''Patül läks paanikasse sattunud meestele vastu: kepi najal ja longates, mädanev haav reies. Ta polnud ei ärevuses ega õieti isegi mitte tige. Läks nagu meister vabrikus seadma korda masinaosa, mis ajutiselt on hakanud tõrkuma. Ja pabin meeste seas kadus.'' ''Kuradi tore oli vaadata: pikk suurtükk oli allapoole longus nagu sandi munn.'' ''Jäime sakslaste ja venelaste suurte torude vahele nagu sitikas kontsa ja põranda vahele.'' Heino Susi Sündis 27.juulil 1925.aastal Tallinnas. Tema isa Arnold Susi tegutses advokaadina, ema Ella Susi õpetas ajalugu ja kodanikuõpetust Elfriede Lenderi tütarlastegümnaasiumis, täites samal ajal ka kooli inspektrissi kohuseid. Perekonnas valitses kindel rahvuslik ja demokraatlik vaim ja ustavus Eesti Vabariigile, mis lõi aluse kirjaniku maailmavaatele kogu eluks. 1933.aastal asus Heino Susi õppima Jakob Westholmi gümnaasiumi, mille viimasest klassist ta 1943.a
ilmestamiseks ja emotsionaalse rõhu markeerimiseks. Näiteks võtan muinasjutu ''Rebase hobuseostmine''. Rebane käsib minna hundil kuhja sisse, et too saaks sama kirjuks kui rähn, ise paneb aga kuhja põlema. Vormel on siin kordusega selgelt märgata: ...Soel hakkas kuhja sees lämmi ja ta ütles: "Oi vader, kibe on!" ...Veidikese aja pärast ütles ta jälle: "Oi vader, kibe on!" 3 ...Üsna veidikese aja pärast susi lausa hädaldas: "Oi vader, väga on kibe!" Millised on muinasjututegelaste karakterid ja kuidas nad omavahel seostuvad? Rebane on kaval, enamasti ka omakasupüüdlikult õel ning teeb teistele vahel tunduva põhjuseta tuska. Vaadeldes lugu rebase hobuseostmist, leian, et seal on selgelt tema kavalus märgata ja samas leidub seal ka omakasupüüdlikust. Susi tahab saada sama kirjuks kui rähn, rebane annab ''head''
ja süütab lambi laual. Lapsed ärkavad üles. (METAFOORILINE ÄRKAMINE?? Sest see valgus süütab lambi värk on kahtlane) Lapsed vaatavad aknast välja, mis lossis toimub ja mängivad, et ka nemad söövad kooke, mida lossilapsed süüa saavad. Järsku koputab keegi uksele ja sisse tuleb väike vanaeit rohelise mütsiga. Küürakas, lombakas, ühe silmaga. Räägib, kuidas tema väike tütar on haige ja ta otsib sinilindu, kes tooks tütrele õnne. Lapsed saavad aru, et see on haldjas (Berylune) ja Tytyl samastab teda nende naabrinaisega, kes näeb sarnane välja ja kelle tütar on samuti haige. Haldjas aga tahab neid saata sinilindu otsima. Kui haljas uurib, mida lapsed tegid, ja kuuleb, et nad mängisid, et sõid kooke, on ta üllatunud, et lapsed ei ole lossilaste peale kadedad. Lapsed aga ütlevad, et nad on ju rikkad ja seal on nii ilus. Seepeale ütleb haldjas "Siin on just niisama ilus, ainult et teie ei näe seda
Tähendus: Jutu aine näib kõik aja luule olema. Selle koha peal võib olla olnud mõni Eesti päevaaja loos, mida ehk sõja käsi on ära hävitanud. 2. Kambja ja Haaslava maa peal on üks kõrge mägi ja selle mäe peal mets. Seda mäge hüütakse Vooremäeks. Vanasti pole seal mäge olnud, vaid väike kink ja see kink olnud sile nagu kanamuna. Korra maganud Vanajuudas selle kingu peal. Ta händ olnud kolm korda ümber kingu keerutud. Susi juhtunud paari pojaga sinna. Vanajuuda pikka saba nähes nälpsanud saba otsast sülla osa ära. Vanajuudas siputanud jalga ja ütelnud: "Kirp hammustas!" Teine susi hammustanud saba otsast kaks sülda ära. Vanajuudas karanud istukile, aga heitnud kohe jälle magama. Kolmas susi hammustanud saba otsast kolm sülda ära. Nüüd karanud Vanajuudas üles, hakanud mööda kinku jooksma. Esiti peksnud sabaga kõvasti vastu maad. Kuhu mets juhtunud,
