enne toidunõu etteandmist. Piisas sellest, kui katseruumi astus talitaja toiduga. Avastatud seaduspärasust hakati nimetama klassikaliseks tingituseks. Seda peetakse tänapäeval üheks õppimise põhiprotsessiks. Klassikalisele tingitusele toetuval õppimisel hakkab mingi neutraalne ärritaja (nt kellahelin) toimima refleksi vallandava signaalina. Klassikalise tingituse kolmeks lähtealuseks on eristamine, üldistamine ja kustutamine. Üldistamisvõtte kasutamine e. õppimine võtab aega, et see võib kaasa tuua vigu olukorras, kus sarnased stiimulid võivad segi minna. Õpitud üldistus säilib seda kauem, mida suurem ja selgem on eri käitumisviise tingivate stiimulite erinevus. Paljud tingreflektoorsed seosed taanduvad, kui neid ei kinnistata. Kui mingit stiimulikorrata ilma selle kinnituseta, hakkab stiimuli tähendus kaduma, kuni see mingi aja möödudes ei too enam esile tingitud refleksi. Käitumise modifitseerimine ehk muutmine
SISSEJUHATUS Õppimise edukus sõltub õppija oskusest õppida. Oskus õppida on tihedalt seotud õpiprotsessi teadvustamise, enesehinnanguga kui ka motivatsiooniga. Õpilane õpib oma õppimist juhtima: seadma eesmärke, õppimist kavandama, jälgima oma õppimisprotsessi, kontrollima ja hindama oma õpitulemusi ning oma tegevust korrigeerima. Selles töös käsitlen õppimise teooriat ja seletan samuti mis on õppimine minu jaoks õppija rollis. 3 ÕPPIMISE PÕHIMÕTTED Õppimine on suunatud tegevus, mille tulemusel leiavad õppija käitumises aset suhteliselt püsivad muutused muutused oskustes, teadmistes ja hoiakutes. Õppimine ei piirdu vaid koolipingis omandatuga, vaid leiab aset juba ka millegi korduva läbitegemisel vilumuse suurendamisel, sügavatel läbielamistel või pingsal mõtlemisel
Mina õppijana Mis on õppimine? Õppimine on suunatud tegevus, mille tulemusel leiavad õppija käitumises aset suhteliselt püsivad muutused. Õppimine ei piirdu vaid sellega, mis on koolipingis omandatud, vaid leiab aset juba ka millegi korduva läbitegemistel vilumuse suurendamisel, sügavatel läbielamistel või pingsal mõtlemisel. Õppimise põhisisuks on uute kogemuste. Õppijad saavad juurde uusi teadmisi ning see suurendab nende oskusi, kas siis varem õpitul või hoopis uute kogemuste juurde saamisel
ÕPPIMINE 1. Mis on õppimine? Õppimine on suunatud tegevus, mille tulemusel leiavad õppija käitumises või käitumis-võimelisuses aset suhteliselt püsivad muutused. Õppimisest räägitakse nii inimeste, loomade kui arvutite puhul ning seda psühholoogia, filosoofia, kasvatusteaduse, informaatika jms teadusharude võtmes, mistõttu on väga raske anda ühtset õppimise definitsiooni, sh isegi ühe teadusharu piires. 2. Selgitage, kuidas omandataks teadmis ja oskusi.
Koolis õpitakse suuresti just operantse tingimise kaudu. Nt õpetaja tunnustab õiget vastust hea hindega või õpilase kiitmisega. Tunnustus aitab püsistada soovitud käitumist ja õpilane püüab rohkem. Samas toimib kinnistamine vaid siis kui see on õppijale enesele meeldiv. Nt avalik kiitmine klassi ees võib mõnele õpilasele tunduda karistusena, sest ta arvab, et sõbrad hakkavad teda pilkama. · B. F. Skinner leidis, et õppimine klassikalise tingimise kaudu on passiivne, kuid operantse tingimise kaudu aktiivne. Skinnerit köitsid õppimise seaduspärasuste rakendamisvõimalused. Ta leidis, et õpitu kinnistub kõige paremini siis, kui õiget käitumist (õiget vastust) tasustatakse juhuslike ajavahemike tagant (ebaregulaarselt). Õppija teab et võib tasu saada, kuid ei tea, millal. Tasu ootuses õpitakse märksa hoolikamalt. 4. Sotsiaalne õppimine e mudelõppimine tähendab õppimist sotsiaalsete
Kadrioru Saksa Gümnaasium ÕPPIMINE JA MÄLU Suhtlemispsühholoogia referaat Kristiina Toomik 10. Sotsiaal Tallinn 2015 Mis on õppimine? Õppimiseks nimetatakse protsessi, mille tulemusel leiavad õppija käitumises või käitumisvõimelisuses aset suhteliselt püsivad muutused. Õppimisest räägitakse nii inimeste, loomade kui tehnika puhul ning seda psühholoogia, filosoofia, kasvatusteaduse, informaatika jms teadusharude võtmes, mistõttu on väga raske anda ühtset õppimise definitsiooni, seal hulgas isegi ühe teadusharu piires. Õppimisest räägitakse väga erinevates kontekstides ning
,,Mina õppijana" Essee Juhendaja: Tiina Uusma, lector Tartu Tervishoiu Kõrgkool Tartu 2012 Eneseanalüüs aitab inimesel paremini tundma õppida oma tugevusi ja nõrkusi. Kasutades eneseanalüüsist saadud teadmisi, on võimalik määratleda, mille kallal on vaja töötada, et oma nõrku külgi tugevamaks muuta. Oskust õppida on raske hinnata. Selleks, et mul oleks kergem ennast hinnata, ma teen endale selgeks mis on õppimine ja õppimise protsess ise. Ma saan aru, et õppimine on suunatud tegevus, mille tulemusel leiavad õppija käitumises aset suhteliselt püsivad muutused. Õppimine ei piirdu vaid sellega, mis on koolipingis omandatud, vaid leiab aset juba ka millegi korduva läbitegemistel, vilumuse suurendamisel, sügavatel läbielamistel või pingsal mõtlemisel. Kui püstitada küsimus, mis on õppimises olulist? Siis mina vastaksin, et kõik, mida sa õpid ning mis annab sulle juurde kogemust, tarkust, uusi
integreeritud, seostatud ja süsteemne vajab head ettevalmistust õpetaja poolt (meetodid, teadmine õpikeskkond) protsessi hindamine õpetajal on vaja teada õppija tausta õppija vastutus õppija sõltub liidrist avatus arvestatakse õppija eelnevat kogemust HUMANISTLIK SUUND Plussid Probleemid dialoog, õppimine koos õppijatega protsessi hindamine vajalik õppija ja õpetaja küpsus individuaalne lähenemine raske hinnata tulemusi isiksuse arvestamine raske sobitada aineid eneseteadvuse tugevdamine tulemused sõltuvad pühendumisest usk inimesse, tema tahtesse areneda õppija sõltub liigselt motivatsioonist loovuse rakendamine iseseisvu avatus, positiivsuse esiletoomine
Kõik kommentaarid