Õppimine ja mälu (0)

Õppimine ja mälu
Tallinn 2013
Õppimine ja mälu
Õppimine on suunatud tegevus, mille tulemusel leiavad õppija käitumises või käitumis-võimelisuses aset suhteliselt püsivad muutused.
Õppimine toimub millegi korduva läbitegemisel vilumuse suurendamisel, sügavatel läbielamistel või pingsal mõtlemisel. Õppimise põhisisuks on käitumises suhteliselt püsivaid muutusi põhjustavate uute kogemuste saamine. Õppimise alla kuulub ka suhtumise , eelarvamuste ja uskumuste kujunemine.
Inimene asub kõigist elusolendeist kõrgemal tänu talle omasele õpivõimele. Õppimise tõhusust suurendab omapärane lisakasu efekt: kõik juurdeõpitav rikastab ja väärtustab varem õpitut. Uued teadmised loovad varem omandatutega liitudes peenemaid kognitiivseid struktuure, arendades ja rikastades samas ka õppija isikut.
Igapäevase õppimise korral jääb kogemuste ja teamiste, oskuste ja vilumuste omandamine enamasti selgelt teadvustamata . Sihipärasel õppimisel toimuvad info hankimine ja süstematiseerimine ning uute käitumisviiside harjutamine ja omandamine eesmärgistatud tegevusena .
Õppimine klassikalise tingituse toimel 
Vene füsiloog Ivan Pavlov märkas koerkatsetuste seerias, et loomadel algab süljeeritus juba enne toidunõu etteandmist. Piisas sellest, kui katseruumi astus talitaja toiduga. Avastatud seaduspärasust hakati nimetama klassikaliseks tingituseks. Seda peetakse tänapäeval üheks õppimise põhiprotsessiks. Klassikalisele tingitusele toetuval õppimisel hakkab mingi neutraalne ärritaja (nt kellahelin) toimima refleksi vallandava signaalina.
Klassikalise tingituse kolmeks lähtealuseks on eristamine, üldistamine ja kustutamine. Üldistamisvõtte kasutamine e. õppimine võtab aega, et see võib kaasa tuua vigu olukorras, kus sarnased stiimulid võivad segi minna. Õpitud üldistus säilib seda kauem, mida suurem ja selgem on eri käitumisviise tingivate stiimulite erinevus. Paljud tingreflektoorsed seosed taanduvad, kui neid ei kinnistata. Kui mingit stiimulikorrata ilma selle kinnituseta, hakkab stiimuli tähendus kaduma, kuni see mingi aja möödudes ei too enam esile tingitud refleksi.
Käitumise modifitseerimine ehk muutmine 
Etapiviisilise õppimise üheks mooduseks on käitumise modifitseerimine, mida rakendatakse ettevõtetes töödistsipliini tagamiseks, koolides õpiedukuse parandamiseks, vanglais seaduskuulelikkuse kujundamiseks jne. Käitumisviisi muutmiseks määratakse esmalt kindlaks soovitav tulemus, näiteks õigeaegne arvestuste sooritamine või vägivalla kasutamisest hoidumine. Seejärel asutakse tasustama iga selle eesmärgi saavutamisele viivat sammu.
Samal kombel toimub ka klientide kinnistamine mingi müügifirma juurde. Et inimesi tooteid ostma meelitada, korraldatakse erinevaid loosimisi ja antakse välja auhindu.
Kognitiivne õpiteooria
Kognitiivse õpiteooria järgi on õppimises keskne koht info sisemisel ümbertöötamisel, mille tulemusena omandab inimene info vastuvõtuks, lahtimõtestamiseks ja probleemide lahendamiseks tarvilikke sisemisi mudeleid . J. Bruneri järgi tuleb õppimisel lahendada kolm põhiküsimust. Esiteks kuidas uus teadmine omaks võtta. Teises faasis toimub teadmiste transformatsioon , mille käigus modifitseeritakse varasemaid teadmisi nõnda, et need sobiksid uutega kokku. Kolmandaks tehakse kindlaks, kas transformatsioon sobib uute teadmistega.
Õppimine on inimese kõigi psühhiliste protsesside koostoime . Õppija pole stiimuleile alistuvalt reageerija, vaid info teadlik läbitöötaja. See tähendab, et pole tähtis pole õppimise väline juhitavus, vaid iseõppimine. Oluline on taip, uute teadmiste hankimine ja ühendamine varasematega, mõistete moodustamine, abstraktne mõtlemine.
Õppimise kognitiivset protsessi võib vaadelda ka vaimse tegevuse operatsioonide jadana: enesehäälestamine, tähelepanu koondamine, tajumine , teabe vastuvõtt, teabe mõistmine, meeldejätmine, meeldetuletamine , õpitu kasutamine, lõplik omandamine.
Konstruktivistlikud õpiteooriad 
Konstruktivistlikud õpiteooriad on edasiarenduseks kognitivistlike õpiteooriate piažeelikest ja võgotskilikest suundadest. Kuigi puudub ühtne konstruktivistlik õpiteooria, siiski on nende puhul ühine vastandumine biheivioristlikele teooriatele ning arusaam, et õppimine pole mitte informatsiooni pelk vastuvõtmine ärritustele reageerimise kujul, vaid pigem mõistevõrkude konstrueerimine vastuvõetava informatsiooni paremaks liigendamiseks. Seejuures räägitakse kohandumisest ehk akkommodatsioonist ja hõlvamisest ehk assimilatsioonist. Konstrueerimise alusena tõlgendatakse kognitivistlike õpiteooriate vaimus kognitiivset dissonantsi , see tähendab õppija sisemist aktiivsust välise infoga suhestumisel.
Radikaalsed konstruktivistid arvavad , et kogu meie arusaam maailmast sõltub meie kasutatavast mõistestikust ning on oma olemuselt meie endi poolt konstrueeritud. Vastavalt arusaamale selle konstrueerituse iseloomust on olemas sotsiaalse konstruktivismi ja keelelise konstruktivismi eestkõnelejad.
Konstruktivistlike õpiteooriate järgi on kasvatusteaduse vaates vajalik kujundada õppeprotsess niimoodi , et rõhutatakse õpilastes huvi tekitamisele õpitava vastu, nende sisemisele motivatsioonile ja ei pakuta neile valmisteadmisi, vaid soositakse avastusõpet, õppimist läbi praktika ja selle üldistamise teel (n-ö õpipoisi mudel).
Humanistlik õpiteooria 
Humanistlikule psühholoogiale iseloomulik õppimise tõlgendus peegeldub selle psühholoogiasuuna nn kogemusliku õppimise käsituses. Nagu humanistidele kõiges omane, püütakse ka õppimise tõlgendamisel esitada säärane avatud mudel, mis oleks vaba mis tahes laadi reduktsionismist. Nad väidavad, et õppimine on uute kogemuste, tõlgenduste, mõtestamiste, oletuste, prognooside, analüüside, üldistuste katkematu ahel.
Kogemusliku õppimise käsitluse järgi on õpiviisid isikuti varieeruvad. Iga õppija toob koolitusse oma ainulaadse kogemuspagasi ning nende kogemused võivad nii teoreetilist kui praktilist õpet oluliselt rikastada.
Vilumus
Vilumus on harjutamise tulemusel tekkinud tegevuse osaline automatiseerumine, inimene ei pea jäägitu tähelepanuga oma operatsioonile keskenduma. Vilumusega vabanenud tähelepanu võib kasutada muuks otstarbeks, näiteks tegevuse kvaliteedi suurendamiseks .
Vilumusi on nelja liiki: sensoorsetes vilumustes on kesksel kohal meeleelundite töö. Näiteks värvuse eristamine, silmamõõt, toidu lõhna ja maitse määratlemine. Motoorsed on kõik liigutusvilumused, sensomotoorsed vilumusedkujunevad kahe erineva liigi liitumisel. Neid läheb vaja väga paljudes erinevatel aladel: ujumine , autojuhtimine, klaverimängimine jne. Intellektuaalsed vilumused on vaimse töö vahendid: lugemine, kirjutamine, probleemide lahendamine.
Mälu
Psühholoogia valdkonnas on mälu protsess, mille andmed on kodeeritud, säilitatud ja võimalikud taastada. Kodeering võimaldab teabel, mis on välismaailmast, jõuda meie meelteni keemiliste ja füüsiliste stiimulite kaudu.
Mälu on (organismi) võime salvestada , säilitada ja taasesitada informatsiooni, ehk ka võime kasutada kogemusi.
Mälu ilmneb kõigil elu evolutsiooni etappidel , kuid on saavutanud suurima keerukuse inimese puhul.
Andmete töötlemise perspektiivis on kolm põhietappi mälu moodustumisel ja taastamisel.

