Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "NEERUTALITLUS JA KEHA HAPPE-LEELISE TASAKAAL". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
plasma, toruke, rakk, neerud, valendik, angiotensiin, hco3, transporter, atsidoos, hormoon, proteiin, atpaas, proks, stim, proteiini, uurea, filtratsioon, ioonid, aldosteroon, karbonaat, imendub, glomeerul, soolad, valendikku, epiteel, tuubul, regulatsioon, ling, võimendab, epiteeli, proteiinid, atpaasi, eritamine, bowmani, reniin, imendumine, tuubuliA. Vahtramäe 2012 1 Eritumine Organismi põhiliseks erituselundiks on neerud. Ööpäevas eritub neerude kadu umbes 1-1,5 l uriini. Lisaks neerudele toimub eritumine ka naha, kopsude, maksa ja seedetrakti kaudu. Kopsude kaudu eritatakse süsihappegaasi ja vett auru näol (umbes 0,3-0,4 l) ja mitmeid teisi lenduvaid aineid. Kopsude kaudu saame kiiresti ja efektiivselt reguleerida happe- leelistasakaalu. Nahas peituvate higinäärmete abil eemaldatakse organismist umbes 0,4-0,5 l vett, soolasid, erinevaid jääkprodukte (kusiaine e. uurea, kusihape, kreatiniin)
ained või nende laguproduktid nagu näiteks ravimid, alkohol, toidule ja joogile lisatud värvained või konservandid jne. Eritumisfunktsiooni omavad nahk, kuse-, seede- ja hingamiselundid. Nahk eritab jääkaineid higi- ja rasunäärmete kaudu, seedeelundkonnast toimub see roojaga, hingamiselundeist väljahingatava õhuga ning kuseelundeist uriiniga. Alljärgnevalt käsitletakse põhjalikumalt kuseelundkonna ehitust ja talitlust. Ehitus Kuseelundkonna moodustavad neerud (ren), kusejuhad (ureter), kusepõis (vesica urinaria) ja kusiti (urethra) (vt. joonised 1 ja 2). Neerud on paariselundid, mille kude koosneb kahest kihist -- koorest ja säsist. Kummagi neeru koes on 1,2 miljonit nefronit. Kuna nefronid on nendeks moodustiseks, kus tekib uriin, siis nimetatakse nefroneid ka neeru funktsionaalseteks ühikuteks. Üksikutes nefronides tekkinud uriin koguneb mikroskoopiliste kogumistorukeste kaudu väikestesse neerukarikatesse, edasi suurtesse
Erituselundite süsteem. Erituselundite alla kuuluvad: · Kuseerituse elundid · Nahk · Osaliselt ka hingamiselundid ja seedeelundid Kuseelundite süsteem Kuseelnudid: · Neerud · Kusejuhad · Kusepõis · Kusiti Neerude funtksioonid; 1. Jääkainete eemaldamine uriiniga. Ainevehetuse jääkproduktid, oluline on kusihape ehk uurea. Jäägiks võib lugeda ka sapipigmente, annavad uriinilie kollaka värvuse (biliriubiin). Valkude ainevehtuse produktide eemadamine. 2. Uriini teke. 3. Stabiilse osmootse rõhu ja pH säilitamine. Ph säiltamine on happe-leelis tasakaalu säilitamine
Kui osmolaarsus suureneb üle normi, siis ADH eritamine suureneb ja tekib janu. Loomad kaotavad enam vett kui sooli kehast, osmolaarsus tõuseb loomulikult, ADH eritatakse rohkem, rohkem vett peetakse neerudes kinni. Kui osmolaarsus tõuseb 3%, siis stim. janukeskust. Loom joob ja taastab osmolaarsuse normi piirdesse. Joodud vee maht annab juba signaali, et piisab – ei oodata, kuni vesi imenduks. Hüpotalamus toodab peptiidhormooni – ADH ehk antidiureetiline hormoon ehk vasopressiin. Pärast sünteesi pakitakse need vesiikulitesse ja transporditakse piki aksonit hüpofüüsi tagasagarasse, kus neid hoiustatakse. Kui ADH tase tõuseb veres, siis neerud imendavad vett rohkem tagasi. See vähendab ekstratsellulaarse vedeliku osmolaarsust, uriin kontsentreerub ja samas maht väheneb. Kui ADH tase veres on madal, siis neerudest ei imendata enam nii palju vett tagasi, uriin lahjeneb ja maht suureneb.
