D-Päev e. dessandipäev Normandias 6 juunil 1944 (0)

D-päeva eelõhtul oli liitlasvägede juhte vallanud närviline murelikkus. Briti peaministrit Winston Churchilli painasid mälestused liitlaste 29 aasta tagusest katastroofilisest lüüasaamisest Gallipoli all. Britid ei aimanudki, et oma kodumaad kaitsvate türklaste vastupanu võib olla nii tugev. Tagajärg? Vetevood, mis kobrutasid liitlaste verest.
Churchill soovis oma naisele head ööd sõnadega: “Kas mõistad, et selleks ajaks, kui sa hommikul üles ärkad, võib olla tapetud 12 000 meest?” Dwight Eisenhoweri taskus oli kiri juhuks, kui dessant peaks läbi kukkuma . Liitlasvägede ülemjuhataja oli valmis kogu süü enda peale võtma. Edukas maabumine Normandia rannikul pidi tema hinnangul maksma minema vähemalt 10 000 sõduri elu ning lööma haavatuna rivist välja 30 000. Kuid liitlasvägede juhid olid valmis veelgi rängemateks kaotusteks.
Sõjaajaloo meeleheitlikumaid operatsioone
Liitlasvägede dessant Normandiale 6. juunil 1944 oli sõjaajaloo meeleheitlikumaid ettevõtmisi. Vägede paiskamine tugeval kaitsepositsioonil oleva vaenlase territooriumile toob peaaegu alati kaasa ränki kaotusi. Novembris 1943 hukkus Vaikse ookeani keskosas tillukest Tarawa atolli vallutades üle 3000 USA mereväelase. Ameerika tsensorid keelasid sellest operatsioonist vändatud kinokroonika näitamise, väites, et kaadrid sõdurite verest punetavast laguunist õõnestaksid USA vägede lahingumoraali. Sama kohutava hoobi olid britid ja kanadalased saanud 18. augustil 1942 Dieppe’i sadamas.
NSVLi juht Jossif Stalin oli oma liitlastele Rooseveltile ja Churchillile hakanud teise rinde avamise ideega Loode-Euroopas peale käima juba 1942. aastal. Tollal polnud ei Ameerika ega Briti väed selleks tehniliselt valmis. Pealegi eelistanuksid alalhoidlikud britid Normandia ründamise asemel kaudsemat strateegiat – operatsioone Vahemere rannikul ja Balkani poolsaarel.
Kuid üha enam süvenes veendumus , et Hitleri võimutsemisele saab teha lõpu üksnes meredessandiga okupeeritud Prantsusmaale üle La Manche ’i väina. Ehkki Normandia jäi Saksamaast kaugemale kui loogilisim rünnakusiht, väina kitsaimas kohas asuv Pas de Calais, varjas Cotentini poolsaar sealseid liivarandu edelatuulte eest ning kaht suurt sadamat, Cherbourg’i ja Le Havre’i, oli võimalik vallutada mandri poolt. 1943. aasta Teherani konverentsil moodustasid Stalin ja Roosevelt endiselt skeptilise Churchilli vastu ühisrinde ning paika pandi tärmin – 1944. mai. Vastutasuks nõustus Stalin alustama samasugust rünnakut Ida-Euroopas ja asuma sõtta Jaapani vastu, kui Saksamaa on alistatud.
Treeninguil uppus 700 USA sõdurit
Liitlased olid võtnud endale ülesande, mis nõudis määratut planeerimist. Sakslased kindral Erwin Rommeli juhtimisel olid 1942. aasta suvel alustanud nn. Atlandi müüri püstitamist. See võimas kaitsekompleks – Euroopa ajaloo suurejoonelisim ehitusprojekt – ulatus Prantsusmaa- Hispaania piirilt Taanini ning nõudis vahepeal isegi rohkem kui 100 000 töölise panust.
Rommeli juhtnööride järgi kindlustati kõik rannad, kus võis oodata meredessanti, tõkete ja miiniväljade vööga ning kaeti kuulipilduja- ja mortiiripositsioonidega. Vägevad varjendid Normandia rannikul Merville’is, Longues’is ja Pointe du Hocis võimaldasid maabuvaid liitlasvägesid pommitada suurekaliibriliste Saksa relvadega. Vaenlase purilennukite ja langevarjurite heidutamiseks korraldasid saksa insenerid madalamates piirkondades üleujutusi ja tõmbasid põllud-väljad traate täis.
