Noorukiiga referaat (3)

Noorukiiga
Sissejuhatus
Murde- ja noorukiiga on arenguperiood lapse- ja täiskasvanuea vahel, kus toimub üleminek  lapseeast  täiskasvanuikka. Murde- ja noorukiiga  algab  seksuaalsuse   küpsuse  saavutamisega ja kestab selle ajani, mil omandatakse  täiskasvanu roll. Nii murde- kui noorukiea piirid on varieeruvad  kuid murdeiga seostatakse peamiselt füüsiliste noorukiiga aga sotsiokultuuriliste muutustega inimese elus.
Murde- ja noorukiiga
Murdeeas   toimuvad põhiliselt füüsilised muutused ja saavutatakse suguküpsus. Noorukiea  kehalised  muutused on vähem märgatavad, küll aga  jätkuvad  muutused  teistes arengu valdkondades: intellektuaalsuses, sotsiaalsuses, moraalses, emotsionaalses  ja  seksuaalses  valdkonnas saavutatakse täiskasvanule omane küpsus.
Noorukiiga  lõppeb täiskasvanuks saamisega . Noorukiea lõppu nähakse erinevates kultuurides erinevalt. Seda mõjutavad seadused, mis  eri riikides  sätestavad  erinevalt  täiskasvanuõigused abiellumisea, autojuhtimisõiguse, sõjaväkke mineku, alkoholi ostmise osas jne.
Sel vanuseastmel hakkab inimene leidma oma erilisust ja tahab olla ainulaadne  maailmas. Erilisust rõhutakse nii riietusega, kui ka käitumisega.
Vanematele  on  see  periood  kõige raskem, sest lapsega toimuvad muutused  võivad  olla väga suured ja ei suudeta nendega sammu pidada. Vanemate  kohus  on võimaldada  lapsel endal otsuseid teha, sest täiskasvanuellu kuuluv vastutus kujuneb vaid kogemuste kaudu.
18-20  eluaasta   vahele  jääb hilispuberteet. Pilt iseendast omandab juba  üsna  kindlad  piirjooned  ja  hakkab selguma, mil määral see kattub ideaalkujutlusega  enda  kohta. Lisanduvad  intiimsuhted,  avastatakse ennast veel ühest küljest.
( http://www.abiks.pri.ee/www/?leht=muumurd&m=k )
Noorukiiga pole selgesti eristatav mürsikueast ehk murdeeast.
Murde- ja noorukiiga kokku nimetatakse teismeeaks. Mürsikueaga võrreldes on see periood rahulikum ja tasakaalukam . Tundmused muutuvad püsivamaks ja sügavamaks. Tihti on see aeg langetada tähtsamaid otsuseid edaspidiseks eluks. Eristuvad välja täielikult tundmused oma soo ja orientatsiooni kohta. Inimesele on omaks saanud teatud käitumine. Huvi kasvab maailmavaateliste, filosoofiliste probleemide vastu. Noorukil tuleb otsustada, missuguse rahvuse ja/või missuguse sotsiaalse rühma väärtused ja normid talle sobivad ning millised vastu võtta, kellega end samastada, kellega mitte. Sellel perioodil muutub suhete iseloom vanematega ja samaealistega suhtlemisel. Noortel kujuneb välja nende oma sotsiaalne võrgustik (sõprusringkond, seltskonnaelu ja klubid) sõltumatult nende vanematest. Noorukiea lõpuks peaks nooruk olema omandanud suhtelise iseseisvuse.
( http://www.nip.ee/page/245/10 )
Iseseisvumine
Iseseisvumine saabub küll paberite järgi 18-aastaseks saades, kuid see on individuaalne. Tavaliselt saabub ka iseseisvumine noorukieas. See tähendab seda, et enda elu eest võetakse vastutus ja otsuseid langetatakse iseseisvalt. Paljud noored tahavad iseseisvad olla, sest siis ei pea pidevalt kuulama vanemaid ning nende käske ja soovitusi , mis vahel võivad tunduda hoopis tänituste, mõttetute keeldude või ebavajaliku targutusena. Teiselt poolt tähendab iseseisev olemine hulgaliselt otsuseid: õige õpitava eriala valimist, sobiva töökoha leidmist, oma kodu, isiklikke rahalisi kohustusi ja raha planeerimist, otsuseid oma elutee ja –kogemuste kogumiseks. Sellisest koormast tahaksid aga paljud noored mööda hiilida, sest hirm on teha valesid otsuseid. Julgus otsuseid langetada ning nende tagajärgede eest vastutada on osa täiskasvanuks saamisest ja asjade loomulik kulg. Kellelgi teisel pole õigust noore eest ära otsustada, kui ta on selleks ise võimeline. Vanemad  peavad  võimaldama  oma  lapsel  iseseisvuda  ja kodust lahkuda. Tähtis  on  mitte  sekkuda noore otsustesse ja anda nõu vaid siis, kui seda küsitakse.
