Sinikael-part (0)

Lõik failist

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

6

pptx

Selgroogsed loomad ja nende iseloomustused

Euroopas võib kohata ca 1000 linnuliiki. Kõige linnuvaesem on Antarktika, kus elab 'vaid' 65 liiki. Lindudel on pesitsemisperioodil üks sulestik, mida nimetatakse hundsulestikuks ja muul ajal teine sulestik, mida nimetatakse puhkesulestikuks. Need sulestikud võivad olla täiesti erinevad (näiteks tutka isaslind) Sinikaelpart Sinikael-parti on kindlast kõik näinud. Ta on varesest veidi suurem lind. Sinikael-pardi häälitsus on kodupardilt tuntud prääksumine. Sinikael on mitmesuguste koduparditõugude esivanem. isaslinnu sulestik on värvuselt eredam kui emaslinnu oma. Isasel on pea ja ülakael hundsulestikus sinakasrohelised. Emane sinikael-part on pruunikat värvi. emaslind on isasest natuke väiksem. Sinikael-part on laialt levinud lind. Eestis elutseb ta igasugustel veekogudel. Ta eelistab taimestikurikkaid kohti. Isegi linnaveekogudel, kui leidub pesale sobiv koht, kasvatab ta pojad üles. Pesapaikadele saabuvad sinikael-pardid paarides.

Loodusõpetus

13

pdf

Metsvint - elupaik, toitumine

Gustav Adolfi Gümnaasium Referaat Metsvint Klass: 6.b  Tallinn 2016 Sisukord 1. Metsvindi üldiseloomustus 4 1.1 Välimus 4 1.2 Toitumine 5 1.3 Häälitsused ja laul 6 2. Metsvindi eluviis 7 2.1 Levik 7 2.2 Igapäevane elu 7 2.2 Pesitsemine 8 Kokkuvõte 10 Kasutatud allikad 11 2 Sissejuhatus Selles töös tutvustan ma Teile metsvinti. Räägin töö peatükkides lähemalt metsvindi välimusest, harjumustest, pesitsusest ja üldiselt nende elust. Kasutasin töös erinevaid veebiallikaid. Valisin antud teema, sellepärast, et mulle meeldivad väga Eesti metsa

Bioloogia

3

docx

Linnud: lauk ja tikutaja

Merilyn Mõttus LAUK (ruiklase tüüp) Välimus - värvus ja sulestik Lind on pontsakas ja pigimusta sulestikuga, tal on valge laubakilp. Noorlinnud on tuhmhallid ning ka vanalinnud muutuvad suvise sulgimise käigus tuhmimaks. Ümber varvaste on sõudepinda suurendavad nahalaiendid. Äsjakoorunud pojad on tumedate udusulgedega kaetud poegadel on punane laup ja kurgualune ning ümber kaela kollastest udusulgedest krae. Suurus Keskmise pardi suurune. Pikkus 36-38 cm, kaal 700-1000 g. Keha kuju Vutti meenutava kehaehitusega, küllaltki ümmargune. Paaritumine ja/ või pereelu Pärast pesapaikadele saabumist algavad laugul omapärased paaritumismängud: linnud kogunevad rühmiti vabaveelaikudele, ajavad üksteist taga, pekstes tiibadega vastu vett ja lastes kuulda omapäraseid häälitsusi. Mängude lõpus heidavad linnud paaridesse ja nii ema- kui ka isalind asuvad pesa ehitama. Lennu iseärasused Lendu

Loodus

4

docx

Rohukonn

Vees liikumiseks on tagajäsemete varvaste vahele arenenud ujunahad.  aastane elutsükkel- Suve veedab rohukonn maismaal. Oktoobrist märtsi- aprillini kestva talveune veedavad suurtesse rühmadesse kogunenud rohukonnad mutta kaevunult siseveekogude põhjas.  koht ökosüsteemis-nad hoiavad vaos putukate arvukust. Konnade vaenlasteks on mitmesugused linnud- konnakotkad ja kakud, imetajatest mägrad, rebased, siilid jt. kududest võib toituda sinikael- part Rohukonn on tüüpiline metsakonn. Elutseb peamiselt niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning ka kultuurmaastikel. Ta võib veekogudest kaugele liikuda, aga elab siiski üksnes niiskes kohas. Sureb veekaotuse tõttu 2-3 päeval. Talub madalaid temp. Rohukonnad eelistavad kuusikuid ja nulumetsi, tammikuid, põlde ja põõsastikke. Keskmine eluiga lühike 4-6 a. kuid max eluiga on mõõdetud 18 a. Rohukonna võib segamini ajada rabakonnaga kelle jalad on lühemad ja tal on suur

