NOORUKIEA PSÜHHOLOOGILISED ISEÄRASUSED OBJEKTISUHETE TEOORIA VAATEPUNKTIST (0)

TARTU ÜLIKOOLI NARVA KOLLEDŽ
Jekaterina Sei
KELA 1 AÜ
NOORUKIEA PSÜHHOLOOGILISED ISEÄRASUSED OBJEKTISUHETE TEOORIA VAATEPUNKTIST
Referaat
Juhendaja lektor Sergei Džalalov
NARVA 2014

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1NOORUKIIGA 4
2VARANE NOORUKIIGA 5
2.1OBJEKTISUHTED 5
2.1.1Vanemad 5
2.1.2Sõbrad ja iidolid 6
3KESKMINE NOORUKIIGA 7
3.1OBJEKTISUHTED 7
3.1.1Vanemad 7
3.1.2Töö leina puhul 8
3.1.3Arenemine heteroseksuaalsete objektivalikute suunas 8
4HILISNOORUKIIGA 10
4.1OBJEKTISUHTED 10
4.1.1Lahendamata oidipaalkonfliktid täiskasvanutel 10
5KOKKUVÕTTE 12
6KASUTATUD KIRJANDUS 13

SISSEJUHATUS

Kuulates praegu vanemaid, kelle on lapse jõudnud noorukiea staadiumisse, neil on raske oma lastega leida ühistkeelt ja üldse hakkama saada. Kui ma küsisin , et kuidas sa kirjeldaksid oma lapse noorteiga, siis enamus ütles, et see on keeruline, täis arusaamatusi, masendust, sõnakuulmatuse ja oma mina näitamise aeg. Seepärast mul tekkis huvi teada saada, miks noorukid näitavad end sellisena vanematele.
Oma referaadi kirjutamise käigus ma tahaks välja uurida, mis üldse on noorteiga. Missuguseid objektisuhteid eelistavad noorukid ning miks just neid? Kui nooruki iga jaguneb etappideks, siis kas igal etapil on samad eelistused objektisuhetel või mitte?
Kõikidele minu poolt püstitatud küsimustele ma püüan saada ka vastuseid referaadi kirjutamise käigus.

NOORUKIIGA

Noorukiiga on arenguetapp , mille eesmärk on lapse järkjärguline eraldumine lapsepõlvest ja saamine personaalseks täiskasvanuks. (Laste- ja noortepsühhiaatria 2006:44) Noorusiga oma eri etappidega algab umbes 12-13-aastaselt ning kestab umbes 21-23-aastaseks saamiseni . Noorusiga algab eelnoorusega ning lõpeb noore täiskasvanuna. (Brummer, Enckell 2007:55) Selle aja sisse mahub mitmeid etappe ja arenguülesandeid.
Nooruseas puberteedi somaatilis- hormonaalsed muutused käivituvad ja nõuavad, et kogu isiksus neile reageeriks. Keha muutumine ja seksuaalsuse tugevdamine seavad kahtluse alla senise, lapsepõlves ülesehitatud tasakaalu. Meele ja keha näitelavale astub seksuaalsus koos oma ahvatluste, lootuste, soovide, küsimuste ja hirmudega ning seda sootuks teisel moel kui varem. (Brummer, Enckell 2007:55)
Noorukiiga erineb lapsepõlvest selle poolest, et noorukil on palju täiskasvanuga samastumise kaudu saadud teadmisi. Täiseast erineb noorukiiga selle poolest, et nooruk on sotsiaalselt ebaküps ja tal puuduvad täiskasvanu kogemusmaailm. Varase lapseea individuaaliseerumis- ja latentsiperiood on noorukil arengu seisukohast väga olulised. Latentsieas peaks lapse ego (mina) piisavalt avarduma ja tugevnema, et algava noorukiea tungisurvet oleks võimalik taluda. Lapseiga loob noorukiea lõppedes täiskasvanu isiksus välja kujunenud. (Laste- ja noortepsühhiaatria 2006:44)

