Gustav Ernesaks (2)

GUSTAV ERNESAKS
1908 – 1993
Gustav Ernesaks sündis 12.12.1908 Peningi vallas Perila külas. Tema peres armastati muusikat ja laulmist , kuid poisil oli muidki huvisid. Nõnda alustas ta tõsisemaid muusika -õpinguid alles 15-aastaselt. Muusikalise hariduse omandas Ernesaks Tallinna Konserva-tooriumis, kus alguses õppis orelit ja klaverit , hiljem aga lõpetas muusikapedagoogika ja kompositsiooni (õppis Artur Kapi juures) erialal.
Peale lõpetamist töötas Ernesaks mitmes Tallinna koolis muusikaõpetajana. Tal oli eriline anne õpilasi sütitada ja paremini laulma panna. Näiteks sai tavalisest Tütarlaste Gümnaasiumi koolikoorist peagi väga hea kontsertkoor, millest kujunes ülelinnaline Naislaulu Seltsi Naiskoor. Kiiresti sai Ernesaksast väga tunnustatud koorijuht . Ta kutsuti juhatama toona üht tugevamat koori - Eesti Meestelaulu Seltsi meeskoori.
1944 asutas Ernesaks Riikliku Akadeemilise Meeskoori (RAM, nüüdne Rahvusmeeskoor). Koori kõrge tase tõi kaasa suure publikumenu, koorile kirjutasid laule nii eesti kui ka välis-maa heliloojad , sageli anti kontserte nii endises Nõukogude Liidus kui ka välismaal. Selle kooriga oli Ernesaks seotud elu lõpuni, alguses kauaaegse peadirigendi, hiljem kunstilise juhina . RAM (Rahvusmeeskoor) on tänaseni ainulaadne professionaalne meeskoor Euroopas, kes esindab Eesti muusikat ja on sageli uudisloomingu ettekandja.
Alates 1937 oli Ernesaks Tallinna Konservatooriumi õppejõud, hiljem professor . Tema käe all on õppinud paljud nimekad dirigendid (Eri Klas , Kuno Areng, Olev Oja).
Ernesaks oli eesti laulupidude traditsiooni jätkaja ja laialdase kooriliikumise propa-geerija sõjajärgses Eestis. Ta oli paljude laulupidude korraldaja ja üldjuht, tema idee oli ehitada Tallinnasse laululava. Ernesaks kirjutas laule nii suurtele kui väikestele – kogu rahvale. Ta uskus kooslaulu jõusse ja teadis, et laulupeod aitavad eestlastel alal hoida rahvus- tunnet . Kui I laulupidu õhutas seda tunnet ärkama, siis nõukogude okupatsiooni ajal peetud laulupeod aitasid rahvustundel püsida ja kasvada. (Rahva kooslaulu mõju oli tõesti võimas ka laulva revolutsiooni ajal.) Ernesaksa koorilaul „Mu isamaa on minu arm” sai rahva hinge- lauluks ja seda lauldi püsti seistes kaasa. Seda laulu võimud kartsid, kuid ära keelata ka ei tihanud. Koorijuhi ja laulupidude eestvedajana pälvis Ernesaks rahva suure poolehoiu. Teda hakati kutsuma Laulutaadiks ja tänaseks on temast saanud omamoodi legend.
Ernesaks suri 24.01.1993 Tallinnas.
2004. aasta laulupeost alates „istub” Ernesaksa kuju Lauluväljaku mäeveerul, et alati osa saada eestlaste laulupidudest.
Looming:
Ernesaks on kirjutanud peamiselt koorimuusikat, üle 300 laulu kõigile kooriliikidele. Suurem osa laule on loodud meeskoorile, eelkõige RAM-i silmas pidades.
Ernesaksa muusika kõlapilt on rahvus-romantiline ja lähtub klassikalistest traditsioonidest. Kuigi 1950. aastatel jõudsid ka Eestisse 20. sajandi uuemad muusikasuunad ja uudne helikeel , mis olid juba mõnda aega levinud Euroopa muusikas, jäi Ernesaksa looming uuendustest puutumata. Tema lauludele on iseloomulik kaasahaarav meloodia , tundeküllus ja siirus . Koorijuhina tundis Ernesaks ka hästi oma „materjali”. Tema laulud on head lauda ja kõlavad hästi.
Paljud tema koorilaulud on saanud väga populaarseteks. Näiteks juba varajasel loome -perioodil valminud meeskoorilaul „Hakkame, mehed, minema”. Veelgi kuulsam on Lydia Koidula tekstile loodud laul „Mu isamaa on minu arm”. Selle laulu kirjutas ta Koidula 100. sünniaastapäevaks ja see kõlas ka luuletaja põrmu ümbermatmise tseremoonial taastatud Estonia kontserdisaalis 1946. aastal. Sellest laulust sai eestlaste hingelaul, vabaduseihaluse sümbol, laulupidude kõige oodatum laul. Nõukogude valitsus keelas selle laulu esitamise laulupidudel, kuid peo lõppedes hakkasid lauljad ja kuulajad ikkagi seda laulu laulma ja ootasid Ernesaksa lavale. Alates 1965 on Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm” traditsiooni-line laulupidude lõpulaul, mida lauldakse koos rahvaga.
Ernesaksa kooriloomingus võib eristada kahte peamist valdkonda:

Lüürilise tundelaadiga laulud, mille aluseks on peamiselt väga head eesti luuletajate tekstid. Siin on valdav looduse või armastuse teema. Tuntud laulud on „Sireli, kas mul õnne”, „Päike vajus pärnapuule”, „Rabamaastik”, „Helin”, „Lauliku talveüksindus”. Väga tuntud on Bayroni tekstile loodud pühalik- poeetiline laul „ Muusikale ”.

Muheda rahvaliku huumoriga laulud, mille aluseks on rahvaluule tekstid või uuema ravalaulu viisid (mitte regilaul). Nende laulude aluseks on sageli mõni naljalaul ja nad on oma olemuselt väga rahvalikud . Näiteks väga tuntud on meeskoorilaulud „Näärisokk” ja „Mind kutsuti pulma”.
Ernesaks on loonud lisaks koorilauludele ka soololaule ja erineva raskusastmega lastelaule. Tõenäoliselt teavad kõik ülipopulaarset lastelaulu „Rongisõit”, mille sõnade autor on Ellen Niit . Samuti on väga tuntud lastelaul „Kati karu”.
Ernesaks kirjutas ka 5 ooperit. Tuntumad on „Tormide rand ” ja „Pühajärv”. Tänaseks on nende ooperite väärtus küll kahanenud, eelkõige nende naiivse sisu tõttu (tol ajal pidi ooperi libreto vastama nõokogude ideoloogiale). Siiski on muusikaliselt väga toredad mõned rahvalikud stseenid. Näiteks on väga populaarseks saanud „Kõrtsistseen” ooperist „Tormide rand”, kus hiidlane ja saarlane kõrtsirahva ees vaidlevad, kumma saare rahvas kangem on. Seda muusikalist numbrit on palju kordi eraldi esitatud ja see on omamoodi leivanumber tänaseni nii ooperi- kui ka meeskooride kavas.
Lisaks intensiivsele dirigendi -, pedagoogi- ja heliloojatööle, jõudis Ernesaks avaldada ka mitu raamatut. Nende pealkirjad on laenatud lauludelt, näiteks „Nii ajaratas ringi käib”, „Laul, ava tiivad”, „Kutse”. Need on muheda huumoriga kirjutatud raamatud helilooja elust, eesti kultuurielust ja –tegelastest, koorimuusikast ja laulupidudest.