Muusikaajalugu G.Ernesaks (1)

Koeru Muusikakool
Gustav Ernesaks
Referaat
Koostaja: Janeli Ait
Juhendaja : Liana Kullasepp
2012
Sisukord
Sisukord ……………………………………………………………………………….........lk 2
Sissejuhatus …………………………………………………………………………………lk 3
Ernesaksa elulugu…………………………………………………………………………...lk 4
Ernesaksa looming……………………………………………………………………...…...lk 6
Ernesaksa tunnustused ……………………………………………………………………...lk 8
Mu isamaa on minu arm ……………………………………………………………………lk 9
Hakkame mehed minema ………………………………………………………………….lk 11
Pildid G.Ernesaksast ………………………………………………………………………lk 12
Kokkuvõte …………………………………………………………………………………lk 13
Kasutatud kirjandus ……………………………………………………………………….lk 14
2
Gustav Ernesaks on Eesti helilooja ja koorijuht ning legendaarsemaid isiksusi eesti muusikas. Tema auks on püstitatud Tallinna lauluväljakule Gustav Ernesaksa pronksist kuju, kust ta iga laulupidu saab jälgida kõike mis toimub ning kuulata kuidas rahvas laulab tema „Mu isamaa on minu arm”, mis kujunes nõukogude ajal eestlastele ka mitteametlikuks hümniks.
3
Gustav Ernesaks sündis 12. detsembril 1908. aastal Peningi vallas Perila külas. Ernesaksade peres armastati laulmist, Gustavil oli aga teisigi huvialasid. Tallinna konservatooriumi klaveriklassi astus ta alles 15-aastaselt (1924), õppis seal kuni 1927. aastani ka orelit , kuid mõistis peagi seda, et pianistiks õppida on juba liiga hilja . 1929. aastal astus ta jällegi konservatooriumi ning lõpetas selle 1931 . aastal kompositsiooni erialal ( professor Artur Kapi klassis)
Pärast konservatooriumi lõpetamist töötas Ernesaks muusikaõpetajana mitmetes Tallinna koolides . Tema pedagoogianne ja võime õpilasi sütitada pani lapsed varasemast hoopis paremini laulma. Ka tema juhatatavad koolikoorid hakkasid peagi teiste seast silma paistma. Tavalisest Tallinna tütarlastegümnaasiumi koolikoorist kujundas ta mõne aastaga tugeva ülelinnalise kollektiivi – Tallinna Naislaulu Seltsi naiskoori. Kõik see pani rääkima temast, kui suute võimetega dirigendist. Ernesaksale tehti ettepanek asuda tollase parima koori, Tallinna Meestelaulu Seltsi meeskoori ette, mille oli üheks parimaks kooriks kujundanud Konstatin Türnpu.
Teise maailmasõja ajal koondati paljud eestlased kunstiinimesed Jaroslavli. Seal asutati 1942. aasta kevad-talvel eesti kunstiansamblid (sümfoonia- ja estraadiorkester, näitetrupp, ansamblid, koorid , tegutsesid ka solistid jne). Sega- ja meeskoori asus juhatama Ernesaks, repertuaari hulgas oli palju laule Jaroslavlis viibinud eesti heliloojailt (Ernesaks, Eugen Kapp, Hugo Lepnurm jt).
1944. aasta sügisel asutati Eestis kutseline meeskoor RAM, mille kunstiline juht ja peadirigent oli muidugi Ernesaks ja seda oma elu lõpuni. RAM oli esimene kunstiliselt kõrgel tasemel kontsertkoor sõjajärgses Nõukogude Liidus. Selle esinemisi saatis algusest peale suur publikuhuvi, koor oli sagedane uudisloomingu tellija ja ettekandja. RAMile kirjutasid muusikat ka heliloojad väljastpoolt Eestit (nt Dmitri Šostakovitš). RAM oli üks esimesi eesti kollektiive, kes sai alates 1958. aastast hakata esinema ka väljaspool Nõukogude Liitu.
Ernesaks oli sõjajärgsel ajal eesti laulupeoliikumise üks peamine eestvedaja ja laulupidude üldjuht. Tema idee oli ehitada Tallinna praegune laululava (valmis 1960), luua RAMi juurde noortekoorid, rajada kooriühing (see teostus 1982), korraldada koorijuhtide täienduskoolitust jne – Ernesaks valutas südant kogu eesti kooriliikumise ja kooride repertuaari pärast.
4