VARANE NOORUKIIGA

Latentsiiga võib käsitleda kui mingil määral isoleeritud faasi, sest ei esine ühtki uut armastusobjekti ega ühtki tungiobjekti, s.t seda rahuldust, millele spetsiifiline toiming võiks viia, kui soovid, mida tungid tahavad saavutada, täituksid. Mina- areng ja stabiliseerumine on iseloomulik latentsile. Varajane latents kuulub tihedalt kokku kolme järgmise faasi: kõrg-, hilis - ja järelteismeeaga neid iseloomustava järjest tugevneva vabanemisprotsessiga ning orienteerumisega uutele libiidsetele objektidele. (Mangs, Martell 2000:309)
Faasi tunnuseks on, et liibidsed ja agressiivsed impulsid suurenevad ning laetakse uued objektid ja nähtused. See ilmneb suurenenud aktiivsuses ja seda kogetakse intensiivsemate soovide ja impulsside näol vanuses 12-14 aastat. Ilmneb ka ärapöördumine eelteismeeas regressiivsest positsioonist. (Mangs, Martell 2000:310)

OBJEKTISUHTED

Nartsissislikud objektivalikud, sageli lühiajalised. Katsetamine objektisuhetega, taotledes naise resp. mehe rolli.

Vanemad

Varases noorukieas algavad ka kauakestvad katsed vabaneda endistest sõltuvussuhetest. Vabanemisprotsess on keeruline ja toimib mitmel, nii teadlikul, eelteadlikul kui ka mitteteadlikul tasapinnal. Tegelik vabanemine põhineb infantiilsete vanemarepresentatsioonide revideerimisel selle kaudu, et neid aktsepteeritakse valikuliselt sellena , nagu nad on, ja tõrjutakse tagasi hetkel mitteaktsepteeritavate seksuaalobjektidena. Vabanemisprotsessis toimub intensiivne libiidne ja agressiivne struktuuride hõivang. Tagajärjeks on, et primaar- ja sekundaarpotsessi piir muutub ebamääraseks ja et primaarprotsessi avaldumine põhimõttel „tahan-ei taha“ võib võtta drastilised vormid. Nooruk heitleb vihkamise ja armastuse vahel oma vanemate vastu ning muutub agressiivseks ja provotseerivaks või reserveerituks, hoiab kõrvale ning on salapärane. Tungide aktiivsuse tõusu tõttu ei funktsioneeri kaitse ja ülimina nagu varem ning kontrollimatuid purskeid häbeneb nii nooruk kui vanem. Nad ei saa üksteisest aru ning nooruk isoleerub, tunneb, et teda ei mõisteta, et ta on mahajäetud, võõrandunud. Protsess on valulik kõigile osapooltele. (Mangs, Martell 2000:313 - 314)

Sõbrad ja iidolid

Varase noorukiikka ja keskmise noorukiikka kuulub objektist loobumine ja selle leidmine. Intsestiliste armastusobjektide mahalaadimine viib selleni, et „vabalt voolav objektiliibido“ muutub kättesaadavaks uutele objektidele. Mida tugevam on teismeiga seotud infantiilsete suhetega , seda tugevam on mäss ja seda innukamalt püüdleb nooruk uute objektide poole. (Mangs, Martell 2000:315)
Nooruk püüab leida suhteid nii omaealiste kui ka täiskasvanutega. Samast või vastassoost kaaslase valik on ikka veel peaasjalikult nartsissistlik . Nartsissistlik sõprus avaldub sageli vastastikuses onanismis, mööduvas homoseksuaalses käitumises, vastastikuses vaatamises, õrnusetunnete ja heatujulisuse idealiseerimises, kuid ka ühistes kriminaalsetes tegudes. (Mangs, Martell 2000:315)
Otsitakse inimest, keda saaks imetleda, kedagi, kellel on omadused, mida tahaks endale, kedagi, kes tõstaks isetunnet. (Mangs, Martell 2000:315)
Objektisuhetel on selles faasis eksperimenteeriv varjund. Minnakse ühe kaaslase juurest teise juurde. Püütakse leida kõrget hinnangut , teada saada oma rolli koosolemises, vallutatakse ja ollakse vallutatud. Teostub internaliseerumine ja uued objektid saavad oma representatsiooni. Need kompenseerivad osaliselt primaarseid representatsioone. (Mangs, Martell 2000:316)
Uute objektivalikute puhul on tähtis, et nad oleksid perekonnavälised ja neil oleks erootiline hõivang, kuigi mitteteadlik. See hõivang hõlmab nii maskuliinseid kui ka feminiinseid jooni, mis identifitseerumise ja internaliseerumisega saavad adekvaatsed proportsioonid. (Mangs, Martell 2000:316)
Varane noorukiiga on imetlemise, iidolite ja fanatismi aeg. Endistest objektidest mõnevõrra vähenenud hõivangud paigutatakse nüüd uutesse objektidesse. Enesestmõistetavalt on oluline, et nooruk on saanud luua nii positiivse suhte vanemaga , mis vaatamata teismeea katsumustele alles jääb. (Mangs, Martell 2000:316)

