Olümpiamängud (4)

Olümpiamängud on midagi, milleta pole sportlastel võimalik oma karjääri edendada ja areneda. Ent olümpiamängudel on väga huvitav ajalugu. Alustaksin olümpiarõngastest, siis olümpiatuli, seejärel antiikolümpia ja siis kaasaegsed olümpiamängud.
Olümpiarõngad ehk olümpiasümbol
Koosneb viiest omavahel põimunud olümpiarõngast. Kõik rõngad on erinevat värvi. Alates ülalt vasakult on rõngaste värvid sinine, must ja punane. Alt vasakult kollane ja roheline. Kollane rõngas ühendab sinist ja musta rõngast, roheline rõngas aga musta ja punast. Kogu see kujund, mille rõngad moodustavad on korrapärane trapets , mis sümboliseerib viie maailmajao liitu ja kogu maailma sportlaste kohtumist olümpiamängudel, sealjuures ausas ja sõbralikus võistluses.
Pierre de Coubertin oli mees, kes mõtles välja need olümpiarõngad, see mõte tuli talle 1913. aastal. Kuuest värvusest , kaasaarvatud ka olümpialipu valge põhi, kuulub iga riigi lipuvärvide hulka vähemalt üks.
Olümpiarõngaste jaoks on veel üks tõlgendus. Räägitakse, et rõngad jagunevad vastavlt maailmajagudele. Sinine sümboliseerib Euroopat, must Aafrikat, kollane Aasiat, roheline Austraaliat. Ent samas on tõlgendusi veel ja veel.
Olümpiatuli
Olümpiatuli on tuli, mis põleb olümpiastaadionil kogu olümpiamängude kestel. See tuli sümboliseerib olümpiaideaali ja on täiesti lahutamatu osa olümpiamängudel.
Olümpiatule ajalugu
Juba antiikolümpiamängudel süüdati olümpiatuli, siis Zeusi auks.
1928.aastal põles olümpiatuli aga esimest korda Amaterdamis, kui toimusid suveolümpiamängud. Kui tavaliselt süütab olümpiatule kindel inimene ja toimub ka teatejooks , siis tookord seda kõike ei olnud.
Olümpias süüdati olümpiatuli esimest korda aastal 1936, kui olid tulemas Berliini olümpiamängud. Tolles ajast tuli ka mõte olümpiatule tõrvikutega kandmine Olümpiast teatejooksuga. Sellise idee peale tuli Berliini olümpiamängude korralduskomitee esimees Carl Diemi. Selline traditsioon on säilinud tänaseni.
Taliolümpiamängudel süüdati olümpiatuli aga alles enne 1952. aasta mänge. Selle tule süütamine toimus Norra niiöelda suusaspordi isa Sondre Norheimi kodus.
1948. aasta suveolümpia
Selleks,et olümpiatuld üldse süüdata oli vaja Olümpia vallutada, sest tookord oli see kreeka ülestõusnute valduses.
1952. aasta suveolümpia
25. juunil süüdati Olümpias olümpiatuli. Juuli alguseks oli see tuli jõudnud Torinosse. Teatejooksu viimast vahetust 19. juulil jooksis üheksakordne olümpiavõitja Paavo Nurmi, kes tõi ka tule olümpiastaadionile. Peaareeni torni tuleurnis süütas leegi neljakordne olümpiavõitja Hannes Kolehmainen.
1980. aasta suveolümpia
5. juunil süüdati olümpiatuli ja seda vaatas pealt umbes 5000 inimest. Staadionil süütas tule vibulaskja põleva noolega.
1996. aasta suveolümpia
Olümpiatuli süüdati juba 30. märtsil. Tule süütamise tseremooniat vaatas ka Ameerika Ühendriikide tollase president abikaasa Hillary Clinton . Tõrviku esimene kandja oli Kreeka meister kaugushüppes Kostas Koukodimos. Samal aasta tähtistati ka tänapäevaste olümpiamängude 100. aastapäeva. Selle auks korraldati olümpiatulele nädalapikkune teekond mööda Vana-Kreeka ajaloolisi paiku. Läbi käidi ka Delfi ja Nemea. 6. aprillil jõudis olümpiatuli lõpuks Ateenasse, kus Panathinaikoni marmorstaadionil toimus olümpiamängude sajanda aastapäeva tseremoonia . Kohale oli kutsutud kõigist senistest olümpialinnadest pärit olümpiavõitjad, kes jooksid tõrvikuga ühe ringi staadionil.
Edasi läks olümpiatuli 20-päevasele ringile mööda Kreekat ja tuli jõudis Ateenasse uuesti 26. aprillil. Tollel korral läbis olümpiatuli umbes 2500 kilomeetrit, tõrvikukandjaid oli 800. 26.aprillil toimetatati olümpiatuli Delta Airlinesi eralennukiga Los Angelesse. Eralennuk viis olümpiatule Los Angeles Memorial Coliseum-i juurde, seal toimusid ka 1984. aastal olümpiamängud.