Kogu elu oli ta seotud ka koorijuhtide õpetamisega: 1937. aastal sai temast Tallinna konservatooriumi õppejõud koorijuhtimise alal, 1946. aastast professor. Tema õpilaste hulgas on Jüri Variste, Harald Uibo , Kuna Areng, Olev Oja, Eri Klas ja paljud teised. Gustav Ernesaks suri 24. jaanuaril 1993. aastal Tallinnas. Tema kirjutistest on ilmunud mitu kogumikku, nagu „Nii ajaratas ringi käib” (1977), „Kutse” (1980), „Laul, ava tiivad” (1985) jt, mis kajastavad mitmekülgselt ja huvitavalt omaaegset kultuurielu.
5
Koorijuhina on Gustav Ernesaks kirjutanud põhiliselt koorimuusikat. Koorilaule on tema loomingus ligi 200, üle poole neist on aga kirjutatud meeskoorile. Just seda kooriliiki pidas ta parimaks, tema arvates oli meeskoor paindliku, varjundirohke ning vajadusel isegi orelitaoliselt võimsa kõlaga. Laule on tal aga kõigile kooriliikidele, ka kõige noorematele lauljatele.
Mitmed Ernesaksa laulud on saanud äärmiselt populaarseks. Juba 1930. aastatel saavutas tormilise menu meeskoorilaul „Hakkame, mehed, minema”, eriti meeskoorikontsertide lõpulauluna. Veelgi tuntum on sõja ajal kirjutatud segakoorilaul „Mu isamaa on minu arm” (loodud seoses Lydia Koidula 100. sünniaastapäevaga). Sellest sai nõukogude ajal Eesti mitteametlik hümn, samuti Ernesaksa poolt loodud Eesti NSV ametliku hümni kõrval.
Ernesaks oli esmajoones lüürik. Mõtlik lüüriline tundelaad, koos laulva meloodiaga nagu lauludes „Mu isamaa on minu arm”, „Päike vajus pärnapuule”, „Õhtu rannas ”, „Rabamaastik” jt, on ta loomingule eriti iseloomulik. Silmatorkavalt palju on tal loodusteemalisi laule, neist suurele osale oli ta ise ka teksti autor. Ta oli erakordselt tekstitundlik helilooja, kelle muusikaline kujund kasvas välja sõnast, nagu näiteks lausa piltlikult tormist merd kujutavas laulus „Laine tõuseb”.
Samas oli Ernesaksale omane ka muhe rahvalik huumor. Seda on tunda eriti sõjajärgse perioodi loomingus, naljalauludes nagu „Näärisokk”, „Mind kutsuti pulma” jt. Kui Ernesaks on kasutanud rahvaviisi , on ta ikka eelistanud uuemaid laule ja pillilugusid – nii ka viimati nimetatud lauludes.
Ernesaksa helikeel on traditsiooniline, enamasti lihtsa klassikalise harmooniaga. Tema laulud on väga suurepärased laulda , ka seetõttu, et autor tundis hästi eri kooriliikide võimalusi. Heaks näiteks on lihtne, aga suurepäraselt kõlav laul „Muusikale” (Byroni tekstile ). Eesti muusikas 1950. aastate II poolest alanud helikeele uuenemine teda esialgu eriti ei puudutanud. Alles 1970. aasta paiku ilmus tema lauludesse uudseid võtteid („Külm”, „Tartu valgel ööl” jne).
Lühemate laulude kõrval on ta kirjutanud ka ulatuslikumaid kooriteoseid – kantaate ja süite. Tähelepanuväärseim neist on meeskoorisüit „Kuidas kalamehed elavad” (1953, Juhan Smuuli
6
tekstile). Teose üheksas osas kajastub meremaalingute taustal kaluriküla olustik . Süidi
kulminatsiooniks on V osa, meisterlik „Laine tõuseb”.
Ernesaks on kirjutanud ka viis ooperit, neist tuntuim on „Tormide rand ” (1949), mida on korduvalt lavastatud. Tema ooperite nõrkuseks on nõukogude aja skeemide järgi valminud mustvalged, lihtsustatud karakterite ja inimsuhetega libretod. Muusikaliselt sisaldavad need siiski mõningaid eredaid üksiknumbreid, aariaid ja värvikaid kooristseene. Populaarseim neist on kindlasti kõrtsistseen „Tormide rannas”.
Koorilaulude kõrval on Ernesaks loonud ka soololaule. Tuntumad neist on helilooja enda tekstile loodud „Hämardunud rannal ” (1932), „Alla valgete kaskede” (1933) ja „Pää kohal toomeke” (1933).
7
Gustav Ernesaksale on antud mitmeid tunnustusi:

