Normandia meredessandi eel: petteoperatsioonid ja õhudessant (0)

Normandia meredessandi eel: petteoperatsioonid ja õhudessant
Referaat
Sisukord

Sissejuhatus 3
1.Petteoperatsioonid 4
1.1D-Päev 4
1.2 Operatsioon Fortitude 4
1.3Petteoperatsioonid D-Päeval 8
2.Õhudessant 10
2.1Esimesed mehed Prantsusmaa pinnal 11
2.2Rajaleidjad 12
2.3Õhudessandi põhijõud 13
Kokkuvõte 16
Kasutatud allikad 17

Sissejuhatus

Teise maailmasõja üheks suurimaks pöördepunktiks oli Normandia dessant . Sellega avati Prantsusmaa rannikul teine rinne, mis võimaldas natsistliku Saksamaa väed purustada. Üldiselt mõistetakse D-Päeva all Inglismaalt Prantsusmaale saadetud meredessanti. Tegelikult oli aga suur osa meredessandi toimumisel ka D-Päevale eelnenud erinevatel petteoperatsioonidel ja ka enne meredessanti toimunud õhudessandil. Referaadi ülesandeks ongi heita rohkem valgust liitlaste korraldatud petteoperatsioonidele, mis võimaldasid meredessanti väiksemate kadudega korraldada; selgitada, mida täpsemalt tehti ning millised olid operatsioonide tulemused. Samuti on vaatluse all õhudessant Normandiasse – just see sündmus avas otseselt teise rinde ning oli ettevalmistuseks meredessandile.

Petteoperatsioonid

D-Päev

Normandia dessant, üldise koodnimetusega Overlord , oli ülimalt suurejooneline ettevõtmine. Mitte kunagi varem ei oldud läbi viidud nii palju tehnikat ja sõdureid hõlmavat maabumisoperatsiooni. Missiooni põhiosaks oli operatsioon Neptune, mis tähistas Overlordi meredessanti. D-Day’l (Normandia dessandi päev; 06.06.1944 – T.L.) maabus liitlaste poolelt Normandia rannikualal umbes 156 000 sõdurit, tehniliselt poolelt hõlmas operatsioon 6939. meresõidukit.1 On täiesti selge, et nii mastaapset rünnakut ei ole võimalik korraldada vastaspoolele märkamatult, kuid dessandi juures toob edu just üllatusmoment. „Kahjuks olid sakslased järeldanud Ühendkuningriigis toimuvatest ettevalmistustest, et vaenlane maandab suure hulga vägesid Loode-Prantsusmaale 1944. aasta suvel. /…/ Kartes, et sillapeade loomine Prantsusmaa rannikule saab olema raske, kui mitte võimatu, sest vaenlase väed oleksid sissetungivate vägede vastu suures arvulises ülekaalus, jõudsid liitlaste planeerijad, eriti Britid, kiiresti järeldusele, et operatsioon Overlord vajab kindlustuspoliisi.“2 Sellest kindlustuspoliisist sai üks edukaimaid petteoperatsioone läbi aegade.

