ÕPPIMISEST (0)

Eesti Hotelli ja Turismikõrgkool
 
 
 
 
 
 
 
ÕPPIMISEST
Isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogia
 
 
 
 Õppejõud: Liia Hokkanen
 
 
 
Tallinn 2012
SISUKORD
SISSEJUHATUS..................................................................................................................................3
ÕPPIMISE PÕHIMÕTTED................................................................................................................4
ANALÜÜS ÕPPIJA ROLLIS.............................................................................................................6
KOKKUVÕTE.....................................................................................................................................8
KASUTATUD ALLIKAD....................................................................................................................9
SISSEJUHATUS
Õppimise edukus sõltub õppija oskusest õppida. Oskus õppida on tihedalt seotud õpiprotsessi teadvustamise, enesehinnanguga kui ka motivatsiooniga. Õpilane õpib oma õppimist juhtima: seadma eesmärke, õppimist kavandama, jälgima oma õppimisprotsessi, kontrollima ja hindama oma õpitulemusi ning oma tegevust korrigeerima.
Selles töös käsitlen õppimise teooriat ja seletan samuti mis on õppimine minu jaoks õppija rollis.
ÕPPIMISE PÕHIMÕTTED
Õppimine on suunatud tegevus, mille tulemusel leiavad õppija käitumises aset suhteliselt püsivad muutused – muutused oskustes, teadmistes ja hoiakutes. Õppimine ei piirdu vaid koolipingis omandatuga, vaid leiab aset juba ka millegi korduva läbitegemisel vilumuse suurendamisel, sügavatel läbielamistel või pingsal mõtlemisel. Õppimise põhisisuks on uute kogemuste saamine.
Õppimine minu käsituses sisaldab endas mõtlemise, tunnetamise, mängimise, loomise, liikumise, lugemise, netis surfamise jne sadu protsesse kõike seda, mis toetab inimese kasvamist läbi iseendas ja maailmas olemise ja maailmaga /iseenesega igapäevase taaskohtumise, seda nii füüsilises kui vaimses plaanis. Nagu öeldakse, et inimene õpib kogu oma elu, kuid sureb igga rumalana. Tänapäeval on ümber lükatud arusaam, et inimese vananedes ajurakud drastiliselt vähenevad. Me loome erinevate ajurakkude vahel seoseid palju kiiremini kui neid kaotame. Kui aju piisavalt stimuleerida, säilib inimese mõtlemisvõime kõrge eani. Seega oleks rumalus mitte õppida.
Õppimise mehhanismide kohta, leian ma, et harjumine ja habituatsioon on lihtsaim õppimise vorm. See põhineb orienteerumisrefleksil, mis kaob kui stiimulil pole inimese seisukohast tähtsust. Harjumine võimaldab eirata tähtsusetuid stiimuleid, nii saab tähelepanu pöörata olulisematele asjadele. Näiteks kui igapäevasele rongimürale lisandub harjumatu muu müra (nt pidurdamisel ), siis pööratakse mõnda aega ka tavalisele mürale suuremat tähelepanu, kui tavaliselt.
Operantse tingimise mehhanism kehtib paljude kohta. Koolis õpitakse suuresti just operantse tingimise kaudu. Tunnis õpetaja tunnistab õpilase õiget vastust hea hindega või kiitusega. Tunnustus aitab püsistada soovitud käitumist ja õpilane püüab rohkem. Kiitus tavaliselt motiveerib inimest rohem, kui laitmine. Samas toimib materjali/oskuste kinnistamine vaid siis kui see õppijale endale meeldib see, mida ta teeb. Näiteks avalik kiitmine klassi ees võib mõnele õpilasele tunduda karistusena, kuna ta arvab , et sõbrad hakkavad teda norima, kuna ta on selline „tarkpea“.
Sotsiaalse õppimise teooria kasvas välja biheivioristlikest lähtepunktidest 1960. aastatel, mille suuna esindajad uurisid sotsio - kultuurilise keskkonna mõju indiviidi õppimisele ja käitumisele läbi miteerimise.