Teised inimesed pidasid veel mõnd üksikut hunti. Tambet ütles: ,,Meie esiisade ajal ei jooksnud ükski hunt metsas vabalt ringi!" Hiie ei suutnud kuidagi hundipiima juua, talle valati seda väevõimuga suhu, aga ta oksendas kõik välja. Tambet oli vihane. Hiietark ütles, et haldjad on tütre ära nõidunud, seepärast too piima ei joogi. Hiie pidi hiies ööbikuajusid sööma, aga see ei aidanud. Ülgas hirmutas tüdrukut, et haldjas kägistab ta ära, kui ta piima maha valab ja ära ei joo. Seda muidugi ei juhtunud. Lõpuks ütles Ülgas isale, et tüdrukul on peal haldjarahva needus ning ta hakkab piima jooma 10 aasta pärast. Metsas hulkudes leidsid poisid palju kulda, mida Põhja Konna abiga laevadelt riisutud oldi. Aga nad jätsid selle sinnapaika. Mis kullaga metsas ikka teha! Nad kohtusid raukadega ja said teada, et Põhja Konna valvab valvur, kes ükskord oma ameti edasi annab. Peab olema võti, mis koopa ukse avab
Nad avasid aknad, et piiluda kus see valgus tuleb ja nägid lossi juures, kuidas rikkad lapsed naeratavad ja tantsivad. Lapsed hakkasid ka ise tantsima, nad tegid kõike nii nagu oleksid ise nende laste juures. Äkki käis koputus uksele, uksest hiilis sisse väike vanaeit, üleni rohelises rõivas, punane kottmüts peas. Ta oli küürakas, lombak ja ühe silmaga, kõndis kepiga. See oli haljas Berylune, kes meenutas lastele nende naabrit proua Berlingot. Haldjas küsis, ega neil ei ole laulvat rohtu või sinilindu. Sinilind pidi tooma õnne ning ta vajas seda, et oma haiget tütart ravida, sest see pidi olema ainuke ravim, tema tütre haigusele. Haldajas meenutas ka sellepoole proua Berlingot, sest ka temagi tütar oli väga raskelt haige. Tytylil aga ainult must tuvi, ning ta armastas seda lindu nii väga, et ta ei annaks seda mingi hinna eest ära. Nii nad
mingi hele valgus. Nas avasid aknad, et piiluda kus see valgus tuleb ja nägid lossi juures, kuidas rikkad lapsed naeratavad ja tantsivad.Lapsed hakkasid ka ise tantsima, nad tegid kõike nii nagu oleksid ise nende laste juures. Äkki käis koputus uksele, uksest hiilis sisse väike vanaeit, üleni rohelises rõivas, punane kottmüts peas. Ta oli küürakas, lombak ja ühe silmaga, kõndis kepiga. See oli haljas Berylune, kes meenutas lastele nende naabrit proua Berlingot. Haldjas küsis, ega neil ei ole laulvat rohtu või sinilindu. Sinilind pidi tooma õnne ning ta vajas seda, et oma haiget tütart ravida, sest see pidi olema ainuke ravim, tema türte haigusele. Haldajas meenutas ka sellepoole proua Berlingot, sest ka temagi tütar oli väga raskelt haige. Tytylil aga ainult must tuvi, ning ta armastas seda lindu nii väga, et ta ei annaks seda mingi hinna eest ära. Nii nad seal vestlesid kolmekesi, kuni haildjas mõistis, et ta tahab õpetada
võttis oma sõbrad ka kaasa, täi oli rumal ja püüdis igasse pisikesse auku ronida, kuhu kinni jäi, mindi järve äärde, täi tormas vette, oskas ujuda, kuid triivis kaldast aina kaugemale ja Leemet tahtis teda päästma minna seniks, kuni ta peatas Ülgas, kes keelas poisil seda teha, kuna see olevat püha järv, täid pidas Ülgas veehaldajaks kuniks poisid ta ümber veenda suutsid - Ülgase arvates oli Leemet järve täiga rikkunud ja seega haldja rahu ja nüüd pidi tegema rohkelt ohverdusi, et haldjas miskit kurja ei teeks, nõudis Leemetilt, et ta kõik oma hundid südaööl siia ohverdamiseks tooks, see tegi poisi väga murelikuks, kuna metsast uusi hulkuvaid hunte nende pere ei tahtnud, kuna nad andsid vähe piima, mures Leemet jooksis koju emalt nõu küsima, Pärtel ja Ints viisid täi tagasi koju 8. - koju jõudes selgus, et ema oli tahtnud pojale heameelt teha ja oli öökullimune toonud, mida