1.2 Operatsioon Fortitude

Sakslaste eksitamiseks oli tarvis koostada plaan. Selle plaani esmaseks eesmärgiks pidi olema natsidele valeinfo söötmine dessandi toimumise aja ja koha suhtes. „Nad pidid hoidma sakslasi toomast lisavägesid Normandiasse nii kaua kui võimalik enne ja pärast invasiooni algust. Esmalt kindralleitnant Sir Frederick Morgan, siis kolonel John Bevan ja Londoni Kontrollosakond (LCS) töötasid petteplaaniga, mis lõpuks nimetati operatsioon Fortitude’ks, mille abil nad lootsid suurendada Overlord’i edu võimalusi.“3 Fortitude’st saigi üks Teise maailmasõja mahukaim petteoperatsioon. LCS hakkas Fortitude’i plaaniga tööle 1943. aasta sügisel ning lõi plaani, mille Liitlaste Ekspeditsioonijõudude Ülempeakorter (SHAEF) vastu võttis ja rakendada aitas.4 Operatsioon Fortitude oli tegelikult osa suuremast eksitusoperatsioonist Bodyguard, aga Fortitude oli otseselt seotud Normandia dessandi maabumispaigaga5. Fortitude jagunes omakorda kaheks väiksemaks osaks. „Operatiivplaanil „Fortitude“ oli mitu elementi. „Fortitude North “ koos Briti 4. armee baasil formuleeritud petteüksustega Šotimaal pidi silmakirjaks valmistuma ründama Norrat, et Saksa diviise seal kinni hoida. „Fortitude South “, mis kujutas peamist löögisuunda, pidi sakslasi veenma, et igasugune dessant Normandias on suurejooneline petterünnak tõmbamaks Saksa reservid eemale Pas-de-Calais’st.“6 Kuna Fortitude toimimine oli operatsioon Overlord’i jaoks eluliselt tähtis, pidi see pettemanööver jätma endast sakslastele väga reaalse mulje. „Üks peamisi raskusi operatsioon Fortitude planeerimise ja rakendamise juures oli vägede, varustuse, varude ja maabumisaluste, teisisõnu selle, mis tavaliselt invasiooni elluviimiseks vajalik on, kuhjamine. Planeerijad, mõistes varustamise probleemi, kaasasid pettuse rakendamisse mitmeid meetodeid .“7 Nende meetodite all peeti silmas eelkõige vale sisuga raadioside kättesaadavaks tegemist sakslastele, samuti erineva valeinformatsiooni ettesöötmist saksa agentidele. Lisaks söödeti ette propagandat Saksamaa avalikkusele läbi oma agentide.8 Samas kasutati ka tehnoloogilisi võimalusi, et sakslasi eksitada. „Et tekitada arusaama vägede suurendamisest seal, kus neid tegelikult oli vähe, edastasid kõrge usutavusega valjuhääldid hääli sõjalisest tegevusest, näiteks välilaagrite ja liikuvate sõjaliste üksuste omasid – kõlisevate katelokkide hääl, karjuvad sõdurid ja liikuvad tankid /…/“9
Plaani rakendamisel nähti väga palju vaeva. Fortitude North pidi tõmbama Hitleri tähelepanu Norrale, kus asusid tema allveelaevade baasid. Selle jaoks oli tarvis luua mulje, et liitlastel on piisavalt ressursse Norra ründamiseks. Kuna aga tegelikke sõdureid ja masinaid ei olnud võimalik suures hulgas pettuse jaoks ära kasutada, tuli appi võtta teistsugused meetmed. Pettuse juures olid abiks ka näiteks Ameerika ja Briti filmitööstus, kelle kaasabil valmistati näiteks sõjamasinate makette. Nii ilmusid näiteks Šotimaa lennuväljadele kahemootoriliste pommitajate puust maketid. Väga suur osa pettusest põhines võltsil infovahetusel. Nii mõnedki väeüksused eksisteerisidki tegelikult vaid raadiosides . Fiktiivse sisuga liitlaste vahelises raadiosides söödeti sakslastele ette suhteliselt kergelt mõistetavat informatsiooni, mis viitas Norra ründamiseks valmistumiseks.10 Kõik pidi olema võimalikult usutav. Selle saavutamiseks mindi väga kaugele. „Suurim probleem, millega Turneri osakond silmitsi seisis , oli kuidas muuta maketid realistlikuks. Võlts-lennumasina paigutamine „juba tegutsevale lennuväljale“ aitas lahendada probleemi. /…/ Selleks, et lisada makettidele „elu“, lisasid Turneri mehed võlts-kütuseautosid, kaubikuid, plekke ja prügi, et „simuleerida tavalist kribu- krabu , mida on alati näha õhusõidukite laialisaatmise alades.““11 Liitlased tegid omalt poolt sakslaste eksiteele viimiseks kõik võimaliku. Plaanile reaalsuse lisamiseks kasutati ka reaalseid vägesid. Näiteks suurendati luurelendude hulka Norra lennuväljadele ning tõsteti üldist vägede tegutsemisaktiivsust tolles piirkonnas12 Oli tarvis oodata, kas sööt alla neelatakse. Seda sakslased tegid. „Operatsiooni tulemus oli suurejooneline. Hiliskevadeks oli Hitleril Norras kolmteist armeediviisi (koos 90 000 mereväe ja 60 000 Luftwaffe personaliga). Need ei olnud kõrge kvaliteediga väed, aga nad oleks ikkagi võinud täita kaevikud Atlandi valli ääres Prantsusmaal.“13