Olümpiastaadionil süütas olümpiatule aga Muhhamed Ali, kes põdes Parkinsoni tõbe. Tõrviku andis talle üle ujuja Janet Evans . Kui Muhhamed Ali trepist üles ronis, et tuld süüdata, oli see niivõrd emotsionaalne, et publik oli jahmunud ja paljud lausa nutsid. Haige Ali tõstis aeglaselt käe ja saatis olümpiatule katlasse.
1998. aasta taliolümpia
Olümpiamängud toimusid Naganos . Teel olümpialinna kustus olümpiatuli lausa üheksa korda. Alguses süüdistati muidugi ilma, sest tõrvikukandjad sattusid pidevalt suure lumesaju kätte. Kui tuli aga juba teist korda kustus, süüdistati tõrvikukandjaid selles, et nad hoidsid tuld vale nurga all. Kuid asi ei paranenud , tuli kustus ikka ja jälle. Lõpuks siiski leiti, et süüdi on konstruktsioon. Otsustati tõrviku konstrukstiooni muuta ja vabandati eelnevate süüdistuste pärast.
Olümpiatuli saabus Naganosse lõpuks 6. veebruaril. Seda tähistati pooletunnise tseremooniaga. Olümpiatule staadionile toojate seas oli 35-aastane Inglismaalt pärit Chris Moon. Tema on see mees, kes kaotas parema jala alumise osa ja käelaba miiniplahvatuses 1995. aastal Mosambiigis. Ta aitas maamiine eemaldada.
2000. aasta suveolümpiad
Olümpiatuli süüdati Olümpias 100 päeva enne olümpiamängude avamist. Kreeka kaugushüppemeistri Lambros Papakostase järel kandis olümpiatuld veel Austraalia rahvusliku olümpiakomitee asepresidendi Kevan Gosperi tütar Sophie Gosper, kes oli tollal 11-aastane. Kuid see polnud alguses nii plaanitud. Algselt pidi pärast kreeklast olümpiatuld kandma 16-aastane Yianna Souleles. Kuid mingitel põhjustel tekitas see skandaali ja jäi ära.
Tookord läbis olümpiatuli pikima teekonna üldse, see oli 37 000 kilomeetrit. Guami saarelt viidi olümpiatuli Saalomoni saartele, Paapua Uus-Guineasse, Samaole, Fidžile ja ka Uus-Meramaale. Loomulikult liikus olümpiatuli ka lennukiga, ka laevaga ja ka lausa sukeldujate käes vee all. Melbourne-i keemikute ja inseneride poolt konstrueeritud terastorustikuga varustatud tõrvikuga käis 27. juunil kummiülikonnas akvalangiga sukelduja , Wendy Craig Duncan Suure Korallrahu juures ja mõnes kohas veel. Üle 2000 kraadi juures põlevleek tekitas piisava rõhu, et vett endast eemal hoida. Olümpiatuli kestis vee all 2 minutit ja 40 sekundit.
Kui tuli oli Austraalias läbis see paljusid väikelinnu. Olümpiatule teekond sai alguse 8.juunil Ulurust. Esmalt anti olümpiatuli Austraalia aborigeenidele. Kuid tuli kustus ja see süüdati uuesti. Inimene, kes esimesena olümpiatuld süütas oli naisolümpiavõitja Nova Peris -Kneebone. Hiljem transporditi olümpiatuld veel rongiga , jalgrattaga, hobusega , trammiga, sõudepaadiga, esmaabilennukiga, kaamliga, paadiga. Ühtekokku siis 50 transpordivahendiga. Tuld saatis kokku 47 sõidukit.
Tõrvikukandjaid ja tõrvikuid oli 11 000. Pooled neist olid austraallased, kes paistsid silma oma helduse või headusega. Teised pooled olid aga kuulsad inimesed, sponsorid , mängude korraldajad ja ka kunagised olümpiavõistlejad.
Kuid oli juhuseid, kus üritati olümpiatuld mitu korda röövida ja samas üritati ka tule liikumist takistada. Õnneks ei läinud ükski katse korda. Juulis hüppas rahva seast mees, kes püüdis naisjooksja käest tõrvikut ära võtta. Augustis püüdis Uus-Lõuna-Walesis keskkooli õpilane tulekustutiga leeki kustuda. Septembris haaras Kiama linnas üks mees Tom Carrollilt olümpiatõrviku ja püüdis seda merre visata .
Oli ka teisi juhtumisi. Veoauto ,mis osa maad vedas tuld, jäi lumehange kinni. Siis 74-aastane Ron King , kes kandis olümpiatuld oma kodulinnas, suri veidi pärast oma vahetust. Aga oli olemas ka tagavaratuli, mis kanti kaevurilaternas.
14. septembril jõudis olümpiatuli lõpuks Sydney keskusesse. Läheduses tungles tuhandeid inimesi ja et neid natukene rahustada, pidi korda minema hoidma ratsapolitsei. Sydney keskuse – raekoja juurest kanti olümpiatuli ooperiteatri juurde. Tuntumad tõrvikukandjad olid prints Albert , Patrick Rafter, Olivia Newton -John, Edith Payne, Steve Waugh, Karrie Webb. Edith Payne oli ka Austraalia vanim olümpialane, 93-aastane. Olümpiatule teekond osutus Sydneys lõpuks 80 kilomeetri pikkuseks . Kogu teekonda jälgis umbes 800 000 inimest. Tule teekond oli niivõrd püha ja tähtis, et toimusid mitmed tasuta vabaõhukontserdid. Viimane, kes olümpiatuld kandis oli Dawn Fraser.