KESKMINE NOORUKIIGA

Keskmises noorukieas nooruk otsib oma mina mitmesuguste harrastuste ja rollikatsetuste kaudu. Vanemad on ikka nooruki elu tähtsaimad täiskasvanud, kuid emotsionaalsete suhete iseloom muutub ja lahkuminek vanematest käib leina kaudu. Selle etapis on nooruki ego (mina) tundlik ja haavatav ja nooruk on vastuvõtlik kõigile lahusolekukogemustele. Nooruki elus ja inimsuuhetes peaks olema järjepidevust ja lahusolekukogemuste haavav tähendus nähtav. Keskmises noorukieas on tähtis ka oma keha ja seksuaalsuse kontrolli alla võtmine ja selle kogemine positiivse ja rahuldust pakkuvana. Eakaaslastega koos olemine – ühised harrastused , noortegrupi liikmeks olek – viib nooruki arengut edasi ja aitab kaasa aitab kaasa vanematest eraldumisele. Sõprussuhted saavad noorte elus endisest olulisema koha. Noorte omavahel koos olemine tugevdab areneva nooruki minatunnet ja identiteeti. Muret tekitav on olukord, kus nooruki suhted eakaaslastega ja sõpradega katkevad ja ta jääb ilma eakaaslastelt saadavast kasvujõust. (Laste- ja noortepsühhiaatria 2006:45)

OBJEKTISUHTED

Vanemad

Vähenevad oidipaalsete objektirepresentatsioonide hõivangud järg-järgult, mis tähendab, et need ei ole enam libiidse rahulduse allikaks. Nooruk kogeb seda silmanähtavalt kui võõratunnet, võõrandumist suhetes vanematega. See tundereaktsioon viib sageli regressioonini, kuid endised projektiivsed ja introjektiivsed mehhanismid reaktiveeruvad ja kui „kurjad“ ja „head“ arhailised objektipildid segunevad elamuslikult tegelike vanemafiguuridega, mõjutades nooruki käitumist nende suhtes. (Mangs, Martell 2000:326)
Tüdruku jaoks tähendab saabuv menstruatsioon normaalselt tuge vabanemiselt sõltuvusest emast. Poisi jaoks on tähtis, et ta lisaks oma identifitseerumisele isaga saaks abi võib-olla liialdatud mehelikust tegevusest jõugus või grupis. Niihästi poistele kui ka tüdrukutele võib see kujuneda mööduvaid ümbertöötlemisi. Reaktiveeritud oidipaalsed suhted tunduvad taanduvat aeglaselt ja toimivat isegi saabudes hilisnoorukieas. (Mangs, Martell 2000:327)

Töö leina puhul

Suhte lõppemine varasemate objektidega on sageli vapustav kogemus, mis toob endaga leina ja üksinduse. Töö leina puhul on uue töötlemise väga tähtis osa. Martha Wolfensteini (1966) sõnul, kui nooruk leinab primaarobjekte, siis on need siiski veel elus ja nooruk kogeb leina anonüümselt: ta ei tea, keda ta leinab. Toimub jäkjärguline muutus, kus valusate tunnetega kõrvuti on juba realistlikum vaade lapsepõlvekogemustele, ja nostalgiline konstateering, et lapsepõlv on pöördumatult möödunud. (Mangs, Martell 2000:328)
Wolfenstein nimetab nooruki leina terminiga „trialmourning“ (proovileinamine). Ta arvab, et kui selle leinaga saadakse hakkama, siis on hiljem elus kergem toime tulla vältimatute inimkaotustega. (Mangs, Martell 2000:328)