Ta mõtles endamisi, et mis muu see ikka olla saab, kui kuu sära. Kuid see kuma oli ka siis, kui kuud varjasid suured paksud pilved. Raidur läks särale lähedamale ning ta astus peagi paar sammu tagasi vaatepilt oli ehmatav. Mees nägi maas lamavat pisikest elavat haldjat. Ta püüdis haldjaga rääkida, kuid asjatult. Raidur võttis haldja sülle ja viis koju. Asetas ta õrnalt voodisse ja läks ise magama. Hommikul ärgates oli pisike haldjaneiu kadunud. Mees leidis haldja õuest kivi pealt istumast ja enda ette rääkimast. Ta läks kivi juurde, istus maha ja proovis haldjaga juttu rääkida. ,,Tere, mina olen haldjas Lyselle." ,,Tere, mind kutsutakse siin väikeses külakeses puuraiduriks." Haldjas rääkis raidurile kogu loo kuidas ta nõia eest põgenes ja viga sai. Lyselle palus raiduri käest abi, mille peale suure südamega mees oli kohe valmis enda abikätt ulatama. Ta pidi päästma haldjate kuninganna
Peremees vastu. Ka sulane ei julgenud vaderik hakata kartes peremehe pahameelt.Kõmpis taat kurval meelel kodu poole tagasi-ilma vaderiteta jääb ju laps nimeta. Järsku aga näeb, et rebane kõnnib mööda teed. Viimases hädas palub rebast vaderiks. Rebane oli nõus. Laps sai nimeks Rein ja rebane tõi talle esimeseks sünnipäevaks setse kuldraha. Rebast aga nimetatakse sellest ajast saadik Reinuvaderiks-saunamehe poja Reinu vaderik... 5.Karu ja rebase kalapüük- Taat tuli kalakoormaga linnast. Järsku näeb, et rebane tee peal siruli. Mõtles, et võtab kaasa, saab ilusa sooja mütsi. Tõsti rebase kalakoorma peale ja sõitis edasi. Polnud rebane aga surnud ühtegi, oli teine kavalust täis ja teeskles. Avas nüüd silmad ja näris kalakotid katki, pildus kalad maha. Hüppas ka ise maha ja tassis kalad metsa alla ja hakkas sööma. Karu juhtus mööda minema ja tundis kala lõhna. Pärib siis rebase käest, et kus kohast teine need kalad sai
Mees, kes teadis ussisõnu Peategelane Leemet. Tema isa ja ema elasid metsas. Kõik hakkasid küladesse kolima ja seal moodsa ja euroopalikku elu elama. Leemeti isa tahtis ka väga külasse minna, kuid ema ei tahtnud, teda ei meelitanud sinna medagi. Isa tahtis väga, ja lõpuks nad ikka läksid. Isa hakkas põllul tööd tegema, sirbiga vilju lõikama. Kuid ema igatses oma vanu sõpru, kes metsas elasid. Kui isa põllul käis, käis ema metsas oma sõprade külas. Kui asi juhtus nii, et ema kohtas metsas üht karu ja armus. Kui i sa oli tööl. Käis karu neil kodus ja kord kohtas isa seda karu oma sängis. Ta unustas ussisõnu, mis võiksid peletada karu, ja rääkis midagi saksa keeles, karu aga hammustas tal pea otsast ära. Isa suri. Teda põletati. Karu kinnitas emale, et na ei kohtu enam. Ema tegelikult enam ei armastanud karu. Ema võttis siis Leemetit ja ta õe ja läks tagasi metrsa elama. Seal oli ema vend Vootele, kes oli Leemetile onuks. Ta a
Jookse, nukku, jõua, nukku, jookse poolest Poolamaada, 16 veidikese Venemaada, natukese Narvamaada! Nukku koju kutsutakse, üle aia hõigatakse - tule koju, nukukene, tule koju, tunne oma! Mats su oma, hoia teda, Jaan su päris, pea teda! Poisid on nukud kinni püüdnud ja tulevad nendega tagasi. Kõnelagin ja seletamine. KARJALAPSED (kargavad jaanitule ümber ja laulavad.) Puhas püha Jaanikene, hoia minu karjakest karja minnes, koju tulles! Hoia metsa kahju eest, õpeta sa põõsa tagant karja haljast heina sööma! (Kilkavad) Jaanike! Jaanike! (ja jooksevad laiali.) VANALDANE MEES (võtab midagi pihuga maast ja pillub tulle). Tutrad
Mytyl. Ema kohendab veel laste tekke ning läheb seejärel ise ka magama. Lapsed ärkavad valguse peale, mis läbi aknaluugipragude paistab. Nad räägivad , et sel aastal ei jõudnud nende ema Jõuluvanale kingisoove edastada. Tyltyl ja Myltyl vaatavad aknast rikaste naabrite pidu ning tunnevad sellest rõõmu. Nad mängivad, et söövad kooke, mida nad rikaste juures näevad. Lapsed kuulevad koputust ning arvavad, et see on isa. Sisse astub aga hoopis rohelistes riietes ja punase mütsiga haldjas, kes soovib laulvat rohtu ja sinist lindu. Tema tütar on haige ning tema ravimiseks on vaja Sinilindu. Haldjas annab Tyltylile rohelise mütsi, mille külge on kinnitatud Teemant. Kui poiss seda keerab saavad kõik toas olevad asjad ja loomad hinge.Mõne aja pärast kuulevad nad taas koputust. Asjade tagasimuutmiseks peab Tyltyl taas Teemanti keerama, kuid ta teeb seda liiga kiiresti ning mõned esemed ning Kass ja Koer ei jõua tagasi muutuda