Eriti naljakas või kummaline oli aga see, et valge liibuv kostüüm, mida kandis Cathy Freeman kui ta süütas olümpiatule, varastati ära. Lugu oli järgmine, et tseremoonia ajal läks kostüüm märjaks ja Freeman vahetas selle ära, et mitte külmetada. Ja kuivamise ajal varastati see ära. Kostüüm maksis 26 000 dollarit.
2002. aasta taliolümpia
Olümpiatule süütamine toimus 19. novembril 2001. aastal. Tavaliselt süüdati olümpiatuli päikesekiirtest. Kuid tollel päeval puudus päikesepaiste.
Olümpiatõrvik viidi Ateenast Salt Lake City-sse. Korraldajatele anti tuli üle 3. detsembril. Sealt edasi viidi olümpiatuli lennukiga Atlantasse, kust hakati teda mööda USA-d kandma. 8. veebruariks oli ta taas Salt Lake City-s. Olümpiatuld saatis 19 autot. Läbiti 21 720 kilomeetrit ja 46 osariiki. Kuid oli osariike, kuhu olümpiatuli ei jõudnud. Need olid Minnesota , Põhja-Dakota, Lõuna-Dakota ja Hawaii.
Tõrvik, millega olümpiatuld veeti oli klaasist, hõbedast ja vasest . Tõrvik jättis külmutatud leegi mulje, pikkust oli tal 84 cm.
Antiikolümpiamängud
Antiikolümpiamängud olid Vana-Kreekas religioossed pidustused Olümpias. 776. aastat eKr kuni 393. aastani pKr. Antiikolümpiamängude raames peeti ka mitmeid spordivõistlusi. Mänge peeti aga jumala Zeusi auks, nagu ka olümpiatule süütamine oli tema auks. Olümpiamängud saidki oma nime toimumiskoha järgi.
Müüdid olümpiamängude päritolu kohta.
Kuna pole päris kindel, miks ja millal täpselt hakati olümpiamänge pidama , siis on mitmeid müüte selle kohta.
Üks müüt oli selline, et mängude alustaja oli Idaiose Herakles ja tema vennad. Nii kaua, kuni poisid olid alaealised teenisid nad Zeusi. Saades täisealisteks lahkusid nad Kreeta saarelt ja läksid Olümpiasse. Seal tegid nad tublit tööd ja selle tähistamiseks korraldati iga viie aasta tagant võidujookse.
Teine müüt räägib aga räägib sellest,et olümpiamängude mõttele olevat tulnud Herakles, kes oli pooljumal. Herakles oli Zeusi ja Alkmene poeg. Herakles korraldas Olümpias võidujookse. Nende jooksudega olevat ta tähistanud võitu kuningas Augeiase üle. Kuna Herakles võitis need võistlused, hakkas ta neid iga nelja aasta tagant kordama.
On ka kolmas müüt, mis räägib sellest, et Zeus hakkas olümpiamänge korraldama pärast seda, kui ta oli võitnud titaan Kronost.
Ka neljas müüt on olemas. Selle kohaselt hakkas olümpiamänge korraldama hoopis Olümpia kuningas Pelops. Kuningas Oinomaos kutsus oma tütre Hippodameia kosilased välja, et korraldada võiduajamised, ning võitja tapeti . Pelops, kes oli kolmeteistkümnes kosilane , kutsus endale appi Poseidoni, kes andis talle jumalikud hobused ja kaariku . Pelops võitis võiduajamise ja abiellus Hippodameiaga. Ent, et Pelops võidaks võiduajamise andis ta Oinomaose kaarikujuhile – Myrtilosele – altkäemaksu, kes korraldas Oinomaose surma. Kui Pelops oli abiellunud printsessiga, tappis ta Myrtilose.
Esimesed olümpiamängud
Esimestel olümpiamängudel oli kavas ainult üks spordiala , selleks oli staadionijooks . Distantsi pikkus oli umbes 192 meetrit. Kuid nagu me teame, siis aja jooksul tuli võistlusalasid juurde. Esimeseks olümpiavõitjaks sai Elisest pärit Koroibos, kes muideks oli tegelikult kokk.
Olümpiamängude kava
Kui toimusid antiikolümpiamängud, nägi kava seesugune välja, et esimesel päeval ei toimunud mitte ühtegi võistlust. See päev oli pidulike rituaalide ja ohvritalituste jaoks.
Kuid teisel päeval toimusid võistlused, kust võtsid osa noored. Nemad proovisid oma jõudu kiirjooksus, maadluses,pentatlonis, rusikavõitluses ja pankraationis. Viimane on siis segu rusikavõistlusest ja maadlusest.
Kolmandal päeval võtsid mehed mõõtu jooksualadel. Alustati pikamaajooksuga, see oli umbes 7-24 staadionit. Sellele järgnes staadionijooks ja siis ka kahe staadioni jooks .
