Dorian Gray portree (1)

„ Dorian Gray portree
Tegevusaeg langeb 19. sajandi lõpupoolde, teos algab kevadel ning lõpeb niisamuti sirelite aegu.
Tegevuspaigaks London: West End, kus elasid nii lord Henry kui ka Dorian Gray; Albany maja, kus lord Henry oma onuga kohtus ning Berkley hall, kus ta Londoni kõrgkihiga vestles; Vane 'ide kodu Euston Roadil, „Bristoli“ hotelli väike kabinet , kus kolmik kohtus; räpane teater, kus mängis Sibyl Vane; ooper, kus Dorian päev pärast Sibyli surma lõbutses; East Endi oopiumiurkad, kus Dorian oma närve rahustamas käis; Selby Royali talveaed, kus Dorian, lord Henry ja hertsoginna vestlesid; lagendik, kus Dorian James Vane'i juhuslikult maha lasi.
Ülevaade sündmustikust: Romaan algab kaunil kevadpäeval, kui lord Henry jälgib, kuidas andekas kunstnik Basil Hallward maalib kena noormeest nimega Dorian Gray, kellest on saanud tema ülim muusa . Pärast seda, kui lord Henry tutvustab Dorianile oma maailmavaadet , hakkab noormees siiralt uskuma, et elu ainumaseks väärtuseks on Ilu. Dorian loodab, et tema asemel vananeks Basili maalitud autoportree. Lord Henry hedonistliku ilmavaate mõju all hakkab Dorian nautima oma meeltetundmusi. Ta avastab imelise näitlejatari Sibyl Vane'i, kes mängib räpases teatris Shakespeare'i näidendeid. Dorian läheneb talle ning teeb peagi ettepaneku abielluda . Sibyl, kes on noormehest nõnda sisse võetud, et kutsub teda Prints Võlujaks, on õnnest rabatud, kuid tütarlapse vend, kes teda alati kaitsnud on, lubab Prints Võluja tappa, kui ta peaks tema õe südame murdma .
Dorian kutsub Basili ja lord Henry vaatama Sibyli esinemist. Sibyl on aga Dorianisse armumise käigus senised näitlejaanded kaotanud. Pettunud Dorian hülgab ta, öeldes, et ta ilu peitus näitlemises ning ta ei ole enam temast huvitatud. Kui Dorian koju naaseb, märkab ta, et ta portree on muutunud. Ta mõistab, et ta soov on täitunud – portree vananeb ja inetub iga kord, kui noormees mõne patu korda saadab, samas säilib noormees ise igavesti noorena.
Ta otsustab Sibyliga ära leppida, aga lord Henry teatab talle, et neiu on sooritanud enesetapu, võttes sisse sinihapet. Harry soovitab Dorianil Sibyl võimalikult kiiresti unustada ja temaga õhtul ooperisse pidutsema tulla ning Dorian ongi otsustanud, et tema elu saab nüüdsest valitsetud olema vaid kirgedest. Järgneva 18 aasta jooksul eksperimenteerib kõikvõimalike pattudega, olles haaratud Lord Henry kingitud raamatust.
Ühel õhtul külastab Basil Doriani, et pärida temalt aru levivate kuulujuttude kohta pahelisest elunautlemisest. Dorian ei eitagi oma liiderlikkust ning viib Basili portree juurde, mis on nõnda võigas kui noormehe sooritatud patud kokku. Vihastudes süüdistab Dorian Basilit oma saatuses ning pussitab kunstniku surnuks . Seejärel šantažeerib Dorian oma keemikust sõpra Alan Campbelli, et ta muudaks Basili laiba olematuks. Lootes põgeneda oma südametunnistuse eest, hulgub Dorian oopiumiurgastes. James Vane on aga samuti merelt naasnud ning püüab tabada Doriani, kui kuuleb inimesi nimetamas teda Prints Võlujaks. Dorianil õnnestub siiski James üle kavaldades, pannes ta uskuma, et ta on liiga noor, et olla seotud 18 aastat varem juhtunud sündmusega. James vabastab Doriani, kuid hiljem selgitab talle üks oopiumiurka libu, et Dorian pole vananenud 18 aastat. Ta püüab talle Dorianile järele joosta, kuid Dorianil on õnnestunud pageda.
Talveaias olles minestab Dorian, kui näeb läbi aknaklaasi teda silmitseva James Vane'i nägu, vastu klaasi surutud nagu valge taskurätik. Ta tunneb hirmu oma elu pärast. Siiski, paar päeva hiljem suundub Dorian jahile ning juhuslikult aasal hiiliv James lastakse maha. Pärast naasmist Londonisse, ütleb Dorian Harryle, et nüüdsest hakkab ta elama puhta südametunnistusega, ning ei murra oma värskeima tutvuse, Hetty Mertoni südant. Dorian mõtleb, kas portree on kaotamas nüüd oma inetust, kui ta amoraalse elustiiliga lõpparve teinud on. Ta avab oma portree, kuid kohkub seda nähes, sest see on muutunud taaskord hoopiski vanemaks. Ta mõistab, et tema „ eneseohverdus “ oli lihtsalt edevus, uudishimu ning soov uute emotsionaalsete kogemuste järele.
Leides, et vaid täielik ülestunnistus lunastab ta hinge, otsustab ta hävitada viimase märgi oma vanast elust. Raevus tõstab ta noa, millega tappis ta Basili, ning rebib sellega maali lõhki. Kõlab karje, tema teenrid ärkavad, ning möödujad tänavalt kaasavad ka politsei. Teenrid leiavad Doriani laiba, mida on pussitatud südamesse. Kaunis noormees on järsult vananenud, närtsinud ning õudne. Dorian Gray tuvastatakse vaid tänu sõrmustele tema sõrmedes. Imelisel kombel on aga portree tema kõrval taastanud algse, noorusliku kuju.
Tegelased: Dorian Gray – kena, kuid nartsissistlik noormees, keda võluvad lord Henry hedonistlikud ideed. Ta alustab erisuguste pattude maitsmisega, hoolimata nende amoraalsusest, ning langeb omaenda kaevatud kuristikku.
Basil Hallward – kunstnik, kes kiindub Doriani. Dorian aitab Hallwardil mõista tema kunstnikuannet, kui portree noormehest osutub Basili parimaks tööks. Südametunnistusest juhinduv mees, kelle Dorian hiljem mõrvab.
Lord Henry „Harry“ Wotton – võimukas ja dekadentlikke põhimõtteid järgiv dändi, kes on esialgu Basili sõber, kuid hiljem seob teda järjest enam Doriani ilu. Lord Henryt kui hedonismi võrdkuju on nähtud kriitikana viktoriaanliku ajastu suhtes. Harry annab Dorianile edasi oma maailmavaate, määrides Doriani noort hinge, siiski usub Basil, et kuigi Harry ei räägi kunagi midagi moraalset, ei tee ta ka kunagi midagi halba.
Sibyl Vane – noor ja andekas, kuid vaene näitleja, kes armub Doriani. Ta armastus halvab ta näitlejaande, sest ta ei naudi enam kirjanduslike tegelaste näitlemist, kui ta ise armastust kogemas on. Ta sooritab enesetapu, kui Dorian raevuhoos ütleb, et ta teda enam ei armasta.
James Vane – Sibyli vend, madrus , kes lahkub Austraaliasse. Ta on oma õe suhtes väga kaitsev, iseäranis tuleb see välja, kuna nende ema näeb vaid Doriani raha. Ta lubab õele, et maksab Dorianile kätte, kui too peaks ta õde südame murdma või midagi muud korda saatma . Pärast Sibyli surma, peab ta plaani Doriani tapmiseks ning alustab noormehe jälitamist. James Vane sureb , sattudes juhuslikult jahiõnnetusse.
Alan Campbell – keemik ja Doriani kunagine sõber; ta lõpetas Dorianiga sõpruse, kui kuulis noormehe kohta käivatest kuulujuttudest. Dorian šantažeerib teda Basili surnukeha hävitama; Campbell sooritab hiljem enesetapu.
Lord Fermor – lord Henry onu, kes räägib talle Doriani imekaunist emast.
Victoria, leedi Wotton – lord Henry naine, kes ilmub vaid korra romaanis. Ta mees suhtub temasse põlgusega; hiljem lahutab ta temast.
Teatri direktor – korpulentne ja kilevahäälne juut .
Victor – Doriani teener
Tsitaadid teosest:

