Õpivalmidus - mis see on? (0)

TALLINNA ÜLIKOOLI PEDAGOOGILINE SEMINAR
Alushariduse ja täiendusõppe osakond
ÕPIVALMIDUS – MIS SEE ON?
Referaat
Tallinn 2014

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1.MIS ON ÕPPIMINE? 4
2.ÕPIVALMIDUSE OLEMUS 5
3.KESKKOND KUI ÕPIVALMIDUSE KUJUNEMISE OSA 6
KOKKUVÕTE 8
KASUTATUD KIRJANDUS 9

SISSEJUHATUS

Igas peres, kus on kasvamas laps, tuleb kindlasti kätte ka selline aeg, mil üha enam hakatakse rääkima õppimisest, koolist ja kooliminekust. Igal lapsel on koolitee alustamine pöördeliseks momendiks tema elus. See on üleminek senisest mängulisest õpitegevuse miljööst kõrgematasemelise õppetegevusele, uutele suhetele eakaaslastega ja täiskasvanutega – see on üleminek uuele seisundile ühiskonnas. Valmisolek õpingute alustamiseks kujuneb samm-sammult kogu lapse koolieelse elu jooksul ning seda mõjutavad nii sünnipärased eeldused ja võimed kui ka kasvukeskkond , milles laps elab ja areneb, aga ka inimesed, kes temaga suhtlevad ja tema arengut suunavad.
Koolieelne iga on lapse mitmekülgse kiire arengu aeg. Edukaks vaimseks arenguks on oluline, et lapse tajud, kujutlused, mälu ja mõtlemine leiaksid aktiivset rakendamist, sest just nende protsesside arengust sõltub valmisolek õppimiseks mitte ainult kooli, vaid ka elukestvalt.
Kogu eelkoolieale on iseloomulikud järgmised motiivid: lapse huvi täiskasvanu maailma vastu, tahe tegutseda nagu täiskasvanu, huvi mängu vastu, kehtestada ja säilitada positiivseid suhteid täiskasvanu ja eakaaslastega.

MIS ON ÕPPIMINE?

Õppimine on levinuima määratluse järgi protsess, milles praktilise kogemuse vahendusel kujunevad õpilase tegevusvõimes või käitumises suhteliselt püsivad muutused. See üldine ja abstraktne definitsioon võeti psühholoogite poolt kasutusele 1960. aastatel ja on tänapäevani üks levinumaid õppimise määratlusi. ( Mikser , 2013)
Õppimine kui närvisüsteemis asset leidev protsess ei ole vaadeldav ning otsustused selle toimumise kohta on seetõttu alati järelduslikud. Õppimine on eelkõige indiviidi sisemise psüühilise võimemuutus, mis ei pruugi alati väljenduda mõne praktilise toiminguna (suulise vastamise, ülesande lahendamise või muu tegevusena ). (Mikser, 2013)
Õppimise käigus õpime ka tundma oma tugevaid ja nõrku külgi, kasutamaks neid oma edaspidises õpitegevuses, st õpime õppima. Õppima õppimise käigus arendatakse endas teatud omadusi, omandatakse uusi teadmisi – oskusi, mis võimaldavad edaspidi õppida kiiremini, väiksema aja- ning jõukuluga. Teiseltpoolt on oluline ka tõhusa ehk efektiivse õppimise tundma õppimine, kasutamaks teiste õppijate parimaid kogemusi ära oma õppimise arendamiseks , muutes need oma kogemusteks. (Kadajas, 2005)
Õppimise olemuse sügavamaks avamiseks on oluline mõiste, mis õppimist ajendab. Vastavalt inglise loodusteadlase Charles Darwini (1809-1882) teooriale kujunesid intellekt ja sealhulgas õppimisvõime inimestel ja kõrgematel loomadel evolutsiooni käigus välja selleks, et elukeskkonnaga paremini kohaneda. Neid seisukohti arvestades ja edasi arendades tõi USA filosoof , pedagoog ja psühholoog John Dewey ( 1859 -1952) ühena esimestest selgelt esile, et ka hariduse valdkonnas on õppimine käsitletav ümbritseva maailmaga kohanemisena. Sellest arusaamast lähtudes on mõistetav, et klassis õpitav ei piirdu üksnes õppeainega. Õpilase käitumises toimub teisigi muutusi, mis aitavad õpilasel klassi ja kooli keskkonnaga kohaneda. Näiteks võib õpilase õpimotivatsioon tõusta kui ta tunneb aine õppimisest rahuldust, või hoopis langeda kui ta pidevalt kogeb ebaõnnestumisi. (Mikser, 2013)