Meri Järved Jõed Allikad Vetevana. ,,Meri võttis". Nõuab austust. Liivlastel palju üleskirjutusi. Nõuab ohvreid: - hobune (kanepiseemned panid kronu läikima) - esimene kala lastakse tagasi (kakuam - väike mootoriga paat) - paadi vettelaskmine (laevavaim kotermann) - võrgu määrimine haugi verega - söömaohver, skelett visatakse tagasi (luust uus kala) - paadil - mastipuu all hõberaha; leib ja viin Tuleohvriks on vask. Näkk. Teatud mõttes haldja üldnimetus. Näkk - uppunud inimene. Esinemiskuju - suur erinevus } paljas naine/hobune/pross. Nime nimetamine on tõrjenõidus number üks, aga kui näki küüned on juba sees (kramp), siis pole kasu. Kui jalga haarab kramp, siis selle vastu saab nõelatorkega. Näkimadala (Hiiumaa). Ei ole haug (veejumal), piibel (18. saj), tall (Kristus). Näkil on kalahambad. Ohverdus - näkikakk. Petteks võis olla libakuju. Veehaldjad seotud muusikaga.
Salme oli Mõmmile püksid teinud, mida Mõmmi ise jalast ei saanud ja nii ei olnud võimalik Mõmmil teiste naistega olla. Intsu pojad olid suureks kasvanud. Leemetile meenus metsa õnnelik elu. Ta ei teadnud enam põhjust, miks oli külasse tulnud. Üks oli kindel ta tahtis Toomasele ussisõnad selgeks õpetada. Leemet läks oma ema vaatama. Linda elas nüüd koos rästikutega. Linda kallistas poega kõvasti. Linda oli küll vanaks jäänud, kuid ronis siiski puu otsa, et pojale lemmik toitu tuua, nimelt öökullimune. Pirre ja Räägu karvadki olid juba hallid. 32. Üle poole aasta kuulis Leemet ennast jälle naermas. Leemet otsustas metsa tagasi tulla, kuid külas Magdaleenat ja Toomast vaatamas käia. Ints kuulis kedagi tulemas. Katariina, Jaakop ja Andreas olid Leemetit jälitanud. Nad tahtsid saada ussikuninga krooni, sest olid kuulnud, et kui selle ära süüa, siis oskad linnu keelt. Nad otsustasid ussikuninga maha lüüa
läheb hästi, kuid igatseb poega näha. Salme oli Mõmmile püksid teinud, mida Mõmmi ise jalast ei saanud ja nii ei olnud võimalik Mõmmil teiste naistega olla. Intsu pojad olid suureks kasvanud. Leemetile meenus metsa õnnelik elu. Ta ei teadnud enam põhjust, miks oli külasse tulnud. Üks oli kindel ta tahtis Toomasele ussisõnad selgeks õpetada. Leemet läks oma ema vaatama. Linda elas nüüd koos rästikutega. Linda kallistas poega kõvasti. Linda oli küll vanaks jäänud, kuid ronis siiski puu otsa, et pojale lemmik toitu tuua, nimelt öökullimune. Pirre ja Räägu karvadki olid juba hallid. 32. Üle poole aasta kuulis Leemet ennast jälle naermas. Leemet otsustas metsa tagasi tulla, kuid külas Magdaleenat ja Toomast vaatamas käia. Ints kuulis kedagi tulemas. Katariina, Jaakop ja Andreas olid Leemetit jälitanud. Nad tahtsid saada ussikuninga krooni, sest olid kuulnud, et kui selle ära süüa, siis oskad linnu keelt. Nad otsustasid ussikuninga maha lüüa
Tasuja Eduard Bornhöhe Eduard Bornhöhe ,,Tasujas" on kirjeldatud kolmeteistkümnenda sajandi sündmusi. Harjumaa põhjapoolses osas Tallinna lähedal seisis üks talu, mis oli teedest kaugel ja metsa sees. Talu hüüti Metsa taluks, sest et ta oli nii metsa sees. See talu oli ühe maamehe oma kelle nimi oli Tambet. Kuidas oli see mees pärisperemeheks saanud , kui kõik muud Eestlased olid orjad. Tambeti isa oli Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi. Tambeti isa nimi oli Vahur. Vahur oli väga tugev. Vahuril sai küllalt et teda kogu aeg piisutati ja ta põgenes metsa. Piiskop asus teda jälitama. Siis leidis ta Vahuri puu alt magamas, kuid piiskop leidis ta üles ja tahtis teda piitsaga lüüa. Järsku tuli metsast välja karu piiskop kohe paluma Vahurit et ta karu maha tapaks, aga Vahur ei nõustunud. Siis pakkus piiskop Vahurile maid, ta nõustus ja tappis karu. Vahur eh