17. mail määras Eisenhower dessandi koodnimega operatsioon “ Overlord ’” kuupäevaks 5. juuni. Liitlasvägede koondumine muutis Lõuna-Inglismaa üheks suureks sõjaväelaagriks. Juuni alguseks oli kohale jõudnud üle kahe miljoni ameeriklase ja veerand miljoni kanadalase, koos brittidega 2,9 miljonit.
Ettevalmistused meredessandiks ei kulgenud vahejuhtumiteta. Ühel treeningul Devoni rannikul lasid sakslaste allveelaevad põhja kolm dessantalust rohkem kui 700 USA sõduriga. Ka Loode-Prantsusmaa maanteede ja raudteede pommitamisel vaenlase nõrgestamiseks oli hukkunud 12 000 liitlasvägede lendurit.
Dessandis pidi osalema viis jalaväediviisi – kaks Ameerika, kaks Briti ja üks Kanada –, kelle ülesanne oli vallutada rannad koodnimedega (läänest itta ) Utah, Omaha, Gold, Juno ja Sword. Invasiooni pidi õhust toetama üle 13 000 pommitaja , lahingu- ja transpordilennuki. Võrdluseks: Luftwaffe ’l oli neid D-päeval vastu panna alla 400. Liitlased olid sõiduvalmis seadnud ligi 6500 laeva ja dessantalust, mis pidid operatsiooni esimese kolme nädalaga Normandiasse tooma ligi 200 000 sõidukit ja 600 000 tonni varustust.
Liitlaste trumbid: osav bluff ja soodne ilm
Sakslaste tähelepanu kõrvalejuhtimiseks mõtlesid britid välja geniaalse plaani, edastades raadiosidega valeinfot ning rajades Maidstone’i ja Canterbury ümber hiiglaslikud võltslaagrid tuhandete osaliselt varjatud libatankide ja -lennukitega. Luureagendid lekitasid valeuudist, et liitlaste võimsaim rünnakrühm, USA 3. armeeüksus, võtab suuna Pas de Calais’le otse inglaste Doveri vastas.
Pettus läks korda. Sakslased koondasid oma tugevaima, 15. väeüksuse Pas de Calais’sse. Kui see oleks dessandipäeval kaitsnud Normandia rannikut, oleks liitlasvägede rünnak ilmselt läbi kukkunud.
Liitlaste poolt oli ka ilmataat. Dessandipäeva lähenedes pööras ilm nii sandiks, et Eisenhower lükkas D-päeva 24 tundi edasi ning oli sunnitud osa merele suundunud laevu tagasi kutsuma. Veendunud, et järgmisel päeval tõmbub taevas klaariks ja meri rahulikuks, näitas liitlasvägede juht 5. juuni hommikul dessandile rohelist tuld . 6. juuni lõikaski madalrõhkkonda põgusa augu, mis võimaldas liitlastel dessandi läbi viia.
Madalrõhkkonna tõttu pidasid sakslased dessanti niivõrd võimatuks, et Rommel naasis 5. juuni hommikul oma naise 50 aasta juubelile. Osa Saksa väeüksuste juhid sõitsid Roueni sõjamängule, ainsana invasioonirandade lähistele jääva 21. soomusdiviisi komandör Pariisi armukese juurde. Kuna pommitamine, Prantsuse vastupanuliikumine ning liitlaste para�ütistid olid rängalt kahjustanud sakslaste sideliine ja isegi Rommel ei tohtinud võimsaid soomusreserve ilma Hitleri otsese nõusolekuta liigutada, jäi Saksa vägede reaktsioon 6. juuni esimestel tundidel kramplikuks ja koordineerimatuks.
