Mõisate ajalugu (0)

Tallinna Tehnikagümnaasium
MÕISADE AJALUGU
REFERAAT
Tanel Rentik
5b klass
jaanuar 2008
Veel keskajal meenutasid mõisahooned tihtipeale tavalisi talu maju. Kaheksateistkümnenda sajandi lõpus hakkasid mõisnikud välismaa eeskujul ehitama uhkemaid hooneid . Nende kõrval rajati kaunid ja suured pargid paviljonide ja kunstjärvedega. Mõisniku toidulauale ilmusid uhked ja kallimad road, tallidesse välismaa traavlid ja kalessid. Hakati jooma koduse õlu asemel hoopis välismaa veine .
Mõisad hakkasid peagi muutuma . Lisaks mõisale ja ilusa suure pargile kuulusid mõisnikule veel hobusetallid, tõllakuurid ning aiad. Kaugemal mõisast leidsid koha aga, looma laudad, viinaköök, puuviljaaed ja vahel oli ka mõisnikul kasvuhoone või võis neid ka mitu olla.
Omaette maja oli tavaliselt valitsejal ning teenijatel. Mõisnikul oli vaja üha rohkem ja rohkem uusi töölisi. Talupoisil või ka talutüdrukul oli pääs mõisateenindusse sammuks edasi, sest võimaldas paremat ja peenemat elu.
Mõisad jagunesid era-, riigi-, linna-, kiriku- ja kloostrimõisateks. Rootsi ajal olid levinuimad riigimõisad, vene ajal eramõisad. Kirikumõisad olid maksuvabad.
Mõisate tekkimisega tuli talupoegadele juurde teotöö kohustus, mille koormus järjest suurenes. Kui kümnis tähendas esialgu kümnendikku, siis aja jooksul suurenes see juba veerandini viljasaagist.
Talupoegadelt hakati talukoha eest nõudma renti teoorjusena, kus talupoeg pidi töötama teatud arvu päevi mõisas tasuta. Koormiste kasvades muutus rendikohustuste täitmine talupoegadele ülejõukäivaks. Talupojad hakkasid põgenema linnadesse, piiriäärsetel aladel teistesse riikidesse (Venemaa, Rootsi, Soome).
Kohustuste mittetäitmisel võisid mõisnikud talud likvideerida ja omandada nende maad, samuti võis mõisnik vahetada talupoja kasutuses oleva parema maa viletsama mõisapõllu vastu.
Mõisate laienemisega tekkis vajadus täiendava tööjõu järele. Taluperesid meelitati mujalt oma mõisasse, aidates neid esialgu seemnevilja ja tööloomadega ning hoonete ehitamisel . Sellega ei olnud rahul need mõisnikud, kust talupojad põgenesid.
Esimesed mõisad kui feodaalsed majapidamised, millel olid oma põllud ja majandushooned, tekkisid Eesti alal juba võõrvallutuse käigus XIII sajandi algul. Mõisate eelastmeks aga, mis andis uuele nähtusele ka nime mõis, tuleb pidada Muinas-Eesti ülikute üksiktalu. Juba XIII sajandil hakati ka talupoegadelt nõudma tööd isandate põldudel. XV sajandi alguse paiku hakkasid mõisad omandama juba teoorjusliku suurmaapidamise jooni.
XV-XVI sajandi vahetusest hoogustus teoorjusliku mõisamajanduse areng, kuna kujunesid soodsad tingimused vilja eksportimiseks Läände ning mõisnikel tekkis majanduslik huvitatus oma põldude laiendamiseks. See olenes aga talupoegade tööjõust, sest selleks ajaks oli teotöö saanud täielikult mõisamajanduse nurgakiviks. XVI sajandist kuni XVIII sajandi lõpuni toimus mõisamajanduse areng mõisatevõrgu ja mõisapõldude laienemise näol. Oma põhiosas kujunes mõisate võrk Eestis välja XVII sajandi lõpuks.
Kuni XVIII sajandi keskpaigani said mõisad oma rahalised tulud peamiselt teravilja müügist. Juba XVIII sajandi teisel veerandil oli mõisates hakanud arenema ka viinapõletamine, mis võimaldas realiseerida teravilja soodsamalt. Põhja-Eestis oli mõisamajandus pea täielikult allutatud viinatootmisele. Mõisates asutati tõrva-ja lubjapõletusahje ja telliselööve ning ka manufaktuure, nagu klaasi-, peegli- ja paberivabrikuid. Tulud läksid peamiselt tarbimiseks , tootlikke kapitalimahutusi tehti väga harva. Järkjärgult kasvas mõisa kui asustuskeskuse tähtsus. Peale mõisniku ja tema sugulaste elas seal ka arvukas mõisapere, mis koosnes lihtrahvast - mõisasse teenima võetud talupoegadest.
Mõisateenijate kiht arenes käsikäes mõisamajandusega. Nemad vahendasid taludesse ka mõisakultuuri elemente. Enamik uuendusi nii talurahva rõivastuses kui elamusisustuses põhineb otseselt mõisa eeskujudel. Nii peegelduvad rahvapäraste toolide kujunduses kunstistiilide muutused barokist historitsismini. Ampiirmoest pärit pikitriibulised seelikud said tuntuks mõisas teeninud tüdrukute kaudu.
Mõisasundijad nagu valitsejaabid, kupjad, kiltrid, aidamehed, kirjutajad , virtinad jt. kuulusid mõisapere koorekihi hulka ja moodustasid sellest ligi 10%.
Teenijarahva hulka kuulusid toapoisid ja -tüdrukud, kokad , kutsarid, tallimehed, aednikud. Mõisateenijatest ligi 15% moodustasid käsitöölised. XIX sajandi algul oli nende seas kõige rohkem kangruid, kuid arvukalt oli ka tislereid, seppi ja püttseppi, vähem kingseppi, rätsepaid, müürseppi jt. Mõisakäsitöölised koondusid eeskätt suurematesse mõisatesse. Mõisa sulasrahva hulka kuulusid karjused, sulased ja töötüdrukud, kellest enamus oli ametis laienevas karjakasvatuses.
Peamiseks tööjõuks mõisates kujunesid mõisamoonakad - aastasulased, kes pidid nädalas 6 päeva töötama, saades selle eest kindlat aastapalka osalt rahas, osalt produktides ja mõisalt korteriks toa, veidi aiamaad ning võimaluse pidada paari karilooma. XIX sajandi lõpupoolel-XX sajandi algul kujunes mõisamajanduses juhtivaks suunaks karjakasvatus ja eriti piimakarjandus.
KASUTATUD KIRJANDUS

Eha Herguauk Mart Laar Maria Tilk „AJALUGU“ 5. klasssile väljaantud

Ants Hein „Hüljatud mõisad“ väljaantud 1995 aastal

http://www.ratsatalu.ee/?go=ratsamatkad