Arenemine heteroseksuaalsete objektivalikute suunas

Ka keskmises noorukieas esineb mitmesuguseid objektisuhteid, nagu nartsissistlik objektivalik, fantaasiasuhted ning kaugarmumised, kuid alles nüüd esineb päevikupidamine – ka see on mingit liiki suhe. (Mangs, Martell 2000:329)
Nartsissistlik objektivalik kui siirdestaadium võib sisaldada ka infantiilse seose eitamist samast soost vanemat. (Mangs, Martell 2000:329)
Suhted võivad võtta folie a deux vormi, s.t need on peegelreaktsiooniks, mis teatavasti saab toimuda lühemat aega, kuid võib samuti tähendada algse seose ümbertöötlemist, nõnda et need suhted sõlmitakse selleks, et taasluua sümbiootilise või sadomasohhistliku olemusega lahendamata tunge. (Mangs, Martell 2000:329)
Armumine tähendab uute objektide libiidset laadimist, mis on vahel siiski suuresti primaarobjekti vastu suunatud armastuse taaskogemine. (Mangs, Martell 2000:329)
Heaks objektisuhteks peetakse päevikut. See on täiesti eriline nähtus, mis on omane keskastme klasside noorukitele, eriti tüdrukutele. Päevik mängib intiimse usaldusaluse rolli ja tal on objektiga võrreldav kvaliteet. Päevik täidab emotsionaalse tühiku, mis tingitud äsjatekkinud tungist, mille veel ei ole väljundit ja mis seega annab fantaasiale tähtsa funktsiooni. (Mangs, Martell 2000:330)
Edoardo Weiss (1950) kirjeldab veel üht objektisuhet, mille ta nimetab armumise korral resonantsifenomeni, kui tüdruk muutub naiselikumaks ja „loovutab“ poisile või jagab temaga mõnda oma „mehelikest“ omadust. Sama toimub poisil . (Mangs, Martell 2000:330)
Keskmise noorusea tunnusjooneks on heteroseksuaalsed objektivalikud, ning leina- ja armumisprotsesside läbipõimumise kaudu aitavad need suuresti kaasa isikususe arengule. (Mangs, Martell 2000:330)

HILISNOORUKIIGA

Teadmised mina funktsioonide ja sotsioloogiliste seoste kohta on teinud hilisnoorukieas nooruki (umbes 19-22 aastani) mõistmise kergemaks. Samal ajal kiire, tundliku arenguga toimub minafunktsioonide ekspansioon, eriti intellektuaalsel tasandil. (Mangs, Martell 2000:335)
Hilisnoorukieas ego tugevneb ja kujuneb välja nooruki tervislik isiksus. Normaalse kuluga noorukiea läbinud nooruk peaks olema valmis ja võimeline iseseisvuma ja tegelikult lahkuma lapsepõlvekodust. Nooruk on leidnud oma elule suuna ja hakkab kujunema tema maailmavaade. (Laste- ja noortepsühhiaatria 2006:45)

OBJEKTISUHTED

On kalduvus juhuslikumateks objektisuheteks, s.t suheteks partnerite ja sõpradega, kes esinevad positiivse ja negatiivse oidipaalse varjundiga suhte segu ja nendevahelist kompromissi . Hilisnoorukieas nooruk on sageli egotsentriline ning vahel kontaktide külge klammerduv.
Tõelised objektisuhted on siiski tavalised . Suhted ei ole veel olulisel määral selgelt seksuaalsed. Noorukid, kellel olid varem head suhted vanematega ja faasile vastav vabanemisprotsess, võib orienteerumine nii armastuses kui ka töös võtta aega.
Lahendamata Oidipuse- kompleks võib ilmneda näiteks objekstivalukutes, kus noorukil on mitteteadlik vajadus mõnes mottes haavatud, õnnetu partneri järele, kelle eest saaks hoolitseda, kellegi järele, kes teda vajaks. Tal võib aga olla ka palju vahelduvaid objekte veel allesolevast seksuaalsest seotusest tuleneva puuduliku identiteedi tõttu, mõnel noorukil aga on lõhe õrnade ja seksuaalsete tunnete vahel. (Mangs, Martell 2000:340 - 341)
Selle perioodi lõpuks on välja kujunenud selgepiiriline mehe- või naiseidentiteet.