Ka Fortitude South’is kasutati sarnaseid võtteid, ainult mastaapsemas suuruses. Operatsiooni huvides kasutati näiteks ära ka sakslaste enese nõrkusi. „Tõsist vaeva nähti sakslastele mulje jätmiseks, et armee koguneb Kentis. Sellele kujuteldavale väehulgale pandi nimeks USA 1. armeegrupp . /…/ Teades, et vale mõjub paremini, kui see sisaldab kübekese tõtt, panid liitlased seda laest võetud armeegruppi juhatama vägagi tõelise kindrali George Pattoni. Sakslased kartsid ja imetlesid Pattonit rohkem kui kõiki teisi Ameerika väejuhte.“14 Pattoni kasutamine oligi tegelikult üks paremaid käike operatsioon Fortitude’le tõepärasuse lisamiseks. Tema autoriteeti oli antud plaanis väga hea kasutada. Sakslaste arvates oli Patton liitlaste parim kindral ja nad uskusid, et tema juhib plaanitavat rünnakut. Pattoni tegemistest kandsid ette saksa spioonid, sama tegid ka Briti ajalehed. Kõik see lisas petteplaanile tõepärasust.15 Pattoni isik oli abiks isegi siis, kui Normandia dessant oli juba alanud. „Kui pärast Normandia dessanti selgus, et Patton viibis endiselt Inglismaal, veenis see sakslasi lõplikult, et maabumine Normandias oli petterünnak ning tõeline sissetung ootab alles eest.“16 Jätkuvalt oli kogu plaani üks keerulisemaid probleeme vajaliku varustuse sakslastele demonstreerimine. „Pettuse jaoks ei olnud maabumisaluste ülejääke; seetõttu pidi LCS kasutama sellele järgmist parimat asja – võltsaluseid. Eksisteeris kahte tüüpi võltsaluseid: bigbob’id ja wetbob’id. Bigbob oli võlts maabumisalus-tank, mis oli valmistatud terasest torumaterjalist ja purjeriidest. /…/ Wetbob oli võlts ründe-maabumisalus, mis oli valmistatud täispuhutavast kummist. /…/ Lisaks võltsidele maabumisalustele, lubasid liitlaste juhatajad ka võlts-lennumasinate kasutamise nii Fortitude North’is kui ka Fortitude South’is. /…/ Nii võltsid lennuväljad kui ka võltsid lennukid, mis olid ehitatud puust ja purjeriidest muutsid Fortitude South’i pettuse realistlikumaks.“17
Lisaks visuaalsele materjalile ja vale sisuga raadioside edastamisele, mängisid Fortitude plaanis üliolulist rolli ka luureteenistused. Kasutati topeltagente, et sööta sakslastele ette valeinformatsiooni. Sellisest tegevusest oli Fortitude elluviimiseks väga palju kasu. „Üks tähtsamaid Briti luure heaks „Fortitude Southis“ töötanud topeltagente oli kataloonlane Juan Pujol varjunimega „Garbo“. Koos oma kontrollohvitseriga julgeolekuteenistusest fabritseeris ta kahekümne seitsmest väljamõeldud alamagendist koosneva võrgustiku ja pommitas Madridis asuvat Saksa luurekeskust Londonis hoolikalt ettevalmistatud desinformatsiooniga. Invasioonini jäänud kuude jooksul saadeti välja peaaegu 500 raadiosõnumit. Need sisaldasid üksikasju, mis pidid aegamisi moodustama mosaiigi, mille topeltmängu komitee oli valmistanud ette veenmaks sakslasi, et pearünnak toimub hiljem Pas-de-Calais’s.“18
Kogu see meeletu töö ja suurejoonelise pettemanöövri läbiviimine tasus ennast kokkuvõttes ära. „Fortitude edu sai mõõta sakslaste hinnangus liitlaste jõule. Mai lõpuks uskusid sakslased, et liitlaste jõud koosnevad kaheksakümne üheksast diviisist, kui tegelikult oli see number nelikümmend seitse . Sakslased arvasid, et liitlastel oli piisavalt maabumisaluseid, et tuua kaldale kakskümmend diviisi esimese lainega, kui nad tegelikult oleks õnnega suutnud tuua kuus.“19 Samuti viitas sakslaste käitumine selgelt sellele, et pettust oli uskuma jäädud. „Sakslased valasid rohkem betooni kaitsekindlustustesse Pas-de Calais, kui kusagil mujal. Nad paigutasid sinna rohkem sõdureid, keda toetasid Panzeri diviisid. Nad keskendasid oma miinide paigutuse Inglise kanalil Pas-de Calais ranniku ligidale. Nad ülehindasid suuresti SHAEF-i ressursse. Lühidalt öeldes oli neid korralikult lollitatud.“20

