õistaimed (0)

Kadrina Keskkool
HÕIMKOND: ÕISTAIMED (Anthophyta)
Referaat
Koostaja : Homosapiens
Kadrina 2001
SISUKORD
ÕISTAIMEDE ÜLDISELOOMUSTUS
Millised on õistaimed?
Õis- ehk katteseemnetaimede kõige iseloomulikumateks tunnusteks on õis ja sellest arenev vili. Need on organid , mis teiste taimerühmade esindajatel puuduvad. Õistaimedel on kujunenud vedelike transportimiseks erilised sooned –trahheed. Õistaimede lehtedel on laba ja selles harunenud rood. Enamik liike on heitlehised või suvehaljad – nende lehed varisevad igal aastal. Õistaimede hulka kuulub nii puid, põõsaid kui ka rohttaimi. Kõik õistaimed jaotatakse kahte klassi: ühe- ja kaheidulehelised. Klassi nimetus on tuletatud seemnes asuvate idulehtede arvu järgi. Ka mõlemasse klassi kuuluvate taimeliikide siseehitus on erinev.
Kus kasvavad õistaimed?
Õistaimed on levinud väga laialdaselt, sest nad on hästi kohastunud temperatuuri, niiskuse ja teiste keskkonnatingimuste muutustega. Vähesed õistaimed suudavad kasvada külmas Arktikas. Rohkesti on neid kõikjal mujal – nii maismaal kui veekogudes. Paljudest looduslikest liikidest on inimene aretanud uusi sorte, mida kasvatatakse põldudel ja aedades. Lisaks kultuurtaimedele on aia- ja põllumaade sagedased asukad ka umbrohud, kes samuti kuuluvad õistaimede hulka.
Kuidas paljunevad ja arenevad õistaimed?
Õistaimed paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Sugulisel paljunemisel toimub kaheliviljastumine. Munaraku viljastumiseks peab tolmutera sattuma emakasuudmele. Seda protsessi nimetatakse tolmlemiseks. Enamikul liikidel toimub tolmlemine putukate, teistel – tuule abil. Mõned liigid on isetolmlejad. Viljastumisjärgselt moodustab sigimik koos selles arenevate seemnetega vilja . Õistaimed paljunevad vegetatiivselt juurte, varte , lehtede või nende muudendite abil. Täpsemalt lugege kõigest sellest õistaimede paljunemist ja arengut käsitlevalt leheküljelt.
ÕISTAIMEDE EHITUS
Õistaime organid
Juur , vars ja leht on taime vegetatiivsed organid. Õis ja vili on generatiivsed organid ning esinevad üksnes õistaimedel. Organiks nimetatakse kudede kogumit, millel on kindel ehitus ja ülesanne. Õistaimede organite ehitusse kuuluvad erinevad alg- ja püsikoed. Nendega on võimalik tutvuda iga organi ehituse juures. Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed , kroonlehed , tolmukad ja emakas . Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemned. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes. Lehtede kaudu toimub ka taimest vee aurumine (transpiratsioon). Leht koosneb lehelabast ja leherootsust. Õied, viljad ja lehed kinnituvad varrele. Varres olevates juhtkudedes toimub ainete transport taime ühest osast teise. Vart koos lehtedega nimetatakse võsuks. Võsul paiknevad ladvapung ja külgpungad. Ladvapungast kasvab võsu pikemaks ja külgpungadest moodustuvad külgharud. Mõnedel taimedel on lisaks juurtele ka risoom ehk maa-alune võsu. Vett ja toitaineid hangivad õistaimed juurtega. Need on olulised ka taime kinnitumisel pinnasesse.