Sotsiaalne õpiteooria vaatleb õppimist kui aktiivset osalemist sotsiaalsete kogukondade praktilises tegevuses ja oma identiteedi ehitamist selle kogukonnaga seoses (Wenger 2004: 4). Näiteks vastuvõtul pakutakse kuuekäigulist õhtusööki. Seega on laual, võrreldes tavalise õhtusöögiga, tunduvalt rohkem nõusid ning erinevaid söögiriistu. Inimene, kes puutub esmakordselt kokku mitmekordse õhtusöögiga, püüab hoolega jälgida, milliseid söögiriistu ja millises järjekorras kasutavad temast pädevamad lauanaabrid - ehk tegeleb lauanaabrite imiteerimisega saades vahetut käitumisteavet sotsiaalsest keskkonnast.
Wenger määratleb kogukonda ja identiteeti sotsiaalse õppimise kontekstis järgnevalt:
Kogukond – sotsiaalne kehand , milles meie tegevus on määratletud saavutusväärsena ja meie osalus tunnistatakse kompetentseks.
Identiteet – viis, kuidas me räägime sellest, kuidas õppimine mõjutab seda, kes me oleme ja loob isiklikku kujunemislugu meie kogukonna kontekstis (2004: 5).
Laias laastus taanduvad kõik töö ja arenguga seotud küsimused motivatsioonile. Pole vahet, kas alustada mõne keerulise tööülesandega, õpingutega või püüda oma ettevõtet kuidagi paremate tulemusteni viia.
Motivatsioonil on väga üldiselt öeldes kaks suunda – sisemine ja väline ning motivatsioon on vastavalt siis kas kaasa tõmbav või tagant tõukav.
Seoses välise motivatsiooniga meenub mulle alati üks kurbnaljakas näide eelmise aasta jalgpalli MM-ilt, Põhja-Korea jalgpallimeeskond. Ma ei teagi drastilisemat näidet välisest motivatsioonist – see tiim tuli mängima vaid selleks, et olla “Suure Juhi meele järele” ning et “tuuaau ja kuulsust oma kodumaale ”. Samuti veel teadmine, et läbikukkumise korral ootab neid minimaalselt koonduslaager. Nende motivatsioon ja tahe oli alguses meeletu – see motivatsioon tõukas neid esimeses mängus tegutsema väga organiseeritult ja südikalt. Paraku tuli nende ette aga tõehetk nimega Brasiilia koondis, kes neid võitis ning kogu nende tahe murdus. Kogu see pealesunnitud motivatsioon kaotas oma jõu. Uut sisemist tahet leida aga ei ole sugugi nii lihtne. Järgmine mäng Portugaliga lõppes nende jaoks kaotusega 7-0.
Sisemine motivatsioon käivitab, väline sunnib. Sisemine motivatsioon on käima tõmbav, väline on tagant lükkav… ja kui väline motivaator otsa saab, siis tabab meid see tõehetk… küsimus, “miks ma seda teen?”, nagu Põhja-Korea koondist.
ANALÜÜS ÕPPIJA ROLLIS
Mis on aga minu õppimise harjumused, motivatsioon, enesejuhtimine ja kas ma reflekteerin enda tegevusi ka peale õppeprotsessi? Kui asi ei huvita siis õpin ülekäe aga kui teema seevastu tundub huvitav, siis loen alati ka lisaks. Kui nö. „igav“ aine saaks ka huvitavaks teha, liites inimesed gruppideks – saab asju teistega arutada ning võid avastada, et asi on huvitav, kui vaid läheneda teise nurga alt. Mitmekesi arutades, muutub ka teema lihtsamaks, me lõpuks saame sellest aru, kuna see on läbi arutatud ja läbi mõeldud. Seega leian, et ka koolis peaks andma inimestele rohkem võimalusi teha koostööd mitte teha ainult individuaalseid töid. Siinkokohal aga võib tõdeda, et mitmed muutuvad laisaks siis kui nad on suure grupi osad ja tihti jääb tööülesandeid väheks või näevad,et teised tegelevad, seega saab ise puhata . Väga palju olen mõelnud sellele kuidas on võimalik inimesi hinnata ühtse hindamissüsteemi järgi kõik inimesed on ju väga erinevad. Seega ei saa töös tihtipeale kirjutada, seda mida asjast tegelikult mõtled, vaid seda mida kästakse. Tuues näiteks kasvõi gümnaasiumi lõpukirjandi, kus suurem rõhk on pandud loetud raamatutele, kui inimese teadmistele . Tagajärg on see, et sooritame töö halvasti, saame halva hinde ning „ peapesu “ , et kuidas me ikka ei oska. See kõik mõjutab meid psüühiliselt halvasti meie enesekindlusele. Kuid asja tuleb võtta positiivselt. Mitte kellelgi ei tule asjad esimese korraga alati välja. Charles Handy on öeldnud: „Valestitegemine on õigesti tegemise osa.“ Õppimine tähendab suurema või väiksema riski võtmist ja iga riskiga kaasneb võimalus, et miskit läheb viltu .