( http://www.nip.ee/page/14 )
Noorukieas võib esineda ka mitmeid probleeme, millest üks levinumaid on alaväärsuskompleks.
Murde- ja  noorukieas  toimuvad muutused on niivõrd kõikehaaravad, et  need toovad kaasa alaväärsustunde. End alaväärsena tundev noor püüab  näida  hoolimatu , lõbus, muretu ja üsna sageli õnnestub tal sellega kõik ära petta . Alaväärsustunnet tekitab, kas mure kehakaalu pärast, kehakuju pärast  on  muidugi  ka teisi põhjuseid, aga need on peamised. Kui aga nooruk tunneb alaväärsust oma välimuse pärast ja kardab ning häbeneb teiste hulka  minna, üritades  seltskonnas varju jääda kartes, et ta üle naerdakse, siis  ohustab  see tõepoolest tema mina arengut. Alaväärsust põhjustab ka kartus  olla  teistest  vähem  võimekas. Selleks  võib  olla  halb  hinne  või loodetust  halvem   tulemus.  Paraku  takistab  tegevusetus   potensiaalsete võimete arengut: võimeid piisaks, kui kasutatakse ja arendatakse, aga vähestel  on  neid  nii  palju, et kompenseerida tegemata töödest ja omanda-mata  teadmistest  tekkinud  lünki. Korduvad  halvad kogemused, ebaõnnestumised  ja  kriitika  suurendavad alaväärsustunnet. Õppimine muutub aina  vastumeelsemaks, nooruk  veendub  üha kindlamalt, et ta ainus välja-pääs  on teha nägu nagu õppimine teda ei huvitaks, et ta ei tahagi häid tulemusi. Ka  asi millega väärtust mõõdetakse on raha. Enda kui ka kaaslaste väärtust  hakatakse  hindama   selle järgi, kui palju taskuraha vanemad annavad, milliseid  riideid kantakse ja tarbeesemeid, mida nad võimaldavad osta, milline  on  nende auto ja elamispaik ning kui kalleid reise nad oma lastele lubavad.
( http://www.abiks.pri.ee/www/?leht=muumurd&m=k )
Noorukiiga kui sotsiaalne küpsus.
Noorukiiga on keerukas. Omamoodi võib seda vaadelda kui isiklike suhete harjutamise perioodi. Selleks, et suhtlemist õppida, vajab noor inimene aega, mis kuulub vaid temale, julgestatud keskkonda ja järgimist väärivaid eeskujusid.
Kui millestki eelnimetatust jääb puudu, võib aastateks või isegi aastakümneteks säilida valikuta protestivaim kõigi õpetussõnade ja igasuguse kontrolli ning distsipliini vastu. Sealt tulevadki “igavesed mässajad”. Kõige tavalisem neil puhkudel on suutmatus luua pikaajalisi püsisuhteid – perekonda. Neil on raske tunnistada teistes üheaegselt nii heade kui halbade joonte olemasolu. Neil on raske andestada ka tühiseid eksimusi.
Kogedes ikka ja jälle, et keegi pole täiuslik, tekib pettumus inimestes, kibestumus, eemaletõmbumine, mõnikord ka soov maksta kätte kõigile oma elu õppimata tükkide eest. Enesehaletsus viib enesehävituseni juhusuhetes või alkoholis. Omamoodi on enesehävituslik ka enda matmine töösse, asjadesse, rahasse.
Noorukiiga on õppimise iga. Õpitakse kõike ise läbi elades , vaid oma vigadest. Alles pärast jõuavad kohale vanemate varasemad õpetussõnad.
Just selliselt – elutarkus elutarkuse vastu – hakkavad kujunema ka uued suhted vanematega – täiskasvanute võrdsed omavahelised suhted.
Tõeline perspektiivitunne areneb muidugi hoopis hiljem, pärast neljakümmet. Kui aga esmane vastutustunne ei ärka 20.-22.eluaasta paiku, siis jääbki inimene elama tundega, et teised määravad tema elu ja olemise.