Petteoperatsioonid D-Päeval

Liitlased olid teinud ära väga palju, kuid töö ei olnud veel läbi. Operatsioon Fortitude ei lõppenud Normandia dessandi algusega. Isegi pärast rünnaku algust, nähti kõvasti vaeva Hitleri veenmisega, et tegu on ainult peibutisega ning tõeline rünnak toimub Pas de Calais’s21 Koos dessandi algusega algasid ka uued pettemanöövrid sakslaste tähelepanu kõrvalejuhtimiseks tegelikust dessandipaigast ning vägede liikumise varjamiseks. „6. juuni hommikul lendasid Kuningliku Lennuväe 617. ja 218. eskaadri lennukid hoolikalt harjutatud mustrites Inglise kanali kohal ning paiskasid operatsioonide Taxable ja Glimmer raames õhku metallribasid. Need olid koordineeritud õhk-meri operatsioonid, mis veensid saksa radarioperaatoreid, et invasioonijõud lähenevad Cap d’ Antifer’ile ja Boulogne’le, tükk maad põhja pool tegelikest mereinvasioonijõudude marsruudist.“22 Nendes operatsioonides kasutati kavalust, millega suudeti ära petta saksa radarisüsteemid. Operatsioonis Taxable osales kaheksa õhusõidukit, mis lendasid mööda sobilikke orbiite ning puistasid õhku suurtes kogustes metallribasid. Plaan oli välja töötatud nii, et saksa radarite jälgijatele jäi mulje, et suur hulk masinaid liigub ühtlase kiirusega Prantsusmaa ranniku poole. Samal ajal kasutati ka spetsiaalse varustusega paate, mis andsid radaritele samasugust infot. Samuti laotati võimalusel Cap Antifer’i ümbrusesse vette miine. Operatsioonis Glitter kasutati samasuguseid meetmeid nagu Taxable’s ning üritati jätta muljet, et liitlaste jõud maabuvad Pas de Calais’s. Ainsa erinevusena kahe operatsiooni vahel ei laotatud Glitter’i käigus Pas de Calais’i ümbrusesse miine.23
Koos Taxable ja Glitter’iga lasti käiku ka operatsioon Titanic. Selle käigus heitis Kuninglik Lennuvägi alla mehaanilisi langevarjurite nukke, et tekitada muljet õhudessandist.24 Samas ei piirdutud ainult peibutistega. „Alla heideti libalangevarjureid ja fooliumiribasid radarisignaalide pimestamiseks, aga ka SAS- meeskondi (Briti eriüksus – T.L.), mis pidid demonstreerima õhudessantide maandumist invasioonialadest kaugemal. SAS-grupid pidid tekitama kaost rindejoone taga ja lisama langevarjunukkude usutavust. Carentanist lõuna pool Cotentini poolsaare jalamil heideti alla umbkaudu 200 säärast nukku, veel viiskümmend Dives’i jõest idas ja viiskümmend Caenist edelas. Need kujutasid endast kotiriidest hernehirmutisi koos mehhanismiga, mis maandumisel pauku ja tuld tegi.“25 Kõik need operatsioonid koostöös Fortitude varasema osaga andsid väga häid tulemusi. Näiteks teated plahvatavatest libalangevarjuritest tugevdasid saksa väejuhatuses mõtteid, et tegu on pettemanöövriga, ning põhidessant Pas-de-Calais’s on alles ees.
Pärast D-Päeva sai selgeks, kui olulised olid olnud Operatsioon Fortitude ja selle alamoperatsioonid. Tänu edukalt rakendatud petteoperatsioonidele said liitlased dessandipäeval suurepärase eelise. See eelis osutus terve Teise maailmasõja kontekstis vägagi oluliseks. „D-Päev tabas Sakslasi täieliku üllatusena. /…/ Hitler , olles lollitatud Garbo ja Liitlaste pettusest, oli mitu päeva ennustanud, et esialgsed maabumised on ainult petterünnakud.“26 Kuid üsna peatselt sai selgeks, et Hitleri ennustus oli olnud vale. Vahest kõige paremini annab operatsioon Fortitude’i õnnestumise edasi see, et isegi 66 päeva pärast D-Päeva ootasid Pas-de-Calais’s 19 Saksamaa diviisi „tõelist“ rünnakut, samas oli D-Päeval Normandias liitlaste kaheksat saabuvat diviisi vastu võtmas vaid kolm Saksa diviisi.27 Fortitude’i tähtsust ei saa kindlasti alahinnata, seda on nimetatud isegi „kahtlemata suurimaks pettuseks sõjaajaloos.“28 Fortitude saavutas oma ettenähtud eesmärgid ja etendas kahtlemata üht väga tähtsat osa operatsioon Overlord’i õnnestumises.

