Müra (0)

Müra 2
Mürataseme meetrilised mõõtmed 2
Psühhofüüsikalised näitajad 3
Ekvivalentne heli tase 4
Müra ja kuulmise kaotamine 5
Kuulmise mõõtmine 5
Lihtsad kuulmistestid 5
Audiomeetreid 5
Normaalne kuulmine ja kuulmise kaotus 5
Kuulmise kaotamise mõõtmine 6
Kuulmise kaotus kutsehaigusena 6
Ajutine kuulmise kaotus pideva müra tulemusena 7
Alaline kuulmise kaotus pideva müra tulemusena 7
Müra psühholoogilised efektid 8
Müra mõju tööle 9
Müra kaitse piirid 9
Jätkuv ja perioodiline müra 9
Müra agressiivsus 10
Müra mõjumise mõõtmine 11
Agressiivsus ja ühiskonna vastukaja 11
Müraprobleemide käsitlemine. 12
Müraprobleemi määratlemine. 12
Müra kontroll 13
Kontroll müraallika juures 13
Kontroll marsruudil 14
Kontroll vastuvõtja juures. 15
Kuulmise kaitse ja kõneline suhtlemine 16
Kõrv ja müra. 16
Kõrv 17
Kõrva anatoomia 17
Kokkuvõte. 18
Kasutatud allikad: 18

Müra

Nähtamatu, lõhnatu, maitsetu , käegakatsutamatu. MÜRA, see tänapäevase elu painaja .
18. sajand tõi kaasa tööstusrevolutsiooni. Masinamüra mõju hakkas ilmsiks saama, kui vabrikutöölistel tekkis kuulmiskahjustusi. Kuid isegi linnakodanikud , kes ei elanud vabrikute läheduses, kaebasid, et neil on aina raskem rahu leida. Teadete kohaselt on mürareostus praegu tuhat korda suurem kui ajal enne ühiskonna motoriseerimist.
Inimkõrv on vähem tundlik madalatele sagedustele (alla 1000 Hz) ja tundlikum kõrgetele sagedustele.

Mürataseme meetrilised mõõtmed

Esimesed helitugevuse mõõturid ehitati Ameerika Rahvuslikus Standardi Instituudis. Need sisaldasid endas sagedus-vastus võrdlemise võrku. Iga võrk nõrgendas elektroo-niliselt kindla sagedusega heli ning andis kaalutud kogu helitugevuse taseme. Joonisel 1 on näidatud kõverate A, B ja C suhteline vastus ning vatuvõtukarakteristi-kud inimkõrvas. Nagu näha on C-skaalal kõigil sagedustel helitase peaaegu võrdne. B-skaala, mis oli algselt mõeldud väljendama karakteristikut, kuidas inimesed võivad reageerida keskmise intensiivsusega helidele. See on väga harva kasutusel. Kõige enam kasutatav on A-skaala, mida kasutatakse ümbruse müra mõõtmiseks. Paljud valjuse , mürarikkuse ja tüütavuse karakteristikud baseeruvad A-skaalal (ühikuks on dBA). Kolmest skaalast lähedasim inimkõrva vastuvõtukarakteristikutele on A-skaala.
Kuna A, B ja C-skaalast jääb väheks, on kasutusele võetud ka mõned meetrilised D- skaalad (rohkem kui 1 D-skaala). Skaalad on kavandatud mõõtma lennuki müra, kuid pole veel saavutanud täielikku rahvusvahelist aktsepteeritust ning praegu on vaid harva kasutusel väga spetsiifiliste mõõtmiste jaoks.
Joonis 1. Suhtelise vastuse karakteristikud A, B ja C helitaseme
meetrilised skaalad ja inimkõrva jaoks.(1, lk 590)

Psühhofüüsikalised näitajad

Valjus on subjektiivne või psühholoogiline kvaliteet, mis on seotud nii heli intensiivsuse kui ka sagedusega. Uurimustes on püütud avastada skaalasid või indikaatoreid, mis baseeruks heli füüsikalistele omadustele, mis omakorda mõõdaks selle psühholoogilist kvaliteeti, seega tuli kasutusele termin psühhofüüsikaline. Vanimate ja laiemalt kasutatavate psühhofüüsikaliste karakteristikutena tuleks esile tuua termineid “phon” ja “sone”. Metoodika, mida kasutatakse nende terminite defineerimiseks on sarnane teiste valjuse indikaatoritega ja sisaldab subjekte, mis sobivad helide võrdlemiseks soovitusliku tasemega subjektiivse valjuse tingimustes (või ühel juhul müra).
“Phoni” puhul esitasid Robinson ja Dadson (1957) subjekti 1000 Hz puhta tooni (baasheli) erinevatel helitugevustel ja seadis erinevad sagedused puhasteks toonideks (võrdlushelid) kuni võrdlusheli oli hinnatud samaks tugevuseks nagu baasheli. Võrdlusheli detsibellide tase salvestati. Nendest andmetest koostati vastavad kõverad, mis on esitatud joonisel 2. Iga kõver iseloomustab detsibellide määra erinevatel sagedustel, mis on hinnatud valjuselt võrdseks 1000 hertsise tooniga.
Joonis 2. Võrdse valjusega puhaste toonide kõverad. Iga kõver näitab heli intensiivsuse taset eri sagedustel sama valjuse juures. (1, lk 592)
Seega näitab phon meile erinevate helide subjektiivse samaväärsuse, kuid see ei ütle meile midagi erinevate helide suhtelisest valjusest. See tähendab, et me ei saa teada, mitu korda on 40 phon heli valjem 20 phon helist. Me teame, et see on valjem, kuid ei saa mõõta, kui palju valjem. Selle jaoks on meil vaja veel ühte mõõdupuud. Fletcher ja Munson (1933) leiutasid sellise skaala ja Stevens (1936) nimetas selle “sone”. Selle skaala arendamisel kasutati baasheli. Üks sone on defineeritud kui 1000 Hz 40 dB (see on 40 phon-i) tooni valjus. Heli, mis on kaks korda valjem kui baasheli on valjusega 2 sone-t, kolm korda valjem – 3 sone-t jne. Heli, mis on poole võrra vaiksem, on 0.5 sone-t.
Ventilaatorite tootjad USA-s varustasid oma tooted sone märgistusega, kahjuks aga polnud tarbijatel aimugi, mida see number väljendab. Et mingid suhtelised arvud välja tuua toodi tarbijatele näiteid nagu on esitatud tabelis 1.
Phonide ja sonede vahel on olemas suhe: 40 phoni = 1 sone ja iga 10 phoni lisamine kahekordistab sonede arvu. Näiteks 50 phoni = 2 sone, 60 phoni = 4 sone ja 70 phoni = 8 sone. Vastavalt 30 phoni = 0.5 sone, 20 phoni = 0.25 sone jne. Seega võime öelda, et 40 phon heli on 4 korda valjem kui 20 phon heli.
Tabel 1.
VALJUSE TASEME NÄITEID
Valjus
Müra allikas Detsibelli Sone
Elamus , vaikne 42 1
Majapidamisventilaator 56 7
Auto, 15m 68 14
“Vaikne” tehase ala 76 54
46-cm automaattreipink 89 127
Stants , 1m 103 350
Naelavalmistamise masin, 2m 111 800
Pneumaatiline neetija 128 3000
Allikas : Bonvallet, 1952, lk 43
On olemas veel üks heli valjuse mõõtmise indeks, mis on leiutatud phon’i ja sone täiendamiseks. Kaks mõõdet, analoogilised phon’i ja sone’ga on müra märgatav tase ( PLdB ) ja Mark VII sone (Stevens, 1972). On olemas samuti indikaatorid, mida kasutatakse mürarikkuse mõõtmiseks, mis ei ole sama mis valjus. Kaks mõõdet on (PLdB) ja noy. (Kryter, 1970). Algupärastest phon’ist ja sone’st erinevaid mõõtmeid kasutatakse suhetes võrdsete ja suhteliste mõõdete vahel.

Ekvivalentne heli tase

Heli intensiivsus varieerub ajast sõltuvalt. Lapse kisa muutub niutsumiseks ning haigutuseks. Läbi aastate on paljud üksikud mõõtmed välja pakutud ajast sõltuva heli mõõtmiseks. Käsitleme mõnda nendest, kui räägime müra tüütavusest. Tööstuse Kaitse Agentuur (1974) jõudis otsusele, et niipalju kui kumuleeruvasse müraefekti puutub, pika aja keskmine helitase on tähtsaim parameeter mõõtmaks tööstusmüra. Seda pika aja keskmist nimetatakse ekvivalentseks müra tasemeks (Leq) ja see on võrdne heli tugevusega (tavaliselt mõõdetud detsibellides), mis on konstantne teatud aja jooksul, mis annab vastuvõtjale sama suure hulga akustilist energiat nagu tegelik ajas muutuv heli.
Leq sõltub aja intervallist ja akustilistest sündmustest, mis selle aja jooksul toimuvad. Näiteks kui 100 dBA müra mõjub tund aega, on Leq selle tunni jaoks 100 dBA. Kui nüüd oletada, et järgnevad neli tundi valitses vaikus, tuleb Leq 5 tunni jaoks vähem kui 100 dBA, see tuleb 94 dBA. See tähendab seda, et 5 h 94 dBA müra on akustiline energia, mis vallandub 1 tunni 100 dBA müra ja 4 tunni vaikuse jooksul. On olemas käsiinstrumendid, mille abil saab seda otse mõõta.
Alternatiivne mõõde Leq -le on heli hetketase (SEL, Le), mis on defineeritud kui helisurve tase (tavaliselt mõõdetud dBA), mis vastab konstantsele mürale mis jõuab ühe sekundi jooksul saatjalt vastuvõtjale, see akustiline energia, mis tekitab ajas vahelduv heli katseperioodil. Kui katseperiood on pikem kui 1 s, on SEL-i väärtus suurem kui Leq . SEL-i kasutatakse kirjeldamaks müra energiat üksiku juhuse jaoks nagu masina möödumine või lennuki ülelendamine.

Müra ja kuulmise kaotamine

Üks müra võimalikest efektidest , üks tähtsamatest ja kergemini tuvastatavatest on kuulmise kaotamine. Kurtusel on kaks primaarset tüüpi: närvikurtus ja juhtimiskurtus. Kuulmise kaotus närvikurtusena on tüüpiliselt hüppeline, olles suurem kõrgetel sagedustel kui madalatel. Kuulmise halvenemine vanaduse tõttu ongi tavaliselt närvi tüüpi.
Juhtimiskurtus on põhjustatud mingist olukorrast välis- või keskkõrvas mis kahjustab helilainete edasikandmist sisekõrva See võib olla põhjustatud erinevatest tingimustest nagu kleepunud mass keskkõrvas, mis takistab vibratsiooni, haigus keskkõrvas, vaik või mingi teine substants väliskõrvas, või katkise trummikile arm. Juhtimiskurtus on ühtlasem läbi sageduste ja ei põhjusta täielikku kuulmise kaotust. Põhjustab ainult osalist kuulmise kaotust, kuna kõrvas sündinud lained põrkuvad vastu koljut ja kantakse edasi sisekõrva juhituna läbi koljuluu. Seda tüüpi kurtust saab vahel peatada või koguni parandada. Kuulmisabivahendid on rohkem abiks seda tüüpi kurtuse puhul kui nad on siis, kui kurtus on põhjustatud närvikahjustusest.

Kuulmise mõõtmine

Et analüüsida müra mõju kuulmisele, tuleb kõigepealt selgeks teha, kuidas kuulmist (kuulmise kaotust) mõõdetakse. Instrument, mida kasutatakse inimese kuulmise alguspunkti mõõtmiseks (see tähendab minimaalset helisurve taset, mis on kuuldav ), on audiomeeter.

Lihtsad kuulmistestid

Need sisaldavad hääletesti, sosistamise testi, mündi kliki testi ja kella tiksumise testi. Näiteks hääle ja sosistamise testi testija (nägemisulatusest väljas) räägib või sosistab midagi ja testitav peab seda kordama. Need testid ei anna eriti täpset tulemust, seega saab neid kasutada ainult üldise kuulmistesti jaoks.

Audiomeetreid

Need on kahte tüüpi, kõige levinum on instrument, mis mõõdab kuulmist kasutades erinevaid sagedusi. Ta reprodutseerib, läbi kõrvaklappide, puhtaid toone erinevate sageduste ja intensiivsustega. Testitaval tuleb heli kuulmisel sellele reageerida. Teist tüüpi audiomeeter on kõne audiomeeter. Vahetu kõne (või lindistatud kõne) reprodutseeritakse kõrvaklappidesse või valjuhääldisse ning selle intensiivsust kontrollitakse.

Normaalne kuulmine ja kuulmise kaotus

Enne, kui vaatame, millist mõju avaldab müra kuulmisele, peame vaatama, milline on normaalne kuulmine. Tavaline, mitte tööst põhjustatud kuulmise kaotus on põhjustatud kahest asjast : presbycusis ja sociousis. Presbycusis on kuulmise kaotuse protsess normaalse vananemise käigus. Sociousis puudutab kuulmise kaotust põhjustatuna mitte tööst põhjustatud müra läbi nagu majapidamismüra, televiisor, raadio, liiklus jne. Loomulikult võib ühe inimese mittetöine müra olla teise inimese jaoks tööst põhjustatud. Ühesõnaga välistab sociousis regulaarse liigsele valjule mürale alistumise.
Joonisel 3 on näidatud meeste ja naiste kuulmise kaotuse mediaanid erinevatel vanustel.

Kuulmise kaotamise mõõtmine

Kuulmise kaotust mõõdetakse, et kindlaks määrata inimese kuulmisvõimet. Sellistes testides mõõdetakse inimese kuulmist eri sagedustega et kindlaks määrata nende kuulmise kaotus iga sagedusega. Üldine kuulmise kaotus hinnatakse eri sageduste tulemuste põhjal.
Joonis 3. Meeste ja naiste kuulmise kaotus vanusest sõltuvalt. (1, lk 596)

Kuulmise kaotus kutsehaigusena

Suurem osa kuulmise kaotamise juhtudest on põhjustatud töötingimustest. Enamik sellistest juhtudest on põhjustanud pidev müra, aga samuti põhjustab seda mittepidev müra. Pideva müra mõju all olnud inimesel võib kuulmine taastuda pärast paaritunnist kuni paaripäevast mürast eemalolekut. Kuid aja jooksul taastumine aina väheneb ja väheneb ning inimesele jääb püsiv kuulmiskahjustus. Ka ajutine kuulmise vähenemine võib olla tõsiste tagajärgedega, kui inimese tööülesannete täitmine sõltub auditoorsest informatsioonist.

Ajutine kuulmise kaotus pideva müra tulemusena

Kuna kuulmine üldiselt taastub pärast teatud aja kulumist, saab kuulmise kaotust mõõta lühikese aja jooksul pärast kahjustamist. Tavaliselt tehakse seda 2 minutit pärast kahjustamist. Kuuldava piirkonna algust nimetatakse “temporary threshold shift at 2 min (TTS2).
Suhe TTS2 ja müra akustilise taseme vahel pole lihtne. Mõned helitasemed ei produtseeri mõõdetavat TTS2 mida võiks arvestada mõjumise kestvusest.
TTS2 kasvamine on proportsionaalne mõjumisaja logaritmiga, moodustub alguses kiiresti ning mõjumisaja pikenedes aeglasemalt. Kuulmise taastumine ajutise kuulmise kaotuse korral, kui tase TTS2 on alla 49 dBA, toimub samuti logaritmilise funktsioonina ja on taastumisajaga proportsionaalne. Näiteks võtab vähem kui tunni, et jõuda 25 dBA TTS2-ni, kuid täielik taastumine võtab ikkagi umbes 16 tundi.

Alaline kuulmise kaotus pideva müra tulemusena

Pidevalt mürale alistumise korral tekib alaline kuulmiskahjustus. Tavaliselt ilmneb see kõigepealt 4000 Hz juures. Seejärel edasise kahjustamise korral kuulmine väheneb 3000 – 6000 Hz juures. Edasi jätkub kuulmise kaotus 4000 Hz juures ning levib üle laia sagedusriba. 4000 Hz on sagedusala, milles inimkõrv on kõige tundlikum. See on näidatud joonisel 4, mis esitab kuulmise kaotuse kõveraid sõltuvalt müra mõjumise ajast ja sagedusest.
Ameerika Tööstusliku Hügieeni Assotsiatsioon on ühendanud paljudest allikatest andmeid, mis iseloomustavad kuulmise nõrgenemist ja ühendanud need figuuriks erinevate vanusegruppide jaoks, keda müra mõjutab tööl. See kokkuvõte on toodud joonisel 5. See joonis näitab iga vanusegrupi jaoks kuulmiskahjustuste tekkimise tõenäosuse.
Joonis 4. Kuulmise vähenemine sõltuvalt müra mõjumise ajast ja sagedusest.
(1, lk 598)
Joonis 5. Kuulmiskahjustuse tõenäosus erinevatel vanusegruppidel. (1, lk 598)
Kuulmise kaotus mittepideva müra tulemusena
Mittepidev müra hõlmab endas katkendlikku (kuid pidevat) müra (nagu masinad , mis töötavad lühikeste, katkestatud perioodidega), pulseeriv müra (nagu stants), ning impulsiivne müra (nagu püssilaud). Suurel hulgal selline müra kahjustab kuulmist, kuid intensiivsuse kombinatsioonid ning permutatsioonid, müra spekter , sagedus, kahjustamise kestvus ning muud parameetrid võivad seda takistada. Näiteks 45 lasketiiru treenerit kaotasid kuulmisest 10 % 9 kuu jooksul, kuigi suurem osa neist kasutas kaitsevahendeid.

Müra psühholoogilised efektid

Püsiv kuulmise kaotus on kõrvamehhanismi füsioloogilise kahjustuse tagajärg. Kõrva enda kahjustuse kõrval võib kuulmiskahjustuse põhjustada ka jätkuv mürale alistumine.
Tugeva müra algus põhjustab ehmatusreaktsiooni, mis seisneb lihase kokkutõmbumises, tõmblemises ja peanõksatuses. Samuti ilmneb sügavam ja aeglasem hingamine , väikesed pulsimuutused ja pupillide laienemine.
Kõik need reaktsioonid on suhteliselt üleminekuetapid ning tagasiminek normaalsele tasemele toimub väga kiiresti. Korduva mürale alistumise puhul esmaste reaktsioonide ulatus väheneb.
On olemas märgatavad tõendid, mis näitavad, et alistumine kõrgetele müratasemetele (nagu 95 dBA või rohkem) on seotud üldise stressi reaktsioonidega. Küsimus on kas selline efekt on põhjustatud otsesest iseseisvate närvisüsteemide ärritusest või on psühholoogilised efektid müraga kaudselt seotud. Tööstuses on kõva müra seotud liikumisega ja ohtlike seadmetega, müra võib varjata helisid , mis on vajalikud töö teostamiseks, see suurendab töö keerukust; töölised aga võivad seetõttu saada kuulmiskahjustusi. Müra kaudsed mõjud võivad stressi põhjustajana olla veel tähtsamad, kui müra iseenesest.

Müra mõju tööle

Müra ei mõjuta töö teostamist otseselt. Müra mõju töötamisele saab kokku võtta järgmiselt:

• Mõningate eranditega on töödes, mis nõuavad lühiajalist mälu, müratase peab olema üsna kõrge, et avaldada mõju, üldiselt üle 95 dBA.
  
• Lihtsate , rutiinsete tööde tegemisele ei avalda müra mõju, tihti isegi soodustab töö tegemist.
  
• Müra kahjulik mõju ilmneb tavaliselt jätkuva ilma vaheaegadeta töö puhul, mis asetab kõrgeid nõudmisi tajudele ja/või info edastamise võimele.
  

Müra kaitse piirid

Tüüpilistes töösituatsioonides on kuulmise nõrgenemine esmakriteeriumiks helitugevuse hindamisel. Standardid , mis eristavad jätkuvat müra, impulssmüra, infraheli müra, ultraheli müra, on koostatud erinevate organisatsioonide poolt. Siinkohal võtaksin näiteks USA Tööohutuse ja Tervishoiu Administratsiooni (OSHA) standardid.

Jätkuv ja perioodiline müra

OCHA on kehtestanud lubatud müra piirnormid inimestele, kes töötavad tööstuses. Lubatud müratase sõltub müra kestvusest, sõltuvus on näidatud allpool tabelis. OCHA nõudmistes räägitakse müra doosist. Müra mõjumine igal heli tasemel, mis on suurem või võrdne 80 dBA-ga, põhjustab kuulajale osalisele mürahulgale alistumise. (Alla 80 dBA ignoreeritakse doosi arvutamisel). Müra doos arvutatakse vastavalt alltoodud tabelile.
Tabel 2. Lubatud müra OSHA standardi järgi.
Heli tase,
dBA
Lubatud mõjumise
aeg, h
80
32
85
16
90
8
95
4
100
2
105
1
110
0,5
115
0,25
120*
0,125
125*
0,063
130*
0,031
*Väärtused üle 115 dBA ei ole lubatud kestvusest sõltumata, kuid kuna need eksisteerivad, peavad need olema müradoosi arvutamisel arvesse võetud.
Kogu päeva müra doos on osaliste dooside summa. Müra doos jagatakse 8-tunnilisteks ajaga kaalutud keskmisteks (TWA) müra tasemeteks kasutades järgnevat tabelit. TWA on müratase, millele töötaja alistub 8-tunnise tööpäeva kestel.
Tabel 3. Jagatud müra doos TWA
Müra doos
TWA, *dBA
10
73
25
80
50 (tegutsemise tase)
85
75
88
100 (lubatud kaitseta jätmise piir)
90
115
91
130
92
150
93
175
94
200
95
400
100
Väärtused on ümardatud lähima detsibellini.
Täpne väärtus leitakse valemiga: TWA = 16.61 log D/100 + 90

Müra agressiivsus

Kõigile on selge, et müra on tüütu ja agressiivne. Agressiivsus ei ole sama mis valjus. Valjud helid on tavaliselt tüütumad kui vaiksed helid, kuid siin on erandeid . Näiteks aeglane, rütmiline vee tilkumine võrreldes ookeani mühinaga.

Müra mõjumise mõõtmine

On tehtud palju tähelepanuväärset tööd, et mõõta müra mõjumist, et saada üks arv, mis väljendaks paljusid tähtsaid akustilisi faktoreid ning mõnda mitteakustilist faktorit nagu müra agressiivsust. Sperry loetleb 13 erinevat väärtust, mida kasutatakse müra mõjumise mõõtmiseks (tabel)
Mõned faktorid , mis mõjutavad müra agressiivsust
Akustilised faktorid Hääle tase
Sagedus
Kestus
Spektri keerukus
Kõikumine hääle tasemes
Kõikumine sageduses
Müra tugevnemisaeg
Mitteakustilised faktorid Varasem kogemus müraga
Kuulaja aktiivsus
Müra etteennustamine
Müra paratamatus
Kuulaja personaalsus
Suhtumine müra allikasse
Aastaaeg
Kellaaeg
Koht

Agressiivsus ja ühiskonna vastukaja

Mis iganes näitab müra mõjumist, ei ole see vastav sellele, mis põhjustab ühiskonna vastukaja. Eelnevast tabelist näeme hulka mitteakustilisi parameetreid, mis iseloomustavad müra agressiivsust. Näiteks on väga oluline päev-öö faktor, mida on iseloomustatud järgnevas graafikus ning tabelis.

Joonis 6. Mürale alistumise suhe enam mõjutatud inimeste hulgale.

(1, lk 609)

Tabel 4.

Parandustegurid liitmiseks mõõdetud päev-öö tasemele Ldn et saavutada normaliseeritud Ldn.
Tegur, mis
liidetakse
mõõdetud
Teguri tüüp Kirjeldus Ldn-le, dB
Aastaaja tegur Suvi (või aastaringne operatsioon ) 0
Ainult talv (või aknad alati suletud) -5
Tegur välise üle- Vaikne äärelinn või maakoht (eemal suurtest +10
jäänud müra kohta linnadest, tööstusest ning transpordist)
Normaalne äärelinn (eemal tööstusest) +5
Linna keskkond (ilma tiheda liikluseta tänavateta 0
ning eemal tööstusest)
Mürarikas linna keskkond (lähedal tiheda liiklusega -5
tänavatele või tööstusele)
Väga mürarikas linna keskkond -10
Tegur eelneva Pole eelnevat kogemust pealetükkiva müraga.
mürale alistumise Ühiskond on saanud kuigipalju mürast mõjutatud
ja ühiskonna väike hulk neist on hakanud müra mõõtma. See tegur
suhtumise kohta sobib samuti ühiskonnale, mis ei ole enne müraga tegemises
olnud, kuid inimesed on teadlikud, et jõupingutus aitab
seda kontrollida. 0
Ühiskond arvestab mingi müraga, müra allika
suhted ühiskonnaga on head. -5
Ühiskond on teadlik et tegutsemine, mis põhjustab müra
on vajalik kuid ei kulge ebamääraselt. -10
Puhas impulss Pole puhast tooni impulsiivsel karakteril 0
Puhas toon või impulsiivne karakter +5

Müraprobleemide käsitlemine.

Kui müraprobleem on olemas või on selle kahtlus , tuleb probleem teadvustada ja viivitamatult tarvitusele võtta süstemaatilised abinõud. Järgnevalt mõned müra-kontrolli tehnikad.

Müraprobleemi määratlemine.

Müraprobleemi määratlemine kätkeb endas põhiliselt kahte faasi. Esimene faas on müra enda mõõtmine. Üldine helisurve annab üldise pildi potentsiaalsest müra-probleemist. Müra oktaaviala analüüs annab detailsema ja praktilisema ülevaate müra olukorrast. Järgmine faas on kuulmise kaotuse, tüütamise ja kommunikatsiooni jne. puhul vastava helitaseme kindlakstegemine. Sellised piirid on tavaliselt mugandatud vastavatest kriteeriumitest, nagu näidatud joonisel 7. See näitab originaalset helispektrit valukoja puhastusruumis ja katseliselt loodud joon, mis näitab vastavat müra standardit.
Joonis 7. Valukoja puhastusruumi helispekter enne müra vähendamist. (1, lk 612)

Müra kontroll

Müraprobleemi on võimalik kontrollida otse müraallikast, allika ja vastuvõtja vahel ning vastuvõtja juures. Sageli on vaja kombineerida kontrolli meetodeid, et vähendada mürataset soovitud tulemuseni.

Kontroll müraallika juures

Müra põhjustajaks on vibratsioon ning seda võib vähendada kahandades vibrastiooni suurust või vibreerivate elementide pindala. Vibratsiooni võib vähendada sobiva disainiga, hooldusega, määrimisega ning seadmete reguleerimisega. Vibreerivate osade isoleerimine teistest seadme osadest või struktuuridest kasutades elastseid materjale nagu kumm või elastomeerid vähendab suurust ja samuti vibreeriva pinna suurust. See on esitatud joonisel 5.
Joonis 8. Mõnede müra kontrollimise mõõtmete võimalikud efektid. Kõverad graafikul näitavad müra võimalikku vähenemist (originaaltasemest), mis võidakse saada: a) vibreerimise vähendamisest b) helineelava materjaliga piiramisest c) kindla seinaga ümbritsemine, samuti kombineeritud meetod (a + b + c) ning ka dubleeritud kombineeritud meetod (a + 2b + 2c). (1, lk 613)
Tihti saab potentsiaalset müraprobleemi vältida valides kohe vaiksemad seadmed . Tihti majanduslikult kasulikum maksta rohkem vaiksemate seadmete eest kui võidelda müraprobleemiga seadmete täiendamise teel.
Joonisel 6 on toodud kahe pneumaatilise kruvikeeraja müra spektrid ja illustreeritud märgatavat müra vähenemist, mis saadakse vaiksema seadme valimisega. Madalasageduslik müra on vähem tüütav ning on paremini talutav kui kõrgageduslik müra. Seetõttu tuleks võimaluse korral valida just seade, mis genereerib madalasageduslikku heli. Näiteks tuleks valida suur, aeglase tööga puhur väikese kiire asemel.
Joonis 9. Helispektri analüüs kahe pneumaatilise kruvikeeraja võrdlemisel. (1, lk 614)

Kontroll marsruudil

Kõrgsageduslik müra on rohkem ühesuunaline kui madalasageduslik ning seega on ta lihtsamalt ohjeldatav ning kõrvale suunatav barjääride abil. Akustilisest materjalist voodriga võib müra vähendada nagu esitatud joonisel 5. Täielik eristamine pole vajalik kõrgsagedusliku müra vältimiseks. Üks sein, kaitsekilp või barjäär, mis on paigutatud müra allika ja vastuvõtja vahele, suunab edukalt kõrvale liigse müra. Madalasageduslikku müra seevastu ei saa vähendada selliste barjääridega, kuna selline müra läheb kergesti barjäärist üle või ümber. See on näidatud joonisel 7, kus näidatakse müra spekter enne ja pärast turvaklaasi asetamist stantsi operaatori ette. Nagu näha pole vähenemist märgata sagedustel alla 1000 Hz.
Kasutades müraneelavaid materjale seintes, lagedes ning põrandates, on võimalik mürataset vähendada 3-7 dB võrra sõltuvalt olukorrast. Selliste materjalide kasutamise eesmärgiks on vähendada müra, mis on põhjustatud kajast, mitte seadmest endast. Seetüttu on üldine müra vähendamine selle meetodiga piiratud.
Joon. 10. ¼ tolli paksuse turvaklaasi kasutamine kõrgsagedusliku
müra vähendamiseks. (1, lk 615)

Kontroll vastuvõtja juures.

Müra kontrollimine vastuvõtja juures tähendab eelkõige kuulmiskaitsete kasutamist, kuid võib sisaldada peale selle ka audiomeetrilisi teste töölistele ning töökohtade uuesti paigutamine .
Kuulmise kaitsevahendid on põhimõtteliselt kahte tüüpi: seesmised ja muhvitüüpi. Seesmised võivad olla valmis vormitud või vormitavad. Võivad olla paisuvast plastikust või lihtsad fiiberi prundid. Muhvitüüpi võivad olla vedelikuga või vahuga täidetud ning on monteeritud kõrvaklappidena või kiivrile. Kaitsevahendite efektiivsus sõltub tüübist ning ka valmistajast. Joonisel 8 on näidatud erinevate kuulmiskaitsevahendite nõrgendamistegur.
Joonis 11. Müra nõrgendustegur erinevate seesmiste ja
muhvitüüpi kuulmiskaitsete kasutamisel . (1, lk 616)

Kuulmise kaitse ja kõneline suhtlemine

Üks vastuväide kuulmiskaitsevahendite kasutamise vastu on see, et kaitsevahendid segavad suhtlemist. Joonis 9 näitab korrektselt arusaadava kõne protsenti tingimustes kus kas kuulaja või rääkija kannab kuulmiskaitsevahendeid. Kui ainult kuulaja kannab kuulmiskaitsevahendeid, arusaadavus langeb 33 %. Kui ka rääkija kasutab kaitsevahendeid, kahaneb protsent veel 30 võrra. Põhjuseks on, et rääkija räähib 2-4 dB vaiksemalt ning 20 % kiiremini ning pausid on 25 % lühemad kasutades kuulmiskaitsevahendeid. Seetõttu peavad kuulmiskaitsevahendeid kasutavad inimesed rääkima kõvemini, aeglasemalt ning selgemalt.
Joonis 12. Jutust arusaadavuse protsent sõltuvalt
kuulmiskaitsevahendite kasutamisest.