Õistaime juure ehitus
Juur on enamasti maasisene organ. Taim kinnitub juurtega pinnasesse ning hangib sealt vett ja mineraalaineid. Mõnedel liikidel on juur ka varuainete säilituspaigaks või paljunemiseks. Ronitaimedel on maapealsed juured, mis pakuvad varrele tuge ja aitavad tal kinnituda. Ühe taime kõik juured moodustavad juurestiku . Eristatakse sammas- ja narmasjuurestikku. Seemne idanemisel areneb esmalt idujuur , millest hiljem kujuneb peajuur . Peajuurest kasvavad külgjuured, mis võivad omakorda haruneda. Paljudel mitmeaastastel taimedel leidub ka lisajuuri. Lisajuured sarnanevad oma ülesannetelt ja ehituselt teiste juurtega, kuid erinevad tekkekoha poolest – need kasvavad vartest või lehtedest. Juure tipus asub kasvukuhik, mis on kaetud seda kaitsva juurekübaraga. Kasvukuhik on 2-3 mm pikkune kiiresti paljunevate rakkude kogum. Kasvukuhikus toimub juure pikenemine ja juurekübara rakkude uuenemine. Sellele järgneb kasvuvööde, milles noored rakud kasvavad. Järgnevas imamis- ehk diferentseerumisvöötmes kujunevad juure püsikoed. Selle piirkonna välimisest kattekoest kasvavad välja juurekarvad . Nende abil saab taim mullast vett ja selles lahustunud toitaineid. Imamisvöötmele järgnevas külgjuurte ehk juhtimisvöötmes moodustuvad külgjuured. Juurt ümbritseb kattekude . Seda nimetatakse ka eksotermiks. Kattekude kaitseb teisi kudesid nii mehhaaniliste vigastuste kui ka haigustekitajate eest. Selle pinnal moodustuvad juurekarvad. Kattekoe all paikneb koore parenhüüm. See kaitseb juure sisemuses paiknevat kesksilindrit ehk steeli. Kesksilindris asuvad juhtkoed, milles toimub ainete transport. Vesi ja selles lahustunud mineraalained liiguvad mööda puiduosa juhtkudet taime maapealsetesse organitesse ja fotosünteesil moodustunud orgaanilised ained transporditakse niineosa kaudu erinevatesse taimeosadesse. Kesksilindri ja koore parenhüümi vahel paikneb endoderm, mis reguleerib vee liikumist pinnasest kesksilindrisse.
Õistaimede paljunemine ja areng
Õistaimede paljunemine sugulisel ja mittesugulisel teel
Õistaimed paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Eoseid neil ei moodustu. Erinevatel taimeliikidel toimub vegetatiivne paljunemine juure, varre, lehe, võsu või nende muudendite abil. Vegetatiivne paljunemine esineb sporofüüdil (2n). Põhiosa õistaimest ongi sporofaasis. Gametofüüt (1n) on äärmiselt taandarenenud ning see koosneb üksnes tolmuterast (isasgametofüüt) ja lootekotist (emasgametofüüt). Sugulise paljunemise organiks on õis. Selles paiknevad tolmukad ja emakas (või emakad). Isassugurakud moodustuvad tolmuka tolmukapeas ja munarakk – emaka sigimikuosas. Sigimikus asub 1 või mitu seemnealget. Seemnealget kaitsevad seemnealgmekatted, milles on väike ava – seemnepilu. Seemnealgmes on lootekott, milles arenevad 8 rakku. Neist kaks suurimat on munarakk (1n) ja keskrakk (2n). Tolmukapeas moodustuvad tolmuterad, milles valmivad viburiteta isassugurakud – spermiumid (1n).
Õistaimede arengutsükkel
Tolmlemisel väljuvad tolmuterad tolmukapeadest. õietolmuna  ja satuvad emakasuudmele. Seejärel areneb tolmuterast lähtuv tolmutoru. See kasvab läbi emakasuudme sigimikku, läbib seemnepilu ja jõuab seemnealgmesse. Spermiumid liiguvad mööda tolmutoru lootekotti. Üks isassugurakkudest viljastab munaraku, teine ühineb lootekoti keskraku ehk teistuumaga. Seda protsessi nimetatakse kaheliviljastumiseks. Viljastunud munarakust (2n) ehk sügoodist areneb idu. Spermiumiga ühinenud keskrakust (3n) kujuneb seemne toitekude. Kaheliviljastumise järgselt areneb sigimikus paiknev seemnealge seemneks. Sigimik koos seemnetega moodustab vilja. Mõnedel liikidel osaleb vilja moodustumises lisaks sigimikule ka õiepõhi(näiteks õunvili harilikul pihlakal). Vili kaitseb seemneid ja aitab kaasa nende levikule. Kui seemned satuvad soodsatesse arengutingimustesse, siis nad hakkavad idanema. Idu arenguks kasutatakse seemne toitekoes olevaid varuaineid.