On normaalne, kui nooruk teisme-ea lõpus, mil ta on kamba mõjust juba üle kasvanud, saab eralduda ka vanematekodust , et katsetada ennast, oma toimetulekut igapäevase elu, raha ja suhetega, saavutada sotsiaalne küpsus, mille selgeimaks märgiks on perekonna loomine, vastutuse võtmine uue põlvkonna loomise eest.
Ainult tõeliselt täiskasvanu oskab ise alati huvitav olla ning teises huvitavat ja köitvat leida, selle asemel, et pärast esimese lõõma möödumist tuisata värsket tulematerjali otsima . Sotsiaalse küpsuse juurde kuulub ka oskus mõttekalt ja iseseisvalt oma vaba aega täita, mille puudumist noorukite juures selgelt märgatakse.
Noorukiea viimaste aastate ülesannete hulka kuulub ka südametunnistuse kujunemine. See tähendab hea ja kurja vahel vahet tegemise ja valimise kontrolli liikumise väljast (vanemad jne) omaenda sisemusse .
Täiskasvanuks ei saa inimene ühekorraga ja äkki. Pigem on see pikk protsess. Endasse vaadates võib iga inimene näha segiläbi küpse täiskasvanu ja kängu jäänud lapse omadusi. Mõnikord takistavad need inimest väga tõsiselt end õnneliku ja teotahtelisena tundmast. Need “mustad augud”, kuhu inimesed ikka ja jälle vajuvad, on palju enam seotud inimese lahendamata sisemiste konfliktidega kui väliste teguritega.
Inimene õpib ja küpseb kogu elu. Paljud jooned ja omadused võivad järele küpseda. Ent kui nõrku kohti on palju, on inimesel iseseisvas elus raske hakkama saada. Sellised inimesed teevad haiget teistele, ent veelgi enam iseendile.
Kuidas neid aidata? Ole kannatlik teiste veidruste suhtes niisama palju, kui ootad , et teised oleksid kannatlikud sinu suhtes. Vili vajab järelküpsemiseks soojust, tihti sellest piisabki. On ka juhtumeid, kus läheb vaja isiklikumat, rohkem läbimõeldud ja suunatud abi, mida annavad psühholoogid.
( Maaleht 03.11.2005 Inge Tael )
Kokkuvõtteks
Noorukieas kujuneb välja noore maailmapilt ja „ minapilt ”. Selle eas ei toimu inimesega enam suuri füüsilisi muutuseid, nagu murdeeas, kuid välja kujunevad noore enesehinnang ning „mina”. Nooruseale järgneb juba täiskasvanuiga- selleks on noor jõudnud iseseisvuseni, mille poole ta terve noorukiea jooksul oli liikunud. See on varajane täiskasvanu iga. Intiimsus ja solidaarsus on ühed märksõnad, mis seda eluetappi iseloomustavad. Inimesed õpivad sel perioodil väärtustama lisaks iseendale ka ühistööd, sest alustavad uut eluetappi, mis eeldab ühistegevust ja ühist riski. Noor kasvab välja sellest murdeeale loomulikuks loetavast mässumeelsusest. Samas jäävad aga murdeea ja noorukiea lahendamata probleemid kummitama elluastujat pikaks ajaks, võimalik, et terveks eluks. Alaväärsuskompleks tuleneb suuresti välismõjudest (muidugi peab selleks olema ka inimese enda mõtlemises ruumi). Selle pärast peaks noorel laskma iseseisvuda vähe haaval ning teda kogu selle aja vältel toetada.
Minu arvates on selle arenguetapi normaalne kulgemine oluline, sest selles vanuses noored iseseisvuvad, kujuneb enesehinnang ning noor õpib enda „mina” tundma. See on tähtis, sest sellel perioodil kinnistub see, mis noor endaga iseseisvasse ellu kaasa võtab. Muidugi on see tähtis ka, sest edasise elu valikud tuleb teha ning paika panna oma sihid ja suunad tulevikuks.
Ei tohi ka unustada, et iga arenguetapp , mis on enne noorukiiga, mängib väga suurt rolli, sest on võimalik, et noorele kinnistub näiteks tema enda lapsepõlv, kui ideaalne. See tähendab, et ta paneb paika, kuidas tahaks või kuidas oleks tema jaoks/arvates õige lapsi kasvatada. Ka lastevanemate mõjutused loetakse sobivaiks või siis luuakse endale uued põhimõtted ja vaated.