• Kodeerimine/registreerimine. Saabunud info vastu võtmine ja töötlemine.
  
• Säilitamine. Kodeeritud informatsiooni mällu talletamine.
  
• Meelde tuletamine . Talletatud info meelde tuletamine mõne tegevuse või märgusõna tõttu.
  

Episoodiline mälu abil toimub inimese isiklike sündmuste mäletamine. Piltlikult võiks episoodilist mälu võrrelda isiku elu kroonikaga. Kuna episoodiline mälu on seotud konkreetse isiku ajalooga , siis episoodiline mälu muutub pidevalt - igal ajahetkel toimub isiku elus mingi sündmus ja see fikseeritakse sõltuvalt tema olulisuse astmest mälu struktuuridesse - üleeile kell 12.30 oli isikul koosolek; üleeile kell lõuna paiku isik kukkus ja murdis jalaluu jne.
Protseduuriline mälu on seotud andmestikuga selle kohta, kuidas midagi teha mingi eesmärgi saavutamiseks. Protseduurilise mäluga on seotud oskused, nagu autoga sõitmine, noa ja kahvli käsitlemine jne. Nagu definitsioon ütleb, puudutab protseduurine mälu rohkem tegemisi, on seotud rohkem formaalse käitumisega. Taolise käitumise käigus inimene enam reeglina ei mõtle, kuidas mingit tegevust sooritada , vaid tegevuse sooritamine kulgeb automaatselt.
Semantiline mälu on mälu, mis on seotud inimese teadmistega ümbritseva maailma kohta. Semantilisel teabel on tõeväärtus - kas see, mida inimene teab, on õige või vale. Näiteks - tiiger on kiskja , raha on maksevahend, saabas on jalanõu. Semantilist informatsioon võib omandada üsna kiiresti ja nende teadmiste ilmutamine võib olla kahesugune, sõltudes konkreetse teadmise iseärasustest: automaatne - kas talvel on külm? arutlev - kas modellid teenivad palju raha?
Kasutatud kirjandus:
http://en.wikipedia.org/wiki/Memory
http://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%A4lu
http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%95ppimine
http://veebiakadeemia.ee/puramiidi-tipus/endel-tulving/mis-on-malu/
http://et.wikipedia.org/wiki/Semantiline_m%C3%A4lu
http://et.wikipedia.org/wiki/Episoodiline_m%C3%A4lu
http://et.wikipedia.org/wiki/Protseduuriline_m%C3%A4lu
http://koolipsyh.weebly.com/uploads/3/6/0/0/3600985/mlu1.ppt