ÕPIVALMIDUSE OLEMUS

Sotsiaalministri 27. Märtsi 2001. A. määrus nr. 36 “Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele” ütleb, et õpivalmidus on õpilase hoiakuline ja tunnetuslik valmisolek õppimiseks, mis oleneb õpilase tervise seisundist, erivajadustest ja kooliväsimusest. (RTL, 2001)
Õpioskuste all mõistame konkreetsete eesmärkidega oskusi, mida õpilane peab omandama selleks, et edukalt õppida. Õpioskuste alla kuuluvad nii nimetatud baasoskused (lugemis-, kirjutamis-, kõnelemis-, kuulamis-, arvutamis-, vaatlusoskus, aga ka oskus kasutada mõõtmist, sõnastiku, arvutit ja mud sellist); tunnetuslikud (kognitiivsete protsessidega seotud oskused; organisatsioonilised ja sotsiaalsed oskused. (Kadajas, 2005) Õpisokused on õppimisel vajaminevad oskused, mida saab käsitleda erinevalt detailsuse ja abstraktsuse tasemel ning seetõttu ka erinevalt defineerida ja liigitada. Uurijad on õpistrateegiaid defineerinud konkreetsemalt kui teadliku tegevust, mida õpilased kasutavad, et jätta meelde infot ja õppida ning on rõhutanud , et strateegia võib olla valdkonna spetsiifiline või üldine. (Ots, 2005)
J. Hattie, J. Biggs ja N. Purdie (1996) analüüsisid erinevaid õpioskuste alaseid uurimusi ning eristasid kolm õpioskuste valdkonda:
1. Kognitiivne (seotud konkreetsete meedejätmise strateegiatega)
2. Metakognitiivne (hõlmab planeerimist, protsessi jälgimist ja tingimustega arvestamist)
3. Afektiivne (käsitleb motivatsiooni ja enesetunnetust). (Üldoskused-õpilase areng ja selle soodustamine koolis, 2005, toimetaja Aivar Ots, Tartu ülikooli kirjastus)
Kooli nõudmistega toimetulekuks vajalik sotsiaalne küpsus tähendab seda, et lapsel on tekkinud soov õppida, omandada uusi teadmisi. Tal on motivatsioon ja valmidus sihipäraselt tegutseda ja viia alustatud tegevus lõpuni ( Haridus - ja Teadusministeerium, s.a.)

KESKKOND KUI ÕPIVALMIDUSE KUJUNEMISE OSA

Laps toetub oma arengus eelkõige uurimis - ja avastamistegevusee, mis tegelikkuses esineb kords sõna otseses mõttes uuimisena, kord katstamisena, kord võtab see mängu kuju. Mõnikord võib-olla uurimiseks vestlus eakaaslase või täiskasvanuga. Pea alati vajab aga laps ka rahuliku sõvenemise, omaette mõtisklemise aega. ( Kraav & Raudik , 1998)
Õpivalmiduse arengusoodsat kodu keskkonda peaks saama iseloomustada järgmiselt:

Laps tunneb end turvaliselt.

Tal on mida uurida (vaadelda, lahti võtta ja kokku panna, kuulata võrrelda, korrastada ja ümberkorrastada)

Tal on aega oma tegevusse süveneda ja selle juures rahulikult mõtiskleda. Teda ei sunnita liiga sagely tegevust katksetama, pooleli jätma, ennatlikult lõpetama. Tema tegevust ei tunnistata tühiseks, niisama ajaviitmiseks, rämpsu tegemiseks, teiste kiusamiseks.