Tasuja Eduard Bornhöhe ,,Tasujas" on kirjeldatud kolmeteistkümnenda sajandi sündmusi. Harjumaa põhjapoolses osas Tallinna lähedal seisis üks talu, mis oli teedest kaugel ja metsa sees. Talu hüüti Metsa taluks, sest et ta oli nii metsa sees. See talu oli ühe maamehe oma kelle nimi oli Tambet. Tambeti isa oli Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi. Tambeti isa nimi oli Vahur. Vahurit piitsutati tihti ja ta põgenes metsa. Piiskop asus teda jälitama. Siis leidis ta Vahuri puu alt magamas ja tahtis teda piitsaga lüüa.Järsku tuli metsast välja karu ning piiskop hakkas kohe paluma Vahurit, et ta karu maha tapaks, aga Vahur ei nõustunud. Siis pakkus piiskop Vahurile maid, ta nõustus ja tappis karu. Vahur ehitas endale metsa sisse maja. Kui Vahur suri, lasi ta enne sulasel tüki maad põlluks muuta. Tambetil oli juba poeg, kelle nimi oli Jaanus. Tambeti naine suri kahe aasta pärast. T
"Tasuja" Eduard Bornhöhe Eduard Bornhöhe ,,Tasujas" on kirjeldatud kolmeteistkümnenda sajandi sündmusi. Harjumaa põhjapoolses osas Tallinna lähedal seisis üks talu, mis oli teedest kaugel ja metsa sees. Talu hüüti Metsa taluks, sest et ta oli nii metsa sees. See talu oli ühe maamehe oma kelle nimi oli Tambet. Kuidas oli see mees pärisperemeheks saanud , kui kõik muud Eestlased olid orjad. Tambeti isa oli Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi. Tambeti isa nimi oli Vahur. Vahur oli väga tugev. Vahuril sai küllalt et teda kogu aeg piisutati ja ta põgenes metsa. Piiskop asus teda jälitama. Siis leidis ta Vahuri puu alt magamas, kuid piiskop leidis ta üles ja tahtis teda piitsaga lüüa. Järsku tuli metsast välja karu piiskop kohe paluma Vahurit et ta karu maha tapaks, aga Vahur ei nõustunud. Siis pakkus piiskop Vahurile maid, ta nõustus ja tappis kar
Emasloomal võib olla kuni 12 järeltulijat. Juurdekasv on suremusest enamasti 100%. Suurkiskjad Hunt (Canis lupus) Hunt on elegantne loom. Pidevas sõjas inimesega. Hunt on sotsiaalne loom ning hundikari on paremini struktueeritud. Kaalub 30- 40kg. Hunt on monogaamne loom (ollakse koos nii kaua kui veel võimalik – kuni surmani). Ilmar Rootsi “Tuli susi soovikusta” Hundikari Hundikarja keskseks on alfapaar – kõige kõrgemal kohal. Karja moodustavad nende järeltulijad ning kuni 2-3 põlvkonda. Lisaks karjadele on üksikhundid, kes on karjast välja tõrjutud (vanad ja põdurad). 6 Kari on territoriaalne (40-50 000 ha). Karja suurus Eestis on 5-6, max 10-15 isendit. Võivad moodustada erinevaid
Hovrasale langesid oksad kohe kätte. Sai mehele ja oli õnnelik. ,,PÖIALPOISS"- elasid kord eit ja taat. Ükskord raius eit kapsaid ja kogemata raius sõrme ära. Pani sõrme lapi sisse ja pingile. Äkki kuuleb, et nutab keegi pingil. Teeb lapi lahti ja seal pöidla suurune poiss, kes sündis eide sõrmest. Eit pani nimeks Pöialpoiss, kes suuruselt ei kasvanud, kuid mõistuselt. Läks isale appi kündma. Isa puhkas suupistet sööma. Poeg lubas et teda võib müüa. Pöialpoiss ronis hobusele kõrva sisse ja hakkas kündma. Seda nägi üks mees ja pakkus raha, isa alguses puikles vastu ja siis sai poisi eest 1000 rubla. Poiss tegi härrale taskusse augu ja põgenes. Eksis ära. Hunt sõi ta ära. Oli tükk aega hundi kõhus. Iga kord kui hunt tahtis lambakarja sööma minna, pistis Pöialpoiss kisama. Hunt jäi päris näljaseks, palus poisil lahkuda. Viis poisi koju. Pöialpoiss ütles, et ema ja isa hundi ära tapaks. Tapsidki, poiss sai endale hundi nahast kasuka.