Õhudessant

Normandia meredessandile eelnes kõigepealt langevarjurite õhudessant. Nende missiooni õnnestumine oli peamise, merelt tuleva dessantjõu jaoks ülioluline. Langevarjurid olid õhudessandiks juba pikalt harjutanud. Overlord’i edu nimel ei saanud jätta midagi juhuse hooleks. „Kaks diviisi (USA 101. ja 82. õhudessantdiviis – T.L.) treenisid tugevalt invasiooniks nii öösel kui päeval. Programm kestis kaheksa tundi päevas, kuus päeva nädalas. Nende õppetöö hõlmas tänavavõitlust, käsivõitlust, kaardi lugemist, esmaabi, saksa relvade kasutamist ja langevarjuhüppeid kompaniide ja pataljonide kaupa. /…/ Salisbury tasandiku ümbruses, mitte kaugel lõuna pool 101. diviisi majutuskohast asusid värskelt moodustatud Briti 6. õhudiviisi pataljonid ja rügemendid, kes treenisid sama tugevalt ja sarnaste joonte järgi. /…/ Talve lähenedes treeningtempo tõusis. /…/ Viimaks, 9. mail (1944. aastal – T.L.) hüppas terve 101. diviis Berkshire Downs’is Hungerfordi ja Newbury lähistel täiemõõdulises D-Päeva proovis. Kasutati D-Päeva transiitlaagreid ja lennuväljasid. Sel korral olid 75% hüpetest täpsed, aga 28 lennukit naases baasi ilma oma laadungit välja viskamata, sest nad ei leidnud oma maandumistsooni, ja 436 meest sai vigastada.“29 Õhudessant koosneski kolmest suuremast üksusest: Brittide 6. õhudessantdiviisist ja Ameerika 101. ja 82. õhudessantdiviisist. Nende ülesandeks pidi olema meredessandi jaoks rünnakusuuna tiibade katmine.30 Täpsemalt pidi 6. õhudessantdiviis katma loodava sillapea idakülge ja 101. ja 82. õhudessantdiviisid pidid tegema sama lääneküljel.31

Esimesed mehed Prantsusmaa pinnal

Enne suurema õhudessandi algust saadeti vaenlase tagalasse väiksemad rühmad, kes tõusid õhku juba 5. juuni hilisõhtul. „Esimene õhku tõusnud dessantüksus oli Oxfordshire’i ja Buckinghamshire’i kergjalaväerügemendi 2. pataljoni D-kompanii. See lahkus veel enne põhijõudude eel välja saadetud rajaleidjate gruppe, mis pidid tähistama ära maandumistsoonid. /…/ Dessantlaste sihiks oli kaks lähestikku asetsevat silda, üks Orne’i jõel ja teine Caeni kanalil. Nad pidid sillad vallutama enne, kui neid valvavad sakslased jõuavad lõhkelaengud õhkida."32 Need sillad omasid järgneva meredessandi jaoks olulist tähtsust, sest maabuvate jõudude kiireks edasiliikumiseks oli vaja need sillad vallutada ühes tükis.33 Esimesed mehed võõral territooriumil tegid oma tööd kiiresti ja hästi. 6. juunil 1944 kell 00.16 maandusid esimesed purilennukid koos dessantväelastega. Piloodid maandasid lennukid ülitäpselt määratud sihtmärkide lähedale.34 Rünnak tabas saksa valvureid ootamatult. Kuigi nad osutasid vastupanu, vallutasid ründajad sillad mõne minutiga.35
Lisaks nende sildade vallutamisele oli esimestel sisseminevatel meestel veel üks peamine ülesanne. Neil tuli hävitada rannikul asuv Merville’i rannapatarei, mis oma 13 kilomeetrise laskeulatusega oleksid olnud meredessandis osalevatele alustele suureks ohuks . Selle ülesande täitjaks sai 9. langevarjupataljon, mida juhtis kolonelleitnant Terence Otway.36 Hüppel paisati pataljon laiali. Kuigi Otway suutis kokku koguda ainult 160 meest, asus ta siiski oma missiooni täitma. Rünnakul patareile hukkus loetud minutitega 75 meest, kuid sihtmärk õnnestuti vallutada. Dessantväelased muutsid patarei relvad kasutamiskõlbmatuks ja seejärel taandusid.37
Pärast nende missioonide elluviimist asusid esimesed maandujad täitma endale määratud teisejärgulisi ülesandeid ning grupeerusid saabuvate põhijõududega38.