Neljandal päeval toimusid hobuste võiduajamised, pentatlon ja relvisjooks. Pentatloni spordialad olid staadionijooks, kettaheide ,kaugushüpe, odavise ja maadlus.
Viiendal päeval toimus siis lõputseremoonia, kus oli ka autasustamised ja pidusöök.
Mängudeks valmistumine
Sportlased saabusid 30 päeva enne olümpiamängude algust, et ühiselt treenida. Treeninguid said pealtvaatajad ka näha. Siis otsustasid ka kohtunikud, et milline sportlane on võistlemiseks kõlbulik. See aga omakorda piiras võistlejate arvu, niiet võistlejaid polnud kuigi palju. Jooksuvõistlustel olid ka veel eeljooksud.
Võistlejad
Olümpiamängudel võisid osa võtta ainult mehed, kes rääkisid kreeka keelt ja kellel polnud veresüüd. Alguses olid võistlejateks tegelikult ainult ülikud, sest ainult neil oli piisavalt aega, et end treenida. Kuid hiljem hakkasid juba tekkinud linnad andekaid sportlasi toetama. Ning lõpuks olidki võistlejad ainult professionaalsed sportlased. Olümpiavõitjaid autasustati pärjaga, ent neil oli ka võimalus raha teenida.
Võistlused toimusid aga kahes kategoorias. Nendeks olid siis meeste ja poiste võistlused. Ka hobused, milledega võisteldi jaotati kaheks kategooriaks. Need olid siis täiskasvanud loomad ja varsad. Vanusepiiranguid pole aga teada. Kohtunikud olid need, kes otsustasid, millisesse kategooriasse keegi kuulub. On olnud ka juhuseid, kus poiste kategoorias võitnud sportlasel tuli järgmisel päeval võistelda meeste kategoorias.
Olümpiavõitjad
1169 aasta jooksul toimusid olümpiamängud 293 korda. Kokku on olnud 4237 olümpiavõitjat. Võitjate nimekirjas on teada ka Rooma keisrid . Need, kes on võitnud olümpiamänge on olnud justkui kangelased, kes tegid oma kodukoha kuulsaks .
Pealtvaatajad
Pealvaatajateks võisid olla ainult täisvabad mehed ja vallalised naised. Pole teada, miks ainult nemad võisid olümpiamänge pealt vaadata. Kuid kui leidus naisi, kes rikkusid reegleid, visati lähedal asuvast künkast alla.
Olme
Staadionitel, kus mängud olid, toimusid ka suured tunglemised ja kära. Magati võõrastetubades, mida alati ei jätkunud. Ööbiti ka telkides, lehtonnides ja ka ajutise varikatuste all. Rikkamad külastajad said aga magada aedade ja restoranidega ümbritsetud majades .
Võistluskohtade ümber olid ka saunad , rändkaupmehed, kõrtsid, einelauad ja turg . Toimus ka ohverdamisi. Zeusile ohverdati umbes 100 härga. Kui juhtus alati nii,et Zeus sai ainult härgade kintsud . Ülejäänud liha jaotati pidulistele. Kuid veega olid väga kehvad lood. Joogivett ammutati allikatest, jõgedest ja kaevudest, kuid nendest ei saanud alati just palju vett. Seega joodi seinud vett või kannatati janu all.
Hilisperiood
Kui Kreeka sai osaks Rooma impeeriumist, muutusid olümpiamängud rikaste roomlastele meelis -turismiobjektiks. Olümpiamängude külastamine ja ka osavõtt muutus kõrgklassile auasjaks.
Antiikolümpiamängude korraldamine lõpetati siis, kui ristiusk sai Rooma impeeriumi ametlikuks usuks .
Nüüdisaegsed olümpiamängud
Nüüdisaegsed olümpiamängud on spordi suurvõistlused, mis peaksid jätkama antiikolümpiamängude traditsiooni, samas ka nende õilsat ja rahuarmastavat vaimu. Kaasaegsed olümpiamängud koosnevad suveolümpiamängudest ja taliolümpiamängudest. Suveolümpiamängud toimuvad iga nelja aasta tagant. Taliolümpiamängud toimusid ka alguses suveolümpiaga samal aastal, aga tekkis kahe aasta nihe , ent nad toimuvad siiski nelja aasta tagant.
Et aga kõik need üritused liiga pikale ei veniks, on kehtestatud reegel, et olümpiamängud ei tohi kesta üle 16 päeva. Olümpiamängude korraldamine on Rahvusvahelise Olümpiakomitee õlul. Olümpiamängud on individuaalsed ja võistkondlikel võistlustel on võistlus siiski sportlaste vahel, aga mitte riikide vahel.
Nüüd siis aga loend 1896 – 2012 suveolümpiamängudest. Loendist on ka näha, et kui toimusid sõjad või olid muidu keerulised ajad, jäid olümpiamängud ära.
Suveolümpiamängud

