Pärisorjuse kaotamine Eestis (õ. lk. 145-162) (0)

Pärisorjuse kaotamine Eestis (õ. lk. 145-162)
Mõjutused:
Mõisamajanduse alla käik
Valgustus
Prantsuse revolutsioon
1801. sai Aleksander I Venemaa keisriks. Hakkas viima läbi talurahvareforme.
1802. Esimesed olulised talurahvareformid Eestimaal, 1804 Liivimaal.
On tuntud kui „iggaüks“ seadused.
Kehtestati pärandamisõigus. Kehtis ainult juhul kui kõik koormised olid makstud ning võlgu ei olnud.
Koormised vastavalt talu suurusele. Tekkisid täpsed kaardid ning talupiirid pandi paika.
Kodukariõiguse piiramine väga tugevalt moel. Taluperemehi ei tohtinud enam edaspidi karistada. 15 vitsahoopi oli maksimumpiir.
Vallakohtud, talupojad pidasid ise enda üle kohut. Kohtunikeks olid talupojad ise. Üks oli mõisnike poolt, üks taruperemeeste hulgast ja üks sulastest. Pidi oskama lugeda ja kirjutada.
Pärisorjus siiski säilis nende seadustega.
Pärisorjus kaotati Eestimaal 1816, Liivimaal 1819.
See tähendas „iggaüks“ seaduste tühistamist. Kadus näiteks pärandusõigus. Pärisorjusest vabastati ilma maata. Kõik koormised ja teotööd säilisid, lihtsalt nüüd olid nad rendiks.
Vallakogukonna kujunemine, sai alguse 19. sajandi esimestest seadustest. Tähtsaimaks ülesandeks sai vallakohtunikuks olemine.
Magasiaidad – kohad, kuhu sügisel koguti vili. Iga talu pidi andma teatud osa viljast magasiaita. Oli nö. viljapank. Kui mõnel jäi näiteks puudu või oli vähe viljakas aasta, siis saadi sealt võtta.
Vallakogukonna ülesanne oli ka teede ja sildade korrashoid .
Mõju talupoegadele – hakati rajama rohkem koole , kuna nähti, et sellest on kasu ja inimesed tahavad õppida.
Vaestemajade ehitamine – 19. sajandil
Talitaja – Eestimaa kubermangu vallaametnik. Liivimaal nimetati neid vöörmündriteks.
Tänu vallakogukonnale tuli eestlastele asjaajamise- ja läbirääkimisoskus.
Talurahva elu ja olu 19. sajandil
Talurahvas jagunes külarahvaks ja mõisarahvaks. Mõisarahvas ei ole mõisnikud ega aadlikud , vaid need eestlased, kes olid mõisas sulased, teenijad või ametnikud.
kubjas – sundis talupoegi tööle, valvas ning karistas neid.
kilter – kupja abiline
aidamees – kontrollis mõisa aitasid, jälgis, et vili oleks olemas ja et seda ei varastataks.
Koormised
Teotöö – jagunes kaheks osaks. Jalategu ja rakmetegu. Rakmeteo puhul pidi ilmuma mõisa härja või hobuse rakendiga.
Abitegu – talvel oli näiteks villa ketramine lõngaks, suvel muud tööd
Kirikumaksud
Kogukonnamaksud – vaeste hoolekanne, teede ehitamine, koolide rajamisel õpetajate palk
Riigimaksud – pearahamaks, nekruti andmise kohustus (vene sõjaväkke pidi andma noormehi)
1840. aastatel hakkasid tekkima talurahva liikumised.
Väljarändeliikumine - taheti Venemaale rännata, et tasuta maad saada
Usuvahetusliikumine – kui võeti vastu õigeusk, pidi tasuta maad saama
Prohvet Maltsveti liikumine – lubati valge laeva saabumist, mis viib rahva paremasse kohta.
1849 Liivimaal ja 1856 Eestimaal anti välja kolmas plokk talurahvaseadusi. Tehti ühe eesmärgiga, kõige olulisem asi, mida nende seadustega lubati eestlastel talusid päriseks osta.
Märgi punktide kaupa, mida kehtestati Liivimaal 1849. ja Eestimaal 1856. aasta talurahvaseadustega.
Taluinimesed vabanesid mõisatööst ja said nüüd täie jõuga asuda oma majapidamise korraldamisele.
Üleminek raharendile
Hakkas toimuma maade kruntiajamine.
Eestlastel lubati talusid päriseks osta
Mõisapõldudel hakkasid teoorjade asemel tööle palgatöölised – mõisamoonakad.
Mõisnikud olid nõus talude päriseks müümisega seetõttu, et neil oli vaja raha saada. Mõisahäärberid nõudsid mõisnikelt suuri kulutusi ning neil ei olnud selleks piisavalt raha. Teotöö ei olnud enam otstarbekas.