Leidub alati keegi, kes tunneb huvi tema tegevuse ja arutluste vastu. On, kellele esitada küsimusi , kellegaga koos arutleda ja kellelt saada tuge ja suunamist uuteks uuimisteks.

Talle ei tehta liigselt etteheiteid selle eest, et tema tegevuse juures juhtub riiete määrdumist ja rebenemisigi või tekib siia-sinna kriimustusi.

Lapsele loetakse ette ja temaga koos vaadatakse raamatuid. (Kraav, 2000)
On lapsi, kellel pole olnud kõikide külgede arenguks soodsaid tingimusi. Pedagoogid lasteaias ja koolis on siis arengutingimuste loomise kaudu ka nende laste arengu abistajad. Nad peavad oskama näha puudujääke ja tundma võimalusi ning viise, kuidas arengukeskkond lapsi selles osas järele saaks aidata. Kui vajakajäämised on suured, vajavad need lapsed eriti rohkesti pedagoogi tähelepanu ning mõnel juhul ei suudetagi piisavalt puudujääki korvata. (Kraav & Raudik, 1998)
Oskuseni jõudmine võib toimuda väga erineval ajal, kuid mitte varem sellest, kui rinevate psüügiliste protsesside areng seda võimaldab, s.t. siis, kui laps on selleks valmis. Lapse valmisolek ja tema eripära lugemis-kirjutamisoskust nint teistegi oskuste omandamisel sõltub seeega nii tema looduslikest (sünnipärastest) eeldustest kui ka kasvukeskkonnast. (Kraav, 2000)
Kuna koolieelses eas ja põhikooli esimesel astmel õppiva lpase jaoks on kõige olulisem tema psüühiliste protsesside arenemine, peaksid toimuma erinevad (õppe)tegevused lasteaias ja kooliski nii, et need moodustaksid lapse jaoks arengusoodsa keskkonna (kasutatavad töövõtted looksid võimalusi tajude, kujutluste ja mõtlemise arenemiseks avaramalt kui konkreetse oskuse õppimine vajab). (Kraav, 2000)

KOKKUVÕTE

Pole olemas ühte ja parimat õppimise viisi – õppimise edukus sõltub õppijast, probleemist, situatsioonist, ajahetkest. Seda mõjutavad õppija rohkem või vähem teadvustatud eelteadmised, hoiakud ja uskumised. Õppimist mõjutavad kool, klassikaaslased ja õpetajad, õppimine toimub ka väljaspool kooli. Psüühika funktsioneerimise ja arengu seaduspärasused n aga siiski sedavõrd üldkehtivad, et võib eristada rohkem ja vähem efektiivseid õppimise viise.
Sama kehtib ka õpetamise kohta. Füüsika seadused piiravad, kuid ei määra üheselt, kuidas ehitada uusi maju. Tänu füüsika seaduspärasuste paremale tundmaõppimisele saab avastada uusi võiimalusi, kuidas maju huviatavamalt ja paremini ehitada. Samamoodi võib väita, et psühholoogia seaduspärasused piiravad kuid ei määra, kuidas õpetada. Seaduspärasuste tundmine avab aga kindlasti võimalusi tõhusamalt ja huvitavamalt õpetada.

KASUTATUD KIRJANDUS

Kadajas, H.-M. (2005). Õppima õppimine ja õppima õpetamine . Tallinn: TLÜ Kirjastus
Kodu Eesti ühiskonnas ja kultuuris. (2000). Toim. Kraav, I. Tartu: AS Vali trükikoda Põltsamaa
Koolivalmidus. Haridus- ja Teadusministeerium. Toim. Kommunikatsiooniosakond. [31.03.2013] http://www.hm.ee/index.php?044653
Kraav, I. Raudik, V. (1998) Kodu õpikeskkonnana ja lapse tervis. Tartu: AS Vali trükikoda Põltsamaa
Mikser, R. (2013). Haridusleksikon . Tallinn: AS Pakett Trükikoda.
Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele. Sotsiaalministri määrus määrus nr 36. (27.03.2001). Riigi Teataja Lisa 43, 602.
Üldoskused-õpilase areng ja selle soodustamine koolis. (2005). Toim. Ots, A. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus