Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Nahkhiir-marikakk". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
nahkhiir, haruldane, loomaliik, tavalisest, kõrvad, kuulebaastast. neid kaitsevad ka mitmed rahvusvahelised lepped (Berni ja Bonni konventsioon, Euroopa Ühenduse elupaiga direktiiv). 1999. aastal kinnitati Piusa Koobastiku Looduskaitseala kaitse-eeskiri, mis sätestab nende kaitse talvitumise perioodil. 7. Loodus Piusa koopad on tähtis nahkhiirte talvitusala. Piusa koobastikust on leitud seitset liiki nahkhiiri: tiigilendlane, veelendlane , brandti lendlane, habelendlane, nattereri lendlane, suurkõrv, põhja- nahkhiir . Eestis on kindlaks tehtud 11 liigi esinemine. Nahkhiiri tuleb Piusale talvituma kuni 100 km raadiusest, kokku võib nende arv ulatuda 3500 isendini. Nahkhiired kuuluvad käsitiivaliste hulka, kes on imetajatest ainsana võimelised tõeliselt ja kestvalt lendama. Nende eesjäsemed on kujunenud tiibadeks. Eestis elavad nahkhiired on putuktoidulised, toitudes enamasti öösel aktiivsetest putukatest, keda nad leiavad ultraheli- kajalokatsiooni kasutades
maksimaalselt 70 sentimeetrit, kaal kuni 150 grammi. Käsitiivalised on näriliste järel arvukuselt teine imetajate selts. Umbes 920 tänapäeval elavat nahkhiireliiki moodustavad imetajate liikide koguarvust ligi viiendiku. Käsitiivalisi ei esine üksnes polaarvöötmes ning üksikutel väga isoleeritud saartel. Palju on nahkhiiri troopikas - mõnes piirkonnas võib nende liikide arv ületada kõigi teiste imetajate liikide koguarvu. Kõige vanem fossiilne nahkhiir, Ameerikast Wyomingist leitud Icaronycteris, pärineb varasest eotseenist. Lendloomad Nahkhiired on ainsad imetajad, kes suudavad tõeliselt lennata, mitte lihtsalt liuelda või pikki hüppeid sooritada. Tiibadeks on nahkhiirel nahast lennused, mis asuvad eesjäsemete sõrmede, kere külgede, tagajäsemete ja saba vahel. Lennunahaga varustatud sõrmed on erakordselt pikad, vaid pöial on lühike. Laiade tiibadega nahkhiired on üldiselt aeglasemad
seetõttu kantud ka Eesti Punase Raamatu haruldaste liikide hulka. [2] 1.1. Tõmmulendlase ehitus Üldiselt sarnaneb tõmmulendlane ehituselt teiste nahkhiirtega (vaata Joonis 1.). Nahkhiired on ainukesed lendavad imetajad. Lendamisvõime tagab esijäsemete muundus lennuseks, kus sõrmede vahele jäävad naharibad. Teravate küünistega tagajäsemed on pisemad ja pööratud põlvedega selja poole, võimaldades lagede all rippumist. Tähtis ehituslik eripära on suhteliselt suured kõrvad, mis võimaldavad püüda ka kõige väiksemaid helisid. Keha katab enamasti pruunikas karv. [3] Joonis 1. Nahkhiire kehaehitus[3] Tõmmulendlane on inimese peopesast natuke väiksem - kaal jääb keskmiselt 4,3-9,5 grammi vahele ja keha pikkus 36-48 millimeetri vahele. Värvuselt on tõmmulendlane pruunikas-kollakas (vaata ka Joonis 2). [2] Välimuselt on tõmmulendlane väga sarnane habelendlasega (Myotis mystacinus),
PÕDER (Alces alces) hirvlaste sugukond, põdra perekond. Põder on suurim hirvlane ja suurim maismaaimetaja Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest
Selts putuktoidulised (Eestis 7 liiki, maailmas 400) Sugukond Siillaased – harilik siil, kaelussiil Sugukond Mutlased – harilik mutt/Euroopa mutt Sugukond Karihiirlased – mets – karihiir, väike karihiir, laane- karihiir, vesimutt Käsitiivalised (Eestis 12 liiki, maailmas 1000) Veelendlane Tiigilendlane Tõmmulendlane lendlased Habelendlane Nattereri lendlane Suurkõrv Suurvidevlane Kääbus- nahkhiir 14 Pügmee- nahkhiir Pargi- nahkhiir Hõbe- nahkhiir Põhja- nahkhiir Kõrvanukk, lennus, kaanus, epibleem Osad liigid talvituvad Eestis ja teised lendavad ära. Eesti suurim liik on suurvidevlane. Närilised Sugukond Oravlased – harilik orav, lendorav Sugukond Unilased – lagrits, pähklinäpp, kunel Sugukond kobralased – kobras, nutria Sugukond hüpiklased – kasetriibik