Ca2+ osaleb vere hüübimises, lihaskontraktsioonis, neurotransmissioonis, ensüümide aktiveerimises, rakusiseses signalisatsioonis. Luude ühendused. Luuliidus ei liigu; luude piire ei saa eristada; ristluu. Sideliidus ei liigu, luude piirid eristatavad, kojuluud. Häbemeliidus e. sümfüüs väheliikuv (sünnitusel liigub rohkem); hüaliinne kõhrkude ja kõhrsidekoeline häbemeluudevahe-ketas, mis lõdveneb sünnitusel hormoon relaksiini toimel. Liiges luudevaheline liikuv ühendus. Lihased Lihaskude moodustab 40-50% organismi massist. Koosneb: silelihaskoest, vöötlihaskoest e. skeletilihaskoest, südamelihaskoest. F-aktiin. Aktiin esineb globulaarse G-aktiina ja fibrillaarse F-aktiinina. Aktiin on võimeline seostuma müosiini peakestega, kuid lihase lõtvunud olekus on sidumiskohad blokeeritud tropomüosiini-troponiini kompleksiga. Troponiin ja
Ca2+ osaleb vere hüübimises, lihaskontraktsioonis, neurotransmissioonis, ensüümide aktiveerimises, rakusiseses signalisatsioonis. Luude ühendused. Luuliidus ei liigu; luude piire ei saa eristada; ristluu. Sideliidus ei liigu, luude piirid eristatavad, kojuluud. Häbemeliidus e. sümfüüs väheliikuv (sünnitusel liigub rohkem); hüaliinne kõhrkude ja kõhrsidekoeline häbemeluudevahe-ketas, mis lõdveneb sünnitusel hormoon relaksiini toimel. Liiges luudevaheline liikuv ühendus. Lihased Lihaskude moodustab 40-50% organismi massist. Koosneb: silelihaskoest, vöötlihaskoest e. skeletilihaskoest, südamelihaskoest. F-aktiin. Aktiin esineb globulaarse G-aktiina ja fibrillaarse F-aktiinina. Aktiin on võimeline seostuma müosiini peakestega, kuid lihase lõtvunud olekus on sidumiskohad blokeeritud tropomüosiini-troponiini kompleksiga. Troponiin ja
· Kõikvõimalike tagasisidestuse esinemine (lühikesed/otsesed,pikad, neg, pos) · Signaali realiseerumine, · Signaal võimendub kaskaadses süsteemis ülekandumisel võimsalt · Suhteline lühiajalisus. Signaalmolekule sekreteeritakse kiiresti ja metaboliseeritakse kiitresti. · Signaalmolekule iseloomustab kõrge struktuur-spetsiifilisus: väike muutus molekuli ehituses võib tunduvalt muuta signaalmolekuli bioaktiivsust. · Bioaktiivne on vaba hormoon: hormooni seostumine kandurvalkudega see pehmendab hormonikoguse järske muutusi hormoonide sekretsioonis ja metabolismis toimuvate füsioloogiliste nihete korral (nt rasedus) · Hormoonide sünteesi kontrollitakse negatiivse tagasisidestuse printsiibil tema kontsentratsiooni tõus veres nõjuta KNS ja vastava hormooni süntees pärssib. · Hormoonid erinevad toimespetsiifiliselt nt kilpnäärme hormoonid toimivad org-mi kõikidele rakkudele, FSH
Basofiilsete granulotsüütide funktsioon on seotud immuunreaktsiooniga. Lümfotsüüdid- kaitsevad organismi haigustekitajate eest. Monotsüüdid- on tõhusateks fagotsüütideks. Trombotsüüdid- Neil on oma osa verevoolu sulgemises. Trombotsüüdid sünnivad luuüdis megakariotsüütidest ja nende eluiga on ööpäevi. Enamus neist hävib põrnas. Plasma koostise hulka kuuluvad: vesi, elektrolüüdid ja plasma valgud, milledeks albumiin, globuliinid, hemoglobiin ja fibriogeen. Albumiini ülesandeks on siduda 3 veres bilirubiini, urobiliini, rasvhappeid, mõningaid kehavõõraid aineid ravimid, toksiinid jne. Globuliinid kannavad kehas vere kaitseianeid- immuunoglobuliine. Hemaglobiini ülesandeks on transportida kopsudes vastuvõetud hapnikku kudedesse ja seal tekkinud CO2 toomine kopsudesse
kudedest kopsudesse 2) Kaitsefunktsioon - Hüübimisvõime, mis tõkestab verejooksu väikese veresoone sulgemise teel. Homöostaas - Veri hoiab pH taseme organismis normipiires 3) Valgudepoo - Veres olevad valgud on organismile vajadusel kergesti kättesaadavaks valgutagavaraks 2. Verd iseloomustavad omadused 1) Vere maht Täiskasvanud 4,5-5L. Inimesel on verd 6-8% kehakaalust. 2) Hematokriti abil saab vererakkude ja plasma vahekorda 3. Vererakud Punaverelibled Erütrotsüüdid Valgeverelibled Leukotsüüdid Vereliistakud Trombotsüüdid 4. Erütrotsüüt sisaldab hemoglobiini ja määrab veregruppi. Transpordivad kopsudest hapnikku kudedesse ja kudedest süsihappegaasi kopsudesse 5. Leukotsüüt organismi kaitse. 6. Trombotsüüt osaleb hüübimises 7. Plasma Vesi, milles on lahustunud soolad ja paiknevad valgud 8. Osmootne rõhk Liigutab sooli 9
Presünapsis on palju vesiikuleid, mis sisaldavad transmitterit ehk mediaatorainet. Rakumembraanipidi leviva aktsioonipotentsiaali toimel vabaneb presünapsi põiekestest transmittes, tungib sünapsipilusse, mis asub presünapsi ja postsünapri vahel. Transmitter kutsub nii esile postsünapsi membraanipotentsiaali muutuse. Elektriline sünaps Naaberrakkude membraanidevahelised ühendused on nii tihedad, et takistus nende vahe ei erine ülejäänud membraani omast. Kui üks rakk erutub, suundub naatriumivool läbi avatud naatriumikanalite teise rakku ja depolariseerib selle. Transmitterid Transmitteriteks võivad olla atsetüülkoliin, noradrenaliin, serotoniin jt. Hulkrakse organismi rakud edastavad üksteisele infot elektriliste impulsside kaudu. Elektriliste impulsside kaudu liigub ühest rakust teise aktsioonipotentsiaal. Nii toimivad silelihasrakud, südamelihasrakud. Mediaatoraine võib seostuda eri tüüpi retseptoritega
enda sekretsioonile). Neurokriinne signalisatsioon: närvilõpmes sünteesitud ja rakuvälisesse ruumi sekreteeritud signaalmolekul(mediaator, transmitter) liigub sünaptilises vedelikus märklaudrakuni, seostudes seal retseptoritega (noradrenaliini sekreteeritakse südamenärvilõpmetes ja ta toimib südamelihaserakkudele; atsetüülkoliin vabaneb presünaptilises närvilõpmes ja seostub retseptoritega postsünaptiliselneuronil). Endokriinne mõju hormoon on veres lahustunud ja seondub sihtrakkudele Parakriinne mõju hormoon toimib lokaalselt läheduses olevatele rakkudele Autokriinne mõju hormoon toimib samale rakule, mis seda tootis 3. Autonoomse närvisüsteemi (ANS) määratlus ja üldiseloomustus. ANS-i sümpaatiline ja parasümpaatiline osa: anatoomiline struktuur, neuromediaatorid ja retseptorid, toime sihtorganitele. Soole närvisüsteem. Autonoomne närvisüsteem reguleerib silelihaste, südamelihase, kopsude ja mõningate