• 1939 - Eesti Punase Risti teenetemärk, V klass
  
• 1946 - Tööpunalipu orden
  
• 1947 – Stalini preemia (NSV Liidu riiklik preemia) kontserdi- ja interpreteerimistegevuse eest
  
• 1951 – Stalini preemia (NSV Liidu riiklik preemia) ooperi „Tormide rand” muusika eest
  
• 1947, 1948, 1949, 1950, 1965 – ENSV riiklik preemia
  
• 1951, 1967, 1974 - Lenini orden
  
• 1956 – NSV Liidu rahvakunstnik
  
• 1965 – Orden „Austuse märk”
  
• 1970 – Lenini preemia
  
• 1974 – NSV Liidu sotsialistliku töö kangelane
  
• 1978 – Oktoobrirevolutsiooni orden
  
• 1988 – Austuse orden
  

• 17. jaanuaril 2008 andis Eesti Post Gustav Ernesksa 100 aasta sünnipäeva tähistamiseks välja postmargi.
  

• 29.juunil 2004 paigaldati Tallinna lauluväljakule Ekke Väli ning Vello Lillemetsa pronksist loodud 2,25 meetrit kõrge ja 2,5 tonni kaaluv Gustav Ernesaksa kuju.
  

8
G. Ernesaks kirjutas laulu „Mu isamaa on minu arm” meloodia Moskvas 1944. aasta kevadel. Pala esiettekanne toimus 21. juulil 1944 Leningradis Eesti NSV aastapäeva aktusel. Üldlaulupeol kõlas Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm” esmakordselt 1947 segakooride ettekandes. Juba siis jõuti arusaamisele, et selle laulu kaudu avaldub jõuliselt kogu rahva protest nõukogude okupatsioonivõimu ja ideoloogia vastu. Nii kujunes laulust kiiresti eestlaste rahvuslikku eneseteadvust, rahva kestmist ning riigi taasiseseisvumise lootusi väljendav muusikaline sümbol. 1950., 1955. ja 1960. aasta üldlaulupeol „Mu isamaad” enam laulda ei lubatud. 1965. aasta üldlaulupeost alates on see aga olnud kõikidel meie suurpidudel lõpulauluks.
Teost analüüsides võib väita, et meloodia jääb kergesti meelde ning sõnad on sügavasisulised. Sõnade eest peame tänulikud olema Lydia Koidulale. Laulu ulatus on üsna suur. Teost on väga hea kuulata, eestlaslik tunne tuleb.
„Mu isamaa on minu arm” on teos, mis on meile, eestlastele, kui teine hümn „Mu isamaa mu õnn ja rõõm” kõrvalt.
Mu isamaa on minu arm,
kell’ südant annud ma,
sull’ laulan ma, mu ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa!
Su valu südames mul keeb ,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa, mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
9
ja peaksin sada surma ma
seepärast surema!
Kas laimab võõra kadedus,
sa siiski elad südames,
sa siiski elad südames,
mu isamaa, mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!
Su linnud und mull’ laulavad ,
mu põrmust lilled õitsetad,
mu põrmust lilled õitsetad,
mu isamaa, mu isamaa!
10
1933. aastast on Gustav Ernesaksal koorilaul „Hakkame mehed minema”, mida esitatakse põhiliselt meeskooriga.
Teose tekst pärineb aga „Vanast kandlest”.
Laulu sõnades puudub s-häälik, kuigi see on eesti keele kõige levinum kaashäälik.
Laul on meeskoori esituses väga võimas, tugev ja mehelik. Teose ulatus ei ole väga suur. Sobilik täpselt meeskoorile. Mulle endale isiklikult ei ole meloodia meeldejääv.
Hakkame, mehed, minema,
kodu poole kõndima,
tare poole tõttama,
tare poole tõttama.
Paneme piibud põlema,
vanad tobid tormama,
uhked tobid uhkamaie!
Hakkame, mehed, minema,
kodu poole kõndima,
tare poole tõttama,
tare poole tõttama.
11
Gustav Ernesaks juhatas ( nais -, sega- ja) meeskoore Rakvere rajooni laulupäeval rahvamaja pargis 1947.a.
12
Gustav Ernesaks on olnud meie seas suurepärane helilooja. Ilma temata ei oleks meil nii imelisi teoseid ja meie elust puuduksid ka tema ligikaudu 200 koorilaulu, millest laulupeo lõpus saame me kõik koos uhke eestlase tundega laulda „Mu isamaa on minu arm”. See on arvatavasti teos, mis on kõigi eestlaste südameisse läinud ning iga eestlane peab seda kui teiseks Eesti hümniks. Tänu Ernesaksa aktiivsele eestvedamisele kandus laulupidude traditsioon läbi sõjajärgsete keeruliste aegade tänapäeva.
13
Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/Esilehthttp://et.wikipedia.org/wiki/Gustav_Ernesaks
http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/files/index.ht m
http://www.virumaa.ee/2003/12/ve-ernesaks-gustav-laulutaat-2/
Peetsalu, Katri . 2004. Lühiülevaade muusikaloost VII klassile. Lk 105-106.
14