elav illusioon . Teater on ainus viis põgeneda ta vaese elu eest. Olles aga kord tunda saanud tõelist armastust, ei suuda ta enam hästi mängida, teater muutub talle igavaks. Dorian kutsub Basil ja Henry teatrisse oma mõrsjat vaatama, kuid nad kõik pettuvad, nähes kui andetu on tüdruk laval. Dorian on väga vihane ja jätab põlglikult Sibyli maha, julmalt jättes kuulamata kõik ta palved. Ta armastas illusiooni , mitte naist.
Dorian hulgub meeltesegaduses mööda tänavaid, terve öö. Hommikul koju jõudes märkab ta, et Basil tehtud pilt on veidi teistsugune, naeratusel on julm ilme. Tegelikult näeb see päris võigas välja, kuid Dorian kirjutab selle varajase aja arvele ja magab end välja. Hommikul on maal samasugune , Dorian ise pole aga põrmugi muutunud. Kõhe värk. Tunneb end jube halvasti, kahetseb.
Just siis kui ta on valmis saanud oma elu tähtsaima armastuskirja, paludes Sibylilt andeks, tuleb Henry.
Sibyl mürgitas enda. Portree tekitatud eneseparandusest pole midagi kasu, sest Lord Henry veenab Doriani end sest mitte häirida laskma ja käituma, nagu poleks midagi juhtunud. Basil on sellest šokeeritud ja mõistab esimest korda, et Dorian pole enam seesama, üllatub kui Dorian ei taha talle pilti anda näitusele panekuks. Dorian avastab, et Basil on sellesse portreesse pannud palju endast ja peab seda suureks saladuseks. Samal pärastlõunal laenab Henry Dorianile ühe veidra raamatu, mis saab teda juhtima järgmistel aastatel. Selle peategelane on Pariisi noormees , kes, püüdes elada täiuslikku elu, otsib meeleheitlikult naudingut kõiges. Hullutav ideoloogia. Ta hukkub ise tasapisi ja hukutab ka teisi. Tahab elada täiuslikku elu ja on kindel, et tema moodus on selleks kõige parem. Tegelikult tühi eksistents .
Kuna Dorian on meeletult rikas, saab ta endale lubada väga palju, kuid on ka tuntud. Tema pidev vajadus liikuda väga halbades kohtades, agulites, sadamates (kust sai oopiumi ) ja lõbumajades. On inimesi, kes kardavad teda, ja neid, kes temast vaimustuvad. Tema endised sõbrad ei räägi temaga enam, räägitakse et ta on oma hinge kuradile müünud, et hea välja näha.
Samal ajal Dorian ise elab oma portree ümber, kord pilab seda enda kaunist välimust ja pildi kohutavat lõusta võrreldes, kord tunneb kohutavat masendust, mõistes, et tal oli võimalus, ja ta lasi selle käest. Dorian teab sisimas , et varem oleks ta saanud veel oma hinge päästa, kuid siis pole enam midagi teha, ta ei muuda oma kombeid. Vaid lord Henry on püsinud ta kõrval kõik need aastad, ainus tõeline sõber, kuid ka tema ei tea seda kiivalt hoitud saladust. Kui Basil tuleb Dorianilt aru pärima, mis jutte temast räägitakse ja kas ta on nendele kuidagi alust andnud, näitab Dorian talle mingis meeltesegadushoos portreed. Basil on šokeeritud, ja arvab et Doriani on veel võimalik päästa, ta tahab et Dorian temaga koos palvetaks ja püüaks paremaks saada. Portree, ta enese kätetöö taoline muutus näib talle kohutav. Ta on nii meeleheitel, et ajab Dorian veel rohkem närvi, ja endale aru andmata lööb Dorian Basilile noa selga . Ta hoiab seda kuritööd enesest eemal ega suuda isegi uskuda , milleni ta lõpuks langenud on. Tänu ühe vana keemikust sõbra šantažeerimisele saab ta laibast märkamatult lahti ja keegi ei kahtlusta teda.
Tuiates ümber ühes sadamakõrtsis, kutsub üks nilbetest libudest seal pilkamisi Prints Võlujaks ja Sibyli vend kuuleb seda. Ta on kogu oma elu veetnud oma õe mõrvarit otsides , ja kavatseb Doriani tappa. Dorian aga pääseb tänu oma näole ja teeseldes süütut. Osavaks tõenduseks on see, et "Prints Võluja" peaks sel hetkel olema juba vana, 40 või nii, kuid Dorian seal näeb välja vaevalt 20 aastat vana. James laseb tal minna, olles ise sügavas segaduses, kuid jätkab jälitamist kui kuuleb tollelt libult, et Dorian on oma hinge kuradile müünud oma näo eest ja ongi sama mees keda ta otsib. Dorian on šokeeritud, kui tema korraldatud jahil lastakse maha üks ajajatest, ja kui see tegelikult on hoopis James, kes kavatses teda tulistada, hirmub ta veel rohkem.
Pärast seda püüab Dorian end muuta, veedab aega maal ja, võrgutades maal ära ühe tüdruku ( kogemata , muidugi), teeb ta tollele enda arvates heateo, ta maha jättes (teooria järgi, et ta rikub kõik, kellega kokku puutub, arvab ta et säästab tüdrukut). Endale ei tunnista ta, et tegelikkuses rikkus ta vaid järjekordse elu. Maatüdruk - millist meest tahaks ta pärast Dorian Grayd?
Koju, raamatukogu ja portree juurde tagasi jõudes, on ta kindel, et pilt on jälle muutunud, paremuse poole, ja et tal on võimalus paremaks saada.
Tegelikkuses on vaid midagi lisandunud - õel, salakaval ja petturlik muie, näitamaks et see muutus on vaid kate. Dorian vihastab ja otsustab pildi hävitada, imestades, miks ta pole varem selle peale tulnud. Hetke pärast kuuldakse tänaval karjet Dorian Gray majast. Kui teenijad raamatukokku sisse murravad, ripub seinal pilt, täpselt samasugune, nagu Basil Hallward selle Dorian Grayst maalis, ja põrandal on tundmatuseni moondunud laip. See veider vanamees tuntakse ära ainult sõrmuste järgi.