Kasutatud kirjandus õistaimedest
Aher, S. Huulhein . Tallinn, Valgus, 1984.
Eesti punane raamat. Ohustatud seened, taimed ja loomad. Tartu, 1998.
Eichwald, K. Eesti NSV floora , X kd. Tallinn, Valgus, 1966Eichwald, K., Eilart , J. jt. Eesti NSV floora, IV kd. Tallinn, Valgus, 1969.
Eichwald, K., Eilart, J. jt. Haruldasi kaitstavaid taimeliike Eestis. Abiks loodusvaatlejale nr. 53. Tartu, ENSV TA ja ELUS, 1965.
Eichwald, K., Kalamees , K. jt. Eesti NSV floora, VIII kd. Tallinn, Valgus, 1971 .
Eichwald, K., Kask , M. Eesti taimede määraja. Tallinn, Valgus, 1966.
Eichwald, K., Kask, M. jt. Eesti NSV floora, III kd. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1959 .
Eichwald, K., Kask, M. jt. Eesti NSV floora, VI kd. Tallinn, Valgus, 1978.
Eichwald, K., Kukk, E. jt. Eesti NSV floora, IX kd. Tallinn, Valgus, 1984.
Eilart, J., Kask, M. jt. Eesti NSV floora, V kd. Tallinn, Valgus, 1973.
Eilart, S. Hanijalg . Eesti Loodus, 8, 1996.
Eilart, S. Kurekael. Eesti Loodus, 10, 1996.
Eilart, S. Põld-litterhein. Eesti Loodus, 7, 1997.
Eilart, S. Põld- varesjalg . Eesti Loodus, 8, 1995.
Eilart, S. Ussikeel. Eesti Loodus, 9, 1996.
Eilart, S. Virn . Eesti Loodus, 9, 1995.
Henno , O. Puude ja põõsaste välimääraja. Tallinn, 1995.
Ivtshenko, S. Huvitavat botaanikast. Tallinn, Valgus, 1973.
Ivtshenko, S. Kiinapuu mõistatused. Tallinn, Valgus, 1969.
Kalda, A. Metspipar - pisut saladuslik salumetsataim. Eesti Loodus, 4, 1995.
Kask, M., Kuusk , V. jt. Eesti õistaimi. Tallinn, Valgus, 1978.
Kask, M., Kuusk, V. jt. Metsa- ja niidutaimed. Tallinn, Valgus, 1978.
Kask, M., Kuusk, V. jt. Taimede välimääraja. Tallinn, Valgus, 1975.
Krall , H., Kukk, T. jt. Eesti taimede määraja. Tartu, EPMÜ ZBI, Eesti Loodusfoto, 1999.
Krall, H., Viljasoo, L. Eestis kasvavad pajud. Abiks loodusvaatlejale nr. 51. Tartu, ENSV TA ja ELUS, 1965.
Kukk, T. Eesti taimestik . Tartu - Tallinn, Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1999.
Kukk, Ü. Eesti kaitstavad taimeliigid . Tartu, Huma , 1999.
Kukk, Ü. Looduslikke dekoratiivtaimi. Tallinn, Valgus, 1972.
Kukk, Ü. Kaitsealused taimeliigid. II kategooria. Eesti Loodus, 4, 1995.
Kukk, Ü. Kaitsealused taimeliigid. III kategooria. Eesti Loodus, 5, 1995.
Kukk, Ü. Kaitsealuste taimede nimestik. I kategooria. Eesti Loodus, 3, 1995.