Gustav Ernesaks (2)

Gustav Ernesaks
(12. 12.1908 Peningi vald - 24. I 1993 Tallinn)
Elulugu
Gustav Ernesaks sündis 12.detsembril 1908. aastal Peningi vallas Perila külas. Erneseksade peres armastati laulmist , Gustavil aga oli teisigi huvialasid: muusika , joonistamine ja sport . Enamikule kaasaegsetele on tänini kättesaamatu tema tulemus kaugushüppes 6.30.
Tema kunstnikukäe osavust väljendab isiklik autogramm -sarž.
Tallinna konservatooriumi klaveriklassi astust ta alles 15-aastaselt (1924), ja õppis seal kuni 1927. aastani ka orelit , kuni mõitis, et pianistiks õppida on liiga hilja . 1929. aastal asutus ta taas konservatooriumi ning lõpetas selle 1931 . aastal muusikapedagoogika erialal ja 1934. aastal kompositsiooni erialal.
Pärast konservatooriumi lõpetamist töötas Ernesaks mitmes Tallinna koolis muusikaõpetajana. Tema pedagoogianne ja võime õpilasi sütitada pani lapsed varasemast hoopis paremini laulma. Ka tema juhitatavad koolikoorid hakkasid peagi teiste seast välja paistma. Tavalisest Tallinna tütarlastegümnaasiumi koolikoorist sai mõne aastaga Ernesaksa käe all ülelinnline kollektiiv – Tallinna Naislaulu selts. Kõiks see pani temast rääkima, kui suurte võimetega dirigendist. Peagi tehti talle ettepanek asuda tolle aja parima – Tallinna Meestelulu seltsi meetekoori ette, mille oli eesti üheks paremaks kooriks kujundanud Konstantis Kürnpu. Ernesaksast kujunes eesti koorimuusika ja laulupeoliikumise, kuid mõnes mõttes ka eesti rahva vaimne liider. Tema tuntuim teos - ja ühtlasi kõigi eesti isamaaliste laulude tipp - on Lydia Koidula sõnadele loodud "Mu isamaa on minu arm".
Gustav Ernesaks oli ka viljakas publitsist, kes kirjutas arvukalt artikleid ning ka raamatuid. Tema mälestusteraamat "Kutse" hõlmab sõjaeelset aega. Peatükis "Kooridele lähemale" meenutab Gustav Ernesaks muuhulgas oma lühiajalist laulmist "Estonia" Muusika Osakonna segakooris, mille järeltulijaks on praegune Estonia Seltsi Segakoor.
Teise maailmasõja ajal koontati paljud eestlastest kunstiinimesed Jaroslavli (linna Venemaal). Seal asutati 1942.aasta kevad-talvel eesti kunstiansamblid (sümfoonia- ja estraadiorkester, näitetrupp, ansamblid, koorid , ka solistid jne.). Sega- ja meeskoori asus juhatama Ernesaks, repertuaari hulgas oli palju laule Jaroslavlis viibinud eesti heliloojatelt.
1944. aasta sügisel asutati Eestis kutseline meeskoor RAM (Eesti Rahvusmeeskoor), mille kunstiline juht ja peadirigent oli Ernesaks elu lõpuni. RAM oli esimene kunstiliselt kõrgel tasemel kontsertkoor sõjajärgses Nõukogude Liidus. Selle esinemisi saatis algusest peale suur populaarsus. Koor oli sagedane uudisloomingi tellija ja ettekandja. RAMile kirjutasid muusikat a helisloojad välismaalt, nende hulgas Dmitri Šostakovitš, kes oli 20.sajandi üks silmapaistvamaid sümfoniste. RAM oli üks esimesi eesti kollektiive, kes sa alates 1958. aastast esineda ka väljaspool Nõukogude Liitu.
Ernesaks oli sõjajärgsel ajal eesti laulupeoliikumise üks peamine eestvedaja ja laulupidude üldjuht. Tema idee oli ehitada Tallinna praegune laululava, mis valmis 1960. aastal, luua RAMi juurde noortekoorid, rajada kooriühing, mis teostus 1982.aastal, korraldada koorijuhtidele täienduskoolitust jne. Ernesaks valutas südant kogu eesti kooriliikumise ja kooride repertuaari pärast. Kogu elu oli ta seotud ka koorijuhtide õpetamisega: 1937. aastal sai temast Tallinna konservatooriumi õppejõud koorijuhtimise alal, 1946. aastal professor . Tema õpilast hulgas on paljud kuulsad koorijuhid ja pedagoogid, näiteks Jüri Variste, Harald Uibo, Kuno Areng, Olev Oja. Ka Eri Klas on olnud tema õpilane, kes on üks eesti parimaid dirigentte ja keda tuntakse ka väljaspool eestit kui auväärset muusikut.