enda sekretsioonile). Neurokriinne signalisatsioon: närvilõpmes sünteesitud ja rakuvälisesse ruumi sekreteeritud signaalmolekul(mediaator, transmitter) liigub sünaptilises vedelikus märklaudrakuni, seostudes seal retseptoritega (noradrenaliini sekreteeritakse südamenärvilõpmetes ja ta toimib südamelihaserakkudele; atsetüülkoliin vabaneb presünaptilises närvilõpmes ja seostub retseptoritega postsünaptiliselneuronil). Endokriinne mõju hormoon on veres lahustunud ja seondub sihtrakkudele Parakriinne mõju hormoon toimib lokaalselt läheduses olevatele rakkudele Autokriinne mõju hormoon toimib samale rakule, mis seda tootis 3. Autonoomse närvisüsteemi (ANS) määratlus ja üldiseloomustus. ANS-i sümpaatiline ja parasümpaatiline osa: anatoomiline struktuur, neuromediaatorid ja retseptorid, toime sihtorganitele. Soole närvisüsteem. Autonoomne närvisüsteem reguleerib silelihaste, südamelihase, kopsude ja mõningate
3) spordifüsioloogia - muutused rakkude ja organite funktsioneerimises kehalise koormuse korral 4) neurofüsioloogia - närvisüsteemi funktsioneerimine ja mõju organismile 5) endokrinoloogia hormoonide ja nende mõju uurimine 6) immunoloogia 7) rakufüsioloogia 8) kardiovaskulaar(jne)füsioloogia 9) võrdlev füsioloogia 10) loomafüsioloogia jne Organismi struktuuri ja funktsioneerimise tasemed: · Molekulaarne tase · Rakuline tase · Koeline tase · Organi tase · Organismi tase · Rakk on põhiline morfofunktsinaalne üksus, ruum, milles toimuvad füsioloogilised protsessid · Rakud moodustavd kudesid, millest omakorda on moodustunud organid e elundid · Organid ühendatakse elundkondadeks e süsteemideks e aparaatideks Elundkonnad: 1) katteelundkond 2) tugielundkond e. toes 3) lihaskond 4) närvisüsteem 5) sisesekretsioonielundkond e. endokriinsüsteem 6) ringeelundkond 7) immuunsüsteem e. lümfaatiline süsteem 8) hingamiselundkond 9) seedeelundkond 10) erituselundkond
ÄRRITUVUS Kõikidele elusatele struktuuridele omane võime vastata väliskeskkonna mõjutustele ja sisekeskkonna muutustele bioloogiliste reaktsioonidega. See on omane nii taimedele kui ka loomadele. Ärrituvuse avaldumisvorm ja kestus olenevad koeliigist ja kudede funktsionaalsest seisundist. Närvikude lihaskontraktsioon, näärmekude - nõre eritumine ÄRRITAJAD Välis- ja sisekeskkonna faktorid, mis põhjustavad elusates struktuurides bioloogilisi reaktsioone. Elusa koe ärritajaks võib olla igasugune piisavalt tugev ja kestev ning kiirelt toimiv välis- või sisekeskkonna mõjustus. Energeetilise olemuse alusel: Füüsikalised temp, valgus, heli, elekter, mehaanilised faktorid(löök, venitus) Keemilised hormoonid, ainevahetusproduktid(laktaat, pürovaat), ravimid, mürgid Füüsikalis-keemilised osmootse rõhu, pH, elektrolüütide koosseisu muutused Füsioloogilise toime alusel: Adekvaatsed ärritajad, mille vastuvõtuks on kude evolutsiooni käigus spetsiaalse
haigustekitajate eest. Monotsüüdid on tõhusateks fagotsüütideks. 4 Trombotsüüdid Neil on oma osa verevoolu sulgemises. Trombotsüüdid sünnivad luuüdis megakariotsüütidest ja nende eluiga on ööpäevi. Enamus neist hävib põrnas. Plasma koostise hulka kuuluvad: vesi, elektrolüüdid ja plasma valgud, milledeks albumiin, globuliinid, hemoglobiin ja fibriogeen. Albumiini ülesandeks on siduda veres bilirubiini, urobiliini, rasvhappeid, mõningaid kehavõõraid aineid ravimid, toksiinid jne. Globuliinid kannavad kehas vere kaitseianeid immuunoglobuliine. Hemaglobiini ülesandeks on transportida kopsudes vastuvõetud hapnikku kudedesse ja seal tekkinud CO2 toomine kopsudesse. Fibriogeen osaleb vere hüübimises.
