Eneseanalüüs - „Mina õppijana“ (2)

Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Erakorralise meditsiini tehniku õppekava
SVETLANA KAVALEROVA
„Mina õppijana“
Essee
Juhendaja : Tiina Uusma, lector Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Tartu 2012
Eneseanalüüs aitab inimesel paremini tundma õppida oma tugevusi ja nõrkusi. Kasutades eneseanalüüsist saadud teadmisi, on võimalik määratleda, mille kallal on vaja töötada, et oma nõrku külgi tugevamaks muuta. Oskust õppida on raske hinnata. Selleks, et mul oleks kergem ennast hinnata, ma teen endale selgeks mis on õppimine ja õppimise protsess ise.
Ma saan aru, et õppimine on suunatud tegevus, mille tulemusel leiavad õppija käitumises aset suhteliselt püsivad muutused. Õppimine ei piirdu vaid sellega, mis on koolipingis omandatud, vaid leiab aset juba ka millegi korduva läbitegemistel, vilumuse suurendamisel, sügavatel läbielamistel või pingsal mõtlemisel. Kui püstitada küsimus, mis on õppimises olulist? Siis mina vastaksin, et kõik, mida sa õpid ning mis annab sulle juurde kogemust, tarkust, uusi teadmisi, on oluline. Need on kogemused, teadmised ja oskused, mis jäävad sulle alles ja mida ei saa sinult võtta keegi.
Nüüd tahan rääkida sellest, kuidas iseloomustaksin ennast õppijana? Kognitiivsete eelduse järgi tahan öelda, et õppimisprotsessil mul on esimesel astmel informatsiooni tagamine. Minu jaoks on tähtis tekstist arusaamine, et selle läbi teema paremini meelde jätta. Teiseks on mul õppimise võtmesõna mõtlemine, et ma saaksin kiiremini informatsiooni meelde tuletada . Minu jaoks on tähtis ka kordamine, toetumine varem teadaolevale, mõttega konspekteerimine , keskendumine ning kindlasti pauside tegemine.
Mulle meeldib omandada uusi teadmisi, erinevates valdkondades, kõik, mis on uus, on hea. Võtan vastu alati teadmisi ja oskusi, mis võivad mulle kasuks tulla erinevates eluvaldkondades, võiksin isegi öelda, et olen kiire õppija. Sageli öeldakse, et inimesed on kas „ humanitaar inimesed“ või „reaalainete inimesed,“ siis mina enda kohta võin öelda, et olen rohkem humanitaarainete inimene, aga ma haaran endaga kaasa nii siit kui sealt.
Kui rääkida sellest, et milline on mu õpimotivatsioon, siis ma ütlen, et esiteks õppimist tuleb nautida. Ma teen täpselt seda, mida ma soovin ja mis on minu jaoks huvitav, siis on huvi õppida ja ma teen seda naudinguga. See tähendab seda, et see asi on hingelähedane. Ka väga tähtis on see ,et õppimise oskus oli teistele ka vajalik ning mulle peab olema võimaldatud õpitut praktiseerida.
“Õppima õppimine ja õppima õpetamine: komponendid ning võimalused” raamatu lugedes , ma sain teada, et minu õpiharjumused on eriti heal tasemel. Sest mul peab kindlasti enne õppimist olema plaan, mille järgi ma õpin, ma ei õpi näiteks enne eksamid kõike ühe ööpäeva jooksul, ma pean olema üksi ,et mind midagi ei sega ja kõige tähtsam minu jaoks on see, et ma võin oma õppimise aega niimoodi planeerida , et mul jääks aeg teistele tegevusele ka.
Nüüd tahan rääkida minu õpioskusest. Meil on õppides vaja korraga väga erinevaid oskusi ning erinevad õpisituatsioonid nõuavad erinevaid oskusi. Ma arvan, et minu kõige vajalikum oskus on oskus enda õppimist jälgida ja hinnata ehk teise sõnaga võib seda nimetada metakognitsiooniks. See oskus võib kasutada igal pool elus, kus on vaja õppimine. Mul on olemas ka kognitiivsed oskused. Neid võin ma kasutada otseselt meeldejätmises ja meenutamises. Võin öelda, et mul on olemas ka afektiivsed oskused , sest ma oskan jälgida motivatsiooni ja pööran tähelepanu mingi tegevusele. Kokkuvõttes ma ei saa öelda, et mul on ideaalsed õpioskused, aga nad on väga heal tasemel, sest ma oskan kognitiivseid, metakognitiivseid kui afektiivseid oskusi informatsiooniga koos töötlema.