Rajaleidjad

Samuti ühena esimestest saadeti Prantsusmaale suure õhudessandi eel nn. rajaleidjad. Rajaleidjate jaoks avati D-Päevaks valmistudes eraldi koolid, kus neid õpetati kasutama nende varustust, mille abil ära märkida õhudessandi põhijõudude maandumis- ja hüppekohad39. „Rajaleidjad edestasid peamist õhurünnakut umbes kolmekümne minutiga, et märkida ära hüppetsoonid ja maandumistsoonid; visuaalselt tõrvikute ja valgustatud „T-dega“ (T-tähe kujuliselt paigutatud valgustid – T.L.) ja elektrooniliselt Eureka majakatega.“40 Rajaleidjate töö ei olnud sõna otseses mõttes kerge. Eureka majakas kaalus 29,5 kilogrammi. Näiteks rajaleidja kaplan Frank Brumbaugh kaalus ise 62,3 kilogrammi, kuid täisvarustuses oli ta kaal 143,2 kilogrammi.41 „Kell 23.00 veeres 18 lennukitäit rajaleidjaid mööda maandumisrada ja tõusid õhku musta öösse.“42 Raske öelda, kas rajaleidjad mõtlesid sellele, kuid nemad olid teerajajad ühel suurimal sõjalisel operatsioonil, mis iial korraldatud. „Kui rajaleidjad ületasid Inglise kanali, siis nad ei teadnud ega saanud seda näha, aga nad lendasid üle suurima laevade armaada, mis iial kokku pandud. Nende all oli 9 lahinglaeva, 23 ristlejat, 104 hävitajat ja 71 suurt maabumisalust erinevas suuruses ja välimuses. Armaadasse kuulusid ka sajad transpordilaevad, miiniotsijad ja kaubalaevad – kokku umbes 5000 erinevat alust.“43 Rajaleidjate missioon ei läinud päris plaanipäraselt. Ilmastikuolude sai nende missioon mõnetise tagasilöögi. „Pilvkatte tõttu ei suutnud enamik rajaleidjate lennukite piloote õiget maandumistsooni üles leida. Üks lennukitäis 101. diviisist läks kaduma; mehed hüppasid liiga vara ja kadusid Inglise kanalisse . Ainult üks rajaleidjate meeskond 101. diviisist leidis oma õige maandumistsooni – maandumistsooni O. Maale jõudnuna ja ümbruskonda maamärkide järgi kontrollides sai enamus rajaleidjaid aru, et nad on laiali pillutud ja ning pole oma õiges maandumistsoonis. Seetõttu, et vältida edasist pilootide ja hüppejuhendajate eksitamist järgnevates ešelonides, ei lülitanud nad oma suunamisvarustust sisse.“44

Õhudessandi põhijõud

Pärast seda, kui rajaleidjad olid kohale jõudnud, ja andnud endast parima , et märkida ära maandumis- ja hüppetsoonid, hakkasid kohale jõudma peamised õhudessantjõud. Saabuma ja maanduma hakkasid 13 400 Ameerika ja peaaegu 7 000 Briti langevarjurit.45 „Kell 01.30 hakkas laiali hajutatud ringis Ste-Mére-Eglise’st kagus maanduma 101. diviisi langevarjurite peamine osa.“46 Nii mahukas operatsioon ei jäänud sakslastele märkamatuks, ning seetõttu sattusid lennukid ja langevarjurid vaenlase tule alla. „Kuna 82. diviis järgnes 101. diviisile üle Cotentin’i poolsaare, olid sakslaste õhutõrjeväed palju paremas valmisolekus 82. diviisi ülelennu ajal.“47 Halvad ilmastikutingimused ja sakslaste õhutõrje külvasid lendurite seas üsna suurt segadust. Paljud piloodid hakkasid õhutõrje tule eest põiklema ning kaldusid seetõttu kursilt kõrvale. Samuti ei aeglustatud lennukit tihtipeale seetõttu õigele hüppekiirusele, mis oli langevarjuritele väga ohtlik.48 Niimoodi , vaenlase tule all, suurel kiirusel põigeldes asusid langevarjurid lennukitest välja hüppama. Sellistes tingimustes kaotasid väga paljud mehed elu veel enne, kui nad maapinnale jõudsid. Samamoodi said paljud hukka ka maapinnal, kas siis vaenlaste vägede käe läbi, või muudel põhjustel. „Mitmed sõdurid uppusid kaelasügavustes soodes oma raske koorma tõttu, sest nad ei suutnud ennast oma varustusest vabastada.“49 Maandudes olid aga paljud sõdurid mõneks hetkeks tegutsemisvõimetud. „Maanduda pimedas vaenlase rindejoone taha, kui pole õrna aimugi asukohast – suuremat segadust ja hirmu ei olekski saanud tekitada. /…/ Mehed roomasid hekkide varjus ja tardusid igasugust liikumist kuuldes paigale.“50 Pärast hüpet sai tavaliselt dessantväelaste esmaseks ülesandeks otsida üles oma kaaslasi, kuna nad olid niivõrd oma rühmakaaslastest eraldatud. Näiteks 82. diviis oli niivõrd suurele alale laiali heidetud, et veel 2 päeva pärast D-Päeva oli ainult 2100 selle sõdurit oma õige ülemuse kontrolli all51. „Kui laialipillutud salgad öö jooksul koondusid, võtsid ohvitserid need oma käsutusse ja rakendasid ülesannete elluviimiseks. Sõdurid, kes ei suutnud oma üksust üles leida, liitusid ükskõik millise ettejuhtuva pataljoniga, isegi kui see kuulus teise diviisi. 101. ülem kindral Maxwell Taylor oli kokku kogunud kolmekümnemehelise salga, kuhu kuulus neli koloneli ja hulk teisi ohvitsere. See pani ta parodeerima Churchilli: „Mitte kunagi varem pole sõjaajaloos nii paljud juhtinud nii väheseid.““52 Niimoodi asusid dessantväelased oma ülesandeid täitma, et valmistada ette meredessanti.
Nagu juba varem mainitud , oli õhudessandi eesmärgiks hõivata mandril strateegiliselt tähtsaid punkte ning seeläbi muuta turvalisemaks meredessandi saabumine. Eriti oluliseks sai mõnede linnade hõivamine. „Üks peamisi sihtmärke sel ööl oli väike Sainte Mére Eglise’i linn. Operatsiooni seisukohalt oli linn tähtis sellepoolest, et selle keskel ristusid kaks teed. /…/ Plaanis oli linn vallutada ja seada üles teesulg, mis töötaks voolaval lahinguväljal kahesuunalise ventiilina – see hoiaks sakslased pudelikaelas ja ka lahingust eemal, kuid võimaldaks samal ajal sissetungivägedel liikuda vabalt ja kiiresti Prantsuse sisemaale. Linn kavatseti vallutada salaja .“53 Sainte Mére Eglise’i vallutamine ei läinud aga paanipäraselt. Nimelt ei tulnud linna salajasest vallutamisest midagi välja, sest juhuse läbi oli sel ööl linnas põlema läinud suur küün. Seetõttu olid nii linnaelanikud kui saksa sõdurid langevarjurite maabumise ajal ärkvel. Sakslased avasid maanduvate langevarjurite pihta tule. Linnas peeti maha kõva võitlus, kuid koidikuks jäi kõik vaikseks. Sainte Mére Eglise oli esimene linn Prantsusmaal, mis vabastati.54
Normandia õhudessandi tähtsust meredessandi õnnestumises on raske üle hinnata. 6. juuni varahommikul 1944 tehti tänu julgetele langevarjuritele võimalikuks teise rinde avamine Saksamaa vastu. Hoolimata raskustest, mis õhudessanti tabas, suutsid vaprad sõdurid suures osas täita neile seatud eesmärgid ning seega juhatasid sisse täiemahulise meredessandi alguse. Õhudessant oli olnud küll alles esimene samm raskes võitluses, kuid see eest väga tähtis.