PALDISKI GÜMNAASIUM TÄNAPÄEVA EESTI INIMESE KUJUTLUS HALDJAST EHK KES HALDJAS ON OLNUD JA KELLEKS TA ON SAANUD UURIMISTÖÖ Andrei Sorokin 12 Õ klass
Lossihärra, rüütel Konrad Raupen suhtus Tambetisse tema terasuse ja osavuse pärast hästi. Jaanus jäi lossiõuele ja kohtus lossihärra poja Oodo ja tütre Emiilia ehk Emmiga. Algul tekkis Jaanusel Oodoga tüli seoses lossilaste koer Tarapitaga. Eriti ei meeldinud Jaanusele, et see nimi on koerale eestlaste jumala Taara järgi pandud. Tema kutsus koera ikka koera vana nimega- Tölp. Kes teab, kuidas noormeeste tüli oleks võinud lõppeda, kui mitte hea haldjas Emmi poleks poisse ära lepitanud. Kui Oodo oli keerulise iseloomuga poiss, siis Emmi meeldis Jaanusele väga ja lapsed hakkasid tihti koos mängima ja said päris headeks sõpradeks. Umbes 5 aastat oli mööda läinud ja noortele meeldis ikka koos aega veeta. Sel korral otsustati koos ratsutama minna. Jaanusel oli uhke täkk, mille ta oli isalt 15- ndaks sünnipäevaks saanud. Lossinoortel olid taltsad märad. Ja Oodo hakkas protesteerima, et tema selle ,,saepakuga" kuhugi ei lähe
Rebasel aga lihamaik suus, otsustas nüüd surnut teeselda, et vares enda ligi meelitada ja ära süüa. Rebane lamas nii kuus nädalat, aga vares ei läinud tema juurde. Lõpuks kui pehkinud karva lõhn tuli, otsustas vares vaatama minna, aga mitte lõugade juurde vaid tagumise jala juurde. Ta lõi kõigest jõust rebasele nokaga varba vahele. Rebane kargas püsti ja arvas, et vares raius tal jala maha, ning pistis metsa poole jooksu. Vares laks poegade juurde tagasi ega mõelnud enam kunagi rebase sõnu uskuda. 7.Kust sai rebane Reinuvaderi nime Saunamehe naisele sündis laps ja talle hakati nime andma. Selleks aga oli vaja vadereid. Läks siis küsima peremehe käest,kas too ei ole nõus ta lapsele vaderiks hakkama. Peremees vastu. Ka sulane ei julgenud vaderik hakata kartes peremehe pahameelt.Kõmpis taat kurval meelel kodu poole tagasi-ilma vaderiteta jääb ju laps nimeta. Järsku aga näeb, et rebane kõnnib mööda teed. Viimases hädas palub rebast vaderiks. Rebane oli nõus
IMEDEMAAL Elas kord üks poiss nimega Martin , kes elas suures majas enda perega . Ta elas koos oma ema ja õdedega .Vanaema elas tal metsa serval ühes tillukeses majakeses . Isa ega vanaisa tal ei olnud kuna nad surid sõjaväes . Niisiis igal laupäeval oli poisil kohustus käia vanaema juures . Tüdrukuid ema iial ei saatnud . Kuna Martin peale isa ja vanaisa surma oli üksik ja ta ei suhtlenud kellegiga . Ning peale surma tulid tal pähe imelikud mõtted . Ta nägi õudusunenägusid kuidas ta on imedemaal ja oskab loomadega rääkida . Alati kui Martin läks vanaema juurde , luges vanema talle raamatut " punamütsike " , Martin juba teadis , et seal sööb hunt vanaema ja tüdruku ära aga ta ei uskunud seda lugu enam . Kuid seekord kui Martin vanaema juurde läks luges vanaema talle raamatut " Alice imedemaal " ja see kirjeldas täpselt tema unenägu . Ta tahtis nüüd koguaeg minna vanaema juurde , et vanaema talle muinasjuttu loeks