Eesti pisiimetajad Autor: Harilik siil *okkaid keskmiselt 16 000 Click to edit Master text styles *armastab vaheldusrikkaid elupaiku - Second level metsaservi, leht- ja segametsi, Third level Fourth level puisniite, parke, aedu, kalmistuid Fifth level *meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösiti. *ta on segatoiduline, kelle eriliseks lemmikuks on putukad ja nende vastsed, aga ka vihmaussid, konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest. *pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. *suvel pole siil seotud kindla elupaigaga, ta magab kerratõmbununa otse maapinnal, talveune veedab aga sambla, lehtede ja rohukõrtega vooderdatud pesas. Orav Click to edit Master text styles
esiosas pöial koos pöidlaküünisega ja 4 sõrme (Joonis 1). 14 Joonis 1. Nahkhiirte luustik ja üldkuju (Chapman, 1998). Käsitiivaliste tagajäsemed on pöördunud 180º, nii et põlv ja jalalaba on vastasunnalised võrreldes teiste imetajatega (Burnie, 2002). See omadus võimaldab nahkhiirtel pea alaspidi rippuda. Nahkhiirtele iseloomulikuks tunnuseks on suhteliselt pikad ja kitsad kõrvad. Kõrvad on väga pikaajalise kohastumuse tulemus ja seotud suurel määral nende lennuviisi omapäraga (Masing, 1984). Huvitav seos esineb nahkhiirte kõrva pikkuse ja tiiva kuju vahel: mida pikemad ja õhemad on kõrvad, seda laiemad tiivad ja aeglasem lend. Pikad kõrvad on suureks takistuseks kiirel lennul, ning seepärast on headel lendajatel alati lühikesed kõrvad. Pikimate kõrvadega nahkhiirlane nii Euroopas kui ka Eestis on suurkõrv (Masing, 1984).
SOOJUSREGULATSIOON Päikese käes peesitav liblikas neelab endasse päikesesoojust. Päikesepaistel või varjus viibimisega saavad liblikad ja teised kõigusoojased loomad kehatemperatuuri reguleerida. Siiski on neil raske toime tulla äärmustega, eriti kõva pakasega. ÜKSIKLOOMAD JA KOLOONIAD Selgroogsed toimivad kehaliselt omaette üksustena, ka siis, kui nad elavad peredena või suuremates rühmades. Selgrootute maailmas pole haruldane, et loomad on alaliselt omavahel ühendatud, moodustades kobaraid või kolooniaid. Kolooniad näivad sageli üksikute loomadena ja käituvad vastavalt. Enamik neist on staatilised, aga mõned eriti need, kes elavad meres võivad liikuda. Kolooniatena elavate liikide hulka kuulub osa maailma tähelepanuväärsemaid selgrootuid. Näiteks tulirullid moodustavad katseklaasikujulisi kolooniaid, mis on niisuured, et sukelduja mahub sinna sisse ujuma. Aga ökoloogia suhtes on kõige
..4 kuud. Augustikuuks saavutavad kullesed hiiglaslikud mõõtmed - kuni 17 cm - seega ületavad vastsed pikkuselt oma vanemaid üle kahe korra. Mida kõrgem on veetemperatuur, seda kiiremini kullesed arenevad ning seetõttu on eelistatud arengukeskkonnaks madalad, kiiremini soojenevad veekogud. Moonde läbinud kullesed - noored mudakonnad - kaevuvad pinnasesse otse veekogu kaldal ning jäävad sinna järgmise kevadeni, alles siis algab nende laialirändamine. Eestis on mudakonn haruldane ning teda võib leida vaid Kagu- ja Lõuna-Eestist. Mudakonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus - tänapäeval on väikeste tiikide tihedus maastikul langenud, hukutavalt mõjuvad ka lumeta karmid talved. 4 Eesti selgroogsed Kõre Kõre nimetuseks oli varem ka "juttselg-kärnkonn".
