aastast. neid kaitsevad ka mitmed rahvusvahelised lepped (Berni ja Bonni konventsioon, Euroopa Ühenduse elupaiga direktiiv). 1999. aastal kinnitati Piusa Koobastiku Looduskaitseala kaitse-eeskiri, mis sätestab nende kaitse talvitumise perioodil. 7. Loodus Piusa koopad on tähtis nahkhiirte talvitusala. Piusa koobastikust on leitud seitset liiki nahkhiiri: tiigilendlane, veelendlane , brandti lendlane, habelendlane, nattereri lendlane, suurkõrv, põhja- nahkhiir . Eestis on kindlaks tehtud 11 liigi esinemine. Nahkhiiri tuleb Piusale talvituma kuni 100 km raadiusest, kokku võib nende arv ulatuda 3500 isendini. Nahkhiired kuuluvad käsitiivaliste hulka, kes on imetajatest ainsana võimelised tõeliselt ja kestvalt lendama. Nende eesjäsemed on kujunenud tiibadeks. Eestis elavad nahkhiired on putuktoidulised, toitudes enamasti öösel aktiivsetest putukatest, keda nad leiavad ultraheli- kajalokatsiooni kasutades
maksimaalselt 70 sentimeetrit, kaal kuni 150 grammi. Käsitiivalised on näriliste järel arvukuselt teine imetajate selts. Umbes 920 tänapäeval elavat nahkhiireliiki moodustavad imetajate liikide koguarvust ligi viiendiku. Käsitiivalisi ei esine üksnes polaarvöötmes ning üksikutel väga isoleeritud saartel. Palju on nahkhiiri troopikas - mõnes piirkonnas võib nende liikide arv ületada kõigi teiste imetajate liikide koguarvu. Kõige vanem fossiilne nahkhiir, Ameerikast Wyomingist leitud Icaronycteris, pärineb varasest eotseenist. Lendloomad Nahkhiired on ainsad imetajad, kes suudavad tõeliselt lennata, mitte lihtsalt liuelda või pikki hüppeid sooritada. Tiibadeks on nahkhiirel nahast lennused, mis asuvad eesjäsemete sõrmede, kere külgede, tagajäsemete ja saba vahel. Lennunahaga varustatud sõrmed on erakordselt pikad, vaid pöial on lühike. Laiade tiibadega nahkhiired on üldiselt aeglasemad
Kõigusoojasus võimaldab nahkhiirtel säästa energiat, mis on eriti oluline talveperioodil, kui toidu hankimine oleks peaaegu võimatu. [5, lk 45] „Talvitumiseks sobiv temperatuur on 0…7,5 ° C (harilikult 3…7 ° C)“ [2]. Lisaks lendamisvõimele on nahkhiirte eripäraks saagi püüdmine ja orienteerumine kajalokatsiooni abil. Just see võime võimaldab neil saaki püüda öösiti, sest erinevalt nägemisest ei vaja kajalokatsioon valgust. Nahkhiir häälitseb ja vastavalt sellele, kui kiiresti häälitsus temani tagasi jõuab, suudab ta määrata teiste objektide asukoha ruumis. [3] Tõmmulendlane paaritub talvitusperioodi vältel, mil isane ärkab korra üles ja süstib oma sperma emasesse. Isaslooma sperma säilib emase suguteedes ja viljastumine toimub alles kevadel. Mai alguses moodustavad emased poegimiskolooniad, kuhu võib kuuluda 20-60 isendit. Igal emasel sünnib enamasti vaid üks järglane
NAHKHIIRED (käsitiivalised) - väga arenenud kuulmise, öise eluviisiga. Haistmine on vaid perekonnaelus tähtis - esineb haisunäärmeid (eriiti isastel). Hästi arenenud ka kompimine (kompekarvad), ülihea orienteerumine ultrahelikajaloodi abil - ultraheli tekib kõris, saadetakse välja suu või nina kaudu.Nii saavad loomad teavet takistuse suuruse, kauguse ja struktuuri kohta. Levinud liigid Eestis - põhja-nahkhiir, pargi- nahkhiir, suurkõrv, veelendlane. Toituvad öise aktiivsusega putukatest ja ämblikest. Seedimine on kiire, sooltoru on lühike, pimesool on väike või puudub. Sigimine toimub peamiselt kevadel - sünnib keskm. üks poeg. Vastsündinu on suur ja kinnitub piimahammaste haagikeste abil nisa otsa. Nii saab emasloom ka pojaga lennata. Pojad eralduvad emast 3-7 päevaselt. Päeval on iseloomulik nahkhiirtele hüpotermia (kehatemp. langeb 15-29 kraadini), öösel 35-40 kraadi
Selts putuktoidulised (Eestis 7 liiki, maailmas 400) Sugukond Siillaased – harilik siil, kaelussiil Sugukond Mutlased – harilik mutt/Euroopa mutt Sugukond Karihiirlased – mets – karihiir, väike karihiir, laane- karihiir, vesimutt Käsitiivalised (Eestis 12 liiki, maailmas 1000) Veelendlane Tiigilendlane Tõmmulendlane lendlased Habelendlane Nattereri lendlane Suurkõrv Suurvidevlane Kääbus- nahkhiir 14 Pügmee- nahkhiir Pargi- nahkhiir Hõbe- nahkhiir Põhja- nahkhiir Kõrvanukk, lennus, kaanus, epibleem Osad liigid talvituvad Eestis ja teised lendavad ära. Eesti suurim liik on suurvidevlane. Närilised Sugukond Oravlased – harilik orav, lendorav Sugukond Unilased – lagrits, pähklinäpp, kunel Sugukond kobralased – kobras, nutria Sugukond hüpiklased – kasetriibik
Eesti pisiimetajad Autor: Harilik siil *okkaid keskmiselt 16 000 Click to edit Master text styles *armastab vaheldusrikkaid elupaiku - Second level metsaservi, leht- ja segametsi, Third level Fourth level puisniite, parke, aedu, kalmistuid Fifth level *meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösiti. *ta on segatoiduline, kelle eriliseks lemmikuks on putukad ja nende vastsed, aga ka vihmaussid, konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest. *pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. *suvel pole siil seotud kindla elupaigaga, ta magab kerratõmbununa otse maapinnal, talveune veedab aga sambla, lehtede ja rohukõrtega vooderdatud pesas. Orav Click to edit Master text styles
Talvituspaikadest lahkumisel aprillis ja mais toimub ovulatsioon ning viljastamine, millele järgneb loote areng (Masing, 1984). Mai lõpust kuni juuni alguseni kogunevad kõik poegi ootavad emased ühte varjupaika, moodustades poegimiskolooniaid, kus püsiv keskkonnatemperatuur mõjub positiivselt loote arengule. Juuni keskel sünnivad esimesed pojad. Enamus järglasi sünnib aga juuni lõpus või juuli alguses (Masing, 1984). Poegimisel jääb emane nahkhiir horisontaalasendisse, kõht ülespoole, hoides laest kinni kõigi oma nelja jalaga. Kui emane poegib vertikaalasendis on tal pea ülespoole suunatud. Poja sünni järgselt langetab ema ta kõhtmisele küljele painutatud sabalennusest kotti. Peale poegimist sööb emane ära sünnitamisega kaasnenud platsenta. Vastsündinud pojad on suhteliselt suured. Vastsündinu mass on ligikaudu 40% täiskasvanu omast. Pojad on karvadeta, silmad on suletud ja kõrvalestad
Tartu Forseliuse Gümnaasium Loomad Uurimistöö Koostaja: Lidia Brovarets Juhendaja: Ester Ojavee Tartu 2013 Sisukord SISSEJUHATUS Ma valisin loomade teema sellepärast, et ma tundsin huvi loomadest ja et nendest rohkem teada saada. Esimeses peatükis räägin ma loomade tutvustusest. Teises peatükis räägin ma KES ON LOOMAD? Praeguseks on määratletud peaaegu 2 miljonit loomaliiki ja veel rohkem on neid, mis ootavad avastamist. Seega on loomad kõige mitmekesisem nähtus meie planeedil. Nad on üle miljardi aasta kohastunud nende ümber muutuva maailmaga ja ellujäämisvõitluses välja arendanud hulgaliselt erinevaid elulaade. Üheks äärmuseks loomade seas on kiiresti liikuvad kiskjad, nagu haid, suured kassilised ja röövlinnud. Teiseks äärmuseks on loomariigi jäänuste silmatorkamatud sorteerijad ja läb
Kõik kommentaarid