• „ Kunst peegeldab tegelikult vaatajat, mitte elu.“
  
• „Inetuil ja rumalail on siin maailmas kõige parem elada. Nemad võivad mõnusasti istuda ja mängu pealt vaadata. Kui nad ka võiduvilja iial maitsta ei saa, jääb neil vähemalt kaotusekibedus maitsmata.“
  
• „Hinge saavad ravida ainult meeled, nagu meeli ravib ainult hing.“
  
• „Täpsus on suurim ajaröövel.“
  
• „Mehed abielluvad väsimusest, naised uudishimust: mõlemad pettuvad.“
  
• „Kui inimene mõne absoluutse lollusega hakkama saab, siis sünnib see ikka kõige õilsamatel ajenditel.“
  
• „Me elame ajajärgul, mil ebavajalikud esemed on ainsad, mida me vajame.“
  
• „Milline on noorus oma parimal kujul? Roheline, ebaküps aeg, aeg täis pealiskaudseid tujusid ja haigeid mõtteid.“
  
• „Igaühel meist on Taevas ja Põrgu südames.“
  
• „Ebasiirus on meetod, mille abil me oma isikut mitmekordistada saame.“
  

Peamõte: Teose peamõte seisneb kunsti ja kõlbluse vastandamises. Inimesed, kes peavad kunsti kõrgemaks kui mis tahes kõlbluspõhimõtteid, saavad peagi elult nahutada .
Arvamus: Mina arvan, et teos on elunautlejate karistamisega liiale läinud. Tänapäeva vabameelsed mõtlejad ei näeks küllap enam Doriani elumaitsmises nõnda suuri patte, teisest küljest on siiski mõningane moraal vajalik, sest selleta võib tõesti lõpuks üle „piiri“ minna ning midagi hullumeelset korda saata. Nooremana avaldas teos sügavamat muljet, sellegipoolest pean seda raamatut üheks isiklikuks lemmikuks.