Gusta Ernesaks suri 24.jaanuaril 1993. aastal Tallinnas.
Looming
Koorijuhina on Gustav Ernesaks kirjutanud põhiliselt koorimuusikat. Koorilaule on tema loomingus 200 ringis , üle poole neist on kirjutatud meeskoorile. Just seda kooriliiki pidas ta parimaks, tema arvates oli meskoor paindliku, varjundirohke ja vajadusel isegi orelitaoliselt võimsa kõlaga. Laule on tal aga kõigile kooriliikidele, ka kõige noorematele lauljatele.
Mitmed Ernesaksa laulud on saanud äärmiselt populaarseks. Tuntuim on neist sõja ajal kirjutatud segakoori laul “Mu isamaa on minu arm”, mis on loodud seoses Lydia Koidula 100.aasta sünnipäevaga ning sellest sai nõukogude ajal Eesti mitteametlik hümn. Samuti Ernesaksa poolt loodud Eesti NSV ametliku hümni kõrval.
Juba 1930. aastatel saavutas tormilise menu meeskoori laul “Hakkame mehed minema“ eriti meekoorikontsertite lõpulauluna.
Ernesaks oli esmajoones lüürik. Mõtlik lüüriline tundelaad koos laulva meloodiaga, nagu lauludes "Mu isamaa on minu arm", "Päike vajus pärnapuule", "Õhtu rannas ", "Rabamaastik" jt, on ta loomingule eriti iseloomulik. Silmatorkavalt palju on tal loodusteemalisi laule, neist suurele osale oli ta ise ka teksti autor. Ta oli erakordselt tekstitundlik helilooja , kelle muusikaline kujund kasvas välja sõnast, nagu näiteks lausa piltlikult tormist merd kujutavas laulus "Laine tõuseb".
Samas oli Ernesaksale omane ka muhe rahvalik huumor. Seda on tunda eriti sõjajärgse perioodi loomingus, naljalauludes nagu "Näärisokk", "Mind kutsuti pulma" jt. Kui Ernesaks on kasutanud rahvaviisi , on ta ikka eelistanud uuemaid laule ja pillilugusid - nii ka viimati nimetatud lauludes.
Ernesaksa helikeel on traditsiooniline, enamasti lihtsa klassikalise harmooniaga. Tema laulud on väga suupärased laulda , ka seetõttu, et autor tundis hästi eri kooriliikide võimalusi. Heaks näiteks on lihtne, aga suurepäraselt kõlav laul "Muusikale" (Byroni tekstile ). Eesti muusikas 1950. aastate II poolest alanud helikeele uuenemine teda esialgu kuigivõrd ei puudutanud. Alles 1970. aasta paiku ilmus tema lauludesse uudseid võtteid ("Külm", "Tartu valgel ööl" jne).
Lühemate laulude kõrval on ta kirjutanud ka ulatuslikumaid kooriteoseid - kantaate ja süite. Tähelepanuväärseim neist on meeskoorisüit "Kuidas kalamehed elavad" (1953, Juhan Smuuli tekst). Teose üheksas osas kajastub meremaalingute taustal kaluriküla olustik . Süidi kulminatsiooniks on V osa, meisterlik "Laine tõuseb".
Ernesaks on kirjutanud ka viis ooperit, neist tuntuim on "Tormide rand " (1949), mida on korduvalt lavastatud. Tema ooperite nõrkuseks on nõukogude aja skeemide järgi valminud mustvalged, lihtsustatud karakterite ja inimsuhetega libretod. Muusikaliselt sisaldavad need siiski mõningaid eredaid üksiknumbreid, aariaid ja värvikaid kooristseene. Populaarseim neist on kindlasti kõrtsistseen "Tormide rannas".
Koorilaulude kõrval on Ernesaks loonud ka soololaule. Tuntumad neist on helilooja enda tekstile loodud "Hämardunud rannal " (1932), "Alla valgete kaskede" (1933) ja "Pää kohal toomeke" (1933).