Lahendamata oidipaalkonfliktid täiskasvanutel

Vabanemine oidipaalsetest vanematest on korduv teema nooruki kirjeldamisel. Pentti Ikonen (1986) kirjeldab nende täiskasvanute eluhoiakuid, kelle taustaks on oidipaalsest faasist pärinev töötlemine viha, üksindustunne ja kurbus . (Mangs, Martell 2000:341)
Selleks, et paremini mõista toon raamatust „Psühhoanalüütiline arengukäsitlus 0-20 eluaastani“ näited vaikivast oidipaalse leinast, küünilisusest ja võrgutamisest.

Vaikiv oidipaalne lein

„Isikud, kes on pidevalt möödunud aja otsingul “, võivad elada kogu elu suure vastamata armastusega sellega pidevalt kinnitades oma pettumust ja kurbust. (Mangs, Martell 2000:341)

Küünilisus

Kui armastuse objekt on kaduma läinud, tundub elu mõttetu, kuna leitakse uus objekt. Kui tungiobjekt kaob, siis muutub tung ise mõttetuks ja nii tekib küüniline filosoofeerimine elu mõttetusest, kus kinnitatakse, et armastust ei ole kunagivõimalik rahuldada, välja arvatud ainult fantaasias. (Mangs, Martell 2000:341-342)

Võrgutamine

Võrgutaja „oskab igat moodi“, kuid ei hooli objektist ega järgnevast tühjusetundest. Armastust ja seksuaalsust alahinnatakse. Selle asemel hinnatakse üle mitmesuguseid osatunge, nagu häbitut vuajerismi ja provotseerivat akshibitsionismi. Püütakse mõjuda täiskasvanuna seda tegelikult olemata. Tahetakse lõpetada vastumeelne erinevus lapse ja täiskasvanu vahel ning võib-olla püüeldakse seetõttu inimeste poole, kes on endast madalamal tasemel ja primitiivsemate normidega. (Mangs, Martell 2000:342)

KOKKUVÕTTE

Oma referaadi kirjutamise käigus ma sain teada, et noorukiiga on tavaline arenguetapp, mida läbis iga täiskasvanuks saanud inimene, mille eesmärk on lapse järkjärgult eraldumine lapsepõlvest ja saamine personaalseks täiskasvanuks. Noorukiiga jaguneb kolmeks etapiks: varane noorukiiga (umbes 11-14 aastani), keskmine noorukiiga (umbes 15-18 aastani) ja hilisnoorukiiga (umbes 19-22 aastani). Igal etapil on omad iseloomulikud objektisuhted.
Vanases noorukieas noorukil on nartsissistlikud objektivalikud, sageli lühiajalised. Eksperimenteerib objektisuhetega, taotledes naise resp. mehe rolli.
Keskmise noorukieas on aktuaalne oidipaalsete positsioonide uuenenud töötlemine. Esimesed heteroseksuaalsed objektivalikud on hämmastavalt sarnased vanematega või neist diametraalselt erinevad. Võimalikuks muutuvad uued heteroseksuaalsed libiidsed objektid, kuna loobutakse infantiilsetest seksuaalsetest ja nartsissistlikest positsioonidest. Esineb mitmesuguseid objektisuhteid, osalt nartsissistliku varjundiga. Päevikul võib olla sama funktsioon mis objektilgi. Soojus ja õrnus võivad anda suhetele uue dimensiooni .
Hilisnoorukiea objektivalik on veel mõjutatud lahendamata oidipaalsest problemaatikast. Tavaliselt on üsna siirad suhted. Selle perioodi lõpuks on välja kujunenud selgepiiriline mehe- või naiseidentiteet ja maailmavaade.

KASUTATUD KIRJANDUS

Karin Mangs, Barbro Martell (2000). Psühhoanalüütiline arengukäsitlus 0-20 eluaastani. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Matti Brummer, Henrik Enckell (2007). Laste ja noorte psühhoteraapia. Tallinn: Gum Grano.

Laste- ja noorte psühhiaatria. Tallinn: AS Meditcina 2006