Soolakassi kütitakse rohkem kui teisi Lõuna-Ameerika kaslasi tema väärtusliku kasuka pärast. sellest hoolimata on ta üks suurima populatsiooniga kaslane Lõuna-Ameerikas. Populatsiooni suuruseks arvatakse olevat ligikaudu 150,000 isendit. 3 Ontsilla (Leopardus tigrinus) Ontsilla sarnaneb välimuselt ostelotile ja marakaya kassile. Nimetatud kolmest kaslasest on ontsilla väikseim. Tema saba on lühem, kuid silmad ja kõrvad on suuremad kui ostelotil ja marakaya kassil. Ontsilla karvkate on selgmiselt kollakaspruun, tema kõhualune on valge värvusega. Tema keha katavad pruunikad rosetti kuju meenutavad laigud. Noorloomad on samuti laigulised. levinud on ka musta karvkattega isendeid. Pikkuselt ei ületa ontsilla 65 sentimeetrit, kassi kaal on keskmiselt 2,25 kilogrammi. Isased loomad on üldjuhul suuremad kui emased.
..4 kuud. Augustikuuks saavutavad kullesed hiiglaslikud mõõtmed - kuni 17 cm - seega ületavad vastsed pikkuselt oma vanemaid üle kahe korra. Mida kõrgem on veetemperatuur, seda kiiremini kullesed arenevad ning seetõttu on eelistatud arengukeskkonnaks madalad, kiiremini soojenevad veekogud. Moonde läbinud kullesed - noored mudakonnad - kaevuvad pinnasesse otse veekogu kaldal ning jäävad sinna järgmise kevadeni, alles siis algab nende laialirändamine. Eestis on mudakonn haruldane ning teda võib leida vaid Kagu- ja Lõuna-Eestist. Mudakonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus - tänapäeval on väikeste tiikide tihedus maastikul langenud, hukutavalt mõjuvad ka lumeta karmid talved. Mudakonn on looduskaitse all. Tiigikonn Tiigikonn on väike, kuni 7,5 cm pikkune loomake. Isased on pisut väiksemad kui emased. Välimuselt sarnaneb ta veekonnale - on erkroheline või lausa kollane, mustade laikudega seljal
teha. Lendorav sööb puude pungi, noori oksi, seemneid jne. Talveks kogub ta endale ka toiduvarusid külmade päevade üleelamiseks. Pojad sünnivad neil mais-juunis ja neid on tavaliselt 2...4. Pojad on paljad ja pimedad. Nägema hakkavad pojad kahe nädala, imemise lõpetavad kuu aja ja iseseisvaks saavad kahe kuu vanuselt. Sigima hakkavad nad järgmisel kevadel. Elavad nad tavaliselt 5...6 aasta vanuseks. Lendorav on Eestis oma leviku piiril ja seetõttu on ta meie aladel kogu aeg haruldane olnud. Eriti haruldaseks on ta aga jäänud selle sajandi teisel poolel, seda peamiselt vanade metsade kadumise tõttu. Lendorav on looduskaitse all. 4 Pählinäpp Pähklinäpp on Eestis väga haruldane loom, keda kindlalt nähti viimati 20. saj. alguses Eesti on talle levikupiiriks, rohkelt esineb teda mujal Euroopas. Sellegipoolest ei
EESTI MAAÜLIKOOL Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Ökoloogilised koridorid Juhendaja Kaire Lanno Tartu 2017 SISUKORD EESTI MAAÜLIKOOL.........................................................................................................1 Põllumajandus- ja keskkonnainstituut....................................................................................1 Ökoloogilised koridorid.........................................................................................................1 .............................................................................................................................................1 Juhendaja Kaire Lanno...........................................................................................................1 Tartu 2017...............................................................................................................................1 SISSE
Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt tumedam kui ülapoolel. Aastaaegade lõikes muutub karvastiku kohevus ja tihedus tunduvalt, kaks liiki on talvel koguni lumivalged. Enamik kärplasi on väikesed või väga väikesed, vähesed aga keskmise suurusega loomad. Nende tüvepikkus on 15 kuni 120- 150 cm, mass 100 g kuni 40 kg. Kõigil kärplastel on lühikesed kõrvad ja viis varvast nii esi- kui ka tagajäsemetel, neil on pikk saba ning pikad mitte sissetõmmatavad kõverad küünised. Enamikul kärplastest on suurepärane haistmismeel, mis aitab neil jälitada saaki ja vahetada üksteisega informatsiooni. Kõigil neil on päraku juures õlist tugevalõhnalist vedelikku tootvad lõhnanäärmed. Kärplaste seas leidub erakordselt hinnatud karusloomi. Nende hulgas on tuntud jahiobjekte, aga ka farmides
Ta elab tundras, kus suvel päike kunagi ei looju. Suurim kakk on kassikakk. Nägemine ja kuulmine Et rünnak õnnestuks, tuleb kakul saagi asupaik väga täpselt kindlaks määrata. Enamik liike näeb ja kuuleb saaki, kuigi mõned, nagu loorkakud, suudavad ka üksnes kuulmisele toetudes krabistava loomakese paigustada. Kakuliste nägu on sellise kujuga, et koondab saabuvad helilained koljus asuvatesse kõrvaavaustesse. Kakulistel asetsevad kõrvad
Salumetsa loomastik Salumets on kõige viljakama mullaga ning kõige liigirohkem mets. Salumetsades pesitsevad kasevaksikud, pähklikärsakad ja toominga võrgendikoid. Salumetsas on veel palju erinevaid putukaid, kuid need on erilisemad. Veel on liblikalisi, kiililisi ja sihktiivalisi, mille alla kuuluvad rohutirtsu laadsed. Salumetsas esineb palju linde( osad neist on paiknevad linnud teised rändlinnud). Eesti paigalinnud on: laanepüü, sinitihane(tema on ka hulgulind, kuid põhiliselt paigalind), kodukakk, pasknäär( tavaliselt on paigalind, kuid on ka juhuseid kus on ka hulgu- ja rändlind kui ka lihtsalt läbirändaja), musträstas(on rändlind ainult põhjaosas muidu on paigalind), rasvatihane, hallvares ja harakas( vanalinnud on paiksed, aga noored hulguvad). Eesti rändlinnud on: aed-põõsalind( tavitub Lõuna-Aafrikas), vööt- põõsalind( talvitub Ida-Aafrikas), kaelustuvi ehk meigas, ööbik, metsvint, kägu, punarind( üksikud võivad
Lendorav sööb puude pungi, noori oksi, seemneid jne. Talveks kogub ta endale ka toiduvarusid külmade päevade üleelamiseks. Pojad sünnivad neil mais-juunis ja neid on tavaliselt 2...4. Pojad on paljad ja pimedad. Nägema hakkavad pojad kahe nädala, imemise lõpetavad kuu aja ja iseseisvaks saavad kahe kuu vanuselt. Sigima hakkavad nad järgmisel kevadel. Elavad nad tavaliselt 5...6 aasta vanuseks. Lendorav on Eestis oma leviku piiril ja seetõttu on ta meie aladel kogu aeg haruldane olnud. Eriti haruldaseks on ta aga jäänud selle sajandi teisel poolel, seda peamiselt vanade metsade kadumise tõttu. Lendorav on looduskaitse all.
Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut TORI PÕRGU KAITSEKORRALDUSLIKUD PROBLEEMID JA VÕIMALIKUD LAHENDUSED Rühmatöö keskkonnakaitse üldkursuses Tartu 2015 SISUKORD SISUKORD.................................................................................................................................2 1. ALA KIRJELDUS...................................................................................................................3 2. ALA ANALÜÜS...................................................................................................................13 KASUTATUD KIRJANDUS....................................................................................................16 2 1. ALA KIRJELDUS 1.1. Kaitstava objekti kaitse-eesmärk ja ajalugu Tori põrgu võeti kaitse alla 12.03.1959. aastal eesmärg
www.jahindusinfo.ee Eestis elavad kiskjalised Kärplased: Metsnugis ja kivinugis e kodunugis on enam-vähem ühesuurused, koheva sabaga kiskjalised. Teistest väikestest kärplastest on nad pisut suuremad -kõrgemate jalgadega ning kehavärvus varieerub pruunist hallini. Mets- ja kivinugisel saab vahet saab teha rinnalaigu kuju ja värvuse alusel. Metsnugisel on see reeglina kollakas kuni oranz ja aheneb allosas. Kivinugisel on rinnalaik valge või kollakasvalge ning see hargneb esijalgadel kaheks. Metsnugis (Martes martes) www.jahindusinfo.ee Eelistavad erinevaid elupaiku: metsnugis, nagu nimigi ütleb, on rohkem seotud metsadega ning kivinugis kultuurmaastikega. Kuna metsnugise tallapäkad on karvased, on kerge teha vahet mets-ja kivinugise jälgedel (kivinugise tallapäkad on paljad: lumme jäävad ,,tavali
Hõimkond: Keelikloomad Klass: Imetajad Selts: Kiskjalised Sugukond: Koerlased Perekond: Koer Liik: Hunt Hunt ehk hallhunt ehk susi (Canis lupus) on põhjapoolkeral elutsev kiskjaliste seltsi koerlaste sugukonda kuuluv loomaliik. Leviala Kunagi elasid hundid igal pool Euroopas. Kuid 17. sajandist alates suudeti nad peaaegu kõikjalt Lääne-Euroopast hävitada. Hundid jäid elama ainult mägedesse ja Ida-Euroopasse. Tänapäeval nende levila Euroopas ei vähene, vaid koguni suureneb, kui neile selleks võimalus antakse. Hundi levila ulatub tundratest poolkõrbeteni. Ta on levinud peaaegu kogu põhjapoolkeral, v.a.
Ta kuulub kukruliste seltsi , koaalaliste sugukonda ja tema teaduslik nimi on phascolartos cinerus .Tema jäsemed on kohanenud puude otsas ronimiseks, maapinnal liigub ta oma kõveratel jalgadel kohmakalt .Vette sattudes on ta suurepärane ujuja ,kes võib ületada jõgesid Täiskasvanud koaala on umbes 70-80 cm pikkune ja kaalub kuni 16 kilogrammi. Tema välimus on väga kummaline ;kohev karv, tillukesed silmad ,alati kikkis kõrvad, naljakas lapik ja kongus nina .Loomakese karv on hallikas-pruun või tuhkhall, seljal mõnikord punakas või hõbedane, kõhupoolel heledam. Tema pea on suur ja lai , lame nägu ja teineteisest kaugelasetsevad pisikesed silmad. Isend kinnitub puu külge tugevate küünistega ,mida ta vajutab puukoore sisse. Küünised on eriti tugevasti arenenud kahel teineteisel vastanduval varbal. Need on piisavalt tugevad ,et kanda looma raskust
chersonensis ja Lacerta agilis exigua sümpatrilise leviku piirkond on Daugava jõe ja 300E meridiaani ristumiskoht. Arvatud on, et Eestis leidub kivisisaliku alamliik Lacerta agilis agilis kuigi konkreetseid publitseeritud andmeid Eesti kivisisalike morfoloogiast pole. [7] Eestis asub oma levila põhjapiiril ning on levinud vaid kohati Põhja- ja Lõuna-Eestis. Saartelt pole leitud. Kivisisalik on Eestis võrdlemisi haruldane. [8] Kivisisalik on ainukese roomajana haruldaste liikide kategoorias olnud kõigis seni koostatud Eesti ohustatud elustikuliikide nimestikes. Ta on kolmandas kategoorias. [3] Levik Soomes Soomes pole kivisisalikku leitud ning teda ei loeta ka Soome herpetofauna koosseisu kuuluvaks. [7] Soome ja Eesti kivisisaliku arvukuse võrdlus Eestis leidub kivisisalikke (liik on kantud Eesti Punasesse raamatusse), kuid andmed kivisisalike leiust.Soomes puuduvad. See näitab, et Soomes pole paras kliima