kattev lima, mis kaitseb keemilise ja mehhaanilise ärrituse eest ja mao enda seedimise eest. Samuti sisaldab maomahl ensüüme. Funduse piirkonnas produtseerivad parietaalrakud HCl, mis a) tekitab maos happelise keskkonna, vajalik valke lõhustavate pepsinogeenide aktivatsiooniks, b) omab bakteritsiidset toimet c) tekitab üleminekul peensoolde seal happelise keskkonna, mille toimel vabaneb peensoole limaskestas sekretiin hormoon, mis stimuleerib pankrease nõre eritumist ja hakkab pidurdama maohappe edasist sekretsiooni. Happeline keskkond peensooles vabastab peensoole ensüümi: enterokinaasi (enteropeptidaas), mis muudab kõhunäärme trüpsinogeeni aktiivseks trüpsiiniks. d) HCl osaleb toidu (maosisaldise - küümuse) üleminekus maost peensoolde: kui peensooles tekib HCl mõjul happeline keskkond, pyloruse
säilitavad mehhanismid rakenduvad: veresooned ahenevad, vesi liigub kudedestsoontesse, diurees väheneb, ringlusesse suunatakse depooveri, südamesagedus tõuseb, tekib janu. Käivituvad mõne minuti kuni tunni jooksul. 2.5. Vere füsikokeemilised omadused. Viskoossus, osmootne rõhk ja pH. 2.5.1. Vereplasma ja täisvere viskoossus. Viskoossust mõjutavad tegurid. Viskoossus – iseloomustab vere voolamisomadusi vrd veega. Vereplasma (1,9-2,6), täisveri (4-6). Plasma viskoossuse määrab valgusisaldus (60-80 g/l), täisvere valgud ja vormelemendid (eriti punalibled). Vere viskoossus sõltub hematokritist ja plasma valgusisaldusest. Kui vere viskoossus on kõrge, siis koormab see südant ja suurendab vererõhku. 2.5.2. Vereplasma osmootne rõhk. Isotoonilised, hüpotoonilised ja hüpertoonilised lahused. Osmootne rõhk – oleneb aineosakeste (ioonide, molekulide) arvust lahuses st ainete kontsentratsioonist
Põhjus Ca/Mg suhte muutused vereplasmas. Iatrogenne haigus- loomaarsti või seemendaja vahendusel levivad nakkused. Näiteks on saastunud kirurgilised instrumendid, nõelad, söödad, joogivesi. Osmootse rõhu tekitajad rakusisese ja rakuvälise ruumi vahel- Osmootne rõhk on ekstra- ja intratsellulaarses ruumis ühesugune, olenemata sellest, et kehavedelikes on ioonide sisaldus erinev. Peamised osmolaarsuse reguleerijad, veesisalduse ja vedeliku mahu säilitajad on neerud. Vee ja/või elektrolüütide hulga muutused korrigeeritakse neerudestoimuva filtratsiooni, tagasiimendumise või aktiivse sekretsiooni abil. Peamised osmootse rõhu tekitajad: *Vereplasmas - Na+ koos teda saatvate anioonidega (Cl- , HCO3 - ). *Rakusiseses ruumis - K+ . K+ transporti rakuvälisest ruumist rakku stimuleerivad mitmed hormoonid insuliin, mineralokortikoidid, katehhoolamiinid. Na-ioonidest enamus asub rakuvälises ruumis -144 mmol/l (rakusisesi vaid 10 mmol/l). Glükoneogenees-
a) keha ülehõõrumine veega b) riideid vähemaks võtta Kui temp ei alane, tuleb tegevusi korrata, või pöörduda siis lastearstide, perearstide poole. c) lahjendatud viinaga hõõruda. ERITUMINE SIIA KOPEERI ERITUMISE FAILIST KOGU TEKST! Erituselunditeks: neerud, kusejuhad, kusepõis ja kusiti (uriini väljutuses), higi ja rasunäärmed. Uriin tekib neerudes, neerude paigutus nad on selja pool. Uriin koguneb kusepõide neerudest. Uriin tekib säsis ja kooroollusses koguneb väiksete torukeste kaudu neeruvaagnasse, algab kusejuha, mille kaudu lõplikult valmis uriin põide.
põhjustab nõrga kontraktsiooni terves lihases. Kokkutõmme (tõmblus) koosneb kolmest faasist: latents- paar ms pärast stimulatsiooni kuni erutuse/kokkutõmbe ilmumiseni. Kontraktsioon- ristsillad on aktiivsed, lihas on lühenenud, kui pinge on piisavalt suur ületamaks laengut. Lõdvestus (puhkeperiood)- Ca2+ pumbatakse tagasi sarkoplasmaatilisse retiikulumi ja lihas pinge alaneb basaalsele tasemele. Lihasraku ehituslikud iseärasused Lihasrakk koosneb - Lihasfiiber ehk rakk, on sisse pakitud endomüüsiumi poolt. Lihaskimpe ümbriteb perimüüsium. Epimüüsium katab kogu lihast. Lihaskiu membraani nim sarkolemmiks , tsütoplasmat sarkoplasmaks ja ER=SR (müofiiber). Kontraktiilseks üksuseks müofiibris on sarkomeerid, Need koosnevad aktiinist (peened- troponiin, tropomüosiin) ja müosiinist (paksud filamendid). Sarkomeeris on M,H,Z- jooned ja A,I vöödid. Aktiin libiseb müosiini suhtes ja lihas lüheneb Lihaskoe põhitüübid: · Skeletilihased