Kokkuvõte

Normandia dessandile eelnenud petteoperatsioonid olid väga mahukad ning nõudsid nende läbiviijatelt suuri pingutusi . Pettusele reaalsuse lisamiseks kasutati kõiki võimalusi. Kuigi põhirõhk oli pandud eksitava raadioside välja saatmisele, oli olulisel kohal ka erinevate makettide demonstreerimine saksa spioonidele ja luurelennukitele. Selle abil suudeti Saksamaa väejuhatus üsna suurde segadusse ajada. Kõiki neid raskeid pingutusi kroonis lõpuks edu, sest petteplaanid täitsid oma eesmärgid väga korralikult. Normandia dessandi õnnestumisel mängisid petteoperatsioonid kindlasti väga vajalikku rolli.
Nii nagu petteoperatsioonidel, oli suur kaal ka esimesena Prantsusmaale sisenenud õhudessantväelastel. Nende poolt 6. juuni esimestel tundidel täidetud ülesanded olid ülimalt elulise tähtsusega peatselt merelt saabuvale dessandi põhijõule. Strateegiliste punktide hõivamine ja sakslaste positsioonide nõrgendamine kindlustas meredessandile kiirema ja mõnevõrra ohutuma liikumistee.
Ilma eelnevalt kirjeldatud operatsioonidele oleks suuremahulise Normandia dessandi läbiviimine olnud võimatu. Seetõttu on oluline rõhutada nende missioonide tähtsust, mille tõttu sai võimalikuks operatsioon Overlord’i õnnestumine.