mingilmääral ka põdrajahti. Välimus: kikk-kõrvad, paksukarvaline, tugev. Vene-Eurooa ja Lääne-Siberi laikad on keskmisekavulised. Norra põdrakoer aga on alla keskmise turjakõrgusega. Urukoerad (taksid, jahi- ja foksterjerid) väikesed koerad, kes poevad urgu, et ulukit kiusata. On visad, julged, väsimatud, agressiivsed, sõltumatud ning ettearvamatud. Kalduvad olema domineerivad. Kasutatakse uruloomade küttimiseks. Taks: lühi- pika- ja karmikarvalised. Lontis kõrvad, lühikesed jalad, pikk keha. Terjer: temperamentsed, elujõulised ja kergesti erutuvad. Esineb kasvatusraskusi. Lontis kõrvad, väikesekasvulised, kuni40cm. Jahiterjer meenutab taksi. Linnukoerad (seisukoerad, spanjelid, retriiverid) seisukoerad tarduvad teatud poosi ning tõstavad üles oma käpa, kui näevad otsitud objekti. Seisvad linnukoerad ehk kanakoerad setterid, linnukoerad. Iiri ja inglise setter turjakõrgus 50-60cm, keskmise suurusega koerad
Hülge kombed Hülged suudavad isegi vees magada. Hülged magavadki kas veepinnal hõljudes või kuival. Hülge ninasõõrmed ja silmad ulatuvad ujumisel veest välja. Nad peesitavad tihti päikese käes, et ennast soojendada. Kuid neil on niigi hea soojustus ja nad võivad üle kuumeneda. Kui see juhtub, lehvitavad hülged tagaloibasid või kaevavad need liiva sisse. Teadlased on avastanud, et hülged kasutavad vuntse kalade ujumisjälgede ajamiseks. Ei ole teada, et ükski teine loomaliik kasutaks saagi jälitamiseks vuntse. Hülge vaenlased Hülgeid söövad jääkarud, hülgepoegi ka kotkad. Hüljeste vaenlasteks on ka inimesed, kes kütivad neid naha ja rasva pärast. Nad on ka ohustatud keskkonna reostuse pärast. Toiduahela lõpplülina kuhjuvad hüljestesse praktiliselt kõik elukeskkonna mürgid. Eestis on looduskaitse all viigerhüljes ja hallhüljes. Viimane on eriti tundlik saastainete suhtes, sellepärast on ta muutunud haruldaseks. HÜLJESTE LIIGID
ainevahetuskiirus, hingamissagedus ja kehatemperatuur kui taliuinaku korral. Taliuinak sarnaneb lihtsalt väga sügava unega, looma elulised näitajad taliuinaku ajal väga suurel määral ei muutu. Eestis elavatest imetajatest teevad taliuinakut karu ja kährik. Talveuinaku ajal on ainevahetus intensiivsem kui talveune korral. Ebasoodus aeg elatakse üle talletatud rasvavaru varal ( nt. pruunkaru, mäger, kährik). Taliuinakust ärgatakse nagu tavalisest unest. Loomad on kohe võimelised aktiivselt liikuma, näiteks äratajate eest põgenema või end nende vastu kaitsma. Taliuinaku kestus oleneb oludest. Näiteks kui külm ja lumi tulevad vara, jäävad kährikud magama juba novembris. Ent kui ilmad püsivad pikalt soojad, nagu eelmise aasta lõpus, siis ei heida nii mõnigi loom magama, vaid liigub ringi. Paljud loomad ärkavad taliuinakust isegi südatalvel suuremate sulade ajal
Fennek on vaid üks umbes kümnest miljonist erinevast loomaliigist, kuid oma suurte kõrvadega köitis ta mu tähelepanu. (www.cuterush.com/471/kitty-with-fennec-fox-ears/) 1 KEHAEHITUS Fennekrebane on küülikusuurune graatsiline, teiste rebastega võrreldes suurte, öiseks nägemiseks kohastunud silmadega kõrberebane (http://et.wikipedia.org/wiki/Fennekrebane järgi). Kõrvad: Tal on pikad radari- või taldrikutaolised kolmnurksed kõrvad (http://et.wikipedia.org/wiki/Fennekrebane järgi). Fenneki hiigelsuured kõrvad töötavad nagu radiaatorid. Nad annavad ära kuumust, hoides nõnda selle kõrberebase kehatemperatuuri normis. Ka kuuleb nende kõrvadega suurepäraselt väikeste loomade ja lindude liikumist, kui fennek õhtuhämaruses oma urust välja jahile suundub (Dr. John Feltwell, 1988 "Loomad ja nende elupaigad"). Keha: Fennek on kõige väiksem rebane ja ühtlasi pisim koerlane (Jinny Johnson, 1999 "Laste