Arvan, et minu elu suurim õpetaja ja innustaja on elu ise. Kui ei taha olla naeruväärne, siis ei tohi arvata, et olen piisavalt tark, sest elu tõestab vastupidist. Elukool on parim õpetaja. Samuti innustab õppima see, kui sul õnnestub suhelda inimesega, kes on sinust palju targem ja kelle silmaringi on palju laiem kui sinul, eriti hästi töötab see siis kui tegu on inimesega, kes töötab samas valdkonnas. See tekitab huvi hankimaks uusi teadmisi jõudmaks tema tasemele või isegi kõrgemale.
Kas inimest saab ja tohib sundida õppima? Mingi vanuseni kindlasti aga mingil hetkel peame hakkama ise valikuid ja otsuseid langetama , Kui me räägime motivatsioonist siis eelkõige peamegi vaatama mis meid tõesti huvitab ja innustab. Kas inimene hakkab tööle seetõttu, et keegi teda sunnib või seetõttu, et ta soovib uusi teadmisi või kogemusi omandada. Inimene peab ise otsustama, kas see huvitab teda ja kui palju selle õppimine kasu toob.
Kuidas ma juhin oma õppeprotsessi. Aja jooksul on välja kujunenud halb harjumus teha kõik viimasel hetkel. Ma saan ise väga hästi aru, et see ei ole hea, kuigi üheks põhjuseks on see, et paljud asjad langevad samale ajale. Seega teen valiku, mis on esmatähti, mis mitte. Kui kõike teha ühel päeval, siis lõpptulemus on see, et midagi ei jäänud meelde tehtud töödest. Aga vähemalt ma proovin ennast vähehaaval parandada.Minu õppimise omapäraks on aga see, et ma tahan olla toas üksi, kus vaikselt mängib taustaks võõrkeelne muusika , mis mulle meeldib – aitab keskenduda. Niimoodi olen õppinud juba algkassist saati. Kui keegi räägib kuskil kõva häälega, on minu jaoks võimatu asjasse süveneda, kuna siis lähevad mõtted lihtsalt mujale.
Mitte kõigis olukordades ei saa toimida harjumuspärase loogika järgi, mitte kõik materjalid pole kergelt kättesaadavad. Siis aitab loov lähenemine: milline tuttav võiks aidata, kust saab küsida, millised info- ja andmebaasid võiks vastaval alal kättesaadaval olla. Loov õppija ei tunnista võimatuid olukordi – kui ühtmoodi ei saa, proovib ta teistmoodi. Võttes näiteks kasvõi spikri tegemise, see on ka üks õppimise viise – sa töötad ju läbi kogu materjali ja paned selle lühidalt ja selgelt kirja, seega on õpitut lihtsam meelde tuletada. Inimene ei saagi ju kõike pähe õppida, pea pole ju prügikast, tuleb teha väike valik, mida sul reaalselt on tarvis vaja teda. Pole tähtis kuidas teema selgeks saab, peasi, et ta saab selgeks.
Õppimine on selline protsess, kus tihti võib mingi aine olla palju huvitavam või kergem kui alguses paistab. Tuleb vaid leida õige nurk, kuidas sellele läheneda. Õppimise põhimotiiviks on õppija enda sisemine huvi ja sellest tulenev aktiivsus, mille tulemusena ühendatakse uued ideed meie varasemate teadmistega. Ma ei ole alla andja, kui ma olen eesmärgi püstitanud, et ma teen oma asjad ära, siis ma ka seda teen, läheb aega palju läheb. Sama on ka teiste aitamisega, kui olen mingis asjas kellestki parem üritan teda aidata, mitte ignoreerida, oma teadmisi tuleb jagada. Minu arus on teiste aitamine samuti ka üks väga hea õppimise viis, kuna paneb sind proovile, kas oled ikka asjast õieti aru saanud.
KOKKUVÕTE
Õppimine ei piirdu ainult koolipingis omandatuga, vaid näiteks leiab aset juba ka millegi korduva läbitegemisel vilumuse suurendamisel, sügavatel läbielamistel või pingsal mõtlemisel. Inimene õpib kogu oma elu. Õppimise põhisisuks on sellele vastavalt käitumises suhteliselt püsivaid muutusi põhjustavate uute kogemuste saamine. Õppimine haarab lisaks teadmiste ja vilumuste omandamisele ka suhtumise ja inimsuhete sfääri, tundeelu , eelarvamuste ja uskumuste kujunemist. Õppijale on omane püüd saada juurde uusi teadmisi ning suurendada oma vilumust mingil alal. Inimene asub kõigist elusolendeist kõrgemal just tänu talle omasele heale õpi- ja kohanemis võimele.
KASUTATUD ALLIKAD

http://www.nip.ee/page/7

http://evelintamm.blogspot.com/2011/08/mis-on-oppimine.html

http://katzuke.blogspot.com/2009/03/mis-on-oppimine_05.html

http://oppioskused.edicypages.com/milline-oppija-sa-oled

http://teadus.err.ee/opitrepp?cat=13&id=2

Kidron , A. (2008). Kuidas ärksalt õppida. – Tallinn: Ilo.
9