Järvekaur ja tema käitumine (0)

XXX ÜLIKOOL
XXX INSTITUUT
XXX OSAKOND
Kaur XXX
JÄRVEKAUR JA TEMA KÄITUMINE
Referaat
Juhendaja : Aleksei XXX
Tallinn 2013

Sisukord

Sisukord 2
Üldiselt 3
Levila 3
Välimus 4
Sigimine 4
Käitumine 5
Side ja taju 5
Toitumine 6
Kasutatud kirjandus 7

Üldiselt

Järvekaur (Gavia arctica) on kaurlaste sugukonda kuuluv veelind . Järvekaur on hane suurune tumedat värvi lind. Tema selga kaunistavad iseloomulikud valged tähnid. äratuntav on ta veel odaterava noka , pika ja jämeda kaela ning väga lühikese saba järgi. Teda lennus nähes paistavad silma veel teistest lindudest kitsamad tiivad. Kaugemalt võime kuulda järvekauri karedaid madalaid häälitsusi.

Levila

Järvekaur pesitseb  Euraasia  ja sageli  Alaska  lääneosas. Meid on leitud 10 miljoni suuruselt maaalalt. Tegemist on rändava liigiga, keda võib kohata asustamata piirkondades kogu põhjapoolkeral.
Talvitub merel või suurtel järvedel Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas, sisaldades taigat ja tundrat Kanadas, Venemaal, Skandinaavias ja Gröönimaal. Euroopa populatsioonid asuvad talvel Läänemerest kuni Vahemere põhjaosani.
Pesitsusajal laiendab oma pesitsusala põhjapoole. Umbes pool Lääne-Euroopa pesitsejatest peatub Rootsis.
Eestis on ta väga haruldane   haudelind , kelle pesitsusaegset arvukust hinnatakse 3–10 paarile, sest meil on vähe kalarikkaid järvesid, talvist arvukust 200–1000 isendile. Järvekauri rännutee pikkus võib ulatuda kuni 6000 km.
Järvekaurid pesitsevad sügavatel, puhta veega järvedel, mis asuvad inimasustusest kaugemal. Neile ei meeldi häirimine.

Välimus

Järvekauride kehapikkus on harilikult 40-81 cm. Tiivaulatus vahemikus 114-124 cm. Kaal tavaliselt vahemikus 3-5 kg. Pesitsusajal on sulestik valge-kirju, mustal seljal segmenteeritud valged jooned. Pea ja istmiku pool on hallid . Ees kaelal must triip , peenikesed horisontaalsed valged triibud mõlemal pool kaela. Pesitsusaja järgselt kaovad seljalt valged triibud. Nägu, kõri ja rind muutuvad valgeks. See liik sarnaneb Kirdekauriga (Gavia Pacifica). Eristuv valge mustriga tiibadel, mis on olemas aastaringselt. Isane ja emane Järvekaur on sarnased välimuselt, iseloomulikud veel sügav-punased silmad.

Sigimine

Järvekaurid on monogaamsed, mis tähendab, et nad elavad terve elu ainult ühe paarilisega . Paar püsib koos kogu nende retke ja talvitumisalal. Uued paarid kasutavad mitmeid sünkroniseeritud liigutusi nagu noka vette kastmised, hooga sukeldumine ja vee all ujumine .
Paaritumine leiab aset vee pinnal asetseval pangal koheselt pärast pesitsusalale jõudmist. See liik eksponeerib suurt truudust paarilisega ja sageli kasutab linnupaar sama pesapaika igal aastal.
Sigimisperiood algab mais või siis kui kevad endast juba piisavalt märku annab. Isane lind ehitab vajadusel pesa. Emane lind muneb 1-3 muna, mis on oliivi -pruuni laigulised. Haudumine võtab aega 27-29 päeva, selles osaleb ka isaslind . Koorumisele järgneb olulist kasvuperioodi 9-10 nädalat. Seejärel saavutab poeg lennuvõime. Suguküpseks saavad noorlinnud 2-3 aastaga.

Käitumine

Järvekaurid lendavad ja ujuvad väga hästi, aga nad on kohmakad kui peavad kahel jalal kõndima. Seda põhjusel, et nende jalad asetsevad keha tagaosas istmiku piirkonnas. Ilmselt kummalise liikumisviisi järgi kahel jalal kutsutakse rahvasuus neid kakerdajateks. Välimusele ja muule iseloomulikule viitavad veel paljud teisedki nimed: kõvakael, põhjahani, persu, päitshärg jne. Linnu järgi on nime saanud ka Kakerdaja raba .
Need linnud ei saa maapinnalt õhku tõusta, rahulikus piirkonnas vajavad nad 30-50 meetrit avatud vett, et ilma tuule abita lendu tõusta. Tavapärane õhkutõusmine veest sisaldab vastutuult vedrutamises ja seejärel mööda veepinda plätserdamises ning viimast äratõuget. Kui vaja, lendavad Järvekaurid üle 10 km, et leida toitu. Kala, mis on kauride tavapäraseks toiduks, püüdmiseks sukeldub lind kuni 45ks sekundiks, sügavuseni 3-6 m. Tiivad on lindudel abiks ka sukeldudes. Sukeldumine toimub pea ees ilma raskusteta. Rändeks kogunevad linnud väikestesse reisigruppidesse. Järvekaurid on päevase eluviisiga, toimetades enamus oma tegemistest päevasel ajal.
Pesitsusajal kaitseb Järvekaur oma territooriumi sissetungijate eest. Selleks ta võtab ähvardavaid poose, et hoiatada sissetungijaid taganema. Võitlemine on omane nii emastele kui ka isastele lindudele ja vajadusel võitlevad isased surmani. Abiks võitlusel kasutavad nad oma nokka ja tiibu.
Vanim tuvastatud metsikus looduses elanud Järvekaur elas 28 aastaseks

Side ja taju

Järvekauridel on erinevaid häälitsusi. Madalat huiget, mis on väga vaikne ja kõlab nagu inimese ümisemine, esitavad nii emased kui ka isased. Kaeblevat hüüet, mis on madala täbriga, kuid tugeva heliga on linnud võimelised tekitama juba kahe kuuseks saades . Joodeldav kuik-kukuik-kukuik on tugevaim selle liigi isaste poolt tekitatud heli, kostudes kaugemale kümnest kilomeetrist. Nii madalad kui ka kaeblevad hüüded on kontakti saamiseks liigikaaslastega. Joodeldamine on territoriaalne hüüe, mis annab märku isase linnu valmidusest kaitsta oma piirkonda.

Toitumine

Järvekaurid on lihasööjad. Peamiselt on need röövkalad, lisaks vähid, mereannid ning putukad. Kala neelamiseks viskab lind oma pea tahapoole. Äsja koorunud tibusid toidavad nende vanemad putukatega. Järk-järgult suureneb kala hulk poegade menüüs, sest nad muutuvad kogukamaks. Järvedes, kus on vähe kalu, toidetakse järelkasvu peaaegu täielikult veeputukatega.

Kasutatud kirjandus

Eesti Entsüklopeedia http://entsyklopeedia.ee/artikkel/j%C3%A4rvekaur1

Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%A4rvekaur

Animal Diversity Web http://animaldiversity.ummz.umich.edu/accounts/Gavia_arctica/