Ühe motoorse ühiku stimuleerimine põhjustab nõrga kontraktsiooni terves lihases. Kokkutõmme (tõmblus) koosneb kolmest faasist: latents- paar ms pärast stimulatsiooni kuni erutuse/kokkutõmbe ilmumiseni. Kontraktsioon- ristsillad on aktiivsed, lihas on lühenenud, kui pinge on piisavalt suur ületamaks laengut. Lõdvestus (puhkeperiood)- Ca2+ pumbatakse tagasi sarkoplasmaatilisse retiikulumi ja lihas pinge alaneb basaalsele tasemele.Lihasrakk koosneb - Lihasfiiber ehk rakk, on sisse pakitud endomüüsiumi poolt. Lihaskimpe ümbriteb perimüüsium. Epimüüsium katab kogu lihast. Lihaskiu membraani nim sarkolemmiks , tsütoplasmat sarkoplasmaks ja ER=SR (müofiiber). Kontraktiilseks üksuseks müofiibris on sarkomeerid, Need koosnevad aktiinist (peened- troponiin, tropomüosiin) ja müosiinist (paksud filamendid). Sarkomeeris on M,H,Z- jooned ja A,I vöödid. Aktiin libiseb müosiini suhtes ja lihas lüheneb. Lihaskude moodustab täiskasvanud inimese massist 40-50%
Vere puhversüsteemid. Puhversüsteemi talitlus (vesinikkarbonaatpuhvri näitel). Atsidoosi ja alkaloosi mõisted ning võimalikud tekkepõhjused. Vere pH hoiavad stabiilse vere puhversüsteemid: a)karbonaatpuhversüsteem kasutab vere abil transporditavat süsihappegaasi. Kopsud säilitavad CO2 ja neerud HCO3- stabiilse sisalduse. b)fosfaatpuhversüsteem c)vere valkude puhversüsteem ·atsidoos vere pH kiire muutumine happelisuse suunas. Jaguneb : respiratoorne atsidoos põhjus kopsualveoolide hüpoventilatsioonis ja CO2 kuhjumises verre ( N: pikliku aju hingamiskeskuse vigastus, mürgistus, kopsupõletik, kopsuvigastused). Metaboolne atsidoos põhjuseks happeliste ainevahetusjääkide kuhjumine või aluseliste ioonide ülemäärane kehast väljaviimine ( neerude kajhustused, diabeet, hapete sissesöömine, äge kõhulahtisus, ülemäärane füüsiline pingutus). ·alkaloos vere pH nihkumine aluselisuse suunas. Jaguneb :
Need mehhanismid käivituvad mõne minuti kuni mõne tunni jooksul. 5. Vere füsikokeemilised omadused (viskoossus, osmootne rõhk, onkootne rõhk, pH). ·Viskossus: Viskoossusiseloomustab vere voolamisomadusi võrreldes sama koguse veega. Vereplasma viskoossus moodustab 1,9-2,6. Vereplasma viskoossuse määrab valgusisaldus (60-80g/l). Täisvere viskoossuson 4-6, selle annavad lisaks valkudele vormelemendid, esmajoones punalibled.Vere viskoossus sõltub hematokritist ja plasma valgusisaldusest.Vere viskoossuse kasv koormab südant ja suurendab vererõhku ·Osmootne rõhk : ·oleneb aineosakeste arvust lahuses.·määratakse külmumistäpi languse järgi; (Vere puhul 0,56-0,58ºC, mis vastab 7,5-8 atmosfäärile või 5500 mmHg.Samasugune osmootnerõhk on 0,9% NaCllahusel ).·60% vere osmootsestrõhust on põhjustatud NaClpoolt, mis moodustab Na-ja Cl-ioone.·Osmootsetrõhku reguleeritakse neerude töö ja organismi sisese vedelike ümberpaiknemise kaudu
o. keerukamate ühendite tasemel. Loomad eritavad AV mittevajalikud lõppsaadused normaaljuhul väliskeskkonda. Organismi sisekeskkond ja selle konstantsus. Organismi sisekeskkond säilitatakse vereplasma osmootse rõhu regulatsiooni kaudu. Igasugune osmootse rõhu kõrvalekadumine ekstra- või intratrsellulaarses ruumis põhjustab vee või elektrolüütide ümberpaiknemise. Sisekeskkonnas on püsiv veel onkootne rõhk (kolloidosmootne rõhk), mida säilitakse plasma proteiinide abil. proteiinide muutus võib tuua kaas ioonide ja vee liikumise kas rakkku sisse või välja. Palsmavalkude (albumiinide) kontsentratsiooni väehenmine põhjustab vee retensiooni rakkude sees. See tõttu peab plasmat asendavate ainete kolloidosmootsete ainete hulk vastama plasma omale.. Homöostaas ja homöostaatiline regulatsioon ja selle erinevad tasandid. Homöostaas kajastab reguleerimisprotsesse, mille abil organism hoiab oma tegevuseks vajalikud tingimused konstantsena.