Õpistiilist rääkides, saan öelda, et mul on strateegiline stiil, mida iseloomustab suundumus saavutusele. See stiil täiesti sobib mulle, sest ma olen sportlane, ja õppimisel käitun sama moodi, ma tahan olla igal juhul esimene, teiste parim. Sammuti nagu sportis, õppijana ma olen kindel ja tugev, kuigi ma ei ole agressiivne. Ma arvan, et minu õpistiilis on ka väike miinus , et ma suudan saada häid hinded ilma arusaamiseta, aga praktikas see mulle kasu ei too.
Eneseanalüüsi ajal peab kindlasti endale märkima, missugused on need isiksusejooned , mida ise hindan ja millele peaksin õppimisel eriti tuginema , kui ka seda, millised on mul nõrgad küljed ja kuidas neid parandada .
Esiteks tahan rääkida minu isiksusejoonest mida ma hindan. Enne õppimist ma kindlasti koostan endale kindla õppimise päevakava. Päevakava aitab mul koduülesandeid paremini planeerida. Märgin ka sinna aja, mil olen koolis, aga samuti õppimise kodus. Sinna ma märgin need päevad, millal pean tööl olema, et oleks kergem aega planeerida. Ma püüan ,kui on võimalik , õppimise planeerida iga päev ühele ja samale ajale, siis ma harjun päevarütmiga ja õpitu jääb paremini meelde. Ma arvan, et pärast õppimist on vaja kindlasti teha pausi ja koguaeg kasutan seda õppeviisi. Puhkepausid on vajalikud selleks, et õpitu meelde jääks ja kinnistuks. Näiteks ma teen peale 1,5- tunnist õppimist 20- minutilise puhkepausi. Vahel teen ka nii, et iga erineva õppeaine järel on väike paus . Kindel puhkeaeg aitab mind nii psüühiliselt kui ka füüsiliselt paremas vormis hoida. Viimane, mida ma tahan rääkida ,et enne, kui hakkan õppima, kirjutan üles selle, mida tahan leida. Seega, kui mul kerkib mõni probleem, siis ma saan leida kiiresti faktid, mis seonduvad sellega. Näiteks kui on vaja iseloomustada mõnda kirjandustegelast, siis lugemisel leian kergesti üles faktid, mis seonduvad just selle tegelasega. Kui loen enne teose läbi ja otsustan pärast mõnest tegelasest kirjutada, siis on faktide leidmine paksust raamatust palju raskem.
Kindlasti leidub minus ka õppijana negatiivseid omadusi. Nagu ma juba rääkisin üleval, ma saavutan küll häid hindeid ning saan kõik vajaliku õigeks ajaks õpitud, kuid varsti peale arvestust kipub sellest suur osa ununema. See on kõik selle pärast ,et mõnedel ainetel, mis mulle huvi ei paku, või on mingi teine põhjus, miks ma ei saa aru, olen ma lihtsalt "äraõppija", mis kahjuks on probleem, millega tuleb töötada. Teadagi on see ajakaotus õppides midagi, mida ma enam hiljem kasutada ei oska, sest asi ise jäi mulle arusaamatuks. Minu võimalus sellest probleemist vabanemiseks on ,et ma proovin õppida antud õppeainega seoses võimalusel enese huvist johtuvalt juurde. Sellega suudan tagada õpitava sidumise enese teadmistesse ning saan seada selle kooskõlla varem omandatuga. Sedaviisi säilub rohkem antud ainest ning edaspidi on sellega seotud teemad paremini omandatavad eelneva kogemuse tõttu, lisaks ma proovin küsida kõike, mida ma ei saa aru, enne õppimist. Leidub mul ka – laiskus , kuid mida aeg edasi, seda vähem leidub minus seda antagonistlikku tegurit. Ma arvan, et seda asja võib parandada ainult aeg ja tahtmine. Kui mõelda selle küsimuse peale, mida ma pean endas arendama? Siis ma saan öelda, et mul ei piisa rahulikkusest õppimisel. Kui õppimist on palju ja veel sa pead veel teist tööd tegema, siis tuleb aeg, millal ma ei suuda mitte midagi teha, sest ei saa olla rahulik.
Kokkuvõttes tahan lisada , kuna meile kõigile on antud võime õppida, siis tuleb seda targalt kasutada ja arendada. Õppimisvõime on kingitus, mis jääb meile kogu eluks, seda tuleks kasutada nii palju kui võimalik- teadmised, oskused, kogemused jäävad meile endile ja seda ei saa meilt keegi ära võtta.