Mõisnikud pidid moonakatele ehitama elumajad. Need olid tavaliselt piklikud majad, mis jaotati korteriteks. Ehitati tavaliselt piisavalt lähedale, aga samas piisavalt kaugele mõisadest. Neid ei tahetud oma silma alla, kuid samas pidi neil olemas võimalik tööl käia. Mõisnikel oli kohustus ka moonakate lastele haridust võimaldada ning koole rajada.
Talupoegade jaoks muutis talude päriseks ostmine seda, kuidas talupojad oma talude eest hoolitsesid. Hakati rohkem vilja kasvatama, et saada rohkem tulu selle müümisel. Talupojad pidi hakkama enda eest ise mõtlema ning tekkis põhimõte, et inimene on ise oma saatuse sepp .
Kadakasakslane – eestlane, kes iseloomult oli mats mis mats, kuid kes ise üritas väga saksalik olla ning oma eesti päritolu unustada.
Toodeti palju lina, kartulit , tehti viina ning müüdi edasi.
1863 anti välja passiseadus , mis tähendas seda, et oli võimalik hakata saama passe. Igasugune liikumispiirang oli sellega kadunud.
1866 anti välja vallaseadus – vallakogukonnad vabanesid mõisniku kontrolli alt. Peale seda olid kõik vallaga seotud küsimused talupoegade otsustada. Esimene samm rahvusliku liikumise suunas.
Haridus ja kultuur 19. sajandil
1802 Tartu Ülikooli taasavamine
Tagurlus – reformide puudumine, pidurdumine
1789 puhkes Prantsuse revolutsioon. Venemaa kartis hirmsasti revolutsiooni puhkemist ka Venemaal. Et noored ei läheks Euroopasse ülikoolis ega saaks sealt revolutsioonilisi mõtteid, hakkas Venemaa ülikoole rajama.
Õpetatud Eesti Selts – Fählmann oli üks asutajaid.
KÕRGKULTUUR
TALUPOJAKULTUUR
Kõrghariduse omandamine, Tartu Ülikool
Ajakirjandus
Talurahvakultuur
Pärimused, muistendid , traditsioonid
Kahe kultuuri vahele jäävad:
Johann Köler – Eesti päritolu kunstnik, kes ei eitanud oma Eesti päritolu. Oli lausa Peterburis tsaari ihukunstnik.
Kreutzwald – Eesti päritolu ega saksastunud täielikult, kuigi koduseks keeleks oli saksa keel ning naine samuti sakslanna. Kogus kokku muistendeid ja kogus neid raamatusse.
Vallakoolid
Talulastel tekkis kohustus koolis käia. Vallakogukonnal oli kohustus koole rajada ning leida nendesse õpetajad, ka pidi neile palka maksma.
Õppetöö pikkuseks oli kaks-kolm talve.
Oli tasuta, õppetasu puudus.
Kihelkonnakoolid
Oli peale vallakooli, järgmine aste.
Oli samuti tasuta, kuid kihelkonna koolid asusid kodudest kaugemal, mis tõttu oli vaja lapsele elukohta, riietust, õpikuid jne.
Õpiti lugemist, kirjutamist, laulmist, kehalist kasvatust, hiljem ka ajalugu ja geograafia. Samuti tööõpetust ja käsitööd.
Kihelkonnakooli lõpetanul oli võimalus asuda tööle vallakooli õpetajana.
Väga vähesed saadeti kihelkonna kooli, kuna see oli siiski kallim vallakoolist.
Gümnaasium või kreiskool
Järgnes kihelkonnakoolile.
Olid mõeldud eelkõige aadlile, kuna talupoegadel polnud võimalusi ega raha oma lapsi sinna üldjuhul saata.
Olid tasulised koolid, oli olemas õppemaks.
Lapsele elukoht, riided, söök, õpikud jne.
Ülikool
Läksid lapsed peale gümnaasiumi.
Eestlastest jõudsid sinna vähesed.
19. sajandil algas eestikeelsete raamatute ja ajalehtede väljaandmine.
Otto Wilhelm Masing – „ Maarahva nädalileht“, ilmus vaid mõned numbrid . Tõi eesti keelde õ-tähe
Väga populaarsed olid kalendrid, kus olid ilmaennustused ning tõlkejutud talupoegadele.
Ehituskunstis valitses klassitsism. Parim näide Tartu Ülikool. Ka tolleaegsed mõisahooned järgisid klassitsistlikke jooni. Raplamaal on kõige rohkem säilinud mõisaid.
Klassitsism oli hästi levinud ka postijaamades.
19. sajandi talurahvaseadused olid eelkõige kasulikud mõisnikele.
JAH
EI
Mindi üle raharendile ning mõisnikud talude müümise eest talupoegadelt raha.
Talupojad ei olnud enam pärisorjad ega kuulunud enam mõisnikele.
Mõisnikud pidid oma põldudele tööle palkama moonakad ehk palgatöölised.
Talupoegade seas hakkas tekkima rahvuslus .
JÄRELDUSED
Ei olnud mõisnikele muul moel kasulik, kui ainult raha poolest. Palju väärtuslikumad olid seadused talupoegadele.