Kasutatud allikad

Ambrose, Stephen E. D-Day, June 6, 1944: the climatic battle of World War II. New York : Touchstone. 1994.
Barbier, Mary K. D-Day deception: Operation Fortitude and the Normandy invasion. USA: Greenwood Publishing Group. 2007.
Barton , W. Stratagem: Deception and Surprise in War. Norwood: Artech House. 2007.
Bastable, J. Normandia dessant: Pealtnägijate mälestusi 6. Juunist 1944. Tallinn: Tänapäev. 2005.
Beevor, A. D-Päev. Normandia lahing. Tallinn: Tänapäev. 2010.
Chandler, David G. & James Lawton Collins , jr. The D-Day Encyclopedia. Oxford : Helicon Publishing Ltd. 1994.
Crookenden, N. Dropzone Normandy: The story of the American and British Airborne Assault on D Day 1944. New York: Scribner. 1976.
D-Day Museum . D-Day and the Battle of Normandy: Your Questions Answered, URL (kasutatud juuni 2011) http://www.ddaymuseum.co.uk/faq.htm#whichtroop
Flanagan, E. M., Jr. Airborne : A Combat History of American Airborne Forces. Westminster : Ballantine Books . 2003.
Harclerode, P. Wings of war: Airborne Warfare 1918-1945. London: Cassell. 2005.
Shilleto, C. Pegasus Bridge and Merville Battery: British 6th Airborne Division landings in Normandy D-Day, June 1944. Barnsley: Leo Cooper . 1999.
Stafford , D. Ten days to D-Day: citizens and soldiers on the eve of the invasion. New York: Little , Brown and Company. 2004.
1 D-Day Museum. D-Day and the Battle of Normandy: Your Questions Answered, URL (kasutatud juuni 2011) http://www.ddaymuseum.co.uk/faq.htm#whichtroop
2 Barbier, Mary K. D-Day deception: Operation Fortitude and the Normandy invasion. USA: Greenwood Publishing Group, 2007. Lk. 3.
3 Op. Cit. Lk.4.
4 Barbier. Lk 9.
5 Op. Cit. Lk. 19.
6 Beevor, A. D-Päev. Normandia lahing. Tallinn: Tänapäev, 2010. Lk. 15.
7 Barbier. Lk. 24.
8 Op. Cit. Lk. 26.
9 Op. Cit. Lk. 26.
10 Ambrose, Stephen E. D-Day, June 6, 1944: the climatic battle of World War II. New York: Touchstone, 1994. Lk. 80-81.
11 Barbier. Lk. 51.
12 Op. Cit. Lk. 49.
13 Op. Cit. Lk. 82.
14 Bastable, J. Normandia dessant: Pealtnägijate mälestusi 6. Juunist 1944. Tallinn: Tänapäev, 2005. Lk. 21.
15 Ambrose. Lk. 82
16 Bastable. Lk. 21.
17 Barbier. Lk. 28.
18 Beevor. Lk 15.
19 Ambrose. Lk. 83.
20 Op. Cit. Lk. 84.
21 Stafford, D. Ten days to D-Day: citizens and soldiers on the eve of the invasion. New York: Little, Brown and Company, 2004. Lk. 53.
22 Chandler, David G. & James Lawton Collins, jr. The D-Day Encyclopedia. Oxford: Helicon Publishing Ltd., 1994. Lk. 29.
23 Barbier. Lk. 71.
24 Chandler & Lawton Collins, jr. Lk. 29.
25 Beevor. Lk. 55
26 Stafford. Lk. 318.
27 Barton, W. Stratagem: Deception and Surprise in War. Norwood: Artech House, 2007. Lk. 125.
28 Barbier. Lk. 186.
29 Crookenden, N. Dropzone Normandy: The story of the American and British Airborne Assault on D Day 1944. New York: Scribner, 1976. Lk. 28.
30 Beevor. Lk. 52.
31 Harclerode, P. Wings of war: Airborne Warfare 1918-1945. London: Cassell, 2005. Lk. 307.
32 Beevor. Lk. 52.
33 Shilleto, C. Pegasus Bridge and Merville Battery: British 6th Airborne Division landings in Normandy D-Day, June 1944. Barnsley: Leo Cooper, 1999. Lk. 24.
34 Op. Cit. Lk. 43.
35 Beevor. Lk.54.
36 Shilleto. Lk. 26.
37 Beevor. Lk. 57.
38 Shilleto. Lk. 28.
39 Crookenden, N. Lk. 34.
40 Chandler & Lawton Collins, jr. Lk. 416.
41 Ambrose. Lk. 191
42 Flanagan, E. M., Jr. Airborne : A Combat History of American Airborne Forces. Westminster: Ballantine Books, 2003. Lk.179.
43 Op. Cit. Lk. 159.
44 Flanagan. Lk. 182.
45 Ambrose. Lk. 197.
46 Flanagan. Lk. 183.
47 Op. Cit. Lk. 183.
48 Bastable. Lk. 85.
49 Flanagan. Lk. 192.
50 Beevor. Lk. 62.
51 Flanagan. Lk. 188.
52 Op. Cit. Lk. 66.
53 Bastable. Lk. 85. Lk. 102.
54 Op. Cit. Lk 104-105.