Tasuja Eduard Bornhöhe raamatus „Tasuja“ kujutatakse kolmeteistkümnenda sajandi sündmusi. Sel ajal tulid sakslased ja taanlased Eestimaale haridust ja katoliku usku tooma. Sissetulijad riisusid põliselanikud puupaljaks ja peksid oimetuks, et eestlased saaksid nende kristlikku armu maitsta, tegid eestlastest orjad ja saatsid nad nende eneste endisele pärispõllule tööle. Kupja piitsaga õpetati orjadele nende uue peremehe õigust , haridust, katoliku usku ja põlgust eestlaste ebajumalate hiiete vastu. Siiski oli siin orjuses üks mees, kel oli oma talu. Selle mehe nimi oli Tambet. Tema talu asus kaugel metsa sees ja sellepärast hüüti seda Metsa taluks. Tambeti isa Vahur oli olnud Tallinna piiskopi ori. Ta oli olnud suur ja tugev mees nagu Kalevipoeg. Ükskord saanud Vahuril küllalt, et teda kogu aeg piitsutatija ta põgenes metsa. Piiskopil oli tugevast sulasest kahju ja ta asus teda otsima.Ta leidis truudusetu sulase tamme alt puhka
VÕRU KREUTZWALDI GÜMNAASIUM Vaba-Sõltumatu Kolonn nr1 Uurimistöö Autor: Marleen Reemann Juhendaja: Õp. Helle Ruusmaa Võru 2010 Sissejuhatus Käesoleva uurimistöö kirjutamine on ajendatud huvist Vaba-sõltumatu Kolonn nr. 1 (edaspidi Kolonn) ajaloo ja tegevuse vastu. Töö autori isa, Peeter Reemann on üks Kolonni asutajaliige ja Kolonni juht Ain Saar töö autori vanaonu väimees. Esimest korda tekkis töö autoril huvi Kolonni vastu 2007. aastal, kui isa teda esimesele Võrulaste Tahteväljenduspäevale kaasa kutsus. Isa rääkis lugusid kolonnist, selle liikmetest ja Võrumaal toimunud noorteaktsioonidest. Kõiki neid lugusid kuuldes huvi aina süvenes. Kahjuks adus töö autor üsna pea, et väga vähesed noored teavad Kolonnist ja selle ajaloolisest tähtsusest Võrus ja Eestis. Tehes uurimistööd antud teemal, loodab autor äratada huvi oma kaasaegsete seas. O
kaitsevaimu tähenduse,10 unustatakse eesti muinasusu iseloomustamisel tihtipeale ära, ilmselt just seetõttu, et ta on samastunud ristiusu jumalaga. Mõningat huvi pakub ka eesti kirikukeeles jumala kohta eeskätt kõnetussõnana kasutatav issand, mis selgesti on tunderõhuline variant sõnast isand `peremees, härra'. Ent ei tohi unustada, et "isand" on läänemeresoome keeltes oma põhitähenduse kõrval üsna laialdaselt käibel ka haldja tähenduses. Kogu läänemeresoome alal ei tulnud ju mütoloogilise terminina peamiselt vaid Eestis tuntud vaim jumala võistlejana üldse arvesse. Nii olemegi jõudnud vaimu juurde. Loorits rõhutab samas, et vaim sobiks kõrgema jumala idee tõlgendamiseks eriti selle poolest, et tema mõistes sisaldusid elujõu ja vaimse elemendid. Ja tõepoolest, küllap just siin peitub põhjus, miks see sõna eestikeelse ristiusu terminoloogia loomisel kasutati ära keskaja
KARJED ööS 1. Ethan oli just üles tõusmas, kui kell öökapil näitas 7.45. Kõik oli samamoodi tavaliselt, aga midagi oli siiski erinev, poiss pollnud enam Tallinnas oma vanemate juures, vaid kuskil Inglismal tädi juures. Kus nimelt Inglismaal ta ei mäletanud. Ta vanemaid polnud enam, nad hukkusid puhkuselt tagasi tulles lennuõnnetuses. "Marian!" hüüdis Ethan Keskmises eas naine võpatas äkilise hääle peale, kuid kogus ennast ning vastas noormehele lühikese küsimusega:"Jah?" "Oled sa mu särki näinud?" vastas poiss. "Ei aga vaata kapist, äkki ta on seal!" "Okei!" Poiss läks kapi juurde ja hakkas oma särki otsima, selleasemel aga leidis ta hoopis karbikese, kus olid sees kõik tema perekonna fotod alates vanemate pulmadelt kuni viimase hetkeni mil nad koos veetsid. Kuid nende seas oli foto võõrast neiust keda Ethan ei teadnud. Tüdrukul olid blondid juuksed ja helesinised silmad. Fotol ta n