Kõrv ja müra.

Kuigi kõrv on hästi disainitud , põhjustab müra probleeme. Müra skaala on tavainimese jaoks segadusseajav, kuna müra taseme kahekordistamine annab vaid 3 dB kasvu.
Müra kontrolli põhieesmärk madalamatel tasemetel (55 – 80 dBA) on elimineerida müra häirivus, üle 90 dBA aga juba kuulmise kaitsmine. Tavatingimustest müra ei mõjuta töö produktiivsust.
Müra vähendamine on suhteliselt odav kui ette planeerida; see nõuab vaid natuke leidlikkust ja kulusid, et kujundada müra allikas, see nõuab tingimuste arvestamist ja väikseid kulutusi, et kujundada helilaine. Personaalsete kuulmiskaitsete kasutamine nõuab igapäevast hankimist, motivatsiooni ja juhtimist.

Kõrv

Kõrva anatoomia

Joonise 13 annab ülevaate kõrva ehitusest.
Kõrva välimine osa koondab õhust helivibratsioonid ja suunab need trummikilele, mis on eriti tundlik. Keskmises osas kantakse trummikile vibratsioonid läbi kolme väikese luu ( haamrike , alasi ja jaluse) ovaalsele aknakesele. Haamrike on trummikilega ühenduses alasi kaudu. Jaluse alusplaat liigutab ovaalset aknakest sisekõrva suunas. Esialgne vibratsioon õhust on muudetud teise membraani vibratsiooniks. Trummikile piirkonnas on signaal võimendatud neljateistkordseks ovaalse aknakese piirkonnaga võrreldes. Trummikile on efektiivseim, kui õhurõhk on sama mõlemal pool trummikilet. Sisekõrv on kõige huvitavam osa kõrvast. Ovaalse aknakese vibratsioonid põhjustavad vibratsiooni sisekõrva kanali vedelikus (joonis 14). Teo ülemine osa algab ovaalse aknakese juurest, alumine osa lõpeb ümara aknakesega, neid ühendab väike vahe. Ümmargune aken paisub väljapoole kui ovaalne aken sissepoole. Sealt levivad helilained edasi. Madalate helide põhjustatud vibratsioon jõuab teo tipu lähedale kui kõrgete helide laine peatub juba ovaalse akna lähedal. Laine võimsus on kõige suurem just enne peatumist. Madalad helid põhjustavad seega suurema ärrituse teo kõrgemas olevas osas olevates, kõrged helid aga ovaalse aknakese lähedal olevates retseptorirakkudes.
Joonis 13. Kõrva kolm osa on väliskõrv, keskkõrv ja sisekõrv. Väliskõrv kannab õhuvibratsioonid trummikileni, keskkõrv võimendab seda ja kannab ovaalse akna juurde ja sisekõrv kannab vibratsioonid membraanis üle elektrilisteks pulssideks kuulmismeeles. (2, lk 322)
Joon.14. Tigu. Vibratsioonid ovaalse akna juures kantakse edasi vedelikuga, mis põhjustavad vibratsioone membraanis, mõjutavad karvakesi Corti organis . (2, lk 323)

Kokkuvõte.

Akustilist keskkonda projekteerides on kõige tähtsam arvestada mürale alistuvate inimeste kuulmise kaitsmisega. Müra võib hinnata mõõtes heli taset, heli doosi ja viies läbi sagedusanalüüse. Vastuvõetamatult mürarikkad masinad tuleb teha vaiksemaks, asendada vaiksematega või isoleerida töötamispiirkonnast. Kui ükski neist võimalustest pole võimalik, peab masina operaator kasutama kuulmiskaitseid.
Akustilist keskkonda ergonoomilisuse vaatevinklist vaadates peaks seadmete akustilised omadused olema mõõdetud ja kontrollitud, et omadused oleks rahuldavad. Loovat, intellektuaalset tööd võib müra kahjustada rohkem kui rutiinset tööd, kus operaatoritel on tekkinud vilumus . Info inimeste suhtumise kohta on hädavajalik psüühiliste mõõtmiste tegemisel ja kuulmistkaitsvate programmide juurutamisel.

Kasutatud allikad:

1. Mark.S.Sanders ja Ernest J. McCormic “Human Factors in Engineering and Design”
Seventh Edition .
2. Stephan Konz “Work Design: Industrial Ergonomics” Third Edition.
3. R.S.Bridger “ Introduction to Ergonomics”
4. Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Irma Nienstedt “Fysiologian ja anatomian perusteet”
18