• 1896 Ateena
  
• 1900 Pariis
  
• 1904 Saint Louis
  
• 1908 London
  
• 1912 Stockholm
  
• 1920 Antwerpen
  
• 1924 Pariis
  
• 1928 Amsterdam
  
• 1932 Los Angeles
  
• 1936 Berliin
  
• 1948 London
  
• 1952 Helsingi
  
• 1956 Melbourne
  
• 1960 Rooma
  
• 1964 Tokyo
  
• 1968 Mexico
  
• 1972 München
  
• 1976 Montreal
  
• 1980 Moskva
  
• 1984 Los Angeles
  
• 1988 Seoul
  
• 1992 Barcelona
  
• 1996 Atlanta
  
• 2000 Sydney
  
• 2004 Ateena
  
• 2008 Peking
  
• 2012 London
  

Taliolümpiamängud

• 1924 Chamonix
  
• 1928 Sankt Moritz
  
• 1932 Lake Placid
  
• 1936 Garmisch -Partenkirchen
  
• 1948 Sankt Moritz
  
• 1952 Oslo
  
• 1956 Cortina d’Ampezzo
  
• 1960 Squaw Valley
  
• 1964 Innsbruck
  
• 1968 Grenoble
  
• 1972 Sapporo
  
• 1976 Innsbruck
  
• 1980 Lake Placid
  
• 1984 Sarajevo
  
• 1988 Calgary
  
• 1992 Albertville
  
• 1994 Lillehammer
  
• 1998 Nagano
  
• 2002 Salt Lake city
  
• 2006 Torino
  
• 2010 Vancouver
  
• 2014 Sotši
  

8