Hiiet igatahes nad kunagi eriti rõõmsalt ja hopleval sammul ei kohanud. Ussisõnade tunnid aga metsas jätkusid ning koos Intsu ja onu Vootelega kohtavad nad rohkelt vanu metsa elanike kellest mõned mäletavad iidset lohetist/müütilist olendit nimega Põhja Konn. Põhja-Konn suudab teha kõike ja tema äratamiseks on vaja tuhat meest kes korraga peeni ussisõnu sissittavad. Kus ta praegu magab, seda keegi ei tea aga teadakse, et on olemas valvurid ja võti tema asukohale. Keegi vanake on kuulnud, et võti mis viib Põhja Konnani võibolla sõnajalaõies mis olevat pööriööl õitsend. Koos Pärteliga nad järgmisel pööriööl siis seda otsisd, ubmusklikult kuna sõnajalg ei õitse aga siiski, sest ilus ja toetav on uskuda. Meeme sattub hommikul vastu pööriööd väsinud poistele otsa ja garanteerib neile, et sõnajalas võtit ei leidu, kuid võti ja Põhja Konn siiski on
„Mahajäetud maja“ Kokkuvõte Üheksa aastased poisid Joonas ja Martin, olid parimad sõbrad sünnist saati. Suve alguses läksid nad kolmeks nädalaks vabaajalaagrisse. Esimesel päeval tegid nad ühe talumehe juures tööd. Aga töö oli raske ja ilm soe, nad läksid kohalikust poest jäätist ostma. Tee peal kohtasid nad Miat, kes oli Martini ja Joonase klassiõde. Koos mindi poodi otsima. Kohale jõudes avastasid, et pood oli just kinni pandud, aga poe ees istus kamp lapsi, kellega nad kaasa läksid. Mindi jõe äärde mängima. Joonas märkas eemal imelikku maja ja küsis selle kohta. Kohalikud lapsed ei tahtnud sellest rääkida, vaid keelasid sinna minna. Mia kadus pundi juurest. Joonas ja Martin otsisid teda. Nad nägid Miat võõra poisiga koos jalutamas. Hommikul selgus, et Mia ei olnud õhtul tagasi tulnud. Nad ütlesid, et Mial oli paha olla, aga ise läksid Miat otsima. Nad otsisid mahajäetud maja ligidalt, sest seal nägi
,,Tuhkatriinu" võrdlus. Vennad Grimmid ja Charles Perrault muinasjutud. Enne surma ütles Tuhkatriinu ema talle, et Tuhkatriinu isa abiellus uuesti. (aadli mees) Tuhkatriinu jääks alati heaks. Tuhkatriinu ilusad riided võtsid võõrasõed endale, Võõrasema pani Tuhkatriinut tegema kõige talle anti kole kleit. raskemaid töid. Tuhkatriinu elas pööningul ja magas õlekotil. Võõrasõed olid saanud endale parketiga suured uhked toad kus olid viimase moe järgi riputatud sängid ja voodid. Preilid said ealt ennast täispikkuses vaadatakse. Kui isa läks laadale, tahtsid õed riideid, Tuhkatriinu esimest puuoksa, mis isa kübarat puudutab. Isal saadud võsu istutas ta ema hauale. Kuninga peole tulid kõik ilusad tüdr
Augu äärel aga kasvas puu ja selle puu otsa ehitas Rästas endale pesa.Rebane jälgis teda tükk aega august ,siis aga küsis: Rebane:Kuule rästas ,mis sa teed? Rästas:Teen pesa. Rebane:Mis sa pesaga teed? Rästas:Munen sinna mune. Rebane:Aga mis sa munadega teed? Rästas:Haun munadest pojad välja. Rebane:Kuule rästas ,kui sa mind august välja ei aita ,söön ma su pojad ära. Rästas:Ära söö vennas ,ma aitan su kohe august välja. Rästas muutus kurvaks ,jäi mõttesse ,kuidas saaks Rebase august välja.Siis hakkas ta metsas ringi lendama ,korjas oksakesi ja raage nind loopis need auku.Loopis seni ,kuni Rebane august välja ronib.Rästas arvas ,et Rebane jookseb minema ,kuid võta näpust!Rebane heitis puu alla pikali ja ütles: Rebane:Kuule rästas ,kas sa aitasid mu august välja? Rästas:Aitasin küll. Rebane:Nüüd aga anna mulle süüa ,muidu söön ma su pojad ära. Räästas muutus kurvaks ,jäi mõttesse ,kuidas saaks Rebasele toitu muretseda
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