glükoosina. SV liig korral toidus muudetakse need organismis lipiidideks, mis ladestuvad rasvadepoodesse. AV on seotud lipiidide AV-ga.glükoosi konsentratsiooni tõus veres suurendab triglütseriidide sünteesi, glük. Langus pidurdub trigl süntees ja intensiivistub nende lammutamine.neerupealise säsi H adrenaliin mobiliseerib rasvu nende depoodest, suureneb vabade rasvhapete tase veres. Hüpofuusi eessagara somatotroopne hormoon viib lipiidid nende depoodest välja, kiirendab vabade rasvhapete vastuvõttu lihaskoes. SV te AV oluliseks reguleeritavaks suuruseks on glükoosi tase veres, mille konsentratsiooni muutusi registreerivad glükoosiretseptorid maksas, veresoontes ja hüpotalamuse ventrolateraalses tuumas. Vere glükoositase hoitaksesuht püsivana 3,3...6,1 mmol/l. Nälgimisel ja suurtel koormustel võib veresuhkru tase langeda. Vere glükoositaseme langust alla normväärtuse nim. hüpoglükeemiaks
Külomikronite moodustumine ja imendumine lümfikapillaaridesse 21. Vee ja mineraalainete imendumine seedetraktis. Paralleelselt soolade, glükoosi, aminohapete, jt ühendite imendumisega 70 kg inimene 24 t jooksul imendub 9 l, sellest ainult 2 l joogivee ja söögiga saadud Peensooles imendub 90% veest inimesel, karnivooridel, lambal 60-70% veistel. Mineraalainete imendumine: Vastavalt organismi vajadustele Raud seostub veres plasma transferriiniga või talletatakse soolerakkudes ferritiinina (varuvorm) Kõige paremini imendub heemi Fe++ Kaltsium imendub nii difusiooni kui ka aktiivtranspordi teel, imendumist soodustab kaltsitriool (vitamiin D3 aktiivne vorm) 22. Seede jämesooles, rooja moodustumine ja väljutamine. Liikidevahelised erinevused mahus ja funktsioonis, NB! Herbivoorid Mikrobiaalne seede Vee ja toitainete imendumise lõpetamine Rooja moodustumine
trombide lahustamiseks Tserebrospinaal-, Perikardiaal-, katseklaasis või erilistes klaasist reguleerib neerudes sünteesitav Leukotsüütide kontsentratsioon 30. Fibriini saamine ja Sünoviaal-, Intraokulaar-, kapillaarides püsiva hormoon erütropoetiin. Viimase veres kõigub suuremates piirides omadused. Peritoneaalvedelik rakumahuni.Võetakse punaliblede hulk veres suureneb hapniku kui erütrotsüütide puhul, sõltudes Võtmereaktsioon: protrombiini Organismi vedelikuruumid samba protsent kogumahust. osarõhu languse tagajärjel kudedes
ANATOOMIA KORDAMISKÜSIMUSED 1.Miks on otstarbekas õppida anatoomiat ja füsioloogiat koos? Sest struktuur ja talitlus on omavahel seotud, ei saa olla talitlust ilma struktuurita. Enamasti ei ole ka anatoomilist struktuuri ilma funktsioonita 2.Millised on organismi struktuuri ja funktsiooni tasemed? Molekulaarne->rakuline->koeline->organi->organismi tase. Rakk on organismi põhiline morfofunktsionaalne üksus, milles toimuvad füsioloogilised protsessid. Rakud moodustavad kudesid, koed organeid. Sama funktsiooni täitvad organid moodustavad organsüsteemi ehk elundkonna. 3.Mis on homöostaas? Homöostaas on rakkudele stabiilse keskkonna tagamine. See tagatakse protsesside abil, mida reguleeritakse negatiivse tagasiside põhimõttel. Näiteks kehatemperatuuri homöostaas. Keskkonna
2) Stimuleerib ensüümide sünteesi, nn ensüümiinduktsioon. Rakkudes intensiivistub ribonukleiinhappe (RNH) ja desoksüribonukleiinhappa (DNH), selle kaudu valkude ja nende ensüümide süntees. Et see nõuab aega, saabub hormoonide toime tundide jooksul. 3) Rakusiseste sekundaarsete signaalikandjate(trantsmitterite) tsükliliste adenosiinmonofosfaadi(cAMP) ja tsüklilise guanosiinmomofosfaadi (cGMP) kaudu aktiveerib hormoon ensüüm adenüültsüklaasi, mille mõjul moodustub ATP-st cAMP. Hormoon täidab vastava toime üleandja rolli ja on primaarseks transmitteriks, c AMP on sekundaarne transmitter ja olulisim rakusisene ülekandeaine. Adenüültsüklaas reageerides hormoonpetsiifiliselt kindla hormooniga ja tekkinud cAMP mõjutab ainevahetusprotsessi ensüümide aktiivsuse muutuse kaudu: aktiveerub