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3...10. Pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu marutaudi ja kärntõve, levitajana. Eestis ei kuulu rebane kaitstavate liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti. Halljänes - Lepus Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku. Karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba. Halljänes toitub taimedest. Talveperioodil toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Sigivad 2…3 korda aastas. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud. Poegadele on ohtlikud rongad ja varesed. Halljänes on tavaline jahiloom, kellele peetakse jahti koeraga. Valgejänes - Lepus
tumepruunist mustani. Kõht ja jäsemete sisemised pooled on valged. Isaste tiigrite üldpikkus on keskmiselt 270310 cm ning emaste pikkus on 240265 cm. Isased tiigrid kaaluvad keskmiselt 180258 kg ning emased 100160 kg. Valge tiiger on Bengali tiigri vorm. Valge tiigri sünniks peab olema mõlemal vanemal valge värvi geen, sest see on retsessiivne. Valge tiiger ei ole siiski albiino. Tal on sinised silmad ja seljal pruunid triibud. Valge tiiger on väga haruldane ja teadaolevalt on teda ainult loomaaias. Tiigrid elavad enamjaolt üksikult ning jahivad individuaalselt. Koos on nad ainult paaritumise hooajal ning siis, kui kutsikad on sõltuvad oma emast. Nad kehtestavad ja säilitavad oma piirkonna, mis on keskmiselt 2001000 ruutkilomeetri suurune. Tiigritele meeldib vesi ning nad võivad kergelt ületada jõgesid. Tiigri möire on nii vali, et seda võib olla kuulda isegi 3 km kaugusele. Tiigrid on karnivoorid
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut VAGULA JÄRV, VÕHANDU JÕGI JA MADALSOO iseseisev töö Koostaja: Juhendaja: Tartu 2014 Sisukord Üldine asukoha iseloomustus......................................................................................................3 Vagula Järv..................................................................................................................................4 Võhandu jõgi...............................................................................................................................6 Madalsoo Vagula järve ümbruses................................................................................................8 Kasutatud allikad.........................................................................................................................9
..4 kuud. Augustikuuks saavutavad kullesed hiiglaslikud mõõtmed - kuni 17 cm - seega ületavad vastsed pikkuselt oma vanemaid üle kahe korra. Mida kõrgem on veetemperatuur, seda kiiremini kullesed arenevad ning seetõttu on eelistatud arengukeskkonnaks madalad, kiiremini soojenevad veekogud. Moonde läbinud kullesed - noored mudakonnad - kaevuvad pinnasesse otse veekogu kaldal ning jäävad sinna järgmise kevadeni, alles siis algab nende laialirändamine. Eestis on mudakonn haruldane ning teda võib leida vaid Kagu- ja Lõuna-Eestist. Mudakonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus - tänapäeval on väikeste tiikide tihedus maastikul langenud, hukutavalt mõjuvad ka lumeta karmid talved. Mudakonn on looduskaitse all. Kokkuvõte Konnad hingavad kopsudega ja nahaga. Konnad arenevad moondega. Konnade kehas voolab segaveri. Konna süda on kolmekambriline ja jagab verd kopsu ja keha vahel. Kahepaiksetel on neli jäset
alasid. (Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255) Halljänes (Lepus europaeus) Halljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku (põlde ja heinamaid ning nende servi). Halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba. 23 Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest. Halljänesed sigivad 2...3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad
Pruunkaru (Ursus arctos) Pruunkaru on loomaliik karulaste (Ursidae) sugukonna karu (Ursus) perekonnast, keelikloomade (Chordata) hõimkonnast, imetajate (Mammalia) klassist, kiskjaliste (Carnivora) seltsist. Ta on suurim Eestis elav kiskjaline ja suurim Euroopa mandriosas elav kiskjaline. Veel 30 aastat tagasi oli karu levinud laiadel aladel Põhja-Ameerikas, Euraasias ja Põhja-Aafrikas. Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on karu paljudes piirkondades välja surnud.
annaabi.ee 