Bioloogia

10

doc

Vanemhool ja paarumissüsteemid

Vanemhool ja paarumissüsteemid Paarumissüsteemide tüübid Sugulisel sigimisel peavad eri soost isendid järglaste soetamiseks koopereeruma ja omavahel paaruma. Seda, mil viisil, kui püsivalt ja kui mitme partneriga loomad sigimiseks koopereeruvad, iseloomustab antud liigil või populatsioonis kasutuses olev paarumissüsteem. Paarumissüsteeme on looduses väga mitmesuguseid ja kogu pilt on üsna kirju. Laias laastus võib selles mitmekesisuses eristada järgmisi põhitüüpe: · · monogaamia (ainuabielu), kus üks isane ja üks emane moodustavad paari kas üheks (ajutine monogaamia) või mitmeks sigimiskorraks (püsiv monogaamia). Monogaamsed on näiteks enamik linde; · · polügaamia (mitmikabielu), kus isendil on rohkem kui üks sigimispartner. Polügaamia jaguneb omakorda alatüüpideks: o o polügüünia (mitmenaisepidamine), kus üks isane paarub mitme emasega, igal emasel aga on vaid üks isane sigimispartner. Polügüünia

Bioloogia

0

rtf

Eesti luhad ja lammid

taimedest. Herbivooriks on näiteks põder, kobras, turteltuvi, nurmkana ja kõik loomad, kes sõõvad taimede rohelisi osi. 7 Teisesed tarbijad ehk karnivoorid Loomtoiduline loom ehk karnivoor ehk sarkofaag ehk harpaktofaag on loom, kes toitub põhiliselt teistest loomadest. Samuti võib ta toituda nii teistest loomadest, kui ka taimedest. Karnivoorideks on näiteks must- ja valge-toonekurg, kiivitaja, veekonn, tiigikonn, sinikael-part ja tutkas. Tipptarbijad Tipptarbijad, nagu ka toiduahelas, kuuluvad viimasesse lülisse. Tipptarbijad on üldjuhul suuremad kiskjad. Mõnel juhul võib tippkiskjaks nimetada ka inimest. Tippkiskjateks on näiteks kotkad, kes rüüstavad pesi ja söövad lindude poegi, hundid, kes murravad väiksemaid imetajaid ning siis alla võib lugeda mõned mõttes ka toonekured, sest nad söövad kalu, näiteks kilusid, kes omakorda söövad planktilisi selgrootuid. Ökopüramiid 5

Keskkonnaökoloogia

13

pptx

Eesti kotkad

Lahkuvad septembris; Elupaigaks: mosaiikne maastik, kus metsad vahelduvad niitude, karjamaade, põldude, jõeorgude ja soodega. Pesadeks kasutavad vahel suuremate röövlindude vanu pesi; Munetakse 1-2 (väga harva 3) muna, haudevältus 37-41 päeva.  KALJUKOTKAS Tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 3-3,5 kg, emaslinnul 4,5-5,5 kg; Toitumine: põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vahel ka halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer, lindudest ronk, laanepüü, sinikael-part, sookurg. Talvel toitub sageli raipeist; Pesitsemine: asustab sobivaid pesapaiku aastakümneid. Pesapuuks enamasti männid, üksikutel juhtudel kuusel või haaval; Munetakse tavaliselt 1-2 muna märtsi esimesel poolel. Pojad kooruvad aprilli teisel poolel.  KALAKOTKAS Eesti kotkastet väikseim; Tiibade siruulatus 145-160 cm, kaal emaslinnul 2 kg, isaslinnul u 1,5 kg; Toitumine: kala püütakse kuni meetri sügavuselt, võivad saaki pessa tassida rohkem kui 25 km kauguselt

Eesti linnud

12

docx

Hänilase üldiseloomustus

1. Hänilase üldiseloomustus Eestis võib kohata hänilase kolme alamliiki: lambahänilane, põhjahänilane ja mustpea- hänilane (Peksar, 2014). Hänilasel on palju rahvapäraseid nimesid : karjalind, karjatsirk, veistevästrik, lambalinavästrik, lambahällulind, kesvatalleke jt. Tema elupaigad on niidud, karjamaad, jõeluhad, harvem kohtame lambahänilast ka madalsoodel ning erandjuhtudel ka päris rabades. Üldiselt võib öelda, et talle meeldivad niiskemad kohad kui linavästrikule. Tihti märkame teda mõnel madalal põõsal või tugevamal rohukõrrel istumas või ka hoopis karilooma turjal ratsutamas. Ta on leidnud ka oma koha vanarahva heades ennustustes: kui lambatalleke kevadel lammaste seas kõnnib, siis on teisel aastal head lambasigimist oodata. (http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/MOTFLA2.htm) Aastal 2006 valis Eesti Ornitoloogia Ühing hänilase aasta linnuks. (Laurits, 2014) Hänilane on rändlind, kevadel saabub ta Eestisse aprilli lõpul või mai alguses ning sügis

Bioloogia

Meedia

Kommentaarid (0)