signaalidest. Elektriline stiimul tingib Na-ioonkanalite kiire avanemise. Na liigub rakku, muutes selle sisemembraani positiivsemaks, välismembraan seega negatiivsemaks (depolarisatsioon ). Na-ioonkanalid sulguvad ja avanevad K-ioonkanalid lubades K-ioonide kiire difundeerumise rakust välja. Membraanide potentsiaalid muutuvad jällegi esialgseks.( repolarisatsioon ). Na/K- pumba abil taastatakse esialgne ioonide kontsentratsioon ja rakk on puhkepotensiaalis. Lihaskiu membraani ja närvikiudude ülesandeks on informatsiooni ja juhtimisimpulsside levitamine, erutuse edastamine. Lihaskiud vastab erutusele kontraktsiooniga, mis on tingitud Ca-ioonide vabanemisest sarkoplasmaatilisest retiikulumist ja ka ekstratsellulaarsest ruumist pärinevast Ca-ioonidest. AP ajal on Ca- ioonkanalid avatud ja Ca saab liikuda rakku. Ca-ioonid seostuvad troponiiniga, mis kokkuvõttes muudavad müosiinikiudude pikkust ja tekib lihaskontraktsioon.
● KOEHORMOONID: levivad koevedeliku abil ● NEUROMEDIAATORID: erituvad närvilõpmetest 2) Hormoonid mõjutavad rakkude RETSEPTOREID ● need võivad olla rakumembraanis või raku sees ● rakumembraanis paiknevaid retseptoreid mõjutavad hormoonid sageli nii, et tekivad sekundaarsed ülekandjad (nt tsükliline AMP) 3) Veetasakaalu reguleerivad: ● neerude vee-eritumist mõjutavad hormoonid: antidiureetiline hormoon ● janu ● organismi veesisaldust jälgivad VAHEAJU OSMORETSEPTORID ● Na- ja K-tasakaalu mõjutab eelkõige aldosteroon, mille eritumist reguleerib angiotensiin II 4) Happe-leelistasakaalu mõjutavad: ● ATSIDOOS - liigne happeliste ainete kogunemine organismis ● ALKALOOS - aluseliste ainete kogunemine organismis 5) Kaltsiumitasakaalu reguleerivad: ● kõrvalkilpnäärme parathormoon ● kilpnäärme kaltsitoniin
regulatsioon. Närviülekanne. Keemilised ja elektrilised sünapsid. Virgatsained. Virgatsainete retseptorid. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Tagasiside mehhanismid: negatiivne, positiivne, ennetav (vt. K.1) Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. Rakud kontakteeruvad omavahel kolmel viisil: 1) Diffundeeruvad keemilised signaalid (toimivad distantsil) 2) Otsene kontakt plasma membraani ja lähedal asuvate rakkude vahel (on tähtis näiteks lümfotsüütide puhul, kui nad liiguvad kudedes ja skaneerivad rakke: kas seal on võõrad antigeenid). 3) Otsene tsütoplasmaatiline kontakt gap-ühenduste vahendusel (mulk-ühendused) (tähtis roll lihasrakkudes) Diffundeeruvad keemilised signaalid kasutatakse: Parakriinne signalisatsioon – some are local mediators
looma transpordisüsteemid (Na-pump jt) transportides ioone nende kõrgema kontsentratsiooni suunas (vastu gradienti). Elusrakku iseloomustab ka isoosmootsus: rakus ja rakuvälises keskkonnas on võrdne osmootse rõhu nivoo. Raku ioonkoosseisu muutumisel toimub veemolekulide transmembraanne ümberpaigutumine osmootse rõhu uue taseme kujunemisega. Raku ja inimkeha koostemolekulid (keskmistatult) Rakk 75 kg inimene 75 kg inimene sisaldus % sisaldus % kaal kg Anorgaanilised ained Vesi 75 60 42 Mineraalained 1,4 5 3 Orgaanilised ained Lihtbiomolekulid (monoosid, aminohapped, lipiidid,
annaabi.ee 