Mainitud ajal heitsid Briti pommitajad Pas de Calais’ kohal alla fooliumiribasid, matkimaks tohutu dessantlaevastiku radariprofiili. Samal ajal lähenes Normandia rannikule üle 6000 aluse – seni kõigi aegade suurim mereväeoperatiivrühm. Varsti pärast keskööd alustasid maandumist brittide 6. ja jänkide 101. ja 82. õhudiviis. Paljud Cotentini poolsaarele suundunud ameeriklastest uppusid, kuid tugiala sai siiski vallutatud. Britid haarasid edukalt tähtsaimad sillad Caeni kanalil ja Orne’i jõel.
Omaha Beachi veresaun
Kella 6.30 ajal hommikul meritsi Gold, Juno ja Sword Beachile saabunud britid ja kanadalased said sakslaste vastupanust kergelt jagu, samamoodi ameeriklased Utah’s. Kuid Omaha Beachil randunud jänkid (staa˛ ikas 1. ja kogemusteta rahvuskaartlastest koosnev 29. diviis) leidsid eest tugevaima sakslaste rannikudiviisi – 352. Verist maabumist kujutab kogu selle võikuses Steven Spielbergi menufilm “Reamees Ryani päästmine”.
29. diviisi 116. jalaväeüksuse A-kompanii ametlikus raportis kirjeldatakse randumist järgmiselt. “Kui esimesed mehed [paadist välja] hüppasid, tõmbusid nad kägarasse ja sulpsatasid vette. Siis kadus kord. Meestele tundus, et ainus viis kaldale jõuda on sukelduda pea ees ning ujuda eemale tulest, mis paate tabas. Aga niipea kui nad vette said, hakkas raske varustus neid põhja poole vedama ning peagi nägid nad ränka vaeva, et pinnal püsida. Mõned said vees haavata . Mõned uppusid sealsamas...
Kümme minutit pärast paadirampide allalaskmist oli A-kompanii aktiivsus kadunud, mehed olid juhtideta ja peaaegu tegutsemisvõimetud. Kõik ohvitserid ja seersandid olid kas tapetud või haavatud... Vees olevad mehed lükkasid haavatud kaldale ning need, kes olid liivani jõudnud, roomasid tagasi vette, tõmbamaks teisi kaldale, et päästa neid uppumisest. Paljudel juhtudel said päästetud nende silme all uuesti haavata või said nad ise pihta.”
Sakslaste trump Omahal oli järsk pankrannik , mis võimaldas neil maabuvaid ameeriklasi kuulipildujatest ja suurtükkidest niita. Kehva ilma tõttu uppus ameeriklaste 1. diviisile toeks saadetud 32 ujuvtankist kakskümmend seitse . Meeletuid kaotusi kandnud dessantvägede päästjaks sai lakkamatu kuulipildujatuli Briti ja Ameerika laevadelt, mis päeva edenedes hakkas sakslaste kaitset õõnestama. Surmapõlglike ellujäänud ohvitseride juhtimisel suutsid ameeriklased järk-järgult pangale tungida ning vaenlast vaigistama asuda . Päeva lõpuks oli Vierville’i küla ameeriklaste käes, nagu ka kõik viis Omaha Beachile viivat maanteed .
Kell 18 võis Churchill Briti Alamkojas teatada , et liitlasi on Normandia vallutamisel saatnud edu. Inimkaotused olid olnud märksa väiksemad, kui kardeti. Umbes 132 500 mehega dessanti alustanud liitlased olid ilma jäänud 10 000 sõdurist, kellest langenud oli 3000 – peamiselt õhudessantväelased ja Omaha Beachil randunud ameeriklased.
Kuid pikad ja verised lahingud Seine ’i äärde jõudmiseks ja Pariisi vabastamiseks seisid alles ees. Sakslased osutasid Normandias vihast vastupanu. Näiteks kulus liitlastel ühe olulisema liiklussõlme Caeni linna vallutamiseks planeeritust 33 päeva kauem. Kummalisel kombel ei teinud nende elu põrguks mitte staa˛ ikad saksa võitlejad, vaid 12. SS-tankidiviisi Hitlerjugend, nn titediviis, kes oli sõjaväkke värvatud 16aastasena otse natslikust noorteorganisatsioonist. Kuid kokkuvõttes ületasid lääneliitlased Seine’i siiski 15 päeva varem kui plaanitud, ning